Eesti lennuvöepoisid Sõrvelahingutes
(Loe ka I osa)
Istusin poiste juurde maha ja rääkisin neile, mida olin kuulnud eestlastest punaarmeelaste käest. Kuuldu teiselpool rindejoont toimuva kohta võttis poiste näod tõsiseks ja kinnitas hommikul rindest üle tulnute juttu.
Olime alles hiljuti pidanud aru oma peaaegu et lootusetu olukorra üle. Vastavalt Sõrve väegrupi juhtkonnale saabunud käsule - viimase meheni vastu panna - langes ära võimalus, et meid siit ära viiakse. Samal ajal oli punaüksustele antud käsk vange mitte võtta, mistõttu langes ära allaandmise võimalus. Et aga sakslased oma väheste jõududega ei suuda kaua enam kümneid kordi ülekaalus olevale Punaarmeele vastu panna, oli samuti päevselge. Mida sellises olukorras teha? Jäi üle vaid oodata ja vastu panna, kuniks jätkub mehi.
Veel ühele küsimusele polnud me Sõrves olles vastust saanud. Enne siia tulekut olime me olnud peaaegu kindlad, et kohtame siin punavägede vastu võitlevaid eesti väeosi. Kuid tegelikult polnud siin peale meie, Pärnumaa lennuväepoiste, ühtegi eestlast. Mis oli saanud umbes poolesajast tuhandest eesti sõjamehest, kes veel septembris Sinimägedes, Peipsi ääres ja Tartu all pealetungivate punavägede vastu olid võidelnud?
Oli päevselge, et Eestimaa saatus on otsustatud. Et seni kodumaa piire kaitsnud eesti üksused on kas purustatud või siis relvad maha pannud. Sel juhul pole ju ka meie võitlemisel siin Sõrves enam mingit mõtet. Olukorra tõttu aga oleme sunnitud tegutsema sakslaste huvides.
Need olid küsimused, mis meid, viit eesti poissi, sel äreval sügisööl Iide külas põlevate hoonete leekidest valgustatud talu õues istudes vaevasid.
Ühes aga olime me nüüd kindlad, meie kodude uksed jäävad meie eest veel kauaks suletuks, kui isegi mitte igaveseks. Kuid me olime ju vaid seitsmeteistkümnesed ja vajasime nii väga kodusoojust ja vanemate toetust.
Laguneval rindel
Sel ööl ei saanud me silmatäitki magada. Õhus oli tunda ärevust. Meid kamandanud veltveebel oli kuhugi kadunud ja me olime jäetud omapead. Ümberringi käis suur sagimine. Eesliinile saadeti üha uusi võitlusgruppe ning sealt toodi haavatuid ja langenuid.
Öösel ei olnud lahingutegevus hetkekski vaibunud. Hommiku saabudes ägenes see veelgi, muutudes varsti maruliseks mölluks. Ühe hetkega mängisid selles sõjaorelis kaasa kõikvõimalikud relvad ja nende sümfoonia pani vere soontes tarretama. Õhus lendasid ulgudes kahurimürsud, mis meist mõnikümmend meetrit tagapool kõrgeid mullasambaid üles paisates ja puid juurides lõhkesid. Õhus vilistas ja sumises, just nagu lendaks seal suur mesilaste ja sitasitikate parv. Meist sööstsid madallennul ja pardarelvadest tulistades üle venelaste hävitajad, punased viisnurgad tiibade all.
Istusime oma killukaitseaukudes ja piilusime kiivriserva alt ümberringi toimuvat. Punakotkaste ülelennul andsime neile püssidest tuld, kuigi teadsime, et soomustatud pesuvannide vastu on meie käsirelvad võimetud.
Samas kirusime mõttes sakslaste lühinägelikkust, kes olid meie kahurid jätnud tegevusetult Sääre randa ja toonud meid rindele jalaväelastena. Olime siiski väljaõppinud õhutõrjeväelased ja oleksime oma torudega siin kasulikumad olnud. Nüüd aga pidime komandopunkti juures killukaitseaukudes kükitades vaid karabiiniga punakotkaid küttima, mis oli neile nagu hane selga vesi.
