Sõjasulase töötasu?

[Wrangler]

Palju on räägitud tööst, mida rindel ja tagalas tehti aga ei ole leidnud teemat selle kohta, kus ja kuidas töö eest tasu välja maksti.
Küsimus järgmine. "Kelle käes, oli kassa? Kes määras ja kuidas maksti palk välja? Kas ja kuidas pemeeriti eriti edukat tegevus? jne. "
Isiklik huvi Piirikaitse rüg.-des toimunu kohta.
Tänan ette.

[hillart]

Küsimuse püstitus on natuke segane.
Kes seda tööd tegi? Ja kellele? Mis laadi, missugust, tööd? Kus seda tehti? Ja millal?
Ja mis konkreetne seos on mingil tööl just nimelt Piirikaitserügementidega?

P.S.
Kui just tegu paljuräägitud nn. sõjamehetööga, siis - see nagu rohkem sümboolne kirjanduslik väljend.

[Wrangler]

Hillart – Tänud tähelepanu juhtimise eest.
Katsun väheke selgitada ning äkki pakub kellelegi veel huvi.
Ilmselt on paljudega nii - Kui on võimalus midagi küsida, puudub tõsine huvi. Kui tekib huvi, siis ei ole enam võimalust. Seetõttu on vanaisa jutust ka endale meelde jäänud kahetsusväärselt vähe.
Ta oli juba esimese Vabariigi ajal kutseline autojuht, seega kindel amet olemas, kui 1944. a mopiga võeti teenima Piirikaitserügementi. Tema jutu järgi olid nad esialgu Tartu lähistel, kus ehitasid kindlustusi. Peale seda Krivasoos. (Kuna mobiliseeriti Pärnus või Kilingi-Nõmmes siis avan, et tegemist oli 6. rügemendiga). Peale saksa väeosade ootamatut lahkumist Narva rindelt läks ka nendel kiireks. Nende jaoks oli see olnud ikka tõsine üllatus, kui hommikul naabrite puudumise avastasid.
Kui asuti taanduma, võeti suund läbi kesk-eesti Pärnu poole. Mehi oli hulga ja autodest puudus. Kasti mahutati niipalju kui vähegi võimalik. Teepeal korjati mehi veel juurde ning vähemalt see autotäis keerutas ennast Alutaguse metsadest tervelt välja. Mingit kolonni ei olnud või lagunes see vene lennukite tegevuse tõttu. Mehed hakkasid kodude läheduse vähehaaval laiali pudenema, kuid "ketikoerad" surusid neid ikka Pärnu poole, kus kõik pidid laevaga Saksamaale minema. Selliseks reisiks aga huvi puudus ja perede äratoomise ettekäändel saadi lõpuks koju. Siis püss metsa, auto samuti ja sõda läbi.
Nüüd asjast ka: Taandumise käigus läks auto kastist kaduma raudkapp, kus oli olnud vene ja saksa raha. Samuti kadusid paar kanistrit piiritusega. Kirus seda iga kord, kuid oli arvamusel, et mehed tegid omale ruumi ja viskasid need lihtsalt välja. Arvan, et vähemalt piiritust läks kellelgi teisel rohkem vaja. Kapi sisust ei pruukinud teised aga teada. Siit ka küsimus sõjaväeosa rahasjade kohta: „Kus väeosa rahalisi vahendeid hoiti? Kas rügemendi staabis või ka väiksemate allüksuste juures?„ Samuti ei ole kirjanduses märganud teemat, kus on räägitud palga maksmise korraldamisest lahingupiirkondades.
NB! Ausal leidjal palun tagastada rahakapp ja kanistrid piiritusega kohalikku politseijaoskonda. Anonüümsus garanteeritakse. Leiutasu.

[istorik]

Koosseisu järgi oli igas prk.s selline ametnik nagu rehnungsführer ehk arveametnik. Asus ta rügemendi staabi juures ja käis palka välja maksmas pataljonide staapides. Oluliseks peeti kõrgharidust või selle omandamist- oli mobitud ülikoolist, keeled suus. Tema ülesandeks võisid olla ka marketenderiga seotud küsimused.
Igatahes 2.prk, 4.prk ja 6.prk rehnungsführerid selliste ülesannetege tegelesid, võimalik, et rinde olukorras anti neile ülesandeid juurde või võeti vähemaks.

