www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 17 Okt, 2019 19:14

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 200 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6 ... 14  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 26 Jaan, 2005 13:27 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Antud raamat täitsa olemas ja suht odava hinnaga ka müügil Saaremaa Muuseumis. Huvilistel helistada Saaremaa Muuseumi ja küsida raamatut Raul Salumäe käest.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 26 Jaan, 2005 13:41 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2004 18:53
Postitusi: 1882
Asukoht: Tallinn/Muhu
Kui Arensburger on raamatu läbi lugenud siis ootaks temalt kommentaare selle kohta. Ega veteranid pole merevahust köit kokku keerutanud (nagu punaveteranid :D )?

Leidsin netis hulkudes "Admiral Scheer"i laskemoonakulu Sõrve lahingutes.

21.- 23. 11. 1944
Beschießung der Halbinsel Sworbe zur Unterstützung der Armee

Munitionsverbr.:
1737 SA und MA Seeziel-Granaten cal. 28 cm und 15 cm
2263 Flak-Granaten verschiedener Caliber 2 cm, 3,7 cm, 10,5 cm

_________________
Kas me sellist Eestit tahtsimegi?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Jaan, 2005 14:11 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
oliver kirjutas:
Kui Arensburger on raamatu läbi lugenud siis ootaks temalt kommentaare selle kohta. Ega veteranid pole merevahust köit kokku keerutanud (nagu punaveteranid :D )?


Raamatul pole viga. Kuigid asjalikum ülevaade on just 1941 aastast. On mälestusi, järeltulijate poolt avaldatud kirju Sõrve rindelt ja mälestuste ümberjutustusi. Sakslaste poolt sellist "vahutamist" ei esine. Nemad on ju sõja kaotajad. Pigem võib nentida sellist põhjendamatut "enesele tuha pähe raputamist". Eks ole ka nende teadvust juutide ja ameeriklaste poolt peedistatud juba üle poole sajandi.
Pean tunnistama, et ise saksa keele mees ei ole ja raamatu lugemine (uurimine) käib üle kivide ja kändude. Ikka sõnaraamatu abil.

Kuid mul on võimalus ära tuua üks näide selle raamatu sisust. Nimelt Kurt Vetter, obergefreiter 23.diviisi 67. rügemendist, avaldab seal oma mälestused. Kuid juba mõned aastad varem saatis ta need, Saaremaa Muuseumi, Olavi Pestile kes selle loo ära tõlkis.
Arvan, et Olavi Pesti ei pahanda, kui tema tõlke, kui selle raamatu tutvustuse, siia üles panen.

KURT VETTER

ME EI OLNUD KANGELASED
RINDEMÄLESTUSI 1944. AASTA SÜGISEST MUHUS JA SAAREMAAL

1944. aasta sügise läbielamiste ja nende kirjapanemise vahele 2000/2001. a. talvel jääb 56 elatud aastat.
Ma kirjeldasin sündmusi nii, nagu need tänaseni mu mälus püsinud on. Need kirjeldused kajastavad kõige isiklikumaid elamusi. Ma kirjutan avameelselt sõduri elust, kes koges sõda rinde eesliinil. [...] Minu jaoks olid need kogu mu elu rängimad, saatuslikemad ja vapustavaimad läbielamised.
Pärast sõda olen kaks korda, 1992. ja 1999. aastal, mõned päevad neil saartel viibinud. Ma leidsin isegi üles koha, kust Muhu ja Saaremaa vaheline tamm oli õhitud. Siin lamas meie grupp võimalikest kõige eesmisemal positsioonil, et “Suur-Saksamaad” kaitsta.
Taamal suutsin ära tunda selle kalurisaare, millel me pärast ebaõnnestunud üle mere põgenemist randusime.
Salme küla lähedal leidsin maantee kõrvalt selle põõsastega kaetud lagendiku, kus reaktiivmürskude kogupauk paljude mu seltsimeeste elu lõpetas.
Neil saartel on nüüd arvukalt mälestuskive ja ausambaid, mis meenutavad toonaseid erakordselt raskeid lahinguid. Paljudesse neist on süvistatud siin langenud Nõukogude sõdurite nimed. Mida ma aga kummalgi saarel ei leidnud, on väikseimgi tahvel või lihtne kivi, mis mu langenud kaaslasi meenutaks.
1944. a. sügise rindeelamusi kirjeldades tahtsin ma eelkõige nende kannatusterohket saatust meenutada. Eelkõige olid langenud noored mehed, kelle elu oli alles ees. Nad unistasid sellest, et saaksid pärast sõda koju tagasi pöörduda. Armas naine kõrval, tahtsid nad rahulikult töötada ja õnnelikult elada. See jäigi unistuseks, kuni nad neil saartel vägivaldset surma surid.
Nende saatus olgu elavatele hoiatuseks, et mõtestatud ja õnnelik eksistents on võimalik ainult sellises maailmas, kus valitseb rahvaste rahumeelne koostöö.




I osa. Muhu saar

See oli mu elu esimene laevareis. Reisisihist sain teada veidi enne, kui meid mingile kaubalaevale laaditi. Meid, see tähendab 23. jalaväediviisi võitlejaid. Mina olin 67. grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii Obergefreiter. Kogu diviis kõigi oma sõjaväelaste, loomade, relvade, sõidukite ja varustusega laaditi kiiresti laevale Riia sadamas. See toimus 11. septembril 1944. Alles mõne päeva eest oli üks läti SS-diviis meie väeüksuse, mis paiknes kaitsepositsioonil Lätis ühes rahulikus rindelõigus, välja vahetanud. Riias anti meile teada, et kogu diviis viiakse üle Läänemere saartele Saaremaale ja Muhusse.
Pärast tundidepikkust sõitu heitis kaubalaev Kuressaare sadama reidil ankru. Üsna kipakate paatidega viidi meiegi kompanii laevalt maale.
Meie pataljon sai käsu jalgsi põhja suunas asuvale Muhu saarele marssida, et seal kaitsepositsioonidele asuda. Nõnda hakkas ka meie kompanii käskluse “Sammu marss!” peale liikuma. Meil tuli läbida umbes 40-kilomeetrine(1) vahemaa, et jõuda saare kirdetippu, kust tammi mööda võis pääseda teisele Läänemere saarele.
Pärast mingisuguses küünis ööbimist jõudsime järgmisel varahommikul kirderannikule. Umbes 4 kilomeetri kaugusel nägime Muhu saare randa. Tammi mööda sammudes ei aimanud ma veel, milliste lähemail nädalail toimuvate ränkade sündmuste tõttu see tamm mulle kogu eluks sügavalt mällu talletub.
Väiksemale saarele jõudnud, saime käsu kaitsepositsioonid sisse võtta ja kõik avamerelt oodatavad vastase maabumiskatsed tagasi lüüa. Sellist käsku oli küll lihtne anda, aga kuidas sai nii nõrgajõuline pataljon, nagu meie oma, seda täita? Meie pataljonis oli kokku 520 võitlejat, kuid neist vaid 80 olid rindekogemusega “vanad rebased”. Kõik teised võitluskaaslased olid asendusjõuna kodumaalt saabunud.
Majutasime end ühes saare kirdeosa kalurikülas asunud heinaküüni. Uus rajatav kaitsepositsioon, mille ehitamist me järgmiseil päevil alustasime, ei kujutanud endast muud kui kivisesse rannikupinnasesse kaevatud kraave ja üht kuulipildujapesa. Nii tekkis nõutud, umbes 200 meetri pikkune kaitseliin. Lihtsõduritena saime aru, et selline primitiivne kaitseliin ei takista vastase ühtki tõsisemat maabumiskatset.
Too aga lasi end oodata. Nii ronisime vahis olles oma kaevikusse ja vahtisime kuni vahetuse saabumiseni Läänemerd. Meri oli rahulik, me ei märganud ei vaenlase paate ega suutnud avastada vaenlase lennukeid. Rahulik aeg. Kuid see oli vaikus enne tormi. Ilmastikus hakkas sügis tunda andma. Päike küll paistis veel, kuid mere poolt puhuv tuul muutus üha tugevamaks. Ööd olid juba ebameeldivalt jahedad ning öises vahis olles ei kaitsnud sinelid enam külma eest.
See rahumeelne vaikus lõppes 29. septembri pealelõunal. Nägime, kuidas kaks kiirpaati otse meie ranna poole kihutasid. “Need peaks meie omad olema,” arvas üks kaaslane. Kui paadid aga kalda lähedal kurssi muutsid ja hakkasid sõitma sellega paralleelselt, nägime nende ahtris vastase punalippu. Olime nii üllatunud, et jõudsime vaid rutakalt kuulipilduja laskevalmis seada, et mõned pidemed kiirpaatide ülatekkide suunas tühjendada. Pärast seda “tuletervitust” pöördusid alused merele tagasi.
See tulevahetus oli justkui eelhoiatus peatselt alanud Nõukogude vägede pealetungile mandrilt saartele. Umbes kahe tunni pärast undasid meie kohal mürsud ja langesid kärgatades saare pinnale. Vaenlase suurtükkide tulepositsioon oli sisse seatud Mandri-Eesti läänerannikul, Virtsu sadamaasula lähistel. Mürsud langesid üsna kontsentreeritult Kuivastu sadamale ja selle ümbrusele.
Peatselt segunes mürskude lõhkemisega kuulipildujatuli ning karabiinide ja püstolkuulipildujate ragin. See akustiline märk andis teada, et meie kaasvõitlejad pidasid juba rannaribal maabunud jalaväega kaitselahingut. Kuna vastase ülekaal tulejõus oli kõrvagagi kuulda, võisime vaid aimata, kui raske oli neil positsioone hoida. Seda nad ei suutnudki. Lahingu algusest oli möödunud vaevalt tund, kui meie kompanii sai käsu hiljuti rajatud kaitsepositsioon maha jätta ning koguneda. Seega oli meile selge, et vastane oli juba saarel kindla sillapea vallutanud, kuhu ta sai täienduseks raskerelvi tuua. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta kogu saare territooriumi vallutab. Meie pataljoni võitlusvõime ei suutnud sellisele sõjalisele ülekaalule vastu seista.
Kui me ei tahtnud vangistusse sattuda – ja seda me mingil juhul ei tahtnud –, tuli meil edasitungiva vastase eest tagasi tõmbuda. Me pidime enne teda Muhu- ja Saaremaa vahelisele tammile jõudma, et maismaaühendust mööda Saaremaale tagasi jõuda. Vahepeal oli juba pimedaks läinud. Meie kompanii oli marsivõimeline. Hakkasime liikuma teadmata, kus me asusime. Selles asjas usaldasime täielikult oma kompaniiülemat.
Tõusva päikese valgel jõudsime silmnähtava kergendustundega saare edelarannikule. Palja silmaga võis näha Saaremaa rannajoont; nägime ka tammi ja rõõmustasime selle üle. Uskusime juba, et oleme pääsenud, kuid meie kompanii oli hiljaks jäänud. Äkki kuulsime tugevat plahvatust. Saaremaa-poolse tammilõigu kohale tõusis tihe suitsupilv. Sellest taipasime, et Nõukogude väeosad olid juba tammi Muhu-poolse otsa juurde jõudnud, et seda mööda edasi Saaremaale tungida. Tammi purustades püüti nende edasist pealetungi, mis vastupanu peaaegu ei leidnudki, peatada. Esialgu see pandigi seisma.
Mida see aga tähendas meile, 2. kompanii võitlejaile? Me olime liiga nõrgad, et vaenlasele vähegi tõsisemat vastupanu osutada. Kui tahtsime vangisattumise hädaohtu vältida, pidime võimalikult kiiresti Muhu ja Saaremaa vahelise umbes 4 km laiuse väina ületama. Aga kuidas?
Meie seas levis sel 1944. aasta septembrihommikul üha kasvav hirm. Kompaniiülem leitnant Renne andis käsu, et väeosa marsiks need neli kilomeetrit Saaremaa rannikuni läbi avamere. Enamik kompanii võitlejaid tõstis oma relvad pea kohale ning tammus, rinnuni vees, läbi väina. Vastane oli juba kaldani tunginud ja andis meie täiesti abitult vees sammuvate kaaslaste suunas tuld. Kes pihta sai, see Läänemerre uppus.
Meie grupp jooksis paaniliselt mööda kallast, et mingisugust kalapaati leida. Ühe me leidsimegi. Meie 6–8-meheline grupp laadis sinna relvad ja varustuse. Puuduvad aerud asendati laudadega, mille me ühe veel katkisema paadi küljest lahti lõime. Lükkasime oma paadi rannast Läänemerre. Kui see ujuma hakkas, püüdsime omale kohti leida. Nüüd ootas meid halb üllatus. Paat lekkis. Kiilu juurest tuli üha rohkem vett sisse. Meie vastu pöördus korraldus, mille saarte komandant oli andnud vaid mõni päev tagasi. Ta oli käskinud kõik rannal lebavad paadid merekõlbmatuks muuta. Võib vaid oletada, et see pidi meie võitlusvaimu tugevdama, et me põgeneda ei saaks. Ilmselt uskus see komandör, et nii oleme sunnitud kuni enesehävituseni võitlema.
Kuid sel septembrihommikul ei olnud meil valikut. Me kas jõuame selle lekkiva paadiga vaateulatuses olevasse Saaremaa randa või võetakse meid mõne tunni jooksul vangi. Viimast ei suutnud me kuidagi kujutleda. Nii olime sunnitud paadiga väina ületama. Mitu kaaslast tegelesid ainult sellega, et ammutasid toidunõudega sissevoolavat vett merre tagasi. Teised püüdsid aerudeks kõlbmatute laudade abil edasi liikuda.
Kuidas me ka ei püüdnud, ei saanud me paadiga enam edasi. Suure vaevaga suutsime selle täisvoolamist vältida. Meri muutus üha tormisemaks ning me mõistsime, et ei suuda paati enam juhtida. Lained dikteerisid liikumissuuna. Kaldusime üha enam kirde suunas. Maad hakkas võtma lootusetus, sest kaugenesime üha oma sihist.
Sellesse elu eest võitlusse sekkus äkki kaks vaenlase hävituslennukit. Nad suundusid meie poole ja lendasid väga lähedalt üle. Iga hetk ootasime nende pardalt kuulipildujatuld. Kuid seda ei tulnud. Nad eemaldusid põhja suunas.
Sellega oli üks ähvardav hädaoht möödas, kuid paati sissevoolav vesi muutis meie olukorra üha kriitilisemaks. Siis juhtus see, mida kartnud olime. Üha tugevamaks muutunud lained pöörasid paadi ümber. Meie relvad ja varustus uppusid merre. Klammerdusime meeleheitlikult kiilu üles pööranud paadi külge, et Läänemere lained meid minema ei uhuks. Veetemperatuur või sel aastaajal umbes 10 kraadi C olla. Paat triivis vooluga kaasa. Selle suund oli meile sel septembripäeval saatuslikult soodus ja kandis meid kirde suunas, ühe kalurite saare(2) randa, mis asub Muhu saarest lääne pool. Randusime sellel saarel. Olime küll esialgu päästetud, kuid läbimärjad, külmunud ning omasime vaid seda, mis seljas.
Meie ebaõnnestunud põgenemiskatse algusest kuni kalurite saarel randumiseni oli kulunud umbes 6 tundi. Nüüd tuli mõelda ellujäämise peale. Olime näljased ja püüdsime saarel midagi söödavat leida. Avastasime lihtsad roogkatusega majad, mida kasutasid eesti kalurid. Seal kohtasime ka saareelanikke, kes olid lahingute eest põgenenud ja otsisid varju. Majade sisustuseks oli lihtne majakraam. Tagasihoidlikke ruume kasutati elamiseks. Kalurid kasutasid maju ja sisseseadet püügihooajal.
Kalurid olid meie vastu sõbralikud ja abivalmis. Nad andsid meile süüa ja juua. Märgi vormirõivaid saime kuivatada ühe lahtise tulega kolde kohal. Vastane ei olnud selleks ajaks saart veel vallutanud. Pärast läbielatud kannatusi olime nii kurnatud, et vajusime peagi sügavasse unne.
Öö möödus vahejuhtumiteta ning veel järgmiselgi päeval ei tulnud vastane sellele saarele. Kalurid aitasid kaasa, et me võimalikult kiiresti põgenema pääseks, et Saaremaale jõuda. Õhtul juhatasid nad meid randa, kus lebasid lõhkumata paadid koos kõlblike aerudega. Tänu nende abile lükkasime ühe paadi vette, hüppasime sisse ja aerutasime mööda vaikset merd Saaremaa poole. Liikusime hoogsalt edasi. Kindla maani oli umbes 5 km aerutamist.
Ja siis juhtus midagi pääsenute jaoks arusaamatut. Olime paadiga umbes 30 minutit teel olnud, kui märkasime enda asukohast loode pool mingit laeva. Sellelt tulistati neljatorulisest õhutõrjesuurtükist trasseerivate mürskudega seda kalurisaart. Mürsud tabasid roogkatusega maju, kus meid eelmisel päeval vastu võeti ja peavarju pakuti. Peatselt katused süttisid. Tuli levis kiiresti. Varsti oli kogu saar üksainus tulemeri. Mõtlesime, kui abitult jäid meie nii abivalmis kalurid sellesse tulemerre. Arvatavasti nad hukkusid selles põrgus(3).
Sel ööl jõudsime üsna peatselt sihile – Saaremaa randa. Seal paiknenud väeüksusest viidi meid järgmisel päeval 67. grenaderirügemendi staapi. Nägime oma vaevaliselt
kuivatatud mundrites ja ilma relvadeta üsna allakäinud ja räbaldunud välja. Pärast seda, kui
me staabi asukohta jõudsime ja meie grupi ainus allohvitser tahtis ette kanda, toimus märkimisväärne vahejuhtum. Staabist väljus tookordne rügemendiülem ooberst krahv zu Eulenburg. Ta nägi meie gruppi ja pistis röökima: “Mis bolševike jõuk see on? Need tuleb kohe mättasse lüüa!” Meie allohvitser tegi ettekande, andis lühikese ülevaate meiega viimaseil päevil juhtunust. Eulenburg kuulas selgitusi vaikides. Seejärel pööras ta ilma au andmata ringi, jättis meid seisma ja sõitis minema.
Staabist saime uued relvad ja varustuse. Meid paigutati ühte väeossa, mis oli kirderannikul Orissaare lähedal kaitsepositsioonile asunud. Meie grupp sai “tänuks” läbielatud kannatuste eest erilise lahinguülesande. Me pidime asuma positsioonile selle koha juurde tammil, mille pioneerid olid eelnevalt õhku lasknud. See asus umbes 100 meetri kaugusel rannajoonest. Tule alla sattumata oli sealt võimalik lahkuda ainult pimedas. Selles augus lamasime umbes nädala. Täpsemalt – olime otsekui laagris, vegeteerisime. Ainult õhtuti, kui väliköök oli sõitnud tammi alguse juurde metsa veerde, ronisime kolmekesi august välja, et toidumoona ja posti tuua.
See auk jäi meie “korteriks” seni, kuni 1944. a. 5. oktoobri varastel hommikutundidel tabas meie rannikulõigus tammi vaenlase tugev suurtükituli. Kohe pärast seda alustas vastase jalavägi pealetungi Saaremaale. Meie lahkumine august meenutas põgenemist, sest me ei tohtinud kaotada ühendust oma rannajoonel positsioneerunud kompaniiga. Kui me nendeni jõudsime, tuli meil tagasi tõrjuda esimene rünnak Saaremaale. Sellega lõppes meie grupi osavõtt sõjasündmustest, mis olid vahetult seotud lahingutega Muhu saare pärast.
Järgmistel nädalatel elasime läbi mitmeid lahinguid ja kaotusi. Seejuures kaotasime palju kalleid kaasvõitlejaid. Saaremaal toimunule on pühendatud kirjutise teine osa.