Lahingumüra läks aina tugevamaks. Äkki ilmus eesliini poolt umbes rühma suurune grupp sakslasi, kes suure jooksuga õhus vinguvate kuulide eest kummargil eesliinist kaugemale ruttas. Nende ruttamises oli märgata paanikat ja meeste nägudel peegeldus hirm. Põgenike järel tulid joostes paar sanitari, vedades kummiratastega kärudel enda järel haavatuid. Kärud hüplesid konarlikul maapinnal ja haavatud neil karjusid läbilõikava häälega.
Meeste põgenemist püüdsid peatada maaväe leitnant ja veltveebel, kes püstolitest õhku tulistades ja põgenevaid soldateid sõimates neile järele jooksid. Nähtavasti see neil ka õnnestus, sest juba varsti sammus meestegrupp ahelikuna tagasi eesliini suunas.
Sel novembripäeval käisid Iide küla lähistel kogu päeva ägedad lahingud. Siiski suudeti Punaarmee edasitung sakslaste poolt veel enne küla vallutamist seisma panna ja õhtuks lahingutegevus rauges.
Õhtu eel ilmus välja meid käsutanud veltveebel ja saatis meid maastikuautol eesliinilt ära tooma kahte lahingus surma saanud õhutõrjeväelast. Autojuhil oli tee selle kahurirühma juurde teada, kuna ta oli päeval käinud sinna laskemoona viimas. Väljas oli juba sügisene hämarik ja meie roomikauto sõitis mööda põlde ja karjamaid pimendatud ehk siniste tuledega laternatega. Eespoolt oli kuulda vaid üksikuid kuulipildujavalanguid ja rinnet tähistasid taevasse tõusvad raketid.
Lõpuks jäi roomikauto seisma kolme maasse kaevatud 37 mm õhutõrjekahuri juures. See oli meie oma patarei esimene kahurirühm, kes oli, erinevalt meist, rindele toodud koos kahuritega. Kahurimeeskonna käest, kelle hulgas oli ka kolm eesti poissi, kuulsime, et alles paar tundi tagasi oli siin toimunud äge lahing, kus nende kahurirühm koos ühe liikurkahuriga olid tagasi löönud venelaste tankirünnaku. Üks ründajatest seisis alles suitsevana ja purustatud roomikutega vaid sadakond meetrit kahuritest eemal. Lahingu ajal oli venelaste tankimürsk tabanud ühte nende kahurit ja selle rühmaülem ja üks meeskonnaliige olid saanud surma. Telkmantlitesse mähituna lamasid nad kahuri kõrval ja me tõstsime nad autole.
Tagasi komandopunkti juures, saime veltveeblilt käsu langenud õhutõrjeväelased talu aeda matta. Kuid meil polnud haua kaevamiseks labidat. Eelmisel päeval olime me killukaitseaukude kaevamiseks saanud seda sakslastelt laenata, kuid nüüd polnud komandopunkti juures ühtegi soldatit. Talu hoonetes ringi vaadates leidis Heino lõpuks aidast puust leivalabida. Sellise puust labidaga oli ema kodus suuri leivapätse ahju küpsema pannud.
Kaevasime leivalabidaga suure õunapuu alla neile kahele sakslasele haua. Õnneks polnud maapind veel külmunud. Maa oli pehme ja muld rammusalt kohev, mistõttu saime oma puust tööriistaga kenasti hakkama. Paigutasime telkmantlitesse mähitud surnukehad hauda ja ajasime haua kinni. Nende meile tundmatute sõdurite viimast puhkepaika jäi tähistama vaid madal hauaküngas.
Hilja õhtul saabusid eesliinilt tagasi meie kahurirühma mehed. Nad olid magamata ja väsinud. Eesliinilt ei tulnud aga enam tagasi meie allohvitser Krause ja mõõdumees Schiele, kes olid hommikul lahingus surma saanud.
Allohvitseri oli tabanud venelaste automaadivalang otse rindu, kui ta oli püstolkuulipildujat käes hoides ründavaid venelasi tulistades püstijalu neile vastu läinud. Schielet oli tabanud juba rünnaku alguses granaadikild pähe, mis oli ta jala pealt maha niitnud.
Kuuldes nende kahe surmasaamisest, meenus mulle nende murtud olek, kui me paar päeva tagasi autodel rindele sõitsime. Mäletan, et minu vanaema oli kunagi rääkinud, et mõned inimesed tunnetavad oma surma ette. Ju siis tundis seda ka allohvitser Krause, kes rindele tulles oli jaganud meile õpetussõnu, kuidas me peaksime lahingus tegutsema.
