oliver kirjutas:Kui Arensburger on raamatu läbi lugenud siis ootaks temalt kommentaare selle kohta. Ega veteranid pole merevahust köit kokku keerutanud (nagu punaveteranid
)?
Raamatul pole viga. Kuigid asjalikum ülevaade on just 1941 aastast. On mälestusi, järeltulijate poolt avaldatud kirju Sõrve rindelt ja mälestuste ümberjutustusi. Sakslaste poolt sellist "vahutamist" ei esine. Nemad on ju sõja kaotajad. Pigem võib nentida sellist põhjendamatut "enesele tuha pähe raputamist". Eks ole ka nende teadvust juutide ja ameeriklaste poolt peedistatud juba üle poole sajandi.
Pean tunnistama, et ise saksa keele mees ei ole ja raamatu lugemine (uurimine) käib üle kivide ja kändude. Ikka sõnaraamatu abil.
Kuid mul on võimalus ära tuua üks näide selle raamatu sisust. Nimelt Kurt Vetter, obergefreiter 23.diviisi 67. rügemendist, avaldab seal oma mälestused. Kuid juba mõned aastad varem saatis ta need, Saaremaa Muuseumi, Olavi Pestile kes selle loo ära tõlkis.
Arvan, et Olavi Pesti ei pahanda, kui tema tõlke, kui selle raamatu tutvustuse, siia üles panen.
KURT VETTER
ME EI OLNUD KANGELASED
RINDEMÄLESTUSI 1944. AASTA SÜGISEST MUHUS JA SAAREMAAL
1944. aasta sügise läbielamiste ja nende kirjapanemise vahele 2000/2001. a. talvel jääb 56 elatud aastat.
Ma kirjeldasin sündmusi nii, nagu need tänaseni mu mälus püsinud on. Need kirjeldused kajastavad kõige isiklikumaid elamusi. Ma kirjutan avameelselt sõduri elust, kes koges sõda rinde eesliinil. [...] Minu jaoks olid need kogu mu elu rängimad, saatuslikemad ja vapustavaimad läbielamised.
Pärast sõda olen kaks korda, 1992. ja 1999. aastal, mõned päevad neil saartel viibinud. Ma leidsin isegi üles koha, kust Muhu ja Saaremaa vaheline tamm oli õhitud. Siin lamas meie grupp võimalikest kõige eesmisemal positsioonil, et “Suur-Saksamaad” kaitsta.
Taamal suutsin ära tunda selle kalurisaare, millel me pärast ebaõnnestunud üle mere põgenemist randusime.
Salme küla lähedal leidsin maantee kõrvalt selle põõsastega kaetud lagendiku, kus reaktiivmürskude kogupauk paljude mu seltsimeeste elu lõpetas.
Neil saartel on nüüd arvukalt mälestuskive ja ausambaid, mis meenutavad toonaseid erakordselt raskeid lahinguid. Paljudesse neist on süvistatud siin langenud Nõukogude sõdurite nimed. Mida ma aga kummalgi saarel ei leidnud, on väikseimgi tahvel või lihtne kivi, mis mu langenud kaaslasi meenutaks.
1944. a. sügise rindeelamusi kirjeldades tahtsin ma eelkõige nende kannatusterohket saatust meenutada. Eelkõige olid langenud noored mehed, kelle elu oli alles ees. Nad unistasid sellest, et saaksid pärast sõda koju tagasi pöörduda. Armas naine kõrval, tahtsid nad rahulikult töötada ja õnnelikult elada. See jäigi unistuseks, kuni nad neil saartel vägivaldset surma surid.
Nende saatus olgu elavatele hoiatuseks, et mõtestatud ja õnnelik eksistents on võimalik ainult sellises maailmas, kus valitseb rahvaste rahumeelne koostöö.
I osa. Muhu saar
See oli mu elu esimene laevareis. Reisisihist sain teada veidi enne, kui meid mingile kaubalaevale laaditi. Meid, see tähendab 23. jalaväediviisi võitlejaid. Mina olin 67. grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii Obergefreiter. Kogu diviis kõigi oma sõjaväelaste, loomade, relvade, sõidukite ja varustusega laaditi kiiresti laevale Riia sadamas. See toimus 11. septembril 1944. Alles mõne päeva eest oli üks läti SS-diviis meie väeüksuse, mis paiknes kaitsepositsioonil Lätis ühes rahulikus rindelõigus, välja vahetanud. Riias anti meile teada, et kogu diviis viiakse üle Läänemere saartele Saaremaale ja Muhusse.
Pärast tundidepikkust sõitu heitis kaubalaev Kuressaare sadama reidil ankru. Üsna kipakate paatidega viidi meiegi kompanii laevalt maale.
Meie pataljon sai käsu jalgsi põhja suunas asuvale Muhu saarele marssida, et seal kaitsepositsioonidele asuda. Nõnda hakkas ka meie kompanii käskluse “Sammu marss!” peale liikuma. Meil tuli läbida umbes 40-kilomeetrine(1) vahemaa, et jõuda saare kirdetippu, kust tammi mööda võis pääseda teisele Läänemere saarele.
Pärast mingisuguses küünis ööbimist jõudsime järgmisel varahommikul kirderannikule. Umbes 4 kilomeetri kaugusel nägime Muhu saare randa. Tammi mööda sammudes ei aimanud ma veel, milliste lähemail nädalail toimuvate ränkade sündmuste tõttu see tamm mulle kogu eluks sügavalt mällu talletub.