II osa. Saaremaa

Kui vastane 1944. a. 5. oktoobri koidikul tammi mööda Saaremaad ründas, algas minu kui lihtsõduri jaoks otsene võitlus selle saare pärast. [...] Vastane oli tugevas ülekaalus ning tõrjus meid pärast lühikest vastupanu positsioonidelt välja. Umbes 1 km sellest esimesest kaitseliinist tagapool rajasime uue kaitsepositsiooni. Seal oli veel suurtükke, mis nüüd otsesihtimisega vastase jalaväe eeljõude tulistasid. Kuid ka seda positsiooni suudeti vaid lühikest aega kaitsta. Vahepeal oli vastane vallutatud rannaribale raskerelvi toonud ning tugevdas veelgi survet.
Järgmistel päevadel pidasime üksnes kaitse- ja taandumislahinguid, olime pidevalt raskustes. Vaevalt olime kusagil positsioonile asunud, kui pidime selle jälle maha jätma, et mitte vangistusse sattuda. Millises kohas me täpselt olime, seda lihtsõdurid ei teadnud. Kõige enam jäid meelde sageli väga kaotusrohked tõrjelahingud. Eriti dramaatilised olid need allüksuste jaoks, kellel oli käsk jälitavat vaenlast järelväena nii kaua kinni pidada, kuni teised üksused loovutatavalt territooriumilt lahkunud olid, et uusi positsioone hõlvata.
Mäletan, et ka meie kompanii sai käsu järelväena lahingupositsioonile asuda. Asusime kaitsesse mingi üksikuna asetsenud talu kiviaia varju. Tuli meie suunas muutus üha ägedamaks. Tundsime, et olime “viimased”. Ja siis hakkas kaitseliin kusagilt rebenema. Mõned võitluskaaslased hüppasid kiviaia tagant üles ja jooksid lagedat välja mööda lõuna poole, et umbes kilomeetri kaugusel asuvasse metsa jõuda. Sellel põgenemisteel olime vastase jaoks justkui jänesed, keda ajujahiga nende kaitsvatest pesadest välja peletati.
Kord juba põgenema hakanud väeosa ei saa peatada. Paanika haarab ja tõmbab kaasa ka kompanii teised võitlejad. See oli hirm vangi langeda. Minagi jooksin üle lageda välja metsaserva poole. Põgenedes olime vastasele ideaalseteks sihtmärkideks. Paljud võitluskaaslased said pihta ning jäid lagedale väljale surnute või haavatutena lamama. Ükski põgenev kaaslane ei peatunud. Tabamuse sai ka meie kompaniiülem leitnant Renne. Temagi jäi üksi lamama. Hirm oma elu pärast oli tugevam kui tahe seltsimeest aidata.
Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt. Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.
Ühel päeval kaotasin minagi oma parima kaaslase. Tema surm vapustas mind eriti, sest oma elu päästmise hinnaga jätsin talle abi osutamata. Taas kord sai meie kompanii käsu ühe lõuna poole, Kuressaarde viiva maantee ääres järelväena positsioonile asuda. Me kaevusime metsa servas, vahetult maantee kõrval. Meie positsiooni ees oli umbes 200 meetrit lagedat maad. Vastane lasi aga end oodata. Umbes kahe tunni pärast lähenes meile mööda maanteed vastase luuresoomusauto. Kui see laskekaugusse jõudis, andsime püssidest tuld. Masin jäi seisma, ei liikunud edasi ega tagasi. Kõik jäi vaikseks. Umbes ühe tunni pärast saime käsu oma positsioonilt lahkuda ja teisele poole maanteed imbunud vaenlase jalaväele vastu minna. Aga kuidas sai peale tungida tihedas metsas, kus oli võimatu vaenlase asukohta määrata?
Käsu kohaselt jooksime teisel pool maanteed asunud metsa. Seal varitses vastane ja andis meie pihta tuld. Võisime vaid aimata, kus tema positsioon asus. Kaalutlemiseks polnud aega. Vaenlase tuli sundis meid tihedalt maadligi hoidma. Ja siis see juhtuski: vastase järgmine tulelöök tabas mu parimat kamraadi Bernhard Losenskyt. Ta lamas mu kõrval, oigas valust ning oli kõnevõimetu. Kohe pärast seda pidime taganema. Kui ma ei tahtnud oma elu kaalule panna ega vangi sattuda, ei saanud ma tema juurde jääda ega teda aidata. Nii jätsin ta raskesti haavatuna üksinda metsa lamama. Mul õnnestus tulistamisele vaatamata metsast vigastamatult väljuda.
Ainult see, kellel on tulnud läbi elada sama saatuslikke sündmusi, suudab kujutleda, kui masendavalt need ellujäänuid rõhuvad. Need pidevad kaitselahingud mõjutasid märgatavalt meie võitlusmoraali.
Minu mälus on püsima jäänud ka see aeg, kui Saaremaa lõunaosas, Sõrve poolsaarel õnnestus vastase pealetung peatada ja rajada püsiv kaitseliin. See pidi olema oktoobri lõpus 1944.(4) Meie kompanii kattis umbes 8 km pikkuse kaitseliini ligikaudu kilomeetrise lõigu. Jooksukraavid olid juba olemas, kui kohale marssisime. Mõned kraavilõigud olid laiendatud soppidega, mille kohale asetasime kaikaid. Selle peale laotasime telkriide ning rajasime sel moel kaitsekraavi osaliselt vihma eest kaitstud koha.
Esialgu oli selles rindelõigus üsna rahulik. Vaenlane oli maasse kaevunud meie vastas umbes 80 meetri kaugusel. Seal varitsesid täpsuslaskurid. Need olid ohtlikud, kui proovisime päevaajal pead üle kraavi serva tõsta. Tavaline uudishimu ees laiuvat maastikku paremini näha sai ühele lahinguis karastunud võitluskaaslasele saatuslikuks. Teda tabas snaipri pähe sihitud lask. Ta oli pea liiga kõrgele ja liiga kauaks üle kaitsekraavi serva tõstnud. Ta kukkus surnult kaitsekraavi pikali.
Olime sellel kaitsepositsioonil olnud umbes 14 päeva, kuni meid ühel öösel välja vahetati. Rügemendi reservina majutati meid ühte koolimajja, mis asus umbes 3 km kaugusel peakaitseliinist. Vaikus kestis umbes 2–3 päeva. Pidev suurtükituli, mida täiendasid tankitõrjegranaatide plahvatuste kõmakad, oli signaaliks, et vastane oli asunud pealetungile. Ta tahtis kõigest jõust Sõrve poolsaarele läbi murda ja meid põgenema sundida ning seejärel pideva survega saare lõunatipus avamerre tõrjuda.
Eespool, rindejoonel muutus lahingumüra üha tugevamaks. Meie kompanii sai käsu marssida põhja poole, Salme külla viivale maanteele. Seal pidime toetama rasket kaitselahingut pidavaid üksusi. Meie allüksus asus maantee paremat serva mööda hanerivis ettenähtud suunas liikuma. Lahingumüra tugevnes üha. Marssides nägime, et vastane oli rindejoone taga kaks maa külge köidetud õhupalli üles lasknud. Nende abil said vaatlejad
kõiki meie pool toimuvaid inimeste ja tehnika liikumisi jälgida. Nii said nad oma raskerelvade tuld väga täpselt meie objektide pihta ja rindejoone taha suunata.
Vastase järgmiseks sihtmärgiks sai meie üksus. Kuulsime mitmikmürsuheitjate(5) tulistamisele iseloomulikku hädaohtlikku kõma, mis üha paisudes lähenes. Nende reaktiivmürskude vingumist nimetati meil “Stalini oreliks”. Kui 36 mürsku sihtmärgile lähenesid, kasvas kõmin kõrvulukustavaks mürinaks. Meie kompanii reageeris sellele üsna paaniliselt. Jooksime maanteelt minema ja otsisime varju noorte puude salus. Konutasime umbes 100 m² suurusel alal ja ootasime uut kogupauku. Ja see tabas täpselt seda kohta, kus me lamasime.
Käis raksatus, tõusis paksu suitsu. Kuulda oli selle kogupaugu mürsusajus haavata saanud kaaslaste karjeid, oigamist ja soigumist. Terveksjäänud olid justkui halvatud, võimetud mõistma tragöödia ulatust, mille see reaktiivmürskude rünnak meie kompaniis tekitas. Kui kümne minuti pärast tuli käsk koguneda, suutis seda täita 12 võitluskaaslast. Eesliinile marssimist olime alustanud umbes 85 võitlejaga. Kuid needki, kellel oli “õnn” jälle kord pääseda, olid pärast sellist põrgut nii vapustatud, et ei tulnud lahingureservina enam arvesse.
Ajakirjanik Mainhardt Graf von Nayhauß kirjeldab seda tragöödiat üsna kainelt oma raamatus “Kuulekuse ja südametunnistuse vahel”.(6) “Diviisikomandör Schirmer andis 1. pataljonile korralduse: “Läbimurre Hoßfeldi [merejalaväe võitlusrühma] juures – Ulrichsil kohe võitlusse astuda!” Kompaniidele anti kiiresti häire ning Ulrichs kiirustas nende eesotsas ettenähtud positsioonile, mis ulatus poolsaare läänekaldani. Ta jõudis õigel ajal, sest nägi enda ees tasandikul 150–200 vastast, kes olid juba 1500 meetrit siinpool pearindejoont. [...] Saksa kaotused olid selle ajani väikesed. Kuid siis, 500 meetrit enne merejalaväelaste kaitsepositsiooni, kellele nad appi olid saadetud, said Ulrichs ja tema mehed kardetud “Stalini orelite” tulelöögist täistabamuse. Hoßfeldi võitlusgrupi juurde jõudis ta vaid 12 sõduriga. Tema pataljoni ülejäänud võitlejad olid kas langenud, haavatud või ägeda tule eest varjunud. Pealegi osutus see operatsioon kasutuks: Hoßfeldi võitlusgrupp oli läbimurde nende positsioonile juba ise kõrvaldanud.”
Seejärel dislotseerusime uuele koondumisliinile(7) rindejoone taga. Niipalju kui mäletan,
ei õnnestunud vastasel sel päeval Sõrve kaitseriivi “lahti muukida” ega rinnet edasi rullida, et meid merre tõrjuda. Pärast seda pealetungi valitses rindel mõne nädala suhteline rahu.
Sellest ajast on mällu talletunud veel mõned päris isiklikud läbielamised.
Pärast põrgut Salme pool paiknesime Kaimri küla lähistel. Seal oli päeval võrdlemisi rahulik. Ainult öösel oli vahetevahel kuulda kuulipildujate tulistamist. Kuid ka vastase lühiajaliste suurtükirünnakute läbi kaotasime nii mõnegi kaaslase. Meie psüühika oli julmaks muutunud. Näiteks ei tundnud me süümepiinu, kui hüppasime värskesse mürsulehtrisse, kus lamasid äsja surma saanud võitluskaaslased. Lükkasime nad kõrvale, et nende leivakottide kallale pääseda. Sealt saime toitu ja suitsukraami. Seejärel hüppasime oma kaitsekraavi tagasi.
Meie elutingimused olid jubedad. Igasugune hügieen puudus. Me ei saanud end pesta ja olime täisid täis. Minu jalgadele tekkis ekseem, millega tuli midagi ette võtta. Sain loa meie positsioonist umbes 18 km kaugusel Torgus asunud keskne sidumispunkt üles otsida. Ühel õhtul lahkusin rindelt ja sammusin lõuna poole, sidumispunkti.
See paiknes mingis koolimajas. Möödus peaaegu terve päev, enne kui mind arstile näidati. Kasutasin võimalust ja küsisin ühelt sanitarilt, ega ei leidu paari kasutamiskõlblikke jalatseid, mis mõnest haavatust vabaks olid jäänud. Minu saapatallad olid pealsete küljest täitsa lahti tulnud. Sanitar viis mu sama talu küüni juurde. Kui ta värava avas, vapustas avanev pilt isegi mind, kes ma selleks ajaks üsna tundetuks olin muutunud. Umbes 3 meetri kõrguses hunnikus lamas üksteise peale laotuna umbes 20 võitluskaaslast, kes olid sidumispunktis rasketesse haavadesse surnud. Sanitar soovitas mõne surnu saapad endale valida. Seda ma küll ei suutnud teha.
18. novembri hommikul andis vastase suurtükivägi meie positsioonidele massiivse tulelöögi. See oli signaaliks, et algamas oli otsene pealetung. Nii läkski. Esimese rünnaku suutsime tagasi tõrjuda. Kuid üksikud rühmad püüdsid korduvalt meie positsioonidesse tungida. Meie kompanii paremal tiival see neil õnnestuski. See läbimurre hirmutas meid ära. Hüppasime kaevikuist välja ja põgenesime lõuna poole, järgmise metsaserva suunas. Seejuures olime vastasele niikaua märklauaks, kuni jõudsime umbes kilomeetri kaugusele. Kuid nagu kõigi viimase aja põgenemiste puhul, ei jõudnud kõik võitluskaaslased seegi kord päästvasse metsa. Kes pihta sai ja enam joosta ei jõudnud, jäi juba veidi külmunud maapinnale abitult lamama, järeleruttava vastase võimusse. Minul oli jälle kord “õnne” nende hulka kuuluda, kes terve nahaga metsa jõudsid.
Meie oma väeosast eraldunud rühm oli sel novembrihommikul väga rõhutud meeleolus. Maad võttis lootusetus. Kui kaua suutnuks me üldse veel vastupanu osutada? Meile sai üha selgemaks, et sellelt saarelt pääsu ei ole. Mõni päev enne viimast pealetungi oli meile nn. “Führeri käsk” ette loetud. Hitler nõudis, et Sõrve poolsaart tuleb iga hinna eest enda käes hoida ja seda ei tohi võitluseta maha jätta. Saarelt tohtis mandrile toimetada üksnes haavatuid.
Arutasime 8 mehega täiesti avameelselt, kuidas “ehtsat” haava saada. Sõdurid, kes olid püüdnud oma kätt läbi lastes soovitud haava saada, võeti hiljemalt pärast põhisidumispunktis toimunud arstlikku läbivaatust välisandarmeeria poolt kinni ja toimetati kiiresti sõjakohtu ette. Nad mõisteti süüdi “argpükslikkuses” ja “enesekahjustamises” ning lasti viivitamatult maha. Reetjaks said rohked püssirohu jäljed haavas. Need said tekkida ainult relvatoru otsa ja haava vahelise väga lühikese vahekauguse tõttu.
Pärast viimast põgenemist vastase eest arutasime sel sombusel novembripäeval hulgakesi, kuidas küll sellelt saarelt pääseda. Mõtted keerlesid üha enam “ehtsa” haavatasaamise ümber. Teen lühidalt: üks kaaslane võttis kaks tuletikku ja murdis ühe lühemaks. Ta peitis mõlemad näppude vahele ja kaks meist pidid tõmbama. Kes lühema tiku tõmbab, saab haavata, kes pikema, see peab tulistama. Mina tõmbasin pikema.
Mu kaaslane seisis umbes 10 meetri kaugusele ja sirutas parema jala ette kännule. Võtsin laskeasendi, tõmbasin kuuli püstolkuulipilduja rauda, sihtisin teda ja tulistasin. Esimene lask riivas vaid püksisäärt. “Mees, lase ometi täpselt,” torises ta. Teine lask tabas reit ning ta kukkus maha.
Asetasime ta telkmantlile ja lohistasime neljakesi lähimasse sidumispunkti. Seal andsime “ehtsa” haavatu sanitarile üle.
Väeosast eraldunutena olime kohustatud endast lähimas allüksuses teada andma. Veetsime aga veel ühe öö mingis varjendis [...] Järgmine päev, see oli 19. november 1944, pöördusime ühte staapi. Otsekohe koguti meid koos teiste mahajäänutega ühte gruppi, mida juhtis keegi allohvitser. Saime käsu ühe metsaservani liikuda. Sealt pidime üle mingi tasandiku tungima, et vastane teisest metsaservast tagasi lüüa. Meie pealetungi toetamine raskerelvadega ei olevat võimalik.
Meie umbes 10-meheline grupp liikus ettevaatlikult metsaservas asunud lähtepositsioonile. Meie ees asus lahtine, avatud rünnakuala. Kogenud sõdureina saime aru, et oleme varjus paikneva vastase jaoks jälle vaid “jänesed”, keda sel on hea tulistada, niipea kui me avatud maastikule liigume. Seetõttu jäime üsna nõutult metsaservale. Ka grupijuht ei kiirustanud rünnakukäsu andmisega.
Kuid selleni ta ei jõudnudki. Kuulsime granaadiheitjate tulistamisele iseloomulikku plaginat. Mõni sekund hiljem tabasid granaadid just seda ala, kus meie grupp ootas. Siis see juhtuski. Äkki tundsin lööki selga, otsekui oleks keegi suure kiviga virutanud. Taipasin, et olin mürsukilluga pihta saanud. Mitmed teisedki võitluskaaslased said selles granaadirünnakus haavata. Meie grupp jäi nii nõrgaks, et vasturünnakule asumise käsku sellele enam anda ei saanud.
Pärast haavatasaamist oli mul väga hea meel, et suutsin veel iseseisvalt liikuda. Vedasin end lähimasse sidumispunkti. Ilma mind lähemalt läbi vaatamata käskis sealne arst mul jalgsi maanteed mööda lõuna poole Sääre suunas kiirustada. Seal asus põhisidumispunkt. [...] Torgu oli selleks ajaks juba maha jäetud.
Leidsin sidumispunkti umbes 12 km kauguselt. See oli sisse seatud ühte tallu. Mis küla see oli, ei suuda meenutada.
Teel sinna võis kõikjal näha kiiruga mahajäetud staapide ja varustusladude jälgi. Nägin, kuidas üks mahajäetud ladu bensiiniga üle valati ja põlema pisteti. Saabaste, mundrite ja teiste tekstiilesemete ning nahast varustuse kohale kerkis paks toss. Võitünnid ja šokolaadikarbid hõõgusid. Teistes pakkides olid muud maiustused, sigaretid ja mitmesugused toiduained. Kõikjal möllas tuli ja tõusis paksu suitsu. Midagi ei tohtinud vaenlase kätte sattuda. Hullumeelne käsk. Võtsin sel 19. novembri pealelõunal sealt kaasa ühe ploki veel hävitamata sigarette. See jäi kogu sõja jooksul mu ainsaks sõjasaagiks. Koos saagiga venitasin end, haavapalavik üha tõusmas, sidumispunkti poole.
Leidsin selle enne pimeduse saabumist üles. See oli kiiruga ühte taluõue üle toodud. Mingis suures laudaruumis lamasid selle päeva haavatasaanud. Üsna kohe sain kangestuskrambi vastase teetanussüsti. Haavatasaamisest esimese arstiabi osutamiseni oli möödunud umbes 6 tundi. Kaks sanitari viisid mu operatsioonisaali. Mäletan, et see oli mingi suur talutuba. Nüüd seisis selle keskel laud. Laes põles ere lamp. Põrandal vedelesid verised sidemed.
Mind pandi sellele lauale. Äärmiselt kurnatud välimusega arst katsus mu kõhtu ning tegi kindlaks, et ma suudan liigutada mõlemat jalga ja olen säilitanud refleksid. Sanitarid viisid mu laudaruumi minu asemele tagasi. Öösel tõusis palavik veelgi. Sain veel aru, et sel ööl laaditi mind mingisse mootorsõidukisse, mis mind randa transportis. Seal asetati kõrges palavikus haavatud dessantpaadi külmale teraspõrandale. Laatsaretlaeva meie jaoks ei leidunud. Öist sõitu üle külma Läänemere ma kõrge palaviku tõttu peaaegu ei tajunudki.
Kui silmad lahti lõin, nägin, et olime saabunud mingisse sadamasse. See oli Windau.(8 ) See oli jäänud Kura kotis paiknevatele Saksa vägedele veel vabaks juurdepääsuks Läänemerele. Seal tõsteti mind 20. novembril 1944 laevalt maha ja paigutati kohalikku välilaatsaretti. Nelja päeva pärast jätsid viimased Saksa väeosad Saaremaa lõplikult maha.
Minu Riias sõjakõlbuliku sõdurina laevaleasumisest kuni haavatuna Balti mannermaale tagasipöördumiseni oli möödunud lühike, 70-päevane ajavahemik. See oli kogu mu elu raskeim, vapustavaim ja hädaohtlikem aeg. Et ma selle üle elasin, võis tähendada “sõduriõnne”, mis mind hoidis.
Paljudel minu kaaslastel seda õnne ei olnud. Nad kaotasid oma noore elu sel Läänemere saarel. Kui kaotusrohked olid meie pataljoni lahingud Balti saartel 1944. a. sügisel, selgub ülalnimetatud raamatust “Kuulekuse ja südametunnistuse vahel”. Krahv von Nayhauß kirjutab: “1. pataljon – 9. grenaderirügemendist allesjäänud – kaotas Sõrve lahingutes kuue nädalaga ümmarguselt 1600 võitlejat, neist umbes 400 langenutena. 23 päeval sattus pataljon lähivõitlusse. Relvade ja varustuse kõrval jättis Wehrmacht maha 1403 hobust, kes eelnevalt tapeti, et vaenlane neid kasutada ei saaks. [...] Algse 9. grenaderirügemendi lahinguüksustest pöördusid mandrile tagasi üks leitnant, üks allohvitser ja üks lihtsõdur.”(9)
Kõik mu seltsimehed, keda siin statistiliselt “langenuteks” nimetatakse, olid elurõõmsad, enamasti noored mehed [...] Omavahelistes kõnelustes keerles kõik kirgliku soovi ümber: “Kui see neetud sõda ometi kord lõpeks ja me tervelt koju saaks!” See tuhandel viisil väljendunud soov neil ei täitunud. Ellujäänuna pidasin oma kohuseks nende saatust, eelkõige aga nende ülimat soovi meenutada.
Tõlkinud Olavi Pesti

Saateks
Kurt Vetter sündis 1923. aastal Brandenburgi liidumaal Treuenbrietzenis lihtsas töölisperekonnas. Lõpetas kodukohas rahvakooli ja omandas treiali elukutse.
Wehrmachti mobiliseeriti aprillis 1942. Sama aasta sügisest kuni 1944. a. talveni teenis 23. jalaväediviisis, algul motosidemehena, siis jalaväelasena, tõustes Obergefreiteri auastmeni. 1945. a. mais sattus Ameerika vägede kätte vangi. Vangistusest vabanes sama aasta augustis.
Raske kopsuhaiguse tõttu oli kuni 1950. aastani invaliid. Seejärel oli juhtival tööl ühes kaubandusettevõttes, omandades samal ajal kaugõppijana majandusõpetaja kutse. Aastail 1960–89 töötas täiskasvanute koolituskeskuse juhatajana. Omandas õppenõuniku nimetuse. Pensionärina on harrastanud kohtuteadete kommenteerimist.
Abielus 1952. aastast, poja ja tütre isa.