Vahtmeister võttis endaga kaasa neli meest ja läks nendega oma langenud kaaslasi eesliinilt ära tooma. Nüüd kaevasid sakslased sama leivalabidaga meie maetud kahe õhutõrjeväelase kõrvale õunapuu alla veel ühe haua.
Lahkumissõnad ütles vahtmeister. Magamatusest ja lahingust väsinud ning habetunud ja määrdunud nägudega mehed seisid paljastatud päi oma lahingukaaslaste haua ümber ja mõne mehe põskedel veeresid isegi pisarad. Surma külm ja kondine käsi oli ühtmoodi halastamatu nii siin- kui sealpool rindejoont. Surm ei küsinud kelleltki, millised on sinu ilmavaated ja tõekspidamised. Tema ees olid kõik võrdsed.
Olime vaevalt jõudnud värske hauakünka kõrvale maha istuda ja leivakotist mõned suutäied võtta, kui tuli käsk asuda kiiresti küla serva kaitsepositsioonile.
Iide külast põhja pool oli juba ühe põllutee servas positsioonile asunud umbes kompanii jagu jalaväelasi. Kui meie sinna jõudsime, sättis nende raskekuulipildujate jagu parajasti üles kuulipildujaid. Võtsime oma kahurirühma meestega nende kõrval ahelikus kohad sisse ja kaevasime endale laskepesad.
Jälle oli meie ees lage põld ja teisel pool põldu metsatukaga kaetud sama madal kõrgendik, kuhu olime paar päeva tagasi laskemoona viinud. Otse meie seljataga oli suur põllukividest ehitatud karjalaut ja selle kõrval kelder. Neist tagapool olid veel mõned hooned.
Eespoolt kostis vaid üksikuid kuulipildujavalanguid ja sekka mõned püssipaugud. Aeg-ajalt laksatasid kuulid meie selja taha vastu lauda kiviseina, põrkudes sealt rikošetiga tagasi.
Nähtavasti käis kiviseinalt tagasi põrkuvate kuulide ulgumine meie kõrval askeldanud jalaväelastele närvidele ja nad kutsusid meid kaasa, et tuua eemalt viljakuuri eest suured puuväravad ja katta kivisein nendega kinni, et tagasi põrkunud kuulid ei lendaks kaugele.
Kell oli juba tublisti üle kesköö. Eespoolt kostis käsirelvadest tulistamist ja põllu kaugemas servas, kust algas väike võsastunud kõrgendik, lõhkesid üksikud venelaste tulistatud miinid. Sakslaste eesliin asus nähtavasti sellel kõrgendikul.
Möödus paar tundi, kui piki ahelikku anti edasi teade, et peame tegema katet meist eespool olnud väeosa tagasitõmbumisel ja oleme nüüdsest kontaktis punaüksustega. Need polnud aga nähtavasti sakslaste taandumist veel märganud, nende miinipildujad materdasid endiselt kõrgendikul olevat metsatukka.
Aeg venis ja eespool kostis veel vaid üksikute käsirelvade tulistamist, sekka mõni raskekuulipilduja Maksimi toksimine. Kuigi olime juba kolmandat ööd magamata ja väsinud, olid kõigi meeled pinevil ja erksad. Ainult Harri kurtis, et silmad vajuvad vägisi kinni ja lubas minna keldrisse puhkama. Ta käskis end otsekohe üles äratada, kui peaks madinaks minema. Imetlesin oma kaaslase tugevaid närve. Alles see oli, kui ta laevakahurite tule all telgis punkriahjul leiba praadis.
Eemal Torgu koolimaja pool põlesid hooned ja nende leekide valgusest tekkinud tontlikud varjud ümbritsesid meid. Ka Torgu koolimaja, mille katusel oli olnud suur punane rist, põles kõrgele taevasse tõusvate leekidega. Arvatavasti jäid sisse ka kõik koolimajas olnud haavatud.
Rinne oli edasi suhteliselt vaikne. Vaid harvad kuulipildujavalangud ja ühe väiksekaliibrilise kahuri haugatused andsid tunnistust rinde püsimisest. Meie seljatagant hoonete vahelt oli ilmunud üks sakslaste liikurkahur, mis oli jäänud meist mõnikümmend meetrit tagapool seisma.