Väiksemale saarele jõudnud, saime käsu kaitsepositsioonid sisse võtta ja kõik avamerelt oodatavad vastase maabumiskatsed tagasi lüüa. Sellist käsku oli küll lihtne anda, aga kuidas sai nii nõrgajõuline pataljon, nagu meie oma, seda täita? Meie pataljonis oli kokku 520 võitlejat, kuid neist vaid 80 olid rindekogemusega “vanad rebased”. Kõik teised võitluskaaslased olid asendusjõuna kodumaalt saabunud.
Majutasime end ühes saare kirdeosa kalurikülas asunud heinaküüni. Uus rajatav kaitsepositsioon, mille ehitamist me järgmiseil päevil alustasime, ei kujutanud endast muud kui kivisesse rannikupinnasesse kaevatud kraave ja üht kuulipildujapesa. Nii tekkis nõutud, umbes 200 meetri pikkune kaitseliin. Lihtsõduritena saime aru, et selline primitiivne kaitseliin ei takista vastase ühtki tõsisemat maabumiskatset.
Too aga lasi end oodata. Nii ronisime vahis olles oma kaevikusse ja vahtisime kuni vahetuse saabumiseni Läänemerd. Meri oli rahulik, me ei märganud ei vaenlase paate ega suutnud avastada vaenlase lennukeid. Rahulik aeg. Kuid see oli vaikus enne tormi. Ilmastikus hakkas sügis tunda andma. Päike küll paistis veel, kuid mere poolt puhuv tuul muutus üha tugevamaks. Ööd olid juba ebameeldivalt jahedad ning öises vahis olles ei kaitsnud sinelid enam külma eest.
See rahumeelne vaikus lõppes 29. septembri pealelõunal. Nägime, kuidas kaks kiirpaati otse meie ranna poole kihutasid. “Need peaks meie omad olema,” arvas üks kaaslane. Kui paadid aga kalda lähedal kurssi muutsid ja hakkasid sõitma sellega paralleelselt, nägime nende ahtris vastase punalippu. Olime nii üllatunud, et jõudsime vaid rutakalt kuulipilduja laskevalmis seada, et mõned pidemed kiirpaatide ülatekkide suunas tühjendada. Pärast seda “tuletervitust” pöördusid alused merele tagasi.
See tulevahetus oli justkui eelhoiatus peatselt alanud Nõukogude vägede pealetungile mandrilt saartele. Umbes kahe tunni pärast undasid meie kohal mürsud ja langesid kärgatades saare pinnale. Vaenlase suurtükkide tulepositsioon oli sisse seatud Mandri-Eesti läänerannikul, Virtsu sadamaasula lähistel. Mürsud langesid üsna kontsentreeritult Kuivastu sadamale ja selle ümbrusele.
Peatselt segunes mürskude lõhkemisega kuulipildujatuli ning karabiinide ja püstolkuulipildujate ragin. See akustiline märk andis teada, et meie kaasvõitlejad pidasid juba rannaribal maabunud jalaväega kaitselahingut. Kuna vastase ülekaal tulejõus oli kõrvagagi kuulda, võisime vaid aimata, kui raske oli neil positsioone hoida. Seda nad ei suutnudki. Lahingu algusest oli möödunud vaevalt tund, kui meie kompanii sai käsu hiljuti rajatud kaitsepositsioon maha jätta ning koguneda. Seega oli meile selge, et vastane oli juba saarel kindla sillapea vallutanud, kuhu ta sai täienduseks raskerelvi tuua. Nüüd oli ainult aja küsimus, millal ta kogu saare territooriumi vallutab. Meie pataljoni võitlusvõime ei suutnud sellisele sõjalisele ülekaalule vastu seista.
Kui me ei tahtnud vangistusse sattuda – ja seda me mingil juhul ei tahtnud –, tuli meil edasitungiva vastase eest tagasi tõmbuda. Me pidime enne teda Muhu- ja Saaremaa vahelisele tammile jõudma, et maismaaühendust mööda Saaremaale tagasi jõuda. Vahepeal oli juba pimedaks läinud. Meie kompanii oli marsivõimeline. Hakkasime liikuma teadmata, kus me asusime. Selles asjas usaldasime täielikult oma kompaniiülemat.
Tõusva päikese valgel jõudsime silmnähtava kergendustundega saare edelarannikule. Palja silmaga võis näha Saaremaa rannajoont; nägime ka tammi ja rõõmustasime selle üle. Uskusime juba, et oleme pääsenud, kuid meie kompanii oli hiljaks jäänud. Äkki kuulsime tugevat plahvatust. Saaremaa-poolse tammilõigu kohale tõusis tihe suitsupilv. Sellest taipasime, et Nõukogude väeosad olid juba tammi Muhu-poolse otsa juurde jõudnud, et seda mööda edasi Saaremaale tungida. Tammi purustades püüti nende edasist pealetungi, mis vastupanu peaaegu ei leidnudki, peatada. Esialgu see pandigi seisma.
Mida see aga tähendas meile, 2. kompanii võitlejaile? Me olime liiga nõrgad, et vaenlasele vähegi tõsisemat vastupanu osutada. Kui tahtsime vangisattumise hädaohtu vältida, pidime võimalikult kiiresti Muhu ja Saaremaa vahelise umbes 4 km laiuse väina ületama. Aga kuidas?
Meie seas levis sel 1944. aasta septembrihommikul üha kasvav hirm. Kompaniiülem leitnant Renne andis käsu, et väeosa marsiks need neli kilomeetrit Saaremaa rannikuni läbi avamere. Enamik kompanii võitlejaid tõstis oma relvad pea kohale ning tammus, rinnuni vees, läbi väina. Vastane oli juba kaldani tunginud ja andis meie täiesti abitult vees sammuvate kaaslaste suunas tuld. Kes pihta sai, see Läänemerre uppus.
