Tapper on siin alustanud tegelikult küllalt julget ja pretsedenditut teemat, millele võiks anda nime: "
Eesti Riigi iseseisvust ja sõltumatust toetavate poliitiliste vaadetega
eestlaste repressioonid ja vägivald
Eesti Riigi hävingut toetavate poliitiliste vaadetega
eestlaste kallal."
Ja seda
Iseseisvas Eesti Riigis!!!
Kas taoline teema tuleks kõne alla Prantsusmaal, Belgias, mõnes muus okupeeritud olnud riigis, või siis Venemaal?
See näitab selgelt seda, kuhu viib olukord kus Eesti Riigi hävitamist toetanud poliitiline vaade ja poliitiline partei on jäänud
riiklikul tasemel avalikult hukka mõistmata.
Kõiki sündmusi, mis toimuvad ükskõik millise sõja ajal, võib vaadata ja kommenteerida kummagi vaenupoole poolt vaadates.
Jah Omakaitse sõdis 1941 saksa fašistidega käsikäes. Kuid nad ise ei olnud kaugeltki fašistid. Tapper võiks alustada täpselt sama teemat ka meie omariikluse alustala Vabadussõja kohta. See oleks tal väga lihtne. Mida on öelnud üks Vabadussõja veteran ja kogu seda sõda küllaltki neutraalselt pinnalt hinnata suutnud rootslane, kapten Einar Lundborg - Eesti soomusauto "Kalevipoeg" ülem? Tsiteerin peast ja tsitaat oli umbes järgmine: "Olles nii Soome- kui ka Eesti Vabadussõja veteran, pean tõdema, et need mõlemad Vabadussõjad kujutasid endast
väga veriseid ja julmasid kodusõdasid (vennatapusõdasid), kus rahvuskaaslasel (erinevalt võõrastest) ei olnud suurt lootust halastusle".
Loen seda ka loomulikuks olukorras, kus poliitilised erimeelsused on kasvanud sõjaks. Tapperile oleks huvitav esitada küsimus: kas on teada mõnda juhust kus kahe suure sõja vahelisel ajastul oleks Eestis kordki juureldud küsimuste ümber, kas oli õigustatud vangi võetud või lihtsalt alla andnud Punase Eesti Kütidiviisi või Sorgsepa ratsasalga eestlastest meeste maha laskmine rinde lähitagalas valgete eestlaste poolt, kes olid üliagarad ja kindlalt ebapädevad seda otsustama ja läbi viima?
Kas ei saaks ka nende meeste kohta laiendada iseloomustust, mille tapper tõi ära omakaitselase kohta?
Tapper kirjutas:..... Tartu koonduslaagri asutasid Eesti metsavennad ehk spontaanselt loodud Omakaitse kohe pärast lõunapoolse Tartu vabastamist bolshevikest tõenäoliselt 14. juulil 1941. See asus kunagise Põllumeeste Seltsi näituseväljakul. Juhtnöörid saadi Saksa sõjaväelastelt, kes eelistasid sellistel juhtudel eesriide taha jääda. Tööle hakati Saksa skeemi kohaselt, eestlasliku innuga.
.....Koonduslaagris teenisid eestlased väga erinevatel põhjustel. Oli mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid. Teised kandsid möödunud aegadest mõnda pattu hingel. Oli elukutselisi sõjaväelasi ja ka neid, kellele võimalus vägivallatsemiseks ja eludega mänglemiseks oli nagu sülle kukkunud õnn.
Usun, et need asjad ikka nii lihtsad ei ole. Arnold Meri on öelnud, et Eestis mingit inimsusvastast küüditamist ja ja represseerimist ei olnudki. Lihtsalt Riik (Nõukogude) vabanes mittelojaalsest elanikkonna osast. Arnold Meri vaatab kogu seda probleemistikku tema (oma riigi - nõukogudemaa, ehk tema kodumaa) seisukohalt ja kas see on vale. Tapperiga sarnase hinnangu annaks Arnold Meri ka Omakaitse tegevusele 1941. Omakaitse agaruse tõttu pidid elu jätma sajad tema mõttekaaslased. Arnold Meri nimetab seda loomulikult inimsusvastaseks kuriteoks.
Millist riiki peab Tapper oma kodumaaks? Küsimusele ei pea vastama ja saan ka aru, et ajaloo uurimise koha pealt on see isegi kohatu. Kuid selle teema selliselt üles seadmine on juba iseenesest poliitiline küsimus.
Eks Tapperil on saanud villand tänapäeval heietatud küüditatute ja teiste punaste poolt represseeritute halast. Pidevalt ilmub uusi üksikasju nende kallal korda saadetud tegudest. Nüüd on siis otsustas näidata, et ise olite 1941 samasugused!
Kuid minule ei meeldi mängida sõja kontekstis väidetega, et inimene tappis inimese, eestlane tappis eestlase ja mitte ei tapnud vaid mõrvas jne.
Tegelikult oli see sõda ja sõda kahe ideoloogia vahel ning küsimus oli püsti kas Eesti peab olema iseseisev või mitte? Mõlemad pooled tapsid inimesi eesmärgiga hävitada oma ideede vastaspoolt. Mõlemad pooled tegid ka vigu inimeste tegeliku meelsuse hindamisel ja hukka said poliitikast kõrvalseisjad (nn. süüta hinged). Nii oli see Vabadussõja ajal, 1940 ja 41, 1944ja45 ning kogu järgneva Nõuk. okupatsiooni. Kogu selle aja on antud sündmustele värvikaid ja ülepaisutatud hinnanguid ja seda mõlemalt poolt.
Täna elame me aga iseseisvas Eesti Vabariigis ja hinnangute andmisel tuleks lähtuda tänasest olukorrast. Vaadata, kes olid meie poolt ja kes vastu. Samas tuleb tõdeda, et tänane Eesti Riik ei ole ka endisega võrreldav.
Nii nagu ühest eelnevast postitusest võis lugeda, ei tea me täna isegi, mis see tänane Eesti Riik täpselt on ja kas tema eest tasub üldse võidelda.
Alkar kirjutas:Kui nüüd juhtub midagi ja kõige kõrgem ülemus kutsub organisatsiooni üles vaenlase vastu võitlema siis kas ma ikka lähen. Kui eesti ära vallutatakse siis kustuvad vähemalt mu pangalaenud ära, liisingut ei pea enam maksma.