Omakaitse liikmete veretööd eestlaste kallal 1941. aastal
Üleüldse mõeldi pärast sõda igasugu sigadusi välja, et sks rež-i võimalikult halvas valguses näidata. Ei saanud ju keegi öelda, et näe, polnud nagu väga vigagi...
Sama kehtis okupeeritud alade kohta Vm-l ja Ukr-s, kus kohalikega läbisaamine oli korrektne. Pärast nood jällegi oma naha huvides kirusid okup.rež-i maapõhja et oma elu ikka raskem välja näinuks
Sama kehtis okupeeritud alade kohta Vm-l ja Ukr-s, kus kohalikega läbisaamine oli korrektne. Pärast nood jällegi oma naha huvides kirusid okup.rež-i maapõhja et oma elu ikka raskem välja näinuks
TÕDEONAJATÜTAR
- VANA LÖUKOER
- Liige
- Postitusi: 558
- Liitunud: 17 Okt, 2004 17:52
- Asukoht: Eestimaa,Läänemaa
- Kontakt:
Omakaitse veretööst...
Kuna siinkirjutajad on valdavalt noorema põlvkonna esindajad, kes oma teadmised Teise maailmasõja sündmustest on omandanud väga erinevatest allikatest, mis aga kahjuks on sageli üksteisele vasträäkivad, siis lubage mul, kui nende sündmuste kaasaegsel, sõna sekka öelda.
Mis puutub OK "veretöösse", siis lihtsalt "mahanottimist", nagu siin keegi väidab, esines suhteliselt arva ja see toimus valdavalt isiklike arvete klaarimise pinnal. Põhjuseks oli sageli toimunud maareform. Talude omanikud, kellelt üle 40 ha olnud maa ära võeti, kuulutati "kulakuteks" ja paljud neist küüditati. Need aga, kellel õnnestus end varjata, õiendasid nn. uusmaasaajatega veriselt arveid.
Et nõukogude aktiviste ja kaasajooksjaid maha lasti, vastab tõele. Kuid see toimus rangelt Eesti Kaitseväes kehtinud välikohtu korra järgi.
Toon näite: 1941. a. juuli algul, veel enne sakslaste jõudmist Eestisse, võeti Lõuna-Pärnumaa valdades nõukogudelt võim üle. Punategelased arreteeriti ja viidi Talile. Peale Kilingi-Nõmme lähistel toimunud Liivamäe lahingut saatsid venelased Pärnust Kilingi-Nõmme tankid ja põletasid maha palju maju. Tankirünnaku kartuses moodustas piirivalve kapten Raid Talil kolmest ohvitserist välikohtu ja arreteeritud (ca 35) kuulati üle. Aktiivsed punategelased mõisteti süüdi ja lasti maha. Osa arreteerituist vabastati.
Hiljem, kui moodustati üle-eestiline OK organisatsioon, ei tegelenud see karistuste määramisega, sellega tegeles kaitsepolitsei. Küll aga viis OK läbi haaranguid end varjavate punategelaste ja punaväelaste püüdmiseks.
Kuna rahva viha küüditamises ja teistes kuritegudes osalenud punategelaste vastu oli suur, siis sellises väga pingelises ja segases olukorras esines muidugi ka juhtumeid, kus kannatada said ka süütud inimesed ja seda eelkõige kaebtuste tõttu. Rahva hulgas esines väga palju pealekaebamist, mistõttu isegi Omavalitsuse sisedirektor Angelus ajakirjanduses rahvast noomis.
Pealegi oli siis ja küllap on ka praegu meie hulgas nn. "kukla vollisid", kes põhjust selgitamata päästikule vajutasid...
Miks omakaitselastest täna nii vähe räägitakse? Sest neist on veel vaid mõni üksik elus. Pealegi on saanud meil tavaks neid ajaloosündmusi mitte käsitleda või hoopis maha vaikida...