Aeg venis tigusammul. Kell võis olla umbes kaks öösel, kui äkki saabus mööda ahelikku käsk jätta senised positsioonid maha ja taanduda kiiresti Iide külast lõuna poole määratud kogunemiskohta.
Asusime otsekohe minekule. Jõudnud Iide külla, meenus mulle äkki Harri. Olime ta täiesti unustanud.
Tõttasin jooksujalu mööda tuldud teed tagasi. Harri magas keldri põrandal maas. Raputasin ta üles. Ta ei saanud unise peaga esialgu aru, milles on asi. Kulus minutit paar, enne kui me minema saime.
Ruttasime kiiresti küla suunas, kust ma äsja olin tulnud. Küla oli täiesti inimtühi ja seal polnud liikumas ühte inimhinge. Alles äsja kogunemiskoha poole rutanud soldatid olid nagu õhku haihtunud.
Läksime umbropsu läbi aedade. Möödusime põlevatest hoonetest. Kogu ümbrus tundus kuidagi võõras olevat. Siis nägime ühe õunapuu all kahte värsket hauaküngast. Nüüd tundsime ümbruse ära ja pilt keeras just nagu õiget pidi ette. Olime sama elamu aias, kus olime olnud kõik need viimased päevad. Põlevate hoonete tontlik valgus öise pimeduse taustal ja sellest tekkinud varjud olid meid eksitanud.
Peatusime hetkeks tuttava aida rookatuse all, et nõu pidada, kuhupoole minna. Õhus vingus ja siin-seal lõhkesid üksikud venelaste miinid. Nähtavasti oli punaväelaste luure avastanud saksa üksuste taandumise ja tulistasid nüüd huupi neile järele.
Kui astusin välja aida katuseräästa alt, potsatas äkki otse minu jalge ette üks venelaste 80 mm miinipilduja miin. Nägin, kuidas see pehmesse pinnasesse vajus ja maa seest jäi välja vaid selle stabilisaator. Jäin instinktiivselt seisma ja Harri komistas mulle selga. Meie mõlema elu olid rippunud vaid imepeene niidi küljes. Saatuse tahtel miin ei lõhkenud ja see niidike ei katkenud. Ruttasime edasi.
Jõudsime minna vaid mõnikümmend sammu, kui äkki astusid ühe hoone varjust välja Wehrmacht’i vormis ohvitser ja tema järel allohvitser. “Halt! Parole!” 1) kraaksatas ohvitser meile käskivalt. Tema püstolitoru ja allohvitseri automaat olid suunatud meile. Jäime Harriga meetrit kümmekond neist eemal seisma. Ka meie mõlema sõrm oli karabiini päästikul.
Ütlesin ohvitserile parooli vastuse. Nüüd lasi ohvitser käe püstoliga alla ja nõudis meilt dokumente. Võtsin Harri käest tema Soldbuch’i 2) ja viisin selle koos enda omaga ohvitseri kätte. Harri karabiin oli endiselt sakslastele suunatud.
Uurinud meie dokumente, muutus ohvitser veidi lahkemaks ja küsis, miks me siin üksinda ringi hulgume. Rääkisime talle oma loo ja nüüd käskis ta meid endale järgneda. Meie Soldbuch’id jättis ta aga enda kätte.
Võisime muidugi saatust tänada, et sakslased nii tasakaalukad olid. Olime ju väga segases olukorras ja siin, eikellegimaal, võis ringi liikuda ümberriietatud punaarmeelasi. Ka võinuks sakslastes tekitada kahtlust meie tugev aktsent ja vähenähtud lennuväe abiteenistuse vorm. Mõni teine käremeelne füürer oleks vaevalt hakanud meid kontrollima.
Sammudes ohvitserile järele, kuna allohvitser sammus automaati käel hoides meie järel, jõudsime lõpuks ettenähtud kogunemiskohta. See asus külast kaugel väljas puudesaluga piiratud lagendikul. Vaevalt et me ilma sakslasi kohtamata oleksime Harriga osanud seda leida. Väljakule oli kogunenud juba üsna palju mehi. Enamuses olid need Wehrmacht’i sõdurid. Siis nägin selles meestesummas ühte meie patarei staabiohvitseri ja ma juhatasin meid kinni pidanud leitnandi tema juurde. See vaatas meie Soldbuch’id üle ja kinnitas Wehrmacht’i ohvitserile meie alluvust tema väeosale ja andis meile meie Soldbuch’id tagasi.