1.Tegelikult ligi 60 km. (Tõlk.)
2.Kõinastu laid. (Tõlk.)
3.Kõinastu laiul oli sel ajal neli talu, kus viibis ka hulk Koguva elanikke. Sakslased olid käskinud selle küla rahval venelaste dessandi kartuses Saaremaale evakueeruda, kuid enamik eelistas varjuda naaberkülas Kõinastul. Sakslaste rünnaku põhjustatud tulekahjus ükski inimene ei hukkunud. Kommentaari eest täname Koguva elanikku Asta Schmuuli, kes neil saatuslikel päevil viibis Kõinastu Nuka talus ja mäletab ka põgenemas olnud Saksa sõdureid. (Tõlk.)
4.Autor peab silmas Ungru–Pagila kaitseliini, mis püsis 10.–20. oktoobrini. See oli lühem kui 8 km. (Tõlk.)
5.Rahvakeeles tuntud katjuušadena. (Tõlk.)
6.Mainhardt Graf von Nayhauß-Cormons. Zwischen Gehorsam und Gewissen. Richard von Weizsäcker und das Infanterie-Regiment 9. Gustav Lübbe Verlag, 1994, lk. 449–450. Lahing toimus Ungru–Pagila ja Lõpe–Kaimri kaitseliinide vahel. (Tõlk.)
7.Lõpe–Kaimri kaitseliin, mis püsis 20. oktoobrist kuni 18. novembrini 1944. (Tõlk.)
8.Ventspils. (Tõlk.)
9.Lk. 454–455.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Veebr, 2005 17:43 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
1944. aastal Saaremaal viibinud üksustest ühe, nimelt Nachschub-Batl. 500, taust on minu jaoks senini segane. Mis varustusüksus see oli, mis taganes Saaremaale? Ammendavat infot mul senini ei ole. See tekitab mitmeid oletusi. Seda enam, kui lähtuda mitmetest äraseletamata faktidest Saaremaal.
tõnuv kirjutas:
Ära hakkab tüütama see soigumine, et Eestis selliseid relvi ei kasutatud.
Konkreetselt Saaremaal läks sakslasel ülikiireks Kuressaarest lahkumisega ja põletati ära kogu väegrupi 3 kuu varustus.Hiljem Sõrve toodi kogu varustus meritsi Lätist ja üsna palju sellest oli Rommeli kola.Mis veel kiiruga kätte saadi ei oska öelda.

oliver kirjutas:
Tahaks teada kas Fallschirmjäger`i kiivrit võisid kanda ka mingid muud üksused, näiteks õhutõrje jne.? Või kandsid seda ainult langevarjurid?
Küsin seda sellepärast et hiljaaegu leiti Saaremaal kahe sõduri jäänused kes kandsid selliseid kiivreid aga minuteada `44 ei viibinud sealkandis langevarjureid.
http://www.saarlane.ee/uudised/arhiiv/2005/01/15/20846/

-=Grenadier=- kirjutas:
Fallschirmjäger'i kiivrit kandsid ikka ainult Fallschirmjäger'id ise - ei antud neid ei õhutõrjele ega muudele üksusteke ... kuna 1944. aastal oli selline segadus siin siis suure tõenäosusega on need paar (arvatavasti siiski rohkem) langevarjurit mingist muust üksusest ja liideti võibolla selle Ritter'i pataljoni juurde ... võimalusi on ju palju - äkki eraldati tervest langevarjurite pataljonist üks rühm näiteks ja toodi siia Saaremaale appi või hävitati suurem osa sellest Fallschirmjägeri üksusest ja riismed liideti mingi teise Saksa üksuse juurde enne kui hakati ümber-formeerima ... loogikaga on äärmiselt raske pilti kokku panna ja tõde teada saada, sest 44'ndal oli Saksa sõjaväes väga palju ebaloogilisust!


Millegipärast on sisetunne hakanud ütlema, et see eelpoolmainitud mainitud, justnagu Saaremaale mitte kuuluma pidanud, kola on Saaremaale jõudnud just selle üksuse vahendusel.
Selle Varustuspataljoni number 500 vihjab üsnagi erilisele kuuluvusele. Näiteks kandsid numbrit 500 kaks küllalt kuulsat ja mobiilset üksust SS-Sturmbataillon 500 ( http://www.shelfbooks.com/st138.htm ) ja SS-Fallschirmbataillon 500 ( http://www.axishistory.com/index.php?id=1714 ). Mõlemad üksused olid mingil määral seotud ka siinse Põhjarinde piirkonnaga.
Lisaks sellele tuleb silmas pidada, et saksa sõjaväes olid need 500-numbrilised eripataljonid (z.b.V.) enamikus nn. mingit sorti trahvipataljonid (teatud seos on siin ka eelpoolmainitud ss-i üksustel).
Näitena Btl.z.b.V. 500 H.Tr. Bewährungstruppe. ( http://www.edition-temmen.de/index.php? ... 341&pid=54 )
1944 sõdis Eesti-Läti piirkonnas näiteks ka Luftwaffen-Jäger-Bataillon z.b.V. 10, mis oli samuti Bewährungstruppe ehk trahvipataljon.
Kas ei ole võimalik, et see Nachschub-Batl. 500 on mingisugune eelpoolmainitud pataljonide varustuspataljon? Näiteks Infanterie-Ersatz-Bataillon 500 oli algusest peale trahvipataljonide täienduspataljon ja 1944 oli ta juba kasvanud Grenadier-Ersatz- und Ausbildungs-Regiment 500. Kas ei ole see Nachschub-Batl. 500 ka just trahvipataljonidele mõeldud varustusüksus? Seoses sellega võis neil olla erinevat varustust. Näiteks Afrikakorpuses olid ka omad trahviüksused, need kandsid küll 900-seeria numbreid, kuid olid selleks ajaks juba likvideeritud. Võibolla sai Nachschub-Batl. 500 nende kola omale. Samuti ei ole üldse kindel, millist mundrit selle üksuse mehed ise kandsid. Kas ka varustusüksus võis koosneda karistust kandvatest meestest. Loomulikult ei olnud tegu mingisuguste kurjategijatega. Seda sorti eelpoolmainitud üksustesse saadeti nii öelda "kasvatusele" 3-6 kuuks. Suurematele süüdlastele olid juba teised kohad.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Veebr, 2005 18:09 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Apr, 2004 21:01
Postitusi: 1097
Asukoht: Lilleküla
Kõik kurjamid saadeti valdavalt koonduslaagritesse (kui just kohe maha ei lastud),väiksemad väänkaelad aga suunati Himmleri käsul loodud remondikompaniidesse. Vastavalt siis motoriseeritud kompaniid nr. 500 ,501 ja 502,mis tegelesid riidevarustuse paranduse ja korrastusega välioludes. :lol:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Sakslased Leisi vallas 1941-44.
PostitusPostitatud: 19 Veebr, 2005 13:25 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Kuna olen üles kasvanud Karja mõisas Põhja Saaremaal, siis panin kokku ühe nn. koduuurimusliku kokkuvõtte. Huvi pakub see vist põhiliselt sealtkandist pärit ja kohalikke olusid valdavatele inimestele, kuid ehk leidub selliseid ka selle foorumi külastajate hulgas.

Pilt

Sakslased Leisi vallas 1941-44.

Möödus 60 aastat II Maailmasõja lahingutest Eestis 1944 aastal. See oli Eesti ajaloo üks pöördepunkte, mis muutis oluliselt elu ja olusid meie maal. Veel täna, 60 aastat hiljem, tajume selle ajastu olulisust meie rahvale. Tekivad sõnasõjad ajalehtedes tolle ajastu sündmuste hindamise üle ja isegi poliitilised skandaalid, nagu Lihula monumendi lugu. Need aastad rahva mälust naljalt ei kustu.
Kui aga vaatame seda perioodi kitsamalt, oma vallas toimunut jälgides, võime väita, et ega siin suurt midagi toimunud. Osaliselt on see õige, sest õnneks jättis tollane sõjamasin Leisi valla suurtest lahingutest puutumata. Kuid erinevatesse mundritesse riietatud sõduritega tuli ka siinsel rahval kokku puutuda. Kes nad olid? Seda küsimust on siiani uuritud vägagi ühe poolselt. Vene ajal oli lausa kohustuseks igas koolis teha koduuurimise tööd ja tõsta esile kangelasliku Punaarmee tegemisi oma kodukandis. Suurema lahingutegevuse puudumine siinkandis tegi selle ülesande keeruliseks, kuid üht teist ikka tehti ja uuriti. Püsti pandi ka mõned mälestuskivid.
Kuid keegi ei ole rääkinud midagi saksa sõduritest siinkandis. Kes nad olid, kust nad tulid ja mida olid pidanud nad selleks ajaks juba sõjas läbi elama? Selle artikliga tahaksin seda lünka täita.
Pilt
1941. aasta 61. Infanterie-Division
Saaremaa vallutamine Punaarmee käest tehti ülesandeks Saksa Wehrmachti 61. Jalaväediviisile. Saaremaale tuleku ajaks oli see diviis juba suure lahingukogemusega ja kuulus. 1941. aastaks olid diviisil selja taga rasked kuid võidukad lahingud Poolas 1939. aastal. Siis Läänerindele - Belgia vallutamine, kaasa arvatud kuulsad Dunkerque lahingud, kus Inglise väed pidid relvi maha jättes laevadele põgenema. Seejärel alates juulikuust 1940 Prantsusmaa vallutamine. Sõda N. Liidu vastu alustas 61. diviis Ida Preisimaalt, kuhu Prantsusmaal sõjaväsimust välja puhanud diviis toodi veebruaris 1941. Sealt tulles osaleti Klaipeda, Riia ja Tallinna vallutamisel. Seejärel saadi käsk minna Saaremaale.
Kogu Saaremaa vallutamise operatsiooni, millele sakslased panid nimeks "Beowulf II", määrati juhtima 61. diviisi komandör jalaväekindral Siegfried Hänicke. See oli temale küllalt raske ülesanne, sest Eesti saari kaitsev Punaarmee garnison oli tunduvalt arvukam kui 61. diviisi koosseis. Edaspidised sündmused aga näitasid, et sakslaste võitlusvõime oli tunduvalt parem kui punaväel ja saared vallutati küllalt lühikese ajaga. Seejuures, nagu sõjas ikka, tuli sakslastel kanda ka märkimisväärseid inimkaotusi.