Meie grupp jooksis paaniliselt mööda kallast, et mingisugust kalapaati leida. Ühe me leidsimegi. Meie 6–8-meheline grupp laadis sinna relvad ja varustuse. Puuduvad aerud asendati laudadega, mille me ühe veel katkisema paadi küljest lahti lõime. Lükkasime oma paadi rannast Läänemerre. Kui see ujuma hakkas, püüdsime omale kohti leida. Nüüd ootas meid halb üllatus. Paat lekkis. Kiilu juurest tuli üha rohkem vett sisse. Meie vastu pöördus korraldus, mille saarte komandant oli andnud vaid mõni päev tagasi. Ta oli käskinud kõik rannal lebavad paadid merekõlbmatuks muuta. Võib vaid oletada, et see pidi meie võitlusvaimu tugevdama, et me põgeneda ei saaks. Ilmselt uskus see komandör, et nii oleme sunnitud kuni enesehävituseni võitlema.
Kuid sel septembrihommikul ei olnud meil valikut. Me kas jõuame selle lekkiva paadiga vaateulatuses olevasse Saaremaa randa või võetakse meid mõne tunni jooksul vangi. Viimast ei suutnud me kuidagi kujutleda. Nii olime sunnitud paadiga väina ületama. Mitu kaaslast tegelesid ainult sellega, et ammutasid toidunõudega sissevoolavat vett merre tagasi. Teised püüdsid aerudeks kõlbmatute laudade abil edasi liikuda.
Kuidas me ka ei püüdnud, ei saanud me paadiga enam edasi. Suure vaevaga suutsime selle täisvoolamist vältida. Meri muutus üha tormisemaks ning me mõistsime, et ei suuda paati enam juhtida. Lained dikteerisid liikumissuuna. Kaldusime üha enam kirde suunas. Maad hakkas võtma lootusetus, sest kaugenesime üha oma sihist.
Sellesse elu eest võitlusse sekkus äkki kaks vaenlase hävituslennukit. Nad suundusid meie poole ja lendasid väga lähedalt üle. Iga hetk ootasime nende pardalt kuulipildujatuld. Kuid seda ei tulnud. Nad eemaldusid põhja suunas.
Sellega oli üks ähvardav hädaoht möödas, kuid paati sissevoolav vesi muutis meie olukorra üha kriitilisemaks. Siis juhtus see, mida kartnud olime. Üha tugevamaks muutunud lained pöörasid paadi ümber. Meie relvad ja varustus uppusid merre. Klammerdusime meeleheitlikult kiilu üles pööranud paadi külge, et Läänemere lained meid minema ei uhuks. Veetemperatuur või sel aastaajal umbes 10 kraadi C olla. Paat triivis vooluga kaasa. Selle suund oli meile sel septembripäeval saatuslikult soodus ja kandis meid kirde suunas, ühe kalurite saare(2) randa, mis asub Muhu saarest lääne pool. Randusime sellel saarel. Olime küll esialgu päästetud, kuid läbimärjad, külmunud ning omasime vaid seda, mis seljas.
Meie ebaõnnestunud põgenemiskatse algusest kuni kalurite saarel randumiseni oli kulunud umbes 6 tundi. Nüüd tuli mõelda ellujäämise peale. Olime näljased ja püüdsime saarel midagi söödavat leida. Avastasime lihtsad roogkatusega majad, mida kasutasid eesti kalurid. Seal kohtasime ka saareelanikke, kes olid lahingute eest põgenenud ja otsisid varju. Majade sisustuseks oli lihtne majakraam. Tagasihoidlikke ruume kasutati elamiseks. Kalurid kasutasid maju ja sisseseadet püügihooajal.
Kalurid olid meie vastu sõbralikud ja abivalmis. Nad andsid meile süüa ja juua. Märgi vormirõivaid saime kuivatada ühe lahtise tulega kolde kohal. Vastane ei olnud selleks ajaks saart veel vallutanud. Pärast läbielatud kannatusi olime nii kurnatud, et vajusime peagi sügavasse unne.
Öö möödus vahejuhtumiteta ning veel järgmiselgi päeval ei tulnud vastane sellele saarele. Kalurid aitasid kaasa, et me võimalikult kiiresti põgenema pääseks, et Saaremaale jõuda. Õhtul juhatasid nad meid randa, kus lebasid lõhkumata paadid koos kõlblike aerudega. Tänu nende abile lükkasime ühe paadi vette, hüppasime sisse ja aerutasime mööda vaikset merd Saaremaa poole. Liikusime hoogsalt edasi. Kindla maani oli umbes 5 km aerutamist.
Ja siis juhtus midagi pääsenute jaoks arusaamatut. Olime paadiga umbes 30 minutit teel olnud, kui märkasime enda asukohast loode pool mingit laeva. Sellelt tulistati neljatorulisest õhutõrjesuurtükist trasseerivate mürskudega seda kalurisaart. Mürsud tabasid roogkatusega maju, kus meid eelmisel päeval vastu võeti ja peavarju pakuti. Peatselt katused süttisid. Tuli levis kiiresti. Varsti oli kogu saar üksainus tulemeri. Mõtlesime, kui abitult jäid meie nii abivalmis kalurid sellesse tulemerre. Arvatavasti nad hukkusid selles põrgus(3).