Kogunemiskohta tuli pidevalt mehi juurde. Nüüd võis neid seal olla umbes poolteist tuhat. Peale jalaväelaste oli seal ka kõigi teiste Sõrves olnud väeliikide soldateid ja ohvitsere. Kahurväelased ja liikurkahurite meeskonnad tulid sinna ilma raskerelvadeta, kuna nad olid need enne rindelt lahkumist õhku lasknud.
Siis teatas keegi Wehrmacht’i ooberst, et on tulnud Kuramaa väegrupi ülema korraldus kõik Sõrves olevad üksused Kuramaale evakueerida ja me alustame otsekohe liikumist poolsaare lõunatipu suunas, kus meid pidid ootama dessantpraamid ja kiirpaadid. Ohvitser keelas meestel teel olles suitsetamise ja andis käsu jätta maha kõik üleliigsed ja heli tekitavad esemed. Kaasa olid lubatud võtta vaid käsirelvad, granaadid ja tankirusikad. Pidime liikuma nii vaikselt, et vaenlane seda ei märkaks.
Olime vahepeal leidnud Harriga üles teised meie kahurirühma mehed. Viskasime teiste eeskujul minema oma toidukatlad, veepudelid ja gaasimaskid. Alles jäid vaid karabiin, padrunitaskud ja käsigranaadid. Vana Wichmann võttis õlale oma MG ja Pfahler ning Dalacka kassetid laskemoonaga.
Siis hakkas kolonn liikuma. Mehed sammusid teetäielt mööda pimedusse mattunud maanteed. Maha jäid põlevad hooned ja rinne, kust kostis ikka veel vaid nõrka tulevahetust. Eesliinilt tulnud sakslased rääkisid, et sinna olevat jäetud väikesed katterühmad. Räägiti ka kellamehhanismi abil käivitatavatest kuulipildujatest, mis pidid tulistama teatud vaheaegade järel, jättes vaenlasele mulje rinde püsimisest.
Öine taandumine
Pikk sõdurikolonn liikus täielikku vaikust säilitades pimedasse novembriöösse. Juttu aeti sosinal. Kuulda oli vaid sammude müdinat. Suitsunäljased tõmbasid oma sigarette salaja, peites hõõguva tulukese hoolikalt sineli varrukasse.
Ilm oli läinud külmemaks. Puhus vinge põhjatuul, taevas olid vaid üksikud pilveräbalad ja nende vahelt sirasid kõrgel sügistaevas üksikud tähed. Oma õhtust teekonda oli alustanud täiskuu. Veelompidele oli tekkinud õhuke jääkirme.
Olime oma kahurirühma meestega üsna kolonni lõpus. Kuigi olime juba kolmandat ööpäeva magamata, polnud meil kellelgi märkigi unisusest. Närvipinge ja ärevus hoidsid kõik erksad. Ehkki me ei teadnud, kuhu randa meid viiakse, oli kõigi sooviks võimalikult kiiresti sinna jõuda, kus meid pidid ootama dessantpraamid ja ründepaadid, et ööpimeduse katte all Sõrvest lahkuda.
Olin kõik rindel oldud päevad kandnud kiivrit, mistõttu pea oli ebamugavalt raske. Oleksin meeleldi tolle pitsitava teraskausi kerge vormimütsi vastu vahetanud, kuid olin mütsi ja kindad juba rindele tuleku esimesel päeval kaotanud.
Edasi liikudes kohtasime me tee ääres gruppi kahurväelasi, kes askeldasid kahurite juures. Nad olid oma kahurid rindelt kaasa toonud ja nüüd olid need hobustega veetavad rasked relvad pehmesse teeperve vajunud ja sinna kinni jäänud. Ühisel jõul sikutati kahurid teele tagasi ja liiguti koos edasi.