Siinkohal jätaksin ma vahele sündmused Muhus ja Sõrves, mis olid tõeliselt verised sel 1941. aastal. Vaatleme sakslaste tulekut meie valda. 17. sept. 1941. hommikul alustas sakslaste 61. Jalaväediviis liikumist Orissaarest Saaremaa hõivamiseks. Diviisi kolm rügementi liikusid järgmistes suundades: 176. Jalaväerügement mööda rannamaanteed suunaga Leisi peale ja sealt edasi Mustjala suunas. 151. Jalaväerügement suunaga Ratla peale. Seal hargneti, üks pataljon liikus edasi Valjala suunas, ülejäänud 2 Tika – Haeska – Kaarma suunas. 162. Jalaväerügement liikus Laimjala suunas. 162. rügemendi ülem Oberst (kolonel) Wolf võttis Tallinnas oma üksuse teenistusse ka eestlasi. Eestlastest formeeriti 162. Jalaväerügemendi II pataljoni 7. kompanii IV rühm. Rühmaülemaks sai endise Eesti armee leitnant Evald Hurt. Kuid Saaremaa vallutamisest võttis osa ka üks teine eestlaste üksus. See oli ERNA II pataljon. See Soomes formeeritud ja soome mundrit kandev eestlastest koosnev väeosa oli kangelaslikult võidelnud mandri Eestis. Nüüd võeti major Raimond Hindpere juhtimisel aktiivselt osa ka Eesti Saarte vabastamisest. Kas kasutada sõna vabastama või vallutama on tänases Eestis probleem. Kõik sõltub iga konkreetse isiku minevikust ja poliitilisest vaatest. Need Eesti poisid 1941. aastal tulid aga kohe kindlasti Saaremaad vabastama. Selles olid nad sügavalt veendunud ja valmis ohverdama ka oma elu. 17. sept. 1941. asetati ERNA pataljon saksa 151. ja 176. rügemendi vahele ja nende ülesandeks oli puhastada venelastest nende kahe rügemendi vaheline ala. Peeti lahing Kareda rabas ja liiguti edasi Arju külla. Seal oli kontakt Taaliku poolt taganevate venelastega. 18. sept. hommikul liiguti edasi Pärsamaa peale. Osa pataljonist läks otse läbi metsade, osa Tika ja Koikla kaudu. Ootamatult Pärsamaale jõudnud ernalaste eelsalk sealt suuremat vastast eest ei leidnud. Oli väike tulevahetus ringi ekslevate punaväelastega ja vangi võeti 2 punamadrust. Pärsamaale jättis ERNA pataljon maha valveüksuse, mis koosnes kahest jalaväerühmast ja ühest raskekuulipilduja jaost. Edasi liiguti Tutku küla suunas ja hilisel pärastlõunal lõigati ära Leisi – Upa maantee. Positsioonid võeti sisse Posti talu juures. Karja mõisa suunas saadeti välja väike luureüksus. Luurajad tulid tagasi kahe punamadrusest vangiga, kelle sõnul paiknes Karja mõisas üks suurem punaste üksus, mis plaanis taganeda Upa suunas. Seepeale asuti kohe positsioone kindlustama ja saadeti välja uus luuregrupp. See sattus aga Karja mõisa juures tugeva punaste tule alla ja kandis kaotusi. Üks mees jäi langenuna maha ja kaks said haavata. Kohe alustasid punaväelased rünnakut Tutku suunas. Posti talu joonel oli kaitsel umbes 70 eestlasest sõdurit kahe kuulipildujaga. Venelaste üksus osutus aga visadeks võitlejateks. Hoolimata kaitsjate tulest, tungisid nad peale kuni käsigranaatide viske ulatuseni ja kohati läks isegi käsivõitluseks. Lahingu päästjaks sai ERNA pataljoni miinipildujakompanii, kes liikus läbi Tika ja kuuldes Tutkul lahingukära, kohe appi ruttas. Lahing kestis pimeduse saabumiseni, mille varjus venelased tõmbusid tagasi Karja mõisa. Ernalased ööbisid Tutkul. 19. sept. hommikul varavalges läksid nad rünnakule. Selgus aga, et venelased on juba lahkunud Pamma suunas. Viimastele pagejatele saadeti veel mõned kuulid järgi ja sõjasaagiks saadi üks varustuse koormaga vene veoauto, millel mootor tõrkus ja venelastel ei jätkunud aega seda korda teha. Lõuna paiku saadi korraldus kogu ERNA pataljoni koondamiseks Räägi külla, kuhu major Hindpere oli sisse seadnud pataljoni staabi. Edasi sai pataljon korralduse hõivata Aste lennuväli. Räägist asutigi sinna poole teele. On teada et sel ajal oli venelastel Saaremaa kaitsel ka kaks merejalaväe pataljoni ja üks eraldi merejalaväe rood. Neist ühe pataljoni nimi oli isegi “Vabatahtlike merejalaväepataljon”. Tundub, et ernalastel tuligi siin kokku puutuda ühega neist üksustest.
Nende paari päevaga septembris 1941 läbisid rindeüksused Leisi valla, pidamata suuremaid lahinguid. Eraldi tuleks vist ikkagi ära märkida Triigi sadamas ja -lahes seisvate punalaevastiku laevade ja sakslaste lennuväe omavahelised duellid.
Oktoobris 1941 muutub Leisi aga tõeliseks sõjaväelaagriks. Siia koondavad sakslased oma väed operatsiooni „Siegfried“ läbi viimiseks. Selliselt nimetasid nad Hiiumaa vallutamise plaani, mille järgi 176. Jalaväerügement läks Hiiumaale Triigi, Taaliku ja Orissaare sadamate kaudu. 151. Jalaväerügement Soela, Pammana ja Varese sadamate kaudu ja 161. luurepataljon läks laevadele Küdema lahe piirkonnas. Selleks puhuks koondati staabid Leisi alevisse. Leisi koolimajas resideerus 61. Jalaväediviisi staap eesotsas kindral Hänicke-ga ja ka operatsiooni toetavate mereväeüksuste staap eesotsas admiral Clasen-iga. Leisi tuli ka hiidlastest koosnev 132 meheline vabatahtlike üksus, kes soovis koos sakslastega oma kodusaart vabastada. Leisis said nad 176. rügemendi laost saksa mundrid ja relvad ning hiidlased said võimaluse selle rügemendi koosseisus oma koju dessanti teha.
Varemmainitud eestlaste üksus 151. rügemendi koosseisus oli Saaremaal kandnud juba kaotusi. Sõrves langes ka nende ülem leitnant Hurt. Kuid nende meeste sõjatee illustreerimiseks Leisi valla territooriumil toon ära ühe lõigu Elmar Silma mälestustest.
„11. oktoobri hommikul seisame Aste kasarmute ees rännakvalmis. Ees seisab Hiiumaa operatsioon. Läbime oma sõidukiga Kaarma, Õha, Luulupe ja Pamma. Õhtul, kui jätkame rännakut, on taevas selge. Läbime Karja- ja Arumõisa ning liigume Leisi suunas. Kraadiklaas on langenud alla nulli, tuues endaga kaasa ka selle aasta esimese öökülma. Hiljem kattub taevas pilvedega ja tuleb esimest lund, mis järgmisel päeval küll jälle kaob. Hommikul kella 04.00 ajal oleme juba Leisi alevikus. Et Hiiumaale loodava sillapea vallutajaks on määratud 176. rüg., siis on selle üksused ummistanud Triigi sadama ja selle ümbruse, sest see on määratud rügemendi operatsiooni lähtealuseks. Pärast lühikest puhkust Leisis suunatakse meid Soelasse, kuhu jääme järgmise hommikuni. Rünnak Hiiumaa vastu on arenenud kavakohaselt. 176. rüg. osad, leidmata suuremat vastupanu, on laiendanud sillapead Külamaa-Valgu joonele. 13. okt. varahommikul asume Soela sadamasillalt maabumispaatidesse, et ületada Soela väin. Meri on võrdlemisi vaikne, kuid vee kohal lasub tihe udu. Üks paat võtab peale pool jalaväe kompaniid. Paadid sõidavad esiti piki randa loode suunas kuni Pammana maaninani, kust siis kursi Sõru sadama peale võtavad. Samuti, nagu oli pealelaadimine, läheb ka mahalaadimine libedalt. Jätkame kohe rännakut Emmaste Metsalauka suunas, sihiks Põhja-Hiiumaa.”
Üks hiidlaste üksuse sõduritest J.Remmelgas on oma mälestustes kirjutanus järgmist: ” 12. oktoobri varahommikul olime kõik elevil ja liikvel. Selleks päevaks oli määratud operatsioon „Siegfriedi“ - Hiiumaa vallutamise algus. Umbes kella 05.00 ajal tõusid meie kahurite torud jälle laskenurka ja tuttav mürin kuulutas mõnda aega vaikinud sõjategevuse jätkumist. Kõik tulistamistegevusest vabad mehed kogunesid mere äärde ja pingutasime vaadata Hiiumaa poole, mis sinetas meile üle Soela väina. Läbi käärpikksilma nägime Emmastet.
Meie lähedal olid aset võtnud operatsiooni juhid — 61. diviisi ülem kindralleitnant Haenicke ja admiral Clasen — operatsiooni toetavate mereväeüksuste ülem. Päris kalda lähedalt möödus üle saja mitmesuguse veesõiduki meeste ja relvadega, olles lähtunud Triigi sadamast ja see pakkus paeluvat pilti. Pammana nina kohalt keeras invasioonilaevastik teravalt põhja ja kihutas Emmaste poole. Juhul, kui punavägi oleks osutanud oodatust tugevamat vastupanu, pidanuks ka meie patarei siirduma üle väina. Kuid keskhommikuks meieni ulatunud teated kõnelesid aga saksa üksuste — 176. jalaväerügemendi ja 161. a. luuregrupi — edukast edasijõudmisest. Sakslaste sillapea oli saavutanud suure sügavuse ja nüüd kell 15.00 võis ka 151. jalaväerügemendi III pataljon asuda ülesõidule. Õhtul järgnes sellele veel sama rügemendi I pataljon ja vähemad üksused. Maabuti Sõru sadamas. Rügemendi II pataljon veetis aga käre-külma öö veel Saaremaal, Pammanas laagritulede ääres ja siirdus alles järgmisel päeval üle väina.“
Neil 1941.a. oktoobrikuu päevadel said meie valla elanikud kuulda ka tõelist suurtükimürinat, sest Hiiumaa dessandi toetuseks oli Soela väina rannikule toodud peaaegu kõik 61. diviisi suurtükirügemendi kahurid. 21. okt. 1941 lõpetasid sakslased lahingutegevuse Tahkuna poolsaare tipus ja sellega olid venelased lõplikult Eestist välja aetud. Enamus Hiiumaad vallutanud saksa vägedest tuli Hiiumaalt tagasi Triigi sadama kaudu ja marssis siit Kuivastu kaudu mandrile. Eesti saarte kaitsel oli üle 20 tuh. punaväelase. Vene andmeil andis neist 5000 sakslastele vangi Saaremaal ja Hiiumaal 3500. Ajaloolase Hannes Walteri andmetel on see arv aga kokku 16 tuh. See on ka loogiline, sest kuhu need venelased siit kadusid, mingit nimetamisväärset evakueerumist siit ju ei toimunud. Sakslaste kaotused 1941.a. Eesti saartel olid umbes 1500 meest langenutena ja 2500-3000 meest haavatutena. Sakslaste langenud maeti Kudjapäe kalmistule, kuhu tehti ka suur tammepuust mälestussammas.
Peale Saaremaalt lahkumist viis saatus 61. Jalaväediviisi sõdurid Leningradi alla Volhovi rindele, sept. 43 mindi Leningradi piiramisele, kust 1944 taganeti läbi Narva Lätti, kus sõditi Daugavpilsis ja Kuramaa kotis kuni sõja lõpuni. Edasi järgnes sõjavangipõlv erinevates Venemaa vangilaagrites. Sakslased oma diviiside formeerimisel kasutasid territoriaalset põhimõtet. See tähendab, et diviisid formeeriti erinevates kohtades üle maa ja kohalikest meestest. Selle tulemusena teenisid diviisides paljuski ühekandimehed. 61. Jalaväediviis formeeriti 8. augustil 1939 Insterburgis Ida-Preisimaal. Täna tunneme me seda kohta Kaliningradi oblasti Tsernjahovski linnana. Nende meeste tragöödia oli seda suurem, et sõjavangist vabanedes ei onud neil enam kodu kuhu minna. Peale selle, et linn oli sõjas enamalt jaolt maatasa tehtud, oli sealt ka viimane kui üks sakslane ära küüditatud. Maailm oli otsustanud, et Insterburg kui linn kaob igaveseks.
Kes tunneb huvi 61. diviisi tegemiste üle, siis on tänaseks ka eesti keelde tõlgitud Hans-Eberhard Brossok-i raamat “Süda vaekausil” Tallinn 1999, kus autor – 61. diviisi kunagine sõdur kirjeldab oma sõjateed.