Sel ööl jõudsime üsna peatselt sihile – Saaremaa randa. Seal paiknenud väeüksusest viidi meid järgmisel päeval 67. grenaderirügemendi staapi. Nägime oma vaevaliselt
kuivatatud mundrites ja ilma relvadeta üsna allakäinud ja räbaldunud välja. Pärast seda, kui
me staabi asukohta jõudsime ja meie grupi ainus allohvitser tahtis ette kanda, toimus märkimisväärne vahejuhtum. Staabist väljus tookordne rügemendiülem ooberst krahv zu Eulenburg. Ta nägi meie gruppi ja pistis röökima: “Mis bolševike jõuk see on? Need tuleb kohe mättasse lüüa!” Meie allohvitser tegi ettekande, andis lühikese ülevaate meiega viimaseil päevil juhtunust. Eulenburg kuulas selgitusi vaikides. Seejärel pööras ta ilma au andmata ringi, jättis meid seisma ja sõitis minema.
Staabist saime uued relvad ja varustuse. Meid paigutati ühte väeossa, mis oli kirderannikul Orissaare lähedal kaitsepositsioonile asunud. Meie grupp sai “tänuks” läbielatud kannatuste eest erilise lahinguülesande. Me pidime asuma positsioonile selle koha juurde tammil, mille pioneerid olid eelnevalt õhku lasknud. See asus umbes 100 meetri kaugusel rannajoonest. Tule alla sattumata oli sealt võimalik lahkuda ainult pimedas. Selles augus lamasime umbes nädala. Täpsemalt – olime otsekui laagris, vegeteerisime. Ainult õhtuti, kui väliköök oli sõitnud tammi alguse juurde metsa veerde, ronisime kolmekesi august välja, et toidumoona ja posti tuua.
See auk jäi meie “korteriks” seni, kuni 1944. a. 5. oktoobri varastel hommikutundidel tabas meie rannikulõigus tammi vaenlase tugev suurtükituli. Kohe pärast seda alustas vastase jalavägi pealetungi Saaremaale. Meie lahkumine august meenutas põgenemist, sest me ei tohtinud kaotada ühendust oma rannajoonel positsioneerunud kompaniiga. Kui me nendeni jõudsime, tuli meil tagasi tõrjuda esimene rünnak Saaremaale. Sellega lõppes meie grupi osavõtt sõjasündmustest, mis olid vahetult seotud lahingutega Muhu saare pärast.
Järgmistel nädalatel elasime läbi mitmeid lahinguid ja kaotusi. Seejuures kaotasime palju kalleid kaasvõitlejaid. Saaremaal toimunule on pühendatud kirjutise teine osa.
II osa. Saaremaa
Kui vastane 1944. a. 5. oktoobri koidikul tammi mööda Saaremaad ründas, algas minu kui lihtsõduri jaoks otsene võitlus selle saare pärast. [...] Vastane oli tugevas ülekaalus ning tõrjus meid pärast lühikest vastupanu positsioonidelt välja. Umbes 1 km sellest esimesest kaitseliinist tagapool rajasime uue kaitsepositsiooni. Seal oli veel suurtükke, mis nüüd otsesihtimisega vastase jalaväe eeljõude tulistasid. Kuid ka seda positsiooni suudeti vaid lühikest aega kaitsta. Vahepeal oli vastane vallutatud rannaribale raskerelvi toonud ning tugevdas veelgi survet.
Järgmistel päevadel pidasime üksnes kaitse- ja taandumislahinguid, olime pidevalt raskustes. Vaevalt olime kusagil positsioonile asunud, kui pidime selle jälle maha jätma, et mitte vangistusse sattuda. Millises kohas me täpselt olime, seda lihtsõdurid ei teadnud. Kõige enam jäid meelde sageli väga kaotusrohked tõrjelahingud. Eriti dramaatilised olid need allüksuste jaoks, kellel oli käsk jälitavat vaenlast järelväena nii kaua kinni pidada, kuni teised üksused loovutatavalt territooriumilt lahkunud olid, et uusi positsioone hõlvata.
Mäletan, et ka meie kompanii sai käsu järelväena lahingupositsioonile asuda. Asusime kaitsesse mingi üksikuna asetsenud talu kiviaia varju. Tuli meie suunas muutus üha ägedamaks. Tundsime, et olime “viimased”. Ja siis hakkas kaitseliin kusagilt rebenema. Mõned võitluskaaslased hüppasid kiviaia tagant üles ja jooksid lagedat välja mööda lõuna poole, et umbes kilomeetri kaugusel asuvasse metsa jõuda. Sellel põgenemisteel olime vastase jaoks justkui jänesed, keda ajujahiga nende kaitsvatest pesadest välja peletati.
Kord juba põgenema hakanud väeosa ei saa peatada. Paanika haarab ja tõmbab kaasa ka kompanii teised võitlejad. See oli hirm vangi langeda. Minagi jooksin üle lageda välja metsaserva poole. Põgenedes olime vastasele ideaalseteks sihtmärkideks. Paljud võitluskaaslased said pihta ning jäid lagedale väljale surnute või haavatutena lamama. Ükski põgenev kaaslane ei peatunud. Tabamuse sai ka meie kompaniiülem leitnant Renne. Temagi jäi üksi lamama. Hirm oma elu pärast oli tugevam kui tahe seltsimeest aidata.
Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt. Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.
Ühel päeval kaotasin minagi oma parima kaaslase. Tema surm vapustas mind eriti, sest oma elu päästmise hinnaga jätsin talle abi osutamata. Taas kord sai meie kompanii käsu ühe lõuna poole, Kuressaarde viiva maantee ääres järelväena positsioonile asuda. Me kaevusime metsa servas, vahetult maantee kõrval. Meie positsiooni ees oli umbes 200 meetrit lagedat maad. Vastane lasi aga end oodata. Umbes kahe tunni pärast lähenes meile mööda maanteed vastase luuresoomusauto. Kui see laskekaugusse jõudis, andsime püssidest tuld. Masin jäi seisma, ei liikunud edasi ega tagasi. Kõik jäi vaikseks. Umbes ühe tunni pärast saime käsu oma positsioonilt lahkuda ja teisele poole maanteed imbunud vaenlase jalaväele vastu minna. Aga kuidas sai peale tungida tihedas metsas, kus oli võimatu vaenlase asukohta määrata?
Käsu kohaselt jooksime teisel pool maanteed asunud metsa. Seal varitses vastane ja andis meie pihta tuld. Võisime vaid aimata, kus tema positsioon asus. Kaalutlemiseks polnud aega. Vaenlase tuli sundis meid tihedalt maadligi hoidma. Ja siis see juhtuski: vastase järgmine tulelöök tabas mu parimat kamraadi Bernhard Losenskyt. Ta lamas mu kõrval, oigas valust ning oli kõnevõimetu. Kohe pärast seda pidime taganema. Kui ma ei tahtnud oma elu kaalule panna ega vangi sattuda, ei saanud ma tema juurde jääda ega teda aidata. Nii jätsin ta raskesti haavatuna üksinda metsa lamama. Mul õnnestus tulistamisele vaatamata metsast vigastamatult väljuda.
Ainult see, kellel on tulnud läbi elada sama saatuslikke sündmusi, suudab kujutleda, kui masendavalt need ellujäänuid rõhuvad. Need pidevad kaitselahingud mõjutasid märgatavalt meie võitlusmoraali.
Minu mälus on püsima jäänud ka see aeg, kui Saaremaa lõunaosas, Sõrve poolsaarel õnnestus vastase pealetung peatada ja rajada püsiv kaitseliin. See pidi olema oktoobri lõpus 1944.(4) Meie kompanii kattis umbes 8 km pikkuse kaitseliini ligikaudu kilomeetrise lõigu. Jooksukraavid olid juba olemas, kui kohale marssisime. Mõned kraavilõigud olid laiendatud soppidega, mille kohale asetasime kaikaid. Selle peale laotasime telkriide ning rajasime sel moel kaitsekraavi osaliselt vihma eest kaitstud koha.
Esialgu oli selles rindelõigus üsna rahulik. Vaenlane oli maasse kaevunud meie vastas umbes 80 meetri kaugusel. Seal varitsesid täpsuslaskurid. Need olid ohtlikud, kui proovisime päevaajal pead üle kraavi serva tõsta. Tavaline uudishimu ees laiuvat maastikku paremini näha sai ühele lahinguis karastunud võitluskaaslasele saatuslikuks. Teda tabas snaipri pähe sihitud lask. Ta oli pea liiga kõrgele ja liiga kauaks üle kaitsekraavi serva tõstnud. Ta kukkus surnult kaitsekraavi pikali.
Olime sellel kaitsepositsioonil olnud umbes 14 päeva, kuni meid ühel öösel välja vahetati. Rügemendi reservina majutati meid ühte koolimajja, mis asus umbes 3 km kaugusel peakaitseliinist. Vaikus kestis umbes 2–3 päeva. Pidev suurtükituli, mida täiendasid tankitõrjegranaatide plahvatuste kõmakad, oli signaaliks, et vastane oli asunud pealetungile. Ta tahtis kõigest jõust Sõrve poolsaarele läbi murda ja meid põgenema sundida ning seejärel pideva survega saare lõunatipus avamerre tõrjuda.
Eespool, rindejoonel muutus lahingumüra üha tugevamaks. Meie kompanii sai käsu marssida põhja poole, Salme külla viivale maanteele. Seal pidime toetama rasket kaitselahingut pidavaid üksusi. Meie allüksus asus maantee paremat serva mööda hanerivis ettenähtud suunas liikuma. Lahingumüra tugevnes üha. Marssides nägime, et vastane oli rindejoone taga kaks maa külge köidetud õhupalli üles lasknud. Nende abil said vaatlejad
kõiki meie pool toimuvaid inimeste ja tehnika liikumisi jälgida. Nii said nad oma raskerelvade tuld väga täpselt meie objektide pihta ja rindejoone taha suunata.
Vastase järgmiseks sihtmärgiks sai meie üksus. Kuulsime mitmikmürsuheitjate(5) tulistamisele iseloomulikku hädaohtlikku kõma, mis üha paisudes lähenes. Nende reaktiivmürskude vingumist nimetati meil “Stalini oreliks”. Kui 36 mürsku sihtmärgile lähenesid, kasvas kõmin kõrvulukustavaks mürinaks. Meie kompanii reageeris sellele üsna paaniliselt. Jooksime maanteelt minema ja otsisime varju noorte puude salus. Konutasime umbes 100 m² suurusel alal ja ootasime uut kogupauku. Ja see tabas täpselt seda kohta, kus me lamasime.
Käis raksatus, tõusis paksu suitsu. Kuulda oli selle kogupaugu mürsusajus haavata saanud kaaslaste karjeid, oigamist ja soigumist. Terveksjäänud olid justkui halvatud, võimetud mõistma tragöödia ulatust, mille see reaktiivmürskude rünnak meie kompaniis tekitas. Kui kümne minuti pärast tuli käsk koguneda, suutis seda täita 12 võitluskaaslast. Eesliinile marssimist olime alustanud umbes 85 võitlejaga. Kuid needki, kellel oli “õnn” jälle kord pääseda, olid pärast sellist põrgut nii vapustatud, et ei tulnud lahingureservina enam arvesse.
Ajakirjanik Mainhardt Graf von Nayhauß kirjeldab seda tragöödiat üsna kainelt oma raamatus “Kuulekuse ja südametunnistuse vahel”.(6) “Diviisikomandör Schirmer andis 1. pataljonile korralduse: “Läbimurre Hoßfeldi [merejalaväe võitlusrühma] juures – Ulrichsil kohe võitlusse astuda!” Kompaniidele anti kiiresti häire ning Ulrichs kiirustas nende eesotsas ettenähtud positsioonile, mis ulatus poolsaare läänekaldani. Ta jõudis õigel ajal, sest nägi enda ees tasandikul 150–200 vastast, kes olid juba 1500 meetrit siinpool pearindejoont. [...] Saksa kaotused olid selle ajani väikesed. Kuid siis, 500 meetrit enne merejalaväelaste kaitsepositsiooni, kellele nad appi olid saadetud, said Ulrichs ja tema mehed kardetud “Stalini orelite” tulelöögist täistabamuse. Hoßfeldi võitlusgrupi juurde jõudis ta vaid 12 sõduriga. Tema pataljoni ülejäänud võitlejad olid kas langenud, haavatud või ägeda tule eest varjunud. Pealegi osutus see operatsioon kasutuks: Hoßfeldi võitlusgrupp oli läbimurde nende positsioonile juba ise kõrvaldanud.”
Seejärel dislotseerusime uuele koondumisliinile(7) rindejoone taga. Niipalju kui mäletan,
ei õnnestunud vastasel sel päeval Sõrve kaitseriivi “lahti muukida” ega rinnet edasi rullida, et meid merre tõrjuda. Pärast seda pealetungi valitses rindel mõne nädala suhteline rahu.
Sellest ajast on mällu talletunud veel mõned päris isiklikud läbielamised.
Pärast põrgut Salme pool paiknesime Kaimri küla lähistel. Seal oli päeval võrdlemisi rahulik. Ainult öösel oli vahetevahel kuulda kuulipildujate tulistamist. Kuid ka vastase lühiajaliste suurtükirünnakute läbi kaotasime nii mõnegi kaaslase. Meie psüühika oli julmaks muutunud. Näiteks ei tundnud me süümepiinu, kui hüppasime värskesse mürsulehtrisse, kus lamasid äsja surma saanud võitluskaaslased. Lükkasime nad kõrvale, et nende leivakottide kallale pääseda. Sealt saime toitu ja suitsukraami. Seejärel hüppasime oma kaitsekraavi tagasi.
Meie elutingimused olid jubedad. Igasugune hügieen puudus. Me ei saanud end pesta ja olime täisid täis. Minu jalgadele tekkis ekseem, millega tuli midagi ette võtta. Sain loa meie positsioonist umbes 18 km kaugusel Torgus asunud keskne sidumispunkt üles otsida. Ühel õhtul lahkusin rindelt ja sammusin lõuna poole, sidumispunkti.
See paiknes mingis koolimajas. Möödus peaaegu terve päev, enne kui mind arstile näidati. Kasutasin võimalust ja küsisin ühelt sanitarilt, ega ei leidu paari kasutamiskõlblikke jalatseid, mis mõnest haavatust vabaks olid jäänud. Minu saapatallad olid pealsete küljest täitsa lahti tulnud. Sanitar viis mu sama talu küüni juurde. Kui ta värava avas, vapustas avanev pilt isegi mind, kes ma selleks ajaks üsna tundetuks olin muutunud. Umbes 3 meetri kõrguses hunnikus lamas üksteise peale laotuna umbes 20 võitluskaaslast, kes olid sidumispunktis rasketesse haavadesse surnud. Sanitar soovitas mõne surnu saapad endale valida. Seda ma küll ei suutnud teha.
18. novembri hommikul andis vastase suurtükivägi meie positsioonidele massiivse tulelöögi. See oli signaaliks, et algamas oli otsene pealetung. Nii läkski. Esimese rünnaku suutsime tagasi tõrjuda. Kuid üksikud rühmad püüdsid korduvalt meie positsioonidesse tungida. Meie kompanii paremal tiival see neil õnnestuski. See läbimurre hirmutas meid ära. Hüppasime kaevikuist välja ja põgenesime lõuna poole, järgmise metsaserva suunas. Seejuures olime vastasele niikaua märklauaks, kuni jõudsime umbes kilomeetri kaugusele. Kuid nagu kõigi viimase aja põgenemiste puhul, ei jõudnud kõik võitluskaaslased seegi kord päästvasse metsa. Kes pihta sai ja enam joosta ei jõudnud, jäi juba veidi külmunud maapinnale abitult lamama, järeleruttava vastase võimusse. Minul oli jälle kord “õnne” nende hulka kuuluda, kes terve nahaga metsa jõudsid.
Meie oma väeosast eraldunud rühm oli sel novembrihommikul väga rõhutud meeleolus. Maad võttis lootusetus. Kui kaua suutnuks me üldse veel vastupanu osutada? Meile sai üha selgemaks, et sellelt saarelt pääsu ei ole. Mõni päev enne viimast pealetungi oli meile nn. “Führeri käsk” ette loetud. Hitler nõudis, et Sõrve poolsaart tuleb iga hinna eest enda käes hoida ja seda ei tohi võitluseta maha jätta. Saarelt tohtis mandrile toimetada üksnes haavatuid.
Arutasime 8 mehega täiesti avameelselt, kuidas “ehtsat” haava saada. Sõdurid, kes olid püüdnud oma kätt läbi lastes soovitud haava saada, võeti hiljemalt pärast põhisidumispunktis toimunud arstlikku läbivaatust välisandarmeeria poolt kinni ja toimetati kiiresti sõjakohtu ette. Nad mõisteti süüdi “argpükslikkuses” ja “enesekahjustamises” ning lasti viivitamatult maha. Reetjaks said rohked püssirohu jäljed haavas. Need said tekkida ainult relvatoru otsa ja haava vahelise väga lühikese vahekauguse tõttu.
Pärast viimast põgenemist vastase eest arutasime sel sombusel novembripäeval hulgakesi, kuidas küll sellelt saarelt pääseda. Mõtted keerlesid üha enam “ehtsa” haavatasaamise ümber. Teen lühidalt: üks kaaslane võttis kaks tuletikku ja murdis ühe lühemaks. Ta peitis mõlemad näppude vahele ja kaks meist pidid tõmbama. Kes lühema tiku tõmbab, saab haavata, kes pikema, see peab tulistama. Mina tõmbasin pikema.
Mu kaaslane seisis umbes 10 meetri kaugusele ja sirutas parema jala ette kännule. Võtsin laskeasendi, tõmbasin kuuli püstolkuulipilduja rauda, sihtisin teda ja tulistasin. Esimene lask riivas vaid püksisäärt. “Mees, lase ometi täpselt,” torises ta. Teine lask tabas reit ning ta kukkus maha.
Asetasime ta telkmantlile ja lohistasime neljakesi lähimasse sidumispunkti. Seal andsime “ehtsa” haavatu sanitarile üle.
Väeosast eraldunutena olime kohustatud endast lähimas allüksuses teada andma. Veetsime aga veel ühe öö mingis varjendis [...] Järgmine päev, see oli 19. november 1944, pöördusime ühte staapi. Otsekohe koguti meid koos teiste mahajäänutega ühte gruppi, mida juhtis keegi allohvitser. Saime käsu ühe metsaservani liikuda. Sealt pidime üle mingi tasandiku tungima, et vastane teisest metsaservast tagasi lüüa. Meie pealetungi toetamine raskerelvadega ei olevat võimalik.
Meie umbes 10-meheline grupp liikus ettevaatlikult metsaservas asunud lähtepositsioonile. Meie ees asus lahtine, avatud rünnakuala. Kogenud sõdureina saime aru, et oleme varjus paikneva vastase jaoks jälle vaid “jänesed”, keda sel on hea tulistada, niipea kui me avatud maastikule liigume. Seetõttu jäime üsna nõutult metsaservale. Ka grupijuht ei kiirustanud rünnakukäsu andmisega.
Kuid selleni ta ei jõudnudki. Kuulsime granaadiheitjate tulistamisele iseloomulikku plaginat. Mõni sekund hiljem tabasid granaadid just seda ala, kus meie grupp ootas. Siis see juhtuski. Äkki tundsin lööki selga, otsekui oleks keegi suure kiviga virutanud. Taipasin, et olin mürsukilluga pihta saanud. Mitmed teisedki võitluskaaslased said selles granaadirünnakus haavata. Meie grupp jäi nii nõrgaks, et vasturünnakule asumise käsku sellele enam anda ei saanud.
Pärast haavatasaamist oli mul väga hea meel, et suutsin veel iseseisvalt liikuda. Vedasin end lähimasse sidumispunkti. Ilma mind lähemalt läbi vaatamata käskis sealne arst mul jalgsi maanteed mööda lõuna poole Sääre suunas kiirustada. Seal asus põhisidumispunkt. [...] Torgu oli selleks ajaks juba maha jäetud.
Leidsin sidumispunkti umbes 12 km kauguselt. See oli sisse seatud ühte tallu. Mis küla see oli, ei suuda meenutada.
Teel sinna võis kõikjal näha kiiruga mahajäetud staapide ja varustusladude jälgi. Nägin, kuidas üks mahajäetud ladu bensiiniga üle valati ja põlema pisteti. Saabaste, mundrite ja teiste tekstiilesemete ning nahast varustuse kohale kerkis paks toss. Võitünnid ja šokolaadikarbid hõõgusid. Teistes pakkides olid muud maiustused, sigaretid ja mitmesugused toiduained. Kõikjal möllas tuli ja tõusis paksu suitsu. Midagi ei tohtinud vaenlase kätte sattuda. Hullumeelne käsk. Võtsin sel 19. novembri pealelõunal sealt kaasa ühe ploki veel hävitamata sigarette. See jäi kogu sõja jooksul mu ainsaks sõjasaagiks. Koos saagiga venitasin end, haavapalavik üha tõusmas, sidumispunkti poole.
Leidsin selle enne pimeduse saabumist üles. See oli kiiruga ühte taluõue üle toodud. Mingis suures laudaruumis lamasid selle päeva haavatasaanud. Üsna kohe sain kangestuskrambi vastase teetanussüsti. Haavatasaamisest esimese arstiabi osutamiseni oli möödunud umbes 6 tundi. Kaks sanitari viisid mu operatsioonisaali. Mäletan, et see oli mingi suur talutuba. Nüüd seisis selle keskel laud. Laes põles ere lamp. Põrandal vedelesid verised sidemed.