Äkki rebestas meid ümbritsenud vaikust lõhkeva mürsu raksatus. Seejärel kohe teine. Siis kolmas, neljas … Meie ümber hakkas teele ja selle kõrvale karjamaale langema ridamisi lõhkevaid suurtükimürske, tõstes üles kõrgeid tule- ja mullasambaid. Esimesed mürsud lõhkesid meist tagapool, lähenesid järjest ja jõudsid siis meist ette.
Kolonnis tekkis segadus. Otsiti kiiruga kohta, kuhu varjuda. Paljud viskusid tee äärde madalasse maanteekraavi, kus oli vesi. Viskusin samuti lähemasse kraavi, vaatamata sellele, et seal oli paar-kolmkümmend sentimeetrit vett, mille külm oli jõudnud õhukese jääkirmega kaanetada. Hiljem seda momenti meenutades tuli mulle meelde, kuidas meie kahurirühma allohvitserid olid meid õppustel nöökinud ja sundinud õppeväljakul mööda vee- ja porilompe roomama. Võib-olla just see, et ma nüüd valimatult ja kiiresti vette viskusin, päästis minu elu. Ootamatult kolonni pihta avatud venelaste kahurituli oli teinud suurt hävitustööd. Maanteel lamasid haavatud, kellele sanitarid andsid esmaabi. Raskelt haavatud pandi kiiresti kanderaamidele ja viidi kaasa. Kergemaid haavatuid talutati meeste vahel edasi. Hukkunud jäid sinnasamasse teepervele lamama.
Nüüd lõhkesid mürsud kusagil eespool ja kolonn liikus edasi. Läinud mõnisada meetrit, sain ma endale ühe haavatud patsiendi. See oli üsna korpulentne sakslane, kelle jalg oli mürsukillust vigastatud. Toetades end minu õla najale, tilpas ta ühel jalal edasi. Valu ja pingutuse tõttu pärlendasid mehe näol suured higipisarad ja niiviisi edasi komberdades vandus ta kogu tee tulist ja kurja. Samas aga palus ta mind tungivalt, et ma teda maha ei jätaks.
Olime kolonnis tublisti tahapoole jäänud. Umbes poole kilomeetri pärast tundsin, et mu jõud saab otsa ja jalad hakkavad seda suurt mehekogu toetades risti käima. Suure palumise peale sain ma lõpuks oma koorma üle anda ühele sama kogukale sakslasele. Alul punnis ta vastu, kuid soostus lõpus siiski kamraadi aitama ja ma lisasin sammu, et omadele järele jõuda.
Ootamatu kahurituli oli kogu kolonni segamini löönud. Jõudsin oma kahurirühma meestele järele, õnneks polnud keegi neist pihta saanud. Vana Wichmann oli oma kuulipritsi ja Dalacka ning Pfaler padrunikastid minema visanud. Eesti poistest polnud aga näha Otti. Harri arvas, et võib-olla on ta kusagil eespool.
Edasi minnes nägime kogu hävitustööd, mida venelaste ootamatu kahurituli oli teinud. Teel lamasid tapetult maas hobused, ikka veel rakendatud nendesamade kahurite ette, mis me alles hiljaaegu olime teele aidanud. Mürskude tules surma saanud soldatid olid tõstetud maanteelt kõrvale. Kõikjal vedeles relvi, laskemoona ja soldatite isiklikku varustust. Siin-seal olid maanteel maas inimestelt ja hobustelt rebitud kehaosad. Ühe betoonpunkri ees komistasin ma soldatisäärikule, millest ulatus välja põlvest saadik ära rebitud jalakönt.
Kell võis olla umbes neli öösel, kui me lõpuks mere äärde jõudsime. Olime tulnud täpselt samasse kohta, kuhu mõned päevad tagasi olime jätnud oma kahurid. Need seisid kenasti samas kohas presentkatete all reas. Küll olid aga kadunud kahurite juurde jäetud kastid laskemoonaga. Arvatavasti olid need rindele mõnele kahurirühmale viidud.
Kahurite juures avanes meile troostitu pilt. Kõik meie isiklikud asjad olid seljakottidest välja võetud ja vedelesid segipaisatuna mööda maad laiali. Keegi oli sel ajal, kui meie rindel olime, oma taskuid maapealse mammonaga täitnud.
Minu akordion lamas nüüd pikaks venitatult ja laiaks tallatuna maas. Kellegi kurja käe tõttu olid minu hea sõbra mängud igaveseks mängitud. Allohvitser ise aga puhkas oma viimast und Iide küla aias õunapuu all.