1942.-43. aasta
Peale Saarte vallutamist lahkusid sakslaste sõjaväeosad Saaremaalt. Kohale jäid vaid väikesad SD-le alluvad korrakaitseüksused. Peale venelaste välja ajamist formeerus Eestis spontaanselt Omakaitse. Venelastest lahti saamine tekitas patriotismi laine, mille tulemusel Omakaitse ridadesse astus pea iga enesest lugu pidav Eesti mees. Saaremaal hakkasid Omakaitset juhtima endise Eesti mereväe kaptenmajor Karl Sääsk ja Eesti armee vanemleitnant Verner Väli. Meestest puudust ei olnud. Peale kodudest kohal käivate meeste formeeriti ka Omakaitse kasarmeeritud kompaniid, kus mehed olid võitlusvalmina kohal ka ööseti. Üks taoline kompanii moodustati ka Leisis. Põhiliseks tegevuseks oli mööda metsi redutavate venelaste püüdmine. Kuid sakslased ei osanud eestlaste üliagarust sõja algpäevil õieti hinnata, seda pigem tauniti. Omakaitse oli ootamatult kasvanud väga suureks ja temal ei olnud õiget alluvussuhet sakslaste struktuuris. 16.12.41. andsid sakslased käsu Vabatahtlik Omakaitse laiali saata ja luua nn. palgaline Omakaitse. Leisi kompanii, mille komandöriks oli endise Eesti mereväe ohvitser, sõjalaeva Pikker komandör, kaptenmajor Alfred Pupp (sünd. 24.02.1892 suri Stockholmis 08.11.45), muutus samuti palgaliseks ja sai nimeks Omakaitse 2.“W“ kompanii “Leisi”. Täht “W” tähendas saksakeelset sõna Wacht, seega vahikompanii. 08.01.42.a. andis aga äsja Balti saarestiku komandandiks määratud kindralmajor Mylo välja käsu formeerida Saaremaa Omakaitse nelja kasarmeeritud pataljoni baasil Saaremaa Kaitsepataljon (saksa keeles Oeselschen Schutzmannschaften Bataillion), mille komandöriks sai endise Eesti armee kapten Eduard Anari. See pataljon formeeriti juba saksa korrapolitsei poolt ja jäi politseipataljonina tema alluvusse. Pataljoni koosseisu kuulusid kaks kompaniid Kuressaares (komandörid: 3.komp. leitn. Valentin Härm ja 4. komp. leitn. Erik Meisner), üks Orissaares (1.komp. leitn. Herman Koppel) ja üks Leisis, kus kompanii ülemaks oli endiselt A. Pupp. Üldiselt on sellest ajast ja teenistusest Leisi kompaniis vähe teada. Paljud mehed läksid üle teistesse väeosadesse ja nende koosseisus rindele. Toon siin ära Leisi kompanii nimekirja seisuga 08.01.42. ja oleks väga tänulik, kui mõni mees oskaks mulle midagi rääkida sellest omakaitse ajast ja Anari pataljonis teenimisest.
2."W" Kompanie in Leisi : Pupp,Alfred; Paalo,August; Rauk,Aleksander; Rits,Rein; Tammsaar,Eduard; Lõhmus,Heinrich; Tilk,Robert; Raaperi,Aleksander; Lempu,Ermi; Põld,August; Palts,Oskar; Tui,Nikolai; Laula,Vladimir; Jaansoo,Jüri; Imhof,Verner; Õunapuu,Aleksander; Suurtamm,Helmut; Tattar,Heimar; Jõgi,Johannes; Kuut,Viktor; Mändmaa,Julius; Kesküla,Osvald; Kesküll,Heimar; Kuusk,Ilmar; Mändla,Lembit; Kesküla,Leonhard; Raun,Lembit; Nõmm,Heimar Jaani p.; Kurgpõld,Arseeni; Kraav,Arseni; Rahu,Arnold; Varik,Heinrich; Lõhmus,Hugo; Kaju,Rudolf; Rebane,Artemi; Reis,Harald; Laid,Viktor; Kaup,Arnold; Ait,Eldur; Vaher,Rudolf; Oolup,Edgar; Nõmm,Heimar Juliuse p.; Niitmets,Ilmar; Heinmaa,Viktor; Humal,Otto; Mäkker,Robert; Rand,Heinrich; Paal,Gerhard.
Kohe peale Saaremaa okupeerimist moodustas saksa SD piiripolitsei posti Kuressaares. Piirivalve ülesannete täitmiseks asutati Piiriomakaitse pataljon. Alates 20.11.41 võttis see pataljon piirivalve ülesanded oma peale. 10.04.42. läksid aga kõik piirivalve ülesanded Saksa Tollipiirikaitsele. Piiriomakaitse likvideeriti lõplikult 06.08.42. Tollipiirikaitse (Zollgrenzschutz) võttis üle ka suurema osa Piiriomakaitse koosseisust. Sellega seoses formeeriti Kuressaares Eesti Tolli-Piirikaitse pataljon, mis sai numbriks 44. Antud pataljon oli paljuski formaalne, kuid vajalik, sest sellesse oli võimalik paigutada need 200 eestlast, kes olid teenistuses saksa tollipiirikaitse juures Eesti saartel. See pataljon eksisteeris Saaremaal kuni vene vägede saabumiseni 1944. aastal. Üldiselt võib öelda, et okupatsiooni ajal olid Zollgrenzschutz-is eestlased ja sakslased arvuliselt umbes pooleks. Staap ja reservkompanii asusid Kuressaares. Neile allusid Tolli-Piirikaitse komissariaadid Kihelkonnal, Orissaares ja Kärdlas, kes omakorda tagasid piirivalve oma piirkonnas. Kas ka Leisi valla randades need mehed 2-3 meheliste patrullidena ringi jalutasid, ma ei tea. Kuid tõenäoline on, et Triigi sadamas neil mingi alaline valvepunkt oli. On teada, et need sakslased, kes pikemat aega saartel Zollgrenzschutz-is teenisid, said kohalikega hästi läbi. Kuna isegi väeosa ise oli kaherahvuseline, siis õppisid paljud sakslased kuigipalju eesti keelt rääkima ja võtsid osa kohalikust elust. Näiteks Kuivastu punkti sakslased olid alati kohalikel pidudel oodatud mehed ja muhulaste silmis heas kirjas. Kuna kohalikega käidi tihedalt läbi, siis aidati neid võimaluste piires ja räägitakse, et nii mõnigi Muhu tüdruk olla neilt lapse saanud. Okupatsiooni aastatel oli Zollgrenzschutz ainukeseks saksa sõjaliseks jõuks saartel.
Pilt
1944. aasta 218. Infanterie-Division
Seoses rinde lähenemisega Saaremaale, tuli sakslastel hakata mõtlema ka Eesti saarte kaitsele. See tehti ülesandeks saksa 23. Jalaväediviisile ja saarte kaitse juhiks sai selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer. Saaremaale jõudsid esimesed 23. Jalaväediviisi üksused 09. sept. 1944. ja kahe päevaga toodi kogu diviis Lätist ära. Septembri lõpus oli sakslastele teada, et punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse suuruste vägedega, mis võrdub kuni 9 diviisiga ja Schirmerile oli juba algusest peale selge, et saari ta oma käes hoida ei suuda. 29. sep. 44 ületaski punaarmee ülekaalukate jõududega Suure Väina ja Muhus kaitsel olnud umbes 400 meest 23. Jalaväediviisi 67. Grenaderirügemendi I pataljonist suutsid Muhus vastupanu osutada vaid kaks päeva.
Üldiselt 23. diviisi üksused Leisi valla territooriumil pikemalt ei viibinud. Triigi sadama kaudu läksid Hiiumaale selle diviisi luurepataljon ja mõned patareid 23. diviisi suurtükirügemendist. 02. ja 03. okt. 1944 vallutasid nõukogude väed Hiiumaa ja samad üksused tulid jälle Triigi kaudu Saaremaale tagasi.
30. sept. 1944 tuli Saaremaale tõsine täiendus saksa vägedele. Nimelt oli sel kuupäeval Roomassaares ja Mõntus maabunud 218. Jalaväediviis kindralleitnant Viktor Lang-i juhtimisel. See lõi Saaremaal juba sootuks teise strateegilise situatsiooni. 218. Jalaväediviisi koosseisus tulid Saaremaale järgmised üksused: G.R. 323 ehk Grenaderirügement 323 (Oberst Vietinghoff); G.R. 386 ehk Grenaderirügement 386 (Oberst Joachim Reuter); G.R. 397 ehk Grenaderirügement 397 (Oberst Scharlow); Füs.Batl. 218 ehk Luurepataljon 218; Pi.Batl.218 ehk Sapööripataljon 218; Pzjgr.Abt. 218 ehk Tankitõrjepataljon 218; Na.Abt. 218 ehk Varustuspataljon 218; III./A.R. 218 ehk Suurtükirügemendi 218 III pataljon.
Maabunud Saaremaal, alustas 218. Jalaväediviis kohe kiirmarssi põhja Saaremaale. Kaitstes ise oma 23. diviisiga Saaremaad Muhu suunalt, andis kaitse üldjuht Schirmer ülesandeks Langile, kaitsta Saaremaad Hiiumaa suunalt. Diviisi staabi asukohaks valis kindralleitnant Lang Karja mõisa. Üksused paigutas ta kaitsele järgmiselt: mööda rannamaanteed Jaani külast Võlupeni 386. Grenaderirügemendi I pataljon, edasi Võlupest Pammanani sama rügemendi II pataljon, Pammanast Liikülani asus kaitsele 397. Grenaderirügemendi I pataljon ja lõiku Liikülast Pangani kaitses mereväelastest kokku pandud võitlusgrupp. 386. ja 397. rügemendi staabid asusid Leisis. Samas oli loogiline, et punased ründavad Muhust ja seepärast paigutas Lang üksused ka mitmetele varupositsioonidele, et vältida diviisi sissepiiramist põhja Saaremaal. 218. pioneerpataljoni (Pionere Batallion 218) paigutas ta kaitsele Nihatu küla piirkonda suunaga Võlupe ja Pahila külade poole, 218. luurepataljon (Füsilier Batallion 218) asus Pärsamaale ja 323. rügemendi I pataljon asus kaitsele Ratlasse suunaga Orissaare poole. Igaks juhuks tehti varukaitseliin Kuressaare ette, kuhu jäid Tahula piirkonnas kaitsele 323. rügemendi II pataljon ja 397. rügemendi II pataljon.
Poisikesena kuulsin Karja mõisahoones elanud vanaprouat, Juuli Vaherit rääkimas sakslastest Karja mõisas. Sel ajal käis ta veel mõisahoone ruume koristamas ja nagu ma aru sain, tegi ta seda ka okupatsiooni ajal. Sakslased olla olnud intelligentsed ja viisakad. Õhtuti olid mõisa trepi peal suupilli mänginud ja üks oli alati nutma hakanud, kui tema perekonna kohta midagi päriti. Ta näitas mulle, kus Karja mõisa pargis on kolme sakslase hauad. Ta istutas selle koha peale lilled ja käis neid hooldamas. Kuna Karjas lahinguid ei peetud, usun, et need olid haavadesse surnud mehed.
Nagu Lang kartis, nii ka läks. 5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas 8. Punaarmee Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all, Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandil oli kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel kohalikelt rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all. Seepärast suutis dessant paljuski sakslasi üllatada ja märkimisväärset vastupanu osutada ei suudetud. Ainult mõned üksikud väiksemad grupid suutsid jääda kaitsele ja osutasid visa vastupanu. Olukorda püüdis päästa 23. Jalaväediviisi 67. Grenaderirügemendi komandör Oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada oma 67. Grenaderirügement, Langi käest saadud 2. pataljon 323.-ndast Grenaderirügemendist ja 532. Mereväe Suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Vastupealetung suutis tagasi võtta teatud osa juba suureks kasvanud sillapeast, kuid takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. Laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve.
Sellest hetkest läks sakslastel Leisis kiireks. Kindralleitnant Lang andis kõigile oma vägedele käsu kiireks taandumiseks Sõrve suunas. Kuna 218. diviis ei olnud motoriseeritud, soomusmasinad puudusid ja enamus voorid hobuveol, siis ei olnud see üldsegi kerge ülesanne. Seda võib näha pildilt, kus on näha 218. jalaväediviisi varustust. Pilt on võetud Mõntu sadamas, kui saabunud 218. diviisi laevadelt maha laaditi. Olen mitmete vanemate inimestega rääkides kuulnud, et sakslased on kohalikelt inimestelt ära võtnud hobuseid ja vankreid. Enamus inimesed peitsid oma hobused metsa. Eks ta loogiline on, keegi ei tahtnud siia venelaste kätte jääda. Suuremaid kaitselahinguid Leisi vallast teada ei ole, kuigi taandudes tõrjelahinguid ikka peeti. Näiteks hoidsid sakslased Angla küla mõnda aega oma käes. Pärsamaa poolt tulevad punaväed lasid Anglas mitmed majad põlema. Nähtavasti oli sakslastel vaja, olla kindel, et viimanegi Leisi poolt tulev mees on läbi, enne kui Angla maha jäetakse. 06. oktoobril 44 jätsid sakslased Leisi maha. Seda kinnitab oma mälestustes ka tookordne Eesti 20. SS Diviisi sõjakirjasaatja Karl Gailit (kirjanik August Gailiti onupoeg). Selleks ajaks oli Eesti Diviis juba Lätti taganenud, kuid sõjakirjasaatjate grupp saadeti 28. sept. 44 laevaga Saaremaale, et teha Eesti Diviisi ajalehele lugu Saaremaa kaitsmisest. Gailit ütleb et, 06. okt. pärastlõunal otsustasid nad koos Uno Andrega minna uurima kaitselahingute käiku põhja Saaremaal. Nad lõid oma mootorratta käima ja sõitsid Leisi poole. Kusagil enne Leisi alevit sõitsid nad ootamatult peale tungivate venelaste eelsalga sisse. Vist kohkusid venelased nende SS mundreid nähes, kuid Gailit jõudis mootorratta ringi keerata ja tagasi sõita. Venelased avasid küll PPS automaatidest hilinenud tule, kuid distants oli juba suur ja Gailit sai vaid ühe kuuli käsivarde. Mingit sakslaste poolt organiseeritud kaitsejoont nad ei leidnud ja tagasi sõites nägid nad vaid üksikuid taganevaid sakslasi.
Olen kuulnud, et Luulupe ja Eikla vahel soos olid kohalikud mehed truubi ära lõhkunud ja sakslaste veoauto sõitis sinna esiratastega sisse. Sakslastel oli nii kiire, et panid jalgsi edasi. Kohalikud olid jõudnud aga veel enne punaarmee tulekut, ühe talumehe Fordson traktoriga, auto välja tõmmata ja metsa peita. Tõenäoliselt oli auto pärit Karja mõisas asunud 218. Varustuspataljonist, sest koormas oli olnud paremat toidukraami, isegi suurem kogus kohvi, saapanahka ja riidekangaid.
Sel sügisel Saaremaad külastanud, siin sõdinud, saksa veteranid tõid kaasa mälestusteraamatu “Halten bis zum letzen Mann Der Kampf um Ösel” ja seal on ära trükitud 386. rügemendi sõduri August Mülleri kirjad oma naisele. Müller langes novembri lõpus 1944 Torgus, kuid oma kirjades kirjeldab ta oktoobri algust kui lõputut marssimist üle Saaremaa. Algul lõunast põhja ja siis mõne päeva pärast jälle tagasi.
Tõelistesse lahingutesse läksid need mehed alles Sõrves. Seal panid sakslased meeleheitlikult vastu ja nende vastupanuvõime mitmekordselt ülekaalus olnud vastase vastu on tõeliselt imetlust väärt.
Kes olid need 218. Jalaväediviisi mehed? 218. Jalaväediviis formeeriti 26. augustil 1939 Berliini ümbruses. Sept. 1939 kuni mai 1940 võttis diviis osa Poola sõjakäigust. Kuna sel ajal oli diviis veel suurtükkidega varustamata, siis suunati ta lahingusse nn. vähemtähtsatele rindelõikudele. Mais 1940 läks diviis tagasi Saksamaale ja oli seal reservis kuni maini 1941. Edasi suunati diviis okupeeritud Taani, kus rahulik elu jätkus kuni detsembrini 1941. 218. diviisi jaoks tol ajal juba pikka aega möllanud sõda nagu ei olekski olemas olnud. Jaanuar 1942 viis need mehed aga tõelisse põrgusse. Nimelt saadeti nad käredasse Venemaa talve, tõkestama Moskva alt alanud punaarmee pealetungi Holmi linna juures. See linn asub Moskvast linnulennul umbes 400 km loodes. Täpselt Novgorodi ja Velikije Luki vahel. Seal tuli neil osa võtta ühest saksa armee kuulsusrikkamast lahingust – Holmi (sakslased kirjutavad Cholm) kaitsmine. Nimelt juhtus seal nii, et venelaste 3. Löögiarmee piiras sellesse linna sisse umbes 5000 saksa sõdurit, kes olid varustatud vaid kergete relvadega. Polnud isegi ühtegi tankitõrjekahurit. Olles alates 21. jaan. 42 täielikult omadest ära lõigatud ja sõltudes vaid lennukitelt visatavast moonast, pidas see garnison vastu 105 päeva pidevaid lahinguid Venemaa pakases, kuni piiramisrõngas sakslaste poolt jälle lahti murti. Kaitsjad kaotasid 1550 meest langenutena ja 2200 meest lamasid purustatud linna keldrites haavatutena. Venelased võtsid garnisoni vastu ette umbes 100 erineva suurusjärguga rünnakut, mille käigus langes 4000 meest ja kaotati 42 tanki. Saksa sõjaväe ülemjuhatus andis sellest lahingust osavõtjatele erilise aumärgi, varrukal kantava Cholm-i kilbi. Peale suurpealetungi lõppu ja rinde stabiliseerumist jäi 218. Jalaväediviis Holmi linna juurde rindele kuni jaanuarini 1944. Siis alanud suurpealetungi ajal varises sakslaste rinne kokku ja diviis taganes Pihkva oblasti Opotska linna joonele, kus rinne suudeti stabiliseerida ja seal kaitsti rinnet kuni järgmise suurpealetungini juulis 1944. Siis taganes 218. diviis Läti territooriumile. Augustis 44 allutas saksa põhjarinde juhatus 218. Jalaväediviisi VI SS Läti Korpusele. Samal ajal kui meie Eesti 20. SS diviis pidas vastu Sinimägede rindel, pidasid VI SS Läti Korpusesse kuuluvad kaks Läti SS diviisi (15. ja19.) meeleheitlikke lahinguid oma kodumaa kaitsel. Neis lahingutes maksid lätlased tohutu verehinna. Diviisid kahanesid pataljoni suuruseks, kuid käsuta lätlased ei taganenud. Pidevalt saadud täiendused läksid kohe lahingusse. Et säilitada verest tühjaks jooksva VI Läti korpuse lahingvõimet anti sinna abiks saksa 218. diviis. Peale rinde mõningast rahunemist Lätis saadeti 218. Jalaväediviis Saaremaale. Siinsed lahingud Sõrve säärel on vabalt võrreldavad Cholmi lahingutega Venemaal. Ühesõnaga, sõduritele täielik põrgu. Sõrvest taganes diviis Kuramaa kotti, kus võitles kuni sõja lõpuni. Edasi sõjavangidena Venemaa vangilaagrites.
Sellised olid ülevaatlikult ja lühidalt vaadatuna sõjasündmused Leisi vallas ning sõja päevil meie koduvalda külastanud sakslaste sõjatee ja saatus.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Veebr, 2005 20:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Veebr, 2005 20:33
Postitusi: 494
Asukoht: Tartu
Väga põhjalik ülevaade.
Selline küsimus, et milline Saksa üksus kasutas Sõrves 150mm raskehaubitsaid?
Metsas on säilinud ka paar suurtükipositsiooni koos kasutatud hülssidega ja maja ümbruses vedeleb mitu eemaldatud sütikutega kildfugassmürsku(?). Kusjuures üks neist on kasutusel välituhatoosina. :lol:
Teine küsimus, et osades kirjeldustes mainitakse sakslaste kasutuses olnud Prantsuse päritolu sõjamasinaid. Kas leidub nende kohta täpsemat infot?
Kolmas küsimus - milliseid tanke kasutasid venelased Sõrve lahingutes?