See oli tõepoolest nii. Omakaitse põhikoosseisu moodustasid endised kaitseliitlased ja ohvitserideks olid Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meeste siirdudes rindeüksustesse võeti OK-sse ka nooremaid. Sakslased vaatasid OK-le, kui eesti tsiviilisikutest formeeringule viltu ja esimese hooga, 1941. tahtsid nad selle isegi laiali saata. Hiljem, 1944. a. kuulusid OK-sse põhiliselt pealt 40-aastased mehed [kuna nooremad olid mobiliseeritud] ja neist moodustati Omakaitse lahingpataljonid ning saadeti rindele.hugo1 väidab: Tegemist oli põhimõteliselt sõjaväelise organisatsiooniga. Midagi kaitseliidu sarnast. Paljud Omakaitse juhid ja liikmed olid endised Eesti sõjaväelased, kellel oli vastuvõtmatu teenida Saksa alluvuses
Mis puutub OK "veretöösse", siis lihtsalt "mahanottimist", nagu siin keegi väidab, esines suhteliselt arva ja see toimus valdavalt isiklike arvete klaarimise pinnal. Põhjuseks oli sageli toimunud maareform. Talude omanikud, kellelt üle 40 ha olnud maa ära võeti, kuulutati "kulakuteks" ja paljud neist küüditati. Need aga, kellel õnnestus end varjata, õiendasid nn. uusmaasaajatega veriselt arveid.
Et nõukogude aktiviste ja kaasajooksjaid maha lasti, vastab tõele. Kuid see toimus rangelt Eesti Kaitseväes kehtinud välikohtu korra järgi.
Toon näite: 1941. a. juuli algul, veel enne sakslaste jõudmist Eestisse, võeti Lõuna-Pärnumaa valdades nõukogudelt võim üle. Punategelased arreteeriti ja viidi Talile. Peale Kilingi-Nõmme lähistel toimunud Liivamäe lahingut saatsid venelased Pärnust Kilingi-Nõmme tankid ja põletasid maha palju maju. Tankirünnaku kartuses moodustas piirivalve kapten Raid Talil kolmest ohvitserist välikohtu ja arreteeritud (ca 35) kuulati üle. Aktiivsed punategelased mõisteti süüdi ja lasti maha. Osa arreteerituist vabastati.
Hiljem, kui moodustati üle-eestiline OK organisatsioon, ei tegelenud see karistuste määramisega, sellega tegeles kaitsepolitsei. Küll aga viis OK läbi haaranguid end varjavate punategelaste ja punaväelaste püüdmiseks.
Kuna rahva viha küüditamises ja teistes kuritegudes osalenud punategelaste vastu oli suur, siis sellises väga pingelises ja segases olukorras esines muidugi ka juhtumeid, kus kannatada said ka süütud inimesed ja seda eelkõige kaebtuste tõttu. Rahva hulgas esines väga palju pealekaebamist, mistõttu isegi Omavalitsuse sisedirektor Angelus ajakirjanduses rahvast noomis.
Pealegi oli siis ja küllap on ka praegu meie hulgas nn. "kukla vollisid", kes põhjust selgitamata päästikule vajutasid...
Miks omakaitselastest täna nii vähe räägitakse? Sest neist on veel vaid mõni üksik elus. Pealegi on saanud meil tavaks neid ajaloosündmusi mitte käsitleda või hoopis maha vaikida...
Võitjal on alati õigus?
-
- Moderaator
- Postitusi: 617
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
1941.a. eksisteerinud Omakaitse üksuste tegevust tuleks siiski natuke eraldi vaadata hilisema okupatsiooniaegse Omakaitse organisatsiooni struktuurist ja selle tegevusest.
Algatuseks natuke informatiivset: Omakaitse massiline ja spontaanne organiseerumine 1941 suvel oli täielikult eestlaste oma initsiatiiv. Omakaitselastena mindi andma oma panust Eesti vabastamisele venelastest 1941. aasta suvesõjas. Näiteks 1. augustiks 1941 oli Omakaitses registreeritud liikmeid 14252, kuid kuu aega hiljem juba 24941. Suvesõjas olid omakaitse üksused osalised 426 suuremas või väiksemas lahingus või relvakokkupõrkes, milles kanti kaotusi 151 langenu või teadmata kadunuks jäänu näol. Peale Eesti vabastamislahinguid tegi omakaitse 1941.a. 5033 erineva ulatusega reidi, mille käigus võeti vangi umbes 26500 ennast varjavat isikut – enamuses metsadesse peitunud Nõukogude sõdurite näol. 1. detsembriks 1941 oli Eesti Omakaitse ridades 40599 meest, mõnedel andmetel isegi 42803 meest.