Leidsin selles segaduses üles oma meremehekoti ja õnneks oli selle põhjas alles kodust kaasa võetud väike kirjamapp koduste kirjade ja sõprade fotodega. Pistsin selle vöörihma küljes rippunud leivatasku. Kotis oli ka veel üks lihakonservipurk. Pistsin selle rihmaga vöötatud telkmantli alla põue.
Nagu hiljem poiste käest kuulsime, taandusid samal ajal ka teised meie patarei kahurirühmad.
Üks rühm oli taandunud enne meid Türju-Laadla alt Sääre randa ja sattus seal kohe venelaste raskekahurite tule alla. Üks kahur hävis ja mitu meest sai surma, nende hulgas üks eesti lennuväepoiss, kelle mürsukillud lõikasid sõna otseses mõttes tükkideks.
Siis olid eesti lennuväepoisid koos sakslastega soomustatud transpordiautodele käsutatud ja tagasi eesliinile saadetud. Kuid keegi ei teadnud, kus asub rinne. Kui nad olid liikunud edasi paar kilomeetrit, avati nende pihta mõlemalt poolt teed automaadituli.
Edasi liikudes märgati äkki ees kahte venelaste tanki. Mehed kargasid veokitelt maha, haakisid kahurid lahti ja hakkasid neid laskeasendisse seadma. Sel hetkel avas üks tankidest tule ja lõhkenud mürsukildudest said mitu sakslast surma ning mitu eesti poissi haavata. Ellujäänud avasid suurtükkidest ja tankirusikatest tankide pihta tule, mille tagajärjel mõlemad tankid põlema süttisid.
Umbes keskööl tuli õhutõrjemeeskondadele teade, et poolsaare tipus on maandunud dessantpraam. Kiiresti sõideti soomusveokitel majaka juurde, kus aga selgus, et praam võtab peale ainult haavatuid. Jälle roniti killukaitseaukudesse, kuna ümberringi lõhkesid venelaste kahurimürsud ja üleval tiirutasid venelaste ründelennukid. Kogu ümbrus oli viimaste poolt alla heidetud “jõulupuudest” valge. Sealsamas andsid kaks sakslaste liikurkahurit pidevalt kahuritest ja kuulipildujatest tuld rindejoone suunas. Siis maabusid Sääre randa veel mõned dessantlaevad, mis hakkasid peale võtma kogunevaid mehi. Kui kõik olid praamile asunud, lasksid liikur- ja õhutõrjesuurtükkide meeskonnad oma suurtükid õhku ja asusid laevadele.
Neljatoruliste rühmast jooksid kolm poissi mererannas seisnud dessantpraami suunas, et viimasel hetkel sellele jõuda. Ümberringi lõhkevatest mürskudest sai üks poistest haavata ja jäi mööduvate sanitaride hoole alla. Teised jõudsid kaelani jääkülmas vees kahlates viimasel hetkel juba lahkuvale dessantpraamile.
See kõik oli toimunud enne meie kolonni Sääre randa jõudmist. Kuna vahepeal olid kõik praamid rannast lahkunud, lakkasid venelased Sääre laadimispunkti tulistamast. Praam, millele meie peale saime, randus sinna umbes tund hiljem.
Öö merel
Kahurite juurest mererannani oli umbes paarsada meetrit ja seal seisis vaid üks dessantpraam. Selle trümmi otsaluuk oli lahti ja praami mustavasse avausse sisenes lookleva vooluna pidevalt eesliinilt saabuvaid mehi. Hetk tagasi oli siit just lahkunud üks praam, mis nüüd merel ööpimedusse kadus.
Vägede evakueerimiseks Sõrvest oli Sääre piirkonda loodud kaks laadimispunkti, üks ida-, teine läänerannikul. Nende kaitseks oli ooberst Reuteri meestest moodustatud Eiserne Tor. 1)
Vahtmeister Kersting andis käsu kõigil kiiresti praamile minna. Wichmann ja Mayer jõudsid veel enne meie kahuritelt lukud välja võtta ja merre visata. Mehed peksid puruks ka kõik kahurite sihtimisseadmed.
Jõudsin dessantpraami juurde hetkel, kui sinna sisenesid