edit1
Pilt kah http://acdc.he.ee/he/unt/displayimage.php?album=3&pos=10

_________________
... käituge nii, nagu oleks te üksi ja sõda algaks homme.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Leisi vallas 1941-44.
PostitusPostitatud: 04 Mär, 2005 17:37 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Arensburger kirjutas:
.........Üldiselt võib öelda, et okupatsiooni ajal olid Zollgrenzschutz-is eestlased ja sakslased arvuliselt umbes pooleks. Staap ja reservkompanii asusid Kuressaares. Neile allusid Tolli-Piirikaitse komissariaadid Kihelkonnal, Orissaares ja Kärdlas, kes omakorda tagasid piirivalve oma piirkonnas. Kas ka Leisi valla randades need mehed 2-3 meheliste patrullidena ringi jalutasid, ma ei tea. Kuid tõenäoline on, et Triigi sadamas neil mingi alaline valvepunkt oli. On teada, et need sakslased, kes pikemat aega saartel Zollgrenzschutz-is teenisid, said kohalikega hästi läbi. Kuna isegi väeosa ise oli kaherahvuseline, siis õppisid paljud sakslased kuigipalju eesti keelt rääkima ja võtsid osa kohalikust elust. Näiteks Kuivastu punkti sakslased olid alati kohalikel pidudel oodatud mehed ja muhulaste silmis heas kirjas. Kuna kohalikega käidi tihedalt läbi, siis aidati neid võimaluste piires ja räägitakse, et nii mõnigi Muhu tüdruk olla neilt lapse saanud. Okupatsiooni aastatel oli Zollgrenzschutz ainukeseks saksa sõjaliseks jõuks saartel......