Sellest võib järeldada, et 1941.a. suvel oli Omakaitse üks isehakanud ja tihti keskset juhtimist mitteomav "rahvavägi". Sellest tuligi sakslaste reaktsioon - 16.12.1941 saatsid sakslased ametlikult Eesti Omakaitse laiali. Rahva hulgas sellise otsusega loomulikult populaarsust ei kogutud. Kuid seda oli vaja korra loomiseks Omakaitse ridades ja selle viimiseks täielikult sakslaste kontrolli alla. 1942. aasta algusega algab omakaitse uuesti formeerimine, kuid siis juba sakslaste kindla kontrolli all ja nende poolt pakutud struktuuris.
Tagasi minnes selle 1941.a. suve "vabatahtlikule rahvaarmeele" sarnaneva Eesti Omakaitse tegevuse juurde, võib nentida, et juhtus seal igasugust! Sisuliselt oldi sõjas ja seda enam - kodusõjas. Valdavalt oli tookordne Omakaitselane erariides ja kuigi sõditi mundris venelase vastu, ei kõheldud hetkekski, kui oli vaja kuul lennutada oma rahvuskaaslase, kuid kommunistide poolel oleva erariides tegelase suunas. Sellistel puhkudel jääb alati hiljem võimalus spekuleerida, vaadatuna erinevatelt positsioonidelt ja oletada et mis oleks arvanud kohus. Kuid käis sõda ja sõjas langetatakse tihti otsused hetkega.
Loomulikult langes proportsionaalselt rohkem eestlastest punaseid 1941-sel just eestlaste, mitte sakslaste kuulide läbi. Sakslased ei teadnud ju kohe, kes on kes. Indu täis omakaitselane lähtus aga sellest, mida ta ise oli eelneva aasta jooksul näinud.
Samas tean ma Saaremaalt ühte konkreetset juhust, kus omakaitselane 1941.a. võimuvahetuse aegu lasi maha ühe oma küla mehe, kes kindlalt ei olnud punane, kuid kellega tal oli pikka aega vaenulikud suhted olnud eraelus. Kuigi asi võeti hiljem üles, jätsid sakslased tolle mehe siiski karistamata. Põhusena toodi, et selle surnud mehe meelsust ja maha laskmise mõttekust on hiljem väga raske lõpuni tõestada.
Täpselt sama moodi loeti hiljem vene ajal kõik omakaitselaste poolt maha lastud isikud ilmsüüta olevaiks ja omakaitselasi verdihkavateks inimkoletisteks.
Keegi ei saa väita, et sellises olukorras tehti vigu ja oli ka lihtsalt pahatahtlikke inimesi. Kuid enamuses tuleks ikkagi rahva kui sellise teadlikkust usaldada. Oli sõda, mis on teadagi poliitika käepikendus ja pendel lõi teise äärmusse. Siin oleks kohane tsiteerida mõnd tuntud Stalini või Lenini tsitaati, mis oleks siin täiesti kohaldatavad, kuid jätan meelega nad omakaitse organisatsiooniga sidumata.
Paljud, kes selles teemas väga tuliseks läksid, võiksid siiski leppida tõdemusega, et oli aeg, kus teatud maailmavaatega inimeste käsi lihtsalt käis kehvasti.