[hillart]

Hm-mm. Tegelikult oli Wehrmacht´i (Saksamaa relvajõud) rügementide ja nendega samaväärsete üksuste staapide koosseisus selline ohvitseriauastmes sõjaväeametnik, nagu ZAHLMEISTER (auastmed siis vastavalt - Zahlmeister, Oberzahlmeister, Stabszahlmeister ja Oberstabszahlmeister ning laevadel Schiffszahlmeister), kelle kamandada oli siis selle konkreetse üksuse kassa ja kes tegeleski konkreetsete summade väljamaksmisega. Muidugi ei teinud ta seda ainuisikuliselt igale sõdurile (seda asja toimeteti ikkagi kompaniide kaupa kompaniiveebli ettevõtmisel), kuid tema oli see mees, kes vastavalt üksusele eelarved planeeris, konkreetsed summad vastavalt rüg. ülema käsule väljastas ja ka rügemendi kassa hoidja oli.
Rechnungsführer on aga peaaegu samade ülesannetega ametimees tänapäeva Bundeswehr´is. Seekord aga mitte ohvitseriauastmes ametnik, vaid portupee-allohvitser ja ka ülesanded on tunduvalt kitsapiirilisemad, kui Wehrmacht´i Zahlmeister´il. Põhiliselt tegeleb ta palgaarvestuse ja selliste pisiarvetega, nagu näiteks sõidurahade kompenseerimine jne. Viimasel ajal aga on Bundeswehr´is mindud seda teed, et seda ametikohta on aina enam ja enam püütud tsiviilseks teha ja vastavalt ka sellele kohale üha enam tsiviliste värvata. Väidetavalt tulevat selliselt odavam (sama argument, nagu meilgi EKV-s). Kes teab? Rahu ajal nüüd küll, kuid kas ka siis, kui asjad kibedaks lähevad ja kogu see tsivilistide seltskond üksuste võtmekohtadelt ühemomentselt ära langeb?
Noh, väljamakstava summa suurus sõltus peamiselt auastmest ja ametikohast. Kusagil on neist asjadest ka juttu olnud (kuid ei tule kohe lambist meelde, kus nimelt), kuid tegevteenistuses olijale kuus väljamakstava summa suurus sõltus tegelikult veel vägagi mitmetest teguritest. Üks näteks oli ka laste arv perekonnas, sai lisatasu. Siis haridustase, sõjaväeline väljaõpe jne. Neid kriteeriume oli veel mitmeid. Selle süsteemi kohta oli olemas ka vastav normatiivdokument ning rügemendi staabis siis vastavalt isikuandmetele jne. see konkreetne summa ka konkreetsele sõdurile määrati. Mingit lambist kellegi suvast lähtuvat määramist nüüd küll ei olnud.
Idapataljonides olid asjad pisut teisiti. Ehk küll, mitte väga, sest süsteem üldiselt oli sama, kuid summad olid teised. Asi selles, et idapataljonidesse olid värvatud mehed vabatahtlikult ja lepingu (esialgi 1 aasta) alusel. Nii oli see vähemalt nende esialgsete lepingutega.
Kindlasti oli rügemendi eelarves mingi varulahter (stimuleerimisfond), millisest siis võis ka sellel või teisel puhul ühte või teist sõdurit premeerida ning see tegevus toimus tõenäoliselt (mis "tõenäoliselt", ikka kindlasti) üksuse vastutava ohvitseri (rüg. ülem) loal ja otsuse alusel. Olen kuulnud, et seda tehti mõnikord ühekordselt näiteks lapse sünni korral (või oli see lihtsalt see lisatasu, mis oli niigi sõdurile iga üksiku lapse pealt kuus ette nähtud?).
Ühe sõnaga - mobiliseerimine ei tähendanud mehele (vähemalt Wehrmacht´is mitte) põrmugi orjaseisundit, vaid ikka väga konkreetsel ametikohal olemist ja sõduristaatust koos kindlate kohustuste, õiguste ja sellele vastava kuutasuga. Veel kaasnesid teatavad õigused mobiliseeritu pereliikmetele.
Aga need täpsed palgatabelid ja erinevad motiveerimis-stimuleerimissüsteemid Wehrmacht´is on üks kangesti keeruline ja infomahukas teema ning ei viitsiks seda siinjuures küll käsile võtta. Omaaegsest vastavast süsteemist annab aga aimu ka tänapäeva Bundeswehr´i analoog, mis ikka üks väga peen, üksikasjalik ja hästi väljatöötatud dokument on.

P.S. Kui jutt juba BW motivatsiooni ja stimuleerimissüsteemile läks. Oleks vaid meilgi EKV-s midagi sarnast. Motivatsioon teenistuse edendamiseks kasvaks kaadri hulgas mis kole, eeldusel muidugi, et see süsteem ka asjatundlikult juhitud ning kontrollitud on. Meil aga hoopis vastupidi, nn. makstava summa läbipaistvuse (üks äraarvamata populistlik väljend) sildi all tegeldakse tegelikult palgasüsteemi võimalikult maksimaalse primitiiviseerimisega. Noh, palgamaksjale (-arvestajale) saab kõik loomulikult kangesti lihtne ja elementaarne olema. Ametikoht 1 - see summa, ametikoht 2 - teine summa jne. Pole vaja arvestada ei mingeid teenistusstaaže, läbitud väljaõppeid, haridustasemeid jne., jne.
See viimane jutt tuleneb muidugi mu isiklikust kibestumisest (kuna näen küll asja laita, kuid ei saa aitamiseks mitte miskit teha) ja pole teemaga üldse mitte seotud.