Toon siinkohal ära ühe osa endise Leisi valla elaniku Susanna Tomsoni mälestustest, mis avaldati ajalehes "Meie Maa" 03.03.05.
Siit peaks paistma väga ilmekalt millised suhted valitsesid saksa Zollgrenzschutz-i (nimetatud piirivalveks) ja kohalike elanike vahel.


Valmistume sõitma Rootsi
23. septembri õhtul olid mitmed paadid Soela rannas täis põgenikke. Nüüd olid paljud saarlased sunnitud jätma oma kodud ja varanatukse, paljud ka armastatud omaksed. Eriti noored ja elujõulised ruttasid randa, et alustada reisi üle Läänemere Rootsi poole. Nii oli ka meie perega. Vanaisa ja vanaema valisid koduhoidja rolli, seniks kuni sõda läbi ja me saame tulla tagasi koju.
Õhtu rannas oli ilus, paat vajaliku moonaga lastitud ja onu kandis reisijaid seljas paati. Kõik peale minu olid paadis ja onu võttis mind parajasti kukile, kui kõlas käsklus: "Halt!" Sakslased ranna piirivalvest jooksid randa. Neid oli toonud randa Pärnu suunast avanev vaade, kus taevas oli kui tulemeri. "Jõulupuud" olid kõrgel taevas - venelased pommitasid Pärnut.....
Sakslane kamandas kõik paadist maale, paat tõmmati kaldale ja lukustati. Meid kõiki kästi minna koju, sest oli tulnud tormihoiatus. Meil oli paadis ka viienädalane beebi ja sakslaste sõnul oli sellise paadiga merele minek täielik enesetapp. Hakkasime oma pampudega tagasi kodu poole kõmpima. Meile ruttas järele aga saksa piirivalve kordoniülem Kebel ja sosistas vaikselt mulle: "Tule homme hommikul kell kümme koos onuga päästekuuri juurde." Olin varem tõlgina neile abiks käinud, seepärast ta siis pöörduski minu poole

Meid abistab kordoniülem Kebel
Järgmisel hommikul olime aegsasti päästekuuri juures. Varsti tuli ka Kebel. Ta selgitas, et Soela väinast ei tohi keegi enam mootorpaadiga merele minna. Küll on aga rand alates Asuka külast vaba ja avamerele avatud. Ta keeras lahti päästekuuri ukse ja lausus: "Võtke see Punase Risti päästepaat, sõudke Asuka randa. Katsuge mingi mootor sisse monteerida ja siis puldan kate ka paadist üle - ja õnn kaasa reisiks Rootsi!"
Tema lahkusest julgustatuna tegime onuga talle ettepaneku - me anname talle erariided ja võtame ta Rootsi kaasa!"
Seepeale võttis Kebel rinnataskust väikese karbi ja ütles: "See siin on minu viimane võimalus.... Hamburgi pommitamisel said surma mu omaksed- naine ja kaks last - mul pole enam mingit sihti mille jaoks elada ja võidelda. Pealegi olen saksa armeele andnud sõdurivande, millest ma ei taha taganeda. Kui läheb väga halvasti, aitab mind see mürgikapsel selles karbikeses."
Veel samal päeval lükkasid mehed päästepaadid vette ja algas sõit Asuka randa. Ka Kebel seisis kaldal ja lehvitas sõbralikult lahkuvatele paatidele. Mulle andis isa korralduse, et seada kõik asjad korda, kui paadile mootor peale seatud, lahkutakse õhtuvidevikus Asuka rannast.
4.oktoobri õhtuks saadi paat sõidukorda. Aga aeg oli liiga hiline sõidu alustamiseks. Vanaisa soovitas kõigile öö veel kodus magada, ta viib siis hommikul meid hobusega Asuka randa, et sealt järgmisel päeval sõitu alustada. Öö jooksul tõusis tuul, mis hirmutas onunaist nii, et ta loobus beebiga kaasa sõitmast. Ka onu teatas pisarsilmil, et jääb oma pere juurde. Venelased olid ka öö jooksul tublisti edasi tunginud ja lahingut oli peetud juba Jaagi kõrtsi juures, vaevu 3 km meie kodust. Kiiruga kobisime vankritele ja teekond läks Asuka poole. Asuka rannas oli nii saksa mundris eesti sõdureid, kui ka piirivalve poisse. Kõik otsisid võimalust üle mere pääsemiseks.
Meie paadis ei olnud aga ruumi enamale kui paarile. Rannas tolgendas üks meie küla poiss, piirivalve munder seljas ja ise täis kui tinavile. Me tõmbasime ka tema paati ja paadijuht sättis ta istuma bensiinipaagi kõrvale. Varsti magas poiss norinal. Meie paat oli 4,5 meetrit pikk ja selle pardal 24 inimest.
Rootsi laev päästab meid
Asuka rannast lahkusime 5. oktoobril kell 17. Hüvasti kodusaar - jõuluks tuleme tagasi!
Õnneks oli õhtu udune ja sompus. Videvik laskus maale ja merele......


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Mär, 2005 1:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Siin on eespool kaheldud vlassovlaste olekust Saaremaal 1944.

Harri Jõgisalu kirjutab oma raamatus "Valel poolel: Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist" (Tallinn: Faatum, 1998) lk 12-13, kuidas ta Haapsalus IX 1944 kinni võeti sakslaste poolt, siis enam kui sada meest "küüditati praamil Heltermaale, anti püssipäraga võmm selga ja jäeti vlassovlaste valvata. Valvurid saatsid, see tähendab konvoeerisid meid mööda Hiiumaad Luguse külla ühe talu õuele, kus seadsime end rehalasse ja aita laagrisse. Vlassovlased olid mõnusad ja seltsivad mehed, püüdsid juttu ajada, istusime koos ja arutasime viimase aja sündmusi. Meeles on nende ohvitseri ütlemine: "Kuna asi on nii kaugel, et meie valvame eestlasi, on sõda varsti läbi." Ega mees ei eksinudki ja kindlasti oli ta mures enda ja oma kaaslaste saatuse pärast. .... Oktoobri algul tegi Punaarmee dessandi Hiiumaale. Sakslased taganesid väiksemate kokkupõrgete järel üle Soela väina."

Seega pole v-ste olemine Saaremaal sugugi võimatu.

Meenutuseks: Jõgisalu on kirjanik, sünd. 1922, elab Märjamaal.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 10 Mär, 2005 22:57 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
andrus kirjutas:
Arensburger kirjutas:
Schwere Panzerjäger Kompanie 751 . Millist relvastust omas see üksus Saaremaal olles? Sel ajahetkel oli tavaline, et Schwere Panzerjäger Abteilung-id omasid relvastuses Marder ja Ferdinand tüüpi iseliikuvaid suurtükke. Kas kellelgi on mingit infot sellel teemal?


no ferdinandi võid rahulikult nimekirjast maha tõmmata, eestis seda liiki masinaid ei olnud 100%. Juured antud masinate siinolekust kasvavad nõukogude poole kirjandusest, kus iga liikursuurtükk on ferdinand. Tegemist on tüüpilise vastapoole masinate mittetundmisega. Kurjad keeled räägivad aga, et liikursuurtükkidest ainult ferdinandi hävitamise eest sai medali või raha, nii et mine tea, kas tegemist on ikka teadmatusega... ;)



Nüüd olen natuke targemaks saanud. Selle üksuse koosseisus vist soomusmasinaid ikka ei olnud küll.
Üksus ise formeeriti 16. Armee otsealluvusse Venemaal 01.11.43. Loodav Schwere Panzerjäger Abteilung 751 pandi kokku juba rindel olevate jalaväediviiside tankitõrje abteilungite osadest. Selleks otstarbeks eraldati 2./Pz.Jg.Abt.12, 2./Pz.Jg.Abt.32, 1./Pz.Jg.Abt.122. Antud kompaniidest tulid kohale mehed enamasti ilma raskerelvadeta. Esialgseks relvastuseks saadi 10 flakikahurit Fla.Kp.682 koosseisust. Hiljem relvastust täiendati PAK-kahuritega. Venemaalt taandumise lahingutes sai üksus tõsiselt kannatada ja kaotas suure osa oma koosseisust. 01.09.1944 sai üksus oma käsutusse 3 iseliikuvat tankitõrjesuurtükki, mis olid PAK-40-ned monteeritud RSO (linttransportöör) peale (PAK 40/4). On olemas suur tõenäosus, et antud riistapuud ka Saaremaale toodi.
Peale Saaremaa lahinguid jätkas Schwere Panzerjäger Kompanie 751 sõjategevust Kuramaa kotis, kuid siis juba otsealluvusega 18. Armee staabile.
Pilt
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Saaremaal 1944
PostitusPostitatud: 17 Sept, 2005 9:24 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Arensburger kirjutas:
.... Kui jätta mainimata mõned väiksemad raskused, võib sakslaste evakueerumist Sõrvest pidada igati õnnestunuks. Kuramaale toimetati 4694 sõdurit, kümme suurtükki ja 15 tonni sõjaväele eriti väärtuslikku varustust. ....


15. septembri ajalehes "Kuressaare Sõnumid" ilmus artikkel "Ralf Baltes otsib teavet oma sõjas kaduma jäänud vanaisast". Artikli autor R.Baltes otsib seal infot oma 23. nov. 1944.a. tõenäoliselt langenud vanaisa kohta.
Raul Salumäe vahendusel avaldatud artiklis toob Baltes ära Saaremaal 1944.a. langenud saksa sõdurite arvuks 4800 ja Sõrve mahajätmisel evakueerunute arvuks 4200.
"Osutus, et 4800 saksa sõdurit said Nõukogude pealetungi käigus surma ning kindralfeldmarssal Schörner ei täitnud Hitleri käsku, saart viimase meheni enda käes hoida. 4200 saksa sõduril avanes võimalus taanduda ning Sõrve põrgutulest välja pääseda."

Saaremaal langenud saksa sõdurite järeltulijatel on ka oma web leht:
http://de.geocities.com/kurlandkessel/i ... oesel.html


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Lahingud Sõrves 1944
PostitusPostitatud: 18 Sept, 2005 23:31 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 11:19
Postitusi: 147
Asukoht: Pärnu
Mõningaid selgitusi antud teema kohta:
asjajaja kirjutab:
Tsiteeri:
Räägitakse ka sakslaste tankide suurest arvust. Kunagi oli Kuressaare lossis isegi välja pandud üks lõhkine Paki või siis Stug-i toru. Kiri juure ütles selle aga kuulunud olevat saksa tankile.

Kinnitan, et päris kindlasti sakslastel Sõrves tanke ei olnud. Olid vaid liikursuurtükid ja neidki vähesel arvul. Kuressaare lossi juures välja pandud suurtükitoru võib olla pärit mõnelt liikursuurtükilt.
Ka ei olnud sõrves ei vlasovlasi ega venelastest ROA sõjamehi. Viimaseid kohtasin esmakordselt Kuramaa "kotis", kus neid kasutati Wehmachti abilistena (Hilfswillige). Ka ei kohanud me, ega kuulnud ka sakslastelt, et Sõrves oleks olnud peale Pärnumaa lennuväe abiteenistuse poiste teisi eestlasi. Kui neid oligi, siis vaid üksikvõitlejatena mõnes saksa üksuses.
Ja veel. Kurt Vetter kirjutab oma mälestustes:
Tsiteeri:
Seal asus põhisidumispunkt. [...] Torgu oli selleks ajaks juba maha jäetud./.../ Võtsin sel 19. novembri pealelõunal sealt kaasa ühe ploki veel hävitamata sigarette.
Siin Kurt Vetter eksib kuupäevaga. 19. novembril ei olnud Torgu veel maha jäetud. Olin 21. kuni 24-nda novembrini st. viimase taandumiseni Iide küla all. Veel 22. novembri hommikul viidi eesliinilt haavatuid Torgu koolimajja, kus asus sidumispunkt. Kuigi koolimaja katusele oli maalitud suur punane rist, hävitasid venelased selle suurtükitulega.
Olen sellest lühidalt kirjutanud ka oma raamatus "Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas"
Siinjuures mõned katkendid minu isiklikest meenutustest:

/.../ Äkki aga nägime, kuidas kõrgendikul kasvavast võsatukast väljus grupp Punaarmee vormis mehi, kes meie poole liikuma hakkasid. Kas tõesti venelased, sähvatas mõte läbi pea. Kuid siis väljus võsast ka üks saksa soldat, kes automaatpüstolit kaenlas hoides ja sigaretti imedes punaväelastest kümmekond sammu tagapool neile järele lonkis.
Punaväelased olid ilma sineli ja vöörihmadeta. Neid oli kokku kuus meest. Üks neist oli haavatud ja kaaslased kandsid teda endi vahel magamistekil. Haavatu oli ilma peakatteta ja tema jalg oli kuni põlveni sidemes, millest veri oli läbi imbunud ja jätnud tekile suure tumeda laigu. Kui nad lähemale jõudsid, kuulsime, et mehed räägivad omavahel eesti keeles. Meid tähele panemata, sammusid nad vesteldes meist mööda.
“Kuhu punavägi põrutab?” hüüdis Heino neile järele. Kuulnud meid eesti keeles rääkimas, jäid mehed üllatunult seisma, tulid lähemale ja kukkusid üksteisevõidu küsimusi esitama. Nende jutust selgus, et nad olid 1926. aastal sündinud Tallinna poisid, keda alles hiljuti oli punaväkke võetud ja pärast lühikest ettevalmistust Sõrve poolsaarele toodud.
Poisid küsisid suitsu ja need põlema pannud, laususid lõõpides, et neile, “Balti parunite järeltulijaile”, punaste kord ei meeldivat ja seepärast olevat nad punaväest jalga lasknud ja tulnud rindest üle. Pärisime poistelt, milline on olukord Eestis ja kuidas seal nüüd elatakse. Poisid muutusid tõsiseks, lõid käega ja sõnasid, et jätkub kõik see, mis oli 1940.-1941. aastal.
“Nüüd ju meie omad mehed, kes Venemaal kommunismi kooli läbi teinud, Eestis tagasi ja eks venelastel ole nüüd selle tõttu kergem,” selgitasid ülejooksikud irooniliselt. Siis käsutas sakslane, kes meie vestluse ajal oli eemal seisnud, poisse edasi liikuma.
Meie vestluse ajal punaväelastega olid vankrid laskemoonast tühjaks laaditud ja neile paigutati kõrgendiku jalamilt toodud raskelt haavatuid. Ühele vankrile aga toodi mitu telkmantlitesse mähitud surnukeha. Hobused ringi pööranud, hakkas voor mööda tuldud teed tagasi küla poole minema. Järgnesime neile viiekesi. Peas keerlesid mõtted äsja kuuldu kohta.
Päris kindlasti rääkisid need rindest üle tulnud poisid tõtt. Kui nii, siis on olukord teisel pool rindejoont hullem, kui me seni arvasime. Ja hinge jäi kripeldama mure koduste saatuse pärast.
Väljunud kõrgendiku kaitsva nõlva tagant, jõudsime jälle lagedale põllule, kus vingusid kuulid ja lõhkesid mürsud. Öösel sula maa peale sadanud lumi oli maapinna ligaselt poriseks muutnud. Nüüd oli ilm läinud selgeks ja sügispäikese jahedad kiired mänglesid eemalt paistva Torgu koolimaja katusel, kuhu sakslased olid maalinud suure punase risti. Seal asus sakslaste välihospidal, kuhu ka meie hobuveokid haavatutega suundusid.
/.../
Iide küla servas oli üks rühm jalaväe kuulipildureid jõudnud juba kohad sisse võtta. Kui meie sinna jõudsime, sättisid nad parajasti oma raskekuulipildujaid üles. Asusime nende kõrvale ahelikku. Jälle oli meie ees lage põld ja teisel pool põldu võsastunud karjamaa. Otse meie selja taga olid põllukividest ehitatud karjalaut ja selle kõrval mullatisega kaetud kelder. Kaugemal taga paistsid veel mõned hooned.
Rinde poolt kostis käsirelvadest tulistamist ja sekka ühe väikekaliibrelise kahuri haugatusi. Aegajalt laksatasid mõned kuulid vastu meie selja taga olnud lauda kiviseina, põrkudes sealt rikoðetiga tagasi. Nende, kiviseinalt tagasi põrkuvate kuulide vingumine ajas vist meie kõrval askeldanud jalaväelaste närvi püsti ja nad kutsusid meid kaasa, et tuua eemalt viljakuuri eest puuväravad ja katta kivisein väravatega kinni, et need tagasi põrganud kuulid kinni püüaks.
Kesköö oli juba ammu möödas ja eesliinil suhteliselt vaikne. Siis tuli piki ahelikku teade, et meist eespool on nüüd vaid punaüksused, kuna sakslaste väeosad on rindelt tagasi tõmbunud. Sakslaste poolel toimunud muutusi polnud vastane nähtavasti veel märganud.
Aeg venis ja rindel jäi kõik endiselt vaikseks. Kuigi olime juba kolmandat ööd magamata, olid kõigi meeled pinevil ja erksad. Ainult Harri kurtis, et silmad vajuvad vägisi kinni ja lubas minna keldrisse, et seal veidi tukastada. Lubasin ta otsekohe üles äratada, kui midagi peaks juhtuma. Imetlesin oma kahurikaaslase tugevaid närve. Alles see oli, kui ta laevakahurite tule all telgis punkriahjul leiba praadis.
Eemal põlesid hooned ja nende leekide valgusest tekkinud tontlikud varjud ümbritsesid meid. Põles ka Torgu koolimaja, mille katusel oli olnud suur punane rist.
Umbes kella kahe paiku öösel anti mööda ahelikku edasi käsk: jätta positsioonid maha ja koguneda kiiresti ühele teisel pool küla olevale lagendikule.
/.../
Kogunemiskohta aga tuli pidevalt mehi juurde. Neid võis seal olla juba umbes tuhande ringis. Oli nii jala- kui ka kahurväelasi, kes olid oma kahurid õhku lasknud, oli ka meie õhutõrjeüksuste soldateid.
Siis teatas üks Wehrmachti major, et kohe alustab kolonn liikumist poolsaare lõunatipu suunas. Ohvitser keelas meestel teel olles kategooriliselt ära suitsetamise ja andis käsu kõik üleliigsed ja heli tekitavad esemed minema visata. Kaasa lubati võtta ainult käsirelvad ja granaadid. Meie lahkumine rindelt pidi toimuma venelastele märkamatult.
Olime Harriga leidnud vahepeal üles ka meie teised kahurirühma mehed. Viskasime teiste eeskujul minema oma toidunõud, veepudelid ja gaasimaskid. Ka tankirusikad lendasid võssa. Nüüd olid meil järel veel vaid püss, padrunitaskud ja granaadid ning vöörihma küljes olnud leivakott. Vana Wichmann võttis õlale oma MG (kuulipilduja) ning Pfahler ja Dalatðka kassetid padrunitega.
Siis hakkas kolonn liikuma. Mehed sammusid teetäielt mööda pimedusse mattunud maanteed. Selja taha jäid põlevad hooned ja rindejoon, kust aeg-ajalt kostis tulistamist. Teati rääkida, et sinna olid jäänud vaid väikesed katterühmad, kes pidid katma rindelt lahkuvaid üksusi. Ka teadsid mõned rääkida, et rindele olevat üles pandud kuulipildujad mis töötavad kellamehhanismi abil, tulistades kindlate vaheaegade järel ja jättes vastasele mulje rinde püsimisest.
Olime oma kahurirühma meestega üsna kolonni lõpus. Kogu see suur meestemass liikus üllatavalt vaikselt. Juttu aeti sosinal. Kuulda oli vaid sammude müdinat. Suitsunäljased tõmbasid oma sigarette salaja, peites hõõguva tulukese hoolikalt sinelivarrukasse.
Ilm oli läinud külmemaks. Puhus vinge põhjatuul, mis oli ajanud laiali taevas olnud pilveräbalad ja nüüd sirasid kõrgel mustendavas sügistaevas tähed ning täiskuu. Veelompidele oli tekkinud õhuke jääkirme.
Kuigi olime olnud kõik juba mitu päeva ja ööd magamata, polnud meil kellelgi une märkigi. Närvipinge ja ärevuse tõttu olid kõik erksad. Kõikide suureks ootuseks oli pääseda võimalikult kiiresti poolsaare lõunatipus ootavatele laevadele.
Liikudes kohtasime me tee ääres gruppi askeldavaid kahurväelasi. Need olid oma kahurid rindelt kaasa toonud, kuid need hobustega veetavad rasked rauakolakad olid nüüd pehmesse teeperve vajunud ja sinna kinni jäänud. Sikutasime ühisel jõul kahurid teele tagasi ja seejärel liikusime koos edasi.
Äkki rebestas meid ümbritsenud vaikust lõhkeva kahurimürsu hele raksatus. Seejärel kohe teine. Siis kolmas, neljas… Meie ümber teel ja selle kõrval kerkisid üles tule- ja mullasambad. Esimesed mürsud olid langenud meist tahapoole. Siis liikusid lõhkevate mürskude tulesambad mööda meesteahelikku aina ettepoole, kaugenedes meist. Mürsud langesid nii teele kui ka mõlemale poole teed karjamaale.
Kolonnis tekkis segadus. Otsiti kiiruga kohta, kuhu end peita. Paljud viskusid maanteekraavi, kus oli vesi. Hüppasin samuti maanteekraavi, tajumata vee jäist külmust. Hiljem seda meenutades tuli mulle meelde, kuidas meie kahurirühma allohvitserid olid meid õppustel nöökinud ja sundinud õppeväljakul mööda vee- ja porilompe roomama, et vabaneda vastumeelsuse refleksist. Võib-olla päästis see nüüd minu elu.
Ootamatult kolonni pihta avatud venelaste kahurituli oli teinud suurt hävitustööd. Maanteel lamasid haavatud, kellele sanitarid nüüd esmaabi andsid. Raskelt haavatud pandi kanderaamidele. Kergemaid haavatuid talutati meeste vahel edasi. Langenud jäid sinnasamasse teepervele.
Minu "patsiendiks" sattus keegi kogukas sakslane, kelle jalga oli mürsukild vigastanud. Toetades end minu õla najale, tilpas ta ühel jalal edasi. Valust ja pingutusest pärlendasid mehe näol suured higipisarad. Ise vandus ta kogu tee tulist ja kurja. Samas aga palus mind, et ma teda maha ei jätaks. Komberdasin temaga niiviisi umbes pool kilomeetrit. Aeglaselt edasi komberdades jäime me aga kolonnis üha tahapoole. Lõpuks tundsin, et mu jõud saab otsa ja jalad hakkavad seda suurt mehekogu toetades risti käima. Suure palumise peale sain ma lõpuks oma koorma üle anda ühele tema kamraadile. Algul punnis see vastu, kuid soostus lõpus oma kaasmaalast aitama. Lisasin sammu, et omadele järele jõuda.
Ootamatu kahurituli oli kogu kolonni segamini löönud. Jõudsin peagi omadele järele. Mehed olid kõik terved. Vana Wichmann oli oma kuulipritsi minema visanud. Ainult meie Otti polnud näha. Harri arvas, et ta on kusagil eespool.
Edasi minnes nägime kogu seda hävitustööd, mida venelaste kahurituli oli teinud. Teel lamasid tapetult maas neidsamu kahureid vedanud hobused, mis me alles äsja olime teele aidanud. Pommitamisel surma saanud soldatid olid tõstetud maanteelt kõrvale. Kõikjal vedeles relvi, laskemoona ja isiklikku varustust. Mitmel pool oli maas inimeste ja loomade kehaosi. Komistasin pimedas ühele säärikule, millest ulatus välja põlvest saadik ära rebitud jalakönt.
Kell võis olla umbes viie paiku hommikul, kui jõudsime mereranda, kus meid pidid ootama laevad. Ja äkki avastasime, et oleme samas kohas, kuhu me mõned päevad tagasi olime jätnud oma suurtükid. Need seisid seal kasutult presentkatete all reas...

_________________
Võitjal on alati õigus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Veebr, 2006 18:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 10 Juun, 2004 16:02
Postitusi: 910
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Ei hakanud uut teemat tegema . Tunneks huvi kas keegi oskab kommenteerida seda Delfi artiklit , seda mis puudutab kaatrite kohta . ??
Rootsi ajalehe kuulutusterubriik pakub müügiks Eesti väikesaart Pihlalaid hinnaga kuus miljonit krooni.

Dagens Nyheteri kirjelduse kohaselt on tegu Läänemeres Saaremaa ja Hiiumaa vahel asuva laiuga, kus on liivarand, elekter ja mis on “vabaks ostetud”. Ilmselt tähendab see erastamist, kirjutab Eesti Ekspress. Hinnaks on pakutud 3,5 miljonit Rootsi krooni.Aasta tagasi maksis oli sama saar müügis viie miljoni Eesti krooniga. Pihlalaiu kunagine omanik Tanel Mägi rääkis, et saarel olevat sõja ajal põhja lastud Saksa kaatrite vrakkidele ehitatud väike sadam.


Mullune jaanuaritorm muutis laiu eriliseks veel selle poolest, et lõi selle keskelt pooleks.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Veebr, 2006 19:07 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
ugandiklubi kirjutas:
Ei hakanud uut teemat tegema . Tunneks huvi kas keegi oskab kommenteerida seda Delfi artiklit , seda mis puudutab kaatrite kohta . ??
Rootsi ajalehe kuulutusterubriik pakub müügiks Eesti väikesaart Pihlalaid hinnaga kuus miljonit krooni.

Ma ei ole ise seal saare peal käinud, kuid Saaremaa-Hiiumaa vaheliselt praamilt on see saar binokliga hästi jälgitav.
Praegu seal mingit elu, ega tegevust ei ole märgata. Poollagunenud NL piirivalvurite hooned seisavad seal endiselt püsti. Mingist sadamast ei ole ma seal kuulnud. Ümberringi on seal meri väga madal. Pihlalaiult Saaremaale saaks muidu vabalt jalgsi, kuid kunagi on sealt vahelt paatide jaoks tee läbi kaevatud ja seal tuleb vesi üle pea. Kaevati see väga ammu, vist isegi I Maailmasõja eel.
Venelased tõid oma sõdurid sealt laiult elamast ära vist 70-ndate lõpus või siis 80-ndate algul. Olen kuulnud, et neil oli seal intsident. Sõdurid käisid ikka jalgsi "Suurel maal" ja vajadusel ujusid üle paadifarvaatri. Soela väina omapäraks on aga tohutu hoovus merepinna languse või siis tõusu korral. Asjaolude kokku sattumisel võib väina kitsamates kohtades vesi voolata nagu jões. Nii juhtuski, et meri viis lihtsalt kaks sõdurpoissi paadifarvaatri ületamise ajal kaasa ja nad uppusid.
See, et Soela väinas on hulgaliselt uppunud kaatreid suht madalas vees see on fakt. Poisikesena, Triigist paadiga kalale kaasa võetuna, oli mul võimalus näha ise uppunud kaatrit läbi vee. Kogenud paadimees viis meid selle kohale ja käskis vette vaadata. Oli ilus päikseline ilm ja paistis küll midagi seal all olevat. Suvel ujumas käies ujusime aga endise Eesti laeva Helge vrakile (see oli 1941 punalaevastiku hospidallaev), mille sakslased pöhja pommitasid ja osa vrakist veel 70-ndatel vee peale ulatus.
Üldse peaks minu teadmist mööda seal põhjas vedelema ikka punalaevastiku väiksemad alused, mille sakslased 1941 õhurünnakutega põhja lasid.
Sakslaste kaotustest Soela väinas ei ole suurt palju kuulda olnud. Kuid mine sa tea. Võibolla kaotasid nende maabumispioneerid seal mingit tehnikat, või mõned sturmboot-id?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Veebr, 2006 19:45 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Dets, 2004 21:45
Postitusi: 2150
Reklaamkuulutused teatavad, et sadama koht on põhjaküljel.

http://72.14.207.104/search?q=cache:HYh ... =clnk&cd=9


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 200 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6 ... 14  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt