Küsimus.

[Lemet]

Sattusin täna EURO FM kuulama vene ajaloolase juttu nõukogude sõjavangidest SISis. Muu hulgas rääkis too, et juttudel NKVD tõkestussalklaste poolt tapetud vene sõduritest puudub tegelikuses igasugune alus, et neil oli luba tulistada vaid äärmisel juhul ja ka siis üle peade, et kogu sõja jooksul tapeti nende poolt vaid üksikuid inimesi ning arhiivides puuduvad igasugused tõendid vastupidisest. Oskab keegi selle jutu paikapidavust kommenteerida? Paraku ei suutnud mainitud raadiojaam järelkuulamiseks netilehte leida.

[metssiga]

Kuna puuduvad hetkel käepärast raamatud, võin vastata ainult kõige üldisemalt. Tõesti, sellist asja, et tõkestussalgad taandujaid/pagejaid oleks kuulipildujatulega maha niitnud, ikka ei olnud (aga üksikjuhtumitel??) Tõkestussalgad ei tegutsenud mitte rindepiirkonnas, vaid rindetagalas (jällegi üldiselt, kes neid üksikjuhtumeid kõiki teab - või on neist mõni vene ajaloolane kirjutanud, kelle raamat pole aga meieni jõudnud?). Nende eesmärgiks oli lagunenud väeosade inimmass taas kontrolli alla saada, et neid saaks taas võitluseks kasutada, mitte neid tappa. Nii-et küll nad tapsid, aga ilmselt mitte ikka massiliselt. Või mis massiliselt, üldiselt võtsid nad taganejad kontrolli alla ja andsid siis üle "vastavatele organitele". Selles kontrolli alla võtmise faasis võis muidugi juhtuda ühte kui teist. Aga, hr. Lemet, ega pole meeles selle vene ajaloolase nime? Naabrimeeste juures võib konkreetne isik seletada nii mõndagi tema jutu kohta.

[Karuke]

arhiivides puuduvad igasugused tõendid vastupidisest. .

ПРИКАЗ
Народного комиссара обороны Союза ССР №227

б) сформировать в пределах армии 3-5 хорошо вооруженных заградительных отрядов (по 200 человек в каждом), поставить их в непосредственном тылу неустойчивых дивизий и обязать их в случае паники и беспорядочного отхода частей дивизии расстреливать на месте паникеров и трусов и тем помочь честным бойцам дивизий выполнить свой долг перед Родиной;

http://www.reocities.com/CapitolHill/pa ... pr_227.htm


Võite kindlad olla, et see käsk ei jäänud täitmata

[metssiga]

Tegelikult Venemaal on avalikustatud ja kirjas sõja ajal maha lastud oma meeste arv, kuigi ma hetkel ei oska seda öelda, sest pole mõnda tarka raamatut käepärast. Siin vist oli probla ikka selles, et kas lasti maha ja kui palju nö. kohapeal, ilma pabereid vormistamata (millest, st nendest paberitest tänapäeva ajaloolased ajalugu konstruivad

[Lemet]

Paraku ei jäänud esineja nimi meelde, sai poole kõrvaga kuulatud. Ja järelkuulamise võimalust ei suutnud leida.

[hillart]

Muu hulgas rääkis too, et juttudel NKVD tõkestussalklaste poolt tapetud vene sõduritest puudub tegelikuses igasugune alus, et neil oli luba tulistada vaid äärmisel juhul ja ka siis üle peade, et kogu sõja jooksul tapeti nende poolt vaid üksikuid inimesi ning arhiivides puuduvad igasugused tõendid vastupidisest. Oskab keegi selle jutu paikapidavust kommenteerida?

