www.militaar.net

Ursus kirjutas:Jõudsite juba mõtteid vahetada, kuni ma kirjutasin.
Bredest ja Orasmaast veel. Tavaväide, et Orasmaa määrati, sest ta oli KL ülem, on tõestamata ja kahtlane. Reek määrati, sest ta oli staabiülem ja komandoahelas nr 2. Brede määrati, sest ta oli Tln garnisoni ülem. Orasmaa pidi sõja korral juhtima Saaremaa garnisoni. Siit ka põhjused: Reek ootamatuste puhuks, Brede ja Orasmaa täiesti konkreetseteks järelvõitlusteks rinde kokkuvarisemise järel, mitte sissisõjaks.

Kindral Johan Laidoner(Tammiskilp 1999) peatükk Johan Laidoner riigikaitselisest pärandist(autor Kaupo Deemant) lk 135:

Kaitseliitlastes nägi Laidoner viimaseid võitlejaid Eesti riigi ja rahva eest. Operatiivkäsus nr 1 27. septembrist 1939(päev enne saatusliku baasidelepingu sõlmimist) määras ta enda asetäitjad järjekorras kindralid Nikolai Reek, Herbert Brede ja Johannes Orasmaa. Viimase määramist põhjendas ta järgmiselt: "Sel ajal, kui kindralmajor Orasmaa käes on järjekord olla minu asetäitjaks, on vaenlane võib-olla juba Eesti enam-vähem okupeerinud, üle maa käib partisanisõda sissetungijate vastu. Kes on siis kohasem sõjavägede ülemjuhataja kohusetäitja kui mitte Kaitseliidu ülem Orasmaa, kelle alla kuuluvad kaitseliitlased, meie partisaniarmee kandvam osa?"

Ma ei tea, kus kohas Hr. Deemant need andmed on saanud, aga siin on kindel viide sissi/partisanisõjale.

Ursus kirjutas: Mh on seal mitu vähemalt mulle varem tundmatud olnud eesti nime. Tuntud muidugi samuti.

Pole ka ime
Ta on ka mõned lätlased eestlasteks teinud .

Harri13-le: No vaat' uurigegi siis esmalt, kust K. Deemant selle võtnud on. Vastav dokument, palun! Mitte mõne mehe/ naise sõjajärgsed soovunelmad. Kordan veel kord, et Orasmaa pidi sõja korral olema Saaremaa komandant. Ja olen ka sellel foorumil korduvalt osundanud, et sõjaeelne KL EI VALMISTUNUD sissisõjaks. Nagu ei teinud seda ka KV.

oleegile: Väike faktitäpsustus. 1. järgu armeekomandöridest siiski kaheksast viis. Timošenko, Šapošnikov ja Kulik jäid ikka alles. Ülejäänud 5st oli tõesti kaotus vast Uborevičius. 2. järgu armeekomandöre vist 10 12st.

Ursus kirjutas:

oleegile: Väike faktitäpsustus. ...

Mulle jääb küll täpsustuse sisu mõnevõrra arusaamatuks?

Kirjutasin:

1937-38 arreteeriti vaid 3 nooremleitnanti või sellele auastmele vastavat isikut...
Samal ajal arreteeriti 60% 1936. aastal teenistuses olnud marssalitest, 14 komandarmi - 100% 1936 aasta septembri seisust jne jne.
Edasi on asi veelgi hullem.
Arreteeritakse rohkem kui 1936 aastal oli: seega said mehed 37-ndal aastal kõrgema auastme ja läksid: 84 korpusekomandöri - ehk 135,5% nende 1936. aasta koguarvust!
Diviisikomandöre: 144 ehk 71, 6 %, brigaadikomandöre: 254 ehk 53,6%, polkovnikuid 817 ehk 47,7%...

Tõin ära vaid nimetatud Suvenirovi andmed, ei enamat.