Mind pandi sellele lauale. Äärmiselt kurnatud välimusega arst katsus mu kõhtu ning tegi kindlaks, et ma suudan liigutada mõlemat jalga ja olen säilitanud refleksid. Sanitarid viisid mu laudaruumi minu asemele tagasi. Öösel tõusis palavik veelgi. Sain veel aru, et sel ööl laaditi mind mingisse mootorsõidukisse, mis mind randa transportis. Seal asetati kõrges palavikus haavatud dessantpaadi külmale teraspõrandale. Laatsaretlaeva meie jaoks ei leidunud. Öist sõitu üle külma Läänemere ma kõrge palaviku tõttu peaaegu ei tajunudki.
Kui silmad lahti lõin, nägin, et olime saabunud mingisse sadamasse. See oli Windau.(8 ) See oli jäänud Kura kotis paiknevatele Saksa vägedele veel vabaks juurdepääsuks Läänemerele. Seal tõsteti mind 20. novembril 1944 laevalt maha ja paigutati kohalikku välilaatsaretti. Nelja päeva pärast jätsid viimased Saksa väeosad Saaremaa lõplikult maha.
Minu Riias sõjakõlbuliku sõdurina laevaleasumisest kuni haavatuna Balti mannermaale tagasipöördumiseni oli möödunud lühike, 70-päevane ajavahemik. See oli kogu mu elu raskeim, vapustavaim ja hädaohtlikem aeg. Et ma selle üle elasin, võis tähendada “sõduriõnne”, mis mind hoidis.
Paljudel minu kaaslastel seda õnne ei olnud. Nad kaotasid oma noore elu sel Läänemere saarel. Kui kaotusrohked olid meie pataljoni lahingud Balti saartel 1944. a. sügisel, selgub ülalnimetatud raamatust “Kuulekuse ja südametunnistuse vahel”. Krahv von Nayhauß kirjutab: “1. pataljon – 9. grenaderirügemendist allesjäänud – kaotas Sõrve lahingutes kuue nädalaga ümmarguselt 1600 võitlejat, neist umbes 400 langenutena. 23 päeval sattus pataljon lähivõitlusse. Relvade ja varustuse kõrval jättis Wehrmacht maha 1403 hobust, kes eelnevalt tapeti, et vaenlane neid kasutada ei saaks. [...] Algse 9. grenaderirügemendi lahinguüksustest pöördusid mandrile tagasi üks leitnant, üks allohvitser ja üks lihtsõdur.”(9)
Kõik mu seltsimehed, keda siin statistiliselt “langenuteks” nimetatakse, olid elurõõmsad, enamasti noored mehed [...] Omavahelistes kõnelustes keerles kõik kirgliku soovi ümber: “Kui see neetud sõda ometi kord lõpeks ja me tervelt koju saaks!” See tuhandel viisil väljendunud soov neil ei täitunud. Ellujäänuna pidasin oma kohuseks nende saatust, eelkõige aga nende ülimat soovi meenutada.
Tõlkinud Olavi Pesti
Saateks
Kurt Vetter sündis 1923. aastal Brandenburgi liidumaal Treuenbrietzenis lihtsas töölisperekonnas. Lõpetas kodukohas rahvakooli ja omandas treiali elukutse.
Wehrmachti mobiliseeriti aprillis 1942. Sama aasta sügisest kuni 1944. a. talveni teenis 23. jalaväediviisis, algul motosidemehena, siis jalaväelasena, tõustes Obergefreiteri auastmeni. 1945. a. mais sattus Ameerika vägede kätte vangi. Vangistusest vabanes sama aasta augustis.
Raske kopsuhaiguse tõttu oli kuni 1950. aastani invaliid. Seejärel oli juhtival tööl ühes kaubandusettevõttes, omandades samal ajal kaugõppijana majandusõpetaja kutse. Aastail 1960–89 töötas täiskasvanute koolituskeskuse juhatajana. Omandas õppenõuniku nimetuse. Pensionärina on harrastanud kohtuteadete kommenteerimist.
Abielus 1952. aastast, poja ja tütre isa.
1.Tegelikult ligi 60 km. (Tõlk.)
2.Kõinastu laid. (Tõlk.)
3.Kõinastu laiul oli sel ajal neli talu, kus viibis ka hulk Koguva elanikke. Sakslased olid käskinud selle küla rahval venelaste dessandi kartuses Saaremaale evakueeruda, kuid enamik eelistas varjuda naaberkülas Kõinastul. Sakslaste rünnaku põhjustatud tulekahjus ükski inimene ei hukkunud. Kommentaari eest täname Koguva elanikku Asta Schmuuli, kes neil saatuslikel päevil viibis Kõinastu Nuka talus ja mäletab ka põgenemas olnud Saksa sõdureid. (Tõlk.)
4.Autor peab silmas Ungru–Pagila kaitseliini, mis püsis 10.–20. oktoobrini. See oli lühem kui 8 km. (Tõlk.)
5.Rahvakeeles tuntud katjuušadena. (Tõlk.)
6.Mainhardt Graf von Nayhauß-Cormons. Zwischen Gehorsam und Gewissen. Richard von Weizsäcker und das Infanterie-Regiment 9. Gustav Lübbe Verlag, 1994, lk. 449–450. Lahing toimus Ungru–Pagila ja Lõpe–Kaimri kaitseliinide vahel. (Tõlk.)
7.Lõpe–Kaimri kaitseliin, mis püsis 20. oktoobrist kuni 18. novembrini 1944. (Tõlk.)
8.Ventspils. (Tõlk.)
9.Lk. 454–455.