Meenuvad mõned taolised asjad.
Nimelt, kui mäletate, et Jeltsini ajal olid Venemaal hoopis teised tuuled puhumas, kui praegu. Üritati n.ö. ennast avada ja pealesõjaaegse Saksamaa kombel oma seatempe tunnistada, et siis pattu kahetsenuna ja puhta lehena edasi minna. See ettevõtmine kukkus teadupärast läbi, sest möödunud aastate riiklik propaganda, kus riiki ja rahvast ühendavaks religiooniks oli Suur Isamaasõda, ning vene rahva messiaseroll maailmas, oli liigtugev olnud. Venelaste jaoks olid taolised ülestunnistused midagi ülemäärast ja valdava osa rahva mõistus keeldus neid tunnistamast. See religioon oli küll surve all ja hakkas pisitasa kiduma, kuid kui tuli uus mees, Putin, kes selle taas riigiusuks valis, lõi taas õitsele. Ja seda võite idapiiri taha kiigates tänagi näha.
Aga tahtsin rääkida nimelt sellest, et 90-ndate alguses oli mingil vene kanalil järjekordne saade, kus siis toimus järjekordne nn. Suure Isamaasõja varjude valgustamine ja kunagiste vaenlaste lepitamine. Rääkisid nii saksa, kui vene poole veteranid. Vaat seal oli kah paar meest, kes just taolistes tõkestussalkades olla olnud 41/42-l. Päris koledaid asju rääkisid. Ikka päris rõvedaid kohe. Aga vaat just nii see oligi olnud, et näiteks peeti taganejate veoauto kinni, aeti kogu seltskond maha ja sinna samasse maanteekraavi nad sirakile jäidki. Matmine polnud nende asi. Teine kord jälle olla olnud mingi buss, mis taganejaid pungil täis olnud, kinni peetud. Ei hakatud kuuli raiskama. Bensiiniga üle ja tuli otsa. Kes välja üritas joosta - lasti maha. Ka surmaeelsed piinamised polnud mitte harvad taoliste nn. reeturite puhul. Noh, ja ülespoomised, need olid lausa igapäevased, sest õigele reeturile olevat kuulist kahju olnud. Ja selliseid kirjeldusi tuli nende meeste suust õige mitmeid. Kusjuures tähelepanuväärne oli minu silmis see, et 2 neist 3-st, kes rääkisid pidasid oma tegevust toona täiesti õigeks ning polnud neil isegi mingit südametunnistuse piina. Lausa naudinguga kirjeldasid neid mahalaskmise protsess. Üks aga paistis on sõjaaegsest tegevusest vägagi murtud mees olevat ja, nagu ta intervjuuski tunnistas, rääkis nüüd esimest korda avalikult, mida nad siis kõik korda saatsid ja mida ta nüüd kogu sellest asjast arvab.
(Lisaks neile tõkestussalkade meestele oli seal veel ka teisi endisi sõdureid sõna võtmas. Räägiti ka neist sigadustest, mida Saksamaa vallutamise järgselt seal korda saadeti. Need suvalised tsivilistide tapmised, kollektiivsed vägistamised jne., kõik need asjad toodi avalikkuse ette. Ja nüüd, vanade meestena, vähemalt nende asjade üle nad küll põrmugi uhked ei olnud. Tähendab need, kes sellel korral interjueeritavad olid.)
Ka meenuvad mulle mu klassivenna isa jutud Kuramaast, kuhu ta peale välihalli kuhvti seljastviskamist 1944. aastal sattus. Uued peremehed püüdsid alles ühest kroonus vabaks saanu kiirelt omale kahurilihaks. Ja seal Kuramaal just nii oligi olnud, et saadeti rünnakule nii, et NKVD-mehed olid kuulipildujatega seljataga. Nii nad siis hurraaga läksid. Kiirelt-kiirelt oma 50 meetrit ja kärmesti kõhuli maha. Kui muidugi selleks ajaks veel elus olid. Tagasi minna ei saanud, oleks maha tõmmatud, kuid edasi minnes oleks samasugune lõpp ees terendanud. Mõned olla üritanud tagasi minna, kuid ... nende eest hoolitsesid juba eelpoolmainitud NKVD-mehed. Rohkem üritajaid ei olnud ning nii need mehed, kes ellu jäänud olid, külitasidki kuni pimeduse saabumiseni keset välja sakslaste tule all. Kui pime peale tuli, hakkasid mehed vaikselt ühe kaupa tagasi roomama. Suur kiire oli üle läinud ja seekord maha ei lastudki. Noh. taolisi stsenaariume oli ikka õige mitmeid olnud. Ühe sõnaga - kohene tagasiminek võrdus vahetult järgneva NKVD-mehe kuuliga. Kui seda tagasiminekut õnnestus pikemaks venitada, võis ellu jääda. Lõppkokkuvõttes jõudis mees lõpuks ka koju Eestimaa pinnale tagasi.

Seega! See vene nn. ajaloolase jutt aga on lihtsalt üks komponent praegusel Venemaal võidukäiku tegevast (ja ametlikult soositavast ning taganttõugatavast) rahvamasse ühendama pidavast Suure Isamaasõja religioonist, kus VENELASEL on ülim VABASTAJA staatus. Kui taolisi "fakte" piisavalt järjekindlalt ja pidevalt korrutada, siis hakataksegi neid uskuma. Ja mitte ainult rahvamassides, kellele need mõeldud ongi, vaid ka ajaloolaste keskel.
Iseenesest masendav, kuid ... Iga rahvas on väärt oma juhte. See on nende valik. Polekski nagu miskit sellest, kui mitte see religioon oma olemuselt meie riigile potetntsiaalselt ohtlik ei oleks.

[mx77]

Kui räägitakse sellest, et 41/42 kotist välja murdnud väeosad või sõdurid sattusid pea automaatselt trahviroodu ja see oli veel õnnelik lõpp, siis ikka otses lahingus taganejatega nalja ei tehtud ja NKVD täitis oma missiooni mõnuga. Sinna ju ikka sattusid ka parajad värdjad, kui nende nüüdseid ilma igasuguse patukahetsuseta memeuare kuulata.