Allikas: Сувениров О.Ф. Трагедия РККА 1937-1938. М., 1998, lk. 375-376, 382-383, 393-397, 414-421.
Soovitan vaadata ka tema artiklit "Сопротивление...", ВИА Nr. 11, 2007 lk.54.

o

OK, täpsustus Suvenirovile: koguni 15 (mitte 14) komandarmi, kuid 20st, seega mitte 100, vaid 75%.

Ursus kirjutas:andrus, kordan viidet: http://www.rkka.ru -- ЭНЦИКЛОПЕДИЯ -- Репрессированные военнослужащие Красной Армии.

Kui oled selle läbi töötanud, postita siis siia ameti lõikes taastatud. Mina ju postitasin ilusa statistilise kokkuvõtte, mitte ei andnud viidet üksikbiograafiatele.

Ja lisaks 2 täpsustavat küsimust:

1. ega ei aja sassi auastet (komdiv, komkor) ja ametit (diviisi ülem, korpuse ülem)?

2. kas sõna repressioon/represseerima tähendus on teada? ekss ütleb, et see on kõigest sünonüüm sõnale karistus/karistama. Mulle tundub, et teie vestlus oleegiga taandub sellest sõnast erinevalt arusaamisele.

Kui kunagi aega üle peaks jääma, võiks muidugi mõne kategooria lõikes asja ette võtta. Iseasi, kui täpsed v täielikud need nimistud allapoole kombrigi on. Ja üle komdivi pole mõtet nagu vaadatagi, puha mahalastud. Usutavasti on Vene ajaloolased midagi ka analüüsinud, nt sedasama kaadridiviiside komandöride ametikohtadel olnud meeste saatust, peaks neilt üle küsima, minul selleks esimene võimalus esmaspäeval.
Ja vastused:
1. Ei aja, mina olen silmas pidanud auastmeid, mitte ametikohti.
2. Täiesti võimalik. Mina olen selle all mõelnud poliitilistel põhjustel v rahvustunnuse alusel hukatuid ja areteerituid.

Meie jutud on siin muidugi algpunktist e küsimusest, kuidas mõjus 1937-38. a puhastus Punaarmee lahinguvõimele, üsnagi kõrvale kandunud. Ütlen siis oma arvamuse ses küsimuses välja: lühiajaliselt mõjus loomulikult pärssivalt, Talvesõja alguse ajaks aga pigem positiivselt. Ja repressioonide ulatus: tipus, jah, suur enamus, kuid üleüldse näib taastatuid mitte arvestades olevat 6-8% vahel kogu juhtivkoosseisust.

Ei andnud rahu, vaatasin selle kombrigide nimekirja üle. Kiiruga, nii et igaks juhuks: pluss-miinus üks. 338 + üks nummerdamata persoon = 339. Neist 10 Talvesõja ajal v hiljem, jääb 329. Neist 48 puhul on saatus teadmata, st nende puhul pole märgitud isegi hilisemat rehabiliteerimist. Võisid nii hukkuda kui ka olla vabastatud ilma auastmes ennistamata ja jääda nt sõtta. Jääb 281. Neist 46 vabastatud, viimastest omakorda 2 teenisid hiljem madalamas auastmes (polkovnik) v varasema auastme jaoks liiga madalal ametikohal. Ülejäänud 44 teenisid pärast vabastamist samaväärsel, valdavalt aga kõrgemal ametikohal, tõusid väheste eranditega kindraleiks, sh mitu kindralpolkovnikuks, tankivägede marssaliks jne.

Väike artikkel, kuidas ühel spetsiifilisel represseeritute grupil läks peale seda, kui Hitler NSVL-le kallale tungis:

А.Г. Тепляков. АМНИСТИРОВАННЫЕ ЧЕКИСТЫ 1930-х гг. В ПЕРИОД ВЕЛИКОЙ ОТЕЧЕСТВЕННОЙ ВОЙНЫ
http://www.golos-epohi.ru/?ELEMENT_ID=10359