Algatuseks natuke informatiivset: Omakaitse massiline ja spontaanne organiseerumine 1941 suvel oli täielikult eestlaste oma initsiatiiv. Omakaitselastena mindi andma oma panust Eesti vabastamisele venelastest 1941. aasta suvesõjas. Näiteks 1. augustiks 1941 oli Omakaitses registreeritud liikmeid 14252, kuid kuu aega hiljem juba 24941. Suvesõjas olid omakaitse üksused osalised 426 suuremas või väiksemas lahingus või relvakokkupõrkes, milles kanti kaotusi 151 langenu või teadmata kadunuks jäänu näol. Peale Eesti vabastamislahinguid tegi omakaitse 1941.a. 5033 erineva ulatusega reidi, mille käigus võeti vangi umbes 26500 ennast varjavat isikut – enamuses metsadesse peitunud Nõukogude sõdurite näol. 1. detsembriks 1941 oli Eesti Omakaitse ridades 40599 meest, mõnedel andmetel isegi 42803 meest.
Sellest võib järeldada, et 1941.a. suvel oli Omakaitse üks isehakanud ja tihti keskset juhtimist mitteomav "rahvavägi". Sellest tuligi sakslaste reaktsioon - 16.12.1941 saatsid sakslased ametlikult Eesti Omakaitse laiali. Rahva hulgas sellise otsusega loomulikult populaarsust ei kogutud. Kuid seda oli vaja korra loomiseks Omakaitse ridades ja selle viimiseks täielikult sakslaste kontrolli alla. 1942. aasta algusega algab omakaitse uuesti formeerimine, kuid siis juba sakslaste kindla kontrolli all ja nende poolt pakutud struktuuris.
Tagasi minnes selle 1941.a. suve "vabatahtlikule rahvaarmeele" sarnaneva Eesti Omakaitse tegevuse juurde, võib nentida, et juhtus seal igasugust! Sisuliselt oldi sõjas ja seda enam - kodusõjas. Valdavalt oli tookordne Omakaitselane erariides ja kuigi sõditi mundris venelase vastu, ei kõheldud hetkekski, kui oli vaja kuul lennutada oma rahvuskaaslase, kuid kommunistide poolel oleva erariides tegelase suunas. Sellistel puhkudel jääb alati hiljem võimalus spekuleerida, vaadatuna erinevatelt positsioonidelt ja oletada et mis oleks arvanud kohus. Kuid käis sõda ja sõjas langetatakse tihti otsused hetkega.
Loomulikult langes proportsionaalselt rohkem eestlastest punaseid 1941-sel just eestlaste, mitte sakslaste kuulide läbi. Sakslased ei teadnud ju kohe, kes on kes. Indu täis omakaitselane lähtus aga sellest, mida ta ise oli eelneva aasta jooksul näinud.
Samas tean ma Saaremaalt ühte konkreetset juhust, kus omakaitselane 1941.a. võimuvahetuse aegu lasi maha ühe oma küla mehe, kes kindlalt ei olnud punane, kuid kellega tal oli pikka aega vaenulikud suhted olnud eraelus. Kuigi asi võeti hiljem üles, jätsid sakslased tolle mehe siiski karistamata. Põhusena toodi, et selle surnud mehe meelsust ja maha laskmise mõttekust on hiljem väga raske lõpuni tõestada.
Täpselt sama moodi loeti hiljem vene ajal kõik omakaitselaste poolt maha lastud isikud ilmsüüta olevaiks ja omakaitselasi verdihkavateks inimkoletisteks.
Keegi ei saa väita, et sellises olukorras tehti vigu ja oli ka lihtsalt pahatahtlikke inimesi. Kuid enamuses tuleks ikkagi rahva kui sellise teadlikkust usaldada. Oli sõda, mis on teadagi poliitika käepikendus ja pendel lõi teise äärmusse. Siin oleks kohane tsiteerida mõnd tuntud Stalini või Lenini tsitaati, mis oleks siin täiesti kohaldatavad, kuid jätan meelega nad omakaitse organisatsiooniga sidumata.
Paljud, kes selles teemas väga tuliseks läksid, võiksid siiski leppida tõdemusega, et oli aeg, kus teatud maailmavaatega inimeste käsi lihtsalt käis kehvasti.
Ehk lähtuti ajaloolisest järjepidevusest . Esimest korda loodi Omakaitse 1917 (s.o. esimese Saksa okupatsiooni ajal). Esimeheks oli Eugen Wilde (eelnevas elus ajakirjanik) ja tema asetäitjaks Johan Pitka (hilisem esimees). Organisatsiooni funktsioonid olid samuti korra tagamine ja punase ainesega tegelemine . I ilmasõja ja Saksa okupatsiooni lõppedes 1918 moodustati Eesti Kaitse Liit. Ülemaks siis juba kindralmajor Ernst Põder, juhatuse esimeheks Johan Pitka. Seega võiks julgelt öelda, et Kaitseliit on siiski Omakaitse järglane.
Viimati muutis Kriuks, 14 Aug, 2005 19:58, muudetud 2 korda kokku.
Vaikal kirjutas:
Omakaitse põhikoosseisu ei moodustanud endised kaitseliitlased. Selle väite tõestamiseks pole ette näidata ühtegi vettpidavat uurimust - fakti.
Tegemist on juba 42 - 43 aastal lendu lastud legendiga, mis pärineb "omakaitse ajalugude" kirjutamise ajast. Seda korratakse kui fakti, püüdmata sellesse süüvida. See, et EW ajal Kaitseliitu või selle allorganisatsioonidesse kuulunud inimeseg moodustasid II MS ajal tekkinud Omakaitses suhteliselt aktiivsema inimgrupi - viitab vaid nende kogemustele sarnases organisatsioonis. Arvuliselt pole keegi kunagi lugenud kokku, ega arvutanud protsentuaalselt - palju oli endisi kaitseliitlasi.
Sakslased ... esimese hooga, 1941. tahtsid nad selle isegi laiali saata.
Tegelikult sakslased likvideerisidki/sundisid eestlasi likvideerima tekkinud vabatahtlikku kaitseorganisatsiooni alged.
Olen käes hoidnud paljude meeste dokumendifotosid, kuhu olid pöördele kirjutatud midagi sellist: "Kaitseliitu astumisel." Kuupäevaks oli oktoober ja november 1941. ! Mõelge!
Tegelikult on kogu see Omakaitse tekkimine 41 aasta suvel-sügisel suhteliselt õhkõrnalt uuritud ...
Kriuks kirjutas:
Oh paraku ei tähenda asjaolu, et nendes kahes organisatsioonis tegutsesid samad inimesed veel seda, et tegemist on ühe organisatsiooni muutumises teiseks. OK-BW oli hoopis midagi muud kui EKL.
Kindralmajor Ernst Põder ei olnud algselt EKL ülemaks. Tema oli selles organisatsioonis algselt vaid abi !
Sulle soovituseks : vaata "Kaitse Kodu!" vanemaid numbreid, neis on mitmeid artikleid sellel teemal.
Lugupidamisega ja jõudu soovides
õpetaja
Enamus sellest vastab tõele, kuid pea kõik on pisikeste eksitustega ...See oli tõepoolest nii. Omakaitse põhikoosseisu moodustasid endised kaitseliitlased ja ohvitserideks olid Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meeste siirdudes rindeüksustesse võeti OK-sse ka nooremaid. Sakslased vaatasid OK-le, kui eesti tsiviilisikutest formeeringule viltu ja esimese hooga, 1941. tahtsid nad selle isegi laiali saata. ...
Omakaitse põhikoosseisu ei moodustanud endised kaitseliitlased. Selle väite tõestamiseks pole ette näidata ühtegi vettpidavat uurimust - fakti.
Tegemist on juba 42 - 43 aastal lendu lastud legendiga, mis pärineb "omakaitse ajalugude" kirjutamise ajast. Seda korratakse kui fakti, püüdmata sellesse süüvida. See, et EW ajal Kaitseliitu või selle allorganisatsioonidesse kuulunud inimeseg moodustasid II MS ajal tekkinud Omakaitses suhteliselt aktiivsema inimgrupi - viitab vaid nende kogemustele sarnases organisatsioonis. Arvuliselt pole keegi kunagi lugenud kokku, ega arvutanud protsentuaalselt - palju oli endisi kaitseliitlasi.
Sakslased ... esimese hooga, 1941. tahtsid nad selle isegi laiali saata.
Tegelikult sakslased likvideerisidki/sundisid eestlasi likvideerima tekkinud vabatahtlikku kaitseorganisatsiooni alged.
Olen käes hoidnud paljude meeste dokumendifotosid, kuhu olid pöördele kirjutatud midagi sellist: "Kaitseliitu astumisel." Kuupäevaks oli oktoober ja november 1941. ! Mõelge!
Tegelikult on kogu see Omakaitse tekkimine 41 aasta suvel-sügisel suhteliselt õhkõrnalt uuritud ...
Kriuks kirjutas:
Sinu tekstist jääb mulje, et Omakaitse oli "süüdi" EKL-i tekkimises?Organisatsiooni funktsioonid olid samuti korra tagamine ja punase ainesega tegelemine . I ilmasõja ja Saksa okupatsiooni lõppedes 1918 moodustati Eesti Kaitse Liit. Ülemaks siis juba kindralmajor Ernst Põder, juhatuse esimeheks Johan Pitka. Seega võiks julgelt öelda, et Kaitseliit on siiski Omakaitse järglane.
Oh paraku ei tähenda asjaolu, et nendes kahes organisatsioonis tegutsesid samad inimesed veel seda, et tegemist on ühe organisatsiooni muutumises teiseks. OK-BW oli hoopis midagi muud kui EKL.
Kindralmajor Ernst Põder ei olnud algselt EKL ülemaks. Tema oli selles organisatsioonis algselt vaid abi !
Sulle soovituseks : vaata "Kaitse Kodu!" vanemaid numbreid, neis on mitmeid artikleid sellel teemal.
Lugupidamisega ja jõudu soovides
õpetaja
Kuidas küll selline mulje võis jääda, et ma kedagi süüdistan . Vastupidi! Olen väga rahul, et sellised sõjaväeliselt korraldatud kodanike ühendused on kunagi tekkinud ja ka täna olemas. Küll ei tõmbaks ma sidekriipsu OK-BW vahele. OK oli siiski eestlaste poolt loodud, BW (Bürgerwehr) aga sakslaste poolt ellukutsutud ( BW loomisel teadaolevalt OK tegevus ametlikult keelustati). Ja mina näen küll OK ja KL -i vahelist sidet ning järjepidevust. Isegi OK ja Rahvamiilitsa (moodustis enne OK-d) vahelist sidet . Samuti oleks kena teada saada, kes siis oli esimene EKL ülem. KL ametlik ajalugu räägib siiski lgp kindralmajorist ( õige nimekirjutus Põdder, minu viga ).Sinu tekstist jääb mulje, et Omakaitse oli "süüdi" EKL-i tekkimises?
Oh paraku ei tähenda asjaolu, et nendes kahes organisatsioonis tegutsesid samad inimesed veel seda, et tegemist on ühe organisatsiooni muutumises teiseks. OK-BW oli hoopis midagi muud kui EKL.
Kindralmajor Ernst Põder ei olnud algselt EKL ülemaks. Tema oli selles organisatsioonis algselt vaid abi!
http://www.kaitseliit.ee/index.php?op=body&cat_id=47
Muide, Jarkko Kemppi (s. 1970) on kirjutanud soome keeles meie kaitseliidu ajaloost artikli "Viron suojeluskunnat 1917-1940" väljaandes Sotahistoriallinen Aikakauskirja 22, 2003, lk 63-102. Tundub aga jälle, et meie raamatukogudes seda pole.
Tegelikult on tal terve raamat (väitekiri) "Viron suojeluskuntien organisoituminen ja toiminta 1917-1924" (Joensuu: Joensuun yliopisto, 2000; 310 lk.: ill. ; 21 cm, seeria Historian tutkimuksia / Joensuun yliopisto, Humanistinen tiedekunta = Studies in history / University of Joensuu, Faculty of Humanities, 0781-6227 ; 20). See on Tallinnas RR 7.k humanitaarsaal Eesti ajalugu A 20 [2000] ja Tartus TÜR hoidla(30p) Per.A-19594 20 [2000].
Eesti keeles on temalt originaalartikkel "Eesti Vabariigi Kaitseliit 1918-1920" Akadeemia, 14. ak. (2002) nr. 7, lk. 1355-1365. Panin selle sama pealkirja all eraldi teemana üles "Eesti Vabariik 1920-1940" alla.
*
PS. Ilma varasemat omakaitset ja bürgerwehri arvestamata oli EKL esimene ülem Pitka, faktiliselt aga kindralmajaor Põdder, sest Pitka saadeti juhtima soomusrongide ehitamist. 1918-1920 olid ülemad Pitka, Põdder, Eduard Alver ja Johan Unt.
Tegelikult on tal terve raamat (väitekiri) "Viron suojeluskuntien organisoituminen ja toiminta 1917-1924" (Joensuu: Joensuun yliopisto, 2000; 310 lk.: ill. ; 21 cm, seeria Historian tutkimuksia / Joensuun yliopisto, Humanistinen tiedekunta = Studies in history / University of Joensuu, Faculty of Humanities, 0781-6227 ; 20). See on Tallinnas RR 7.k humanitaarsaal Eesti ajalugu A 20 [2000] ja Tartus TÜR hoidla(30p) Per.A-19594 20 [2000].
Eesti keeles on temalt originaalartikkel "Eesti Vabariigi Kaitseliit 1918-1920" Akadeemia, 14. ak. (2002) nr. 7, lk. 1355-1365. Panin selle sama pealkirja all eraldi teemana üles "Eesti Vabariik 1920-1940" alla.
*
PS. Ilma varasemat omakaitset ja bürgerwehri arvestamata oli EKL esimene ülem Pitka, faktiliselt aga kindralmajaor Põdder, sest Pitka saadeti juhtima soomusrongide ehitamist. 1918-1920 olid ülemad Pitka, Põdder, Eduard Alver ja Johan Unt.
Vastuseks Kriuksule:
Ühes möödunud sajandi viimase kümnendi "Kaitse Kodu!" juubelinumbris oli minu mälu järgi mitu artiklit, mis lahkasid suhteliselt põhjalikult KL ajalugu. Mõningates numbrites oli ka pikemaid kirjutisi KL algusajast, 1918. aasta novembrist, Pitkast ja Põdderist jne.
Soovitan lugeda !
õpetaja
Lühend "OK-BW" on ühe organisatsiooni nimetus, mida eestlased "vulgaarselt" ehk suupäraselt Omakaitseks kutsusid. Tegutses Vabadussõja eel, Saksa I okupatsiooni ajal.Küll ei tõmbaks ma sidekriipsu OK-BW vahele. OK oli siiski eestlaste poolt loodud, BW (Bürgerwehr) aga sakslaste poolt ellukutsutud ( BW loomisel teadaolevalt OK tegevus ametlikult keelustati).
Hmm, minu teada kuulus Rahvamiilitsa koosseisu ka kommuniste, EKL-is neid vist eriti näha ei tahetud ?Ja mina näen küll OK ja KL -i vahelist sidet ning järjepidevust. Isegi OK ja Rahvamiilitsa (moodustis enne OK-d) vahelist sidet .
Vabandust, ega Sa siinkohal oma isiklikku nägemust sellest ajaloost ei esita ?Samuti oleks kena teada saada, kes siis oli esimene EKL ülem. KL ametlik ajalugu räägib siiski lgp kindralmajorist ( õige nimekirjutus Põdder, minu viga ).
Ühes möödunud sajandi viimase kümnendi "Kaitse Kodu!" juubelinumbris oli minu mälu järgi mitu artiklit, mis lahkasid suhteliselt põhjalikult KL ajalugu. Mõningates numbrites oli ka pikemaid kirjutisi KL algusajast, 1918. aasta novembrist, Pitkast ja Põdderist jne.
Soovitan lugeda !
õpetaja
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 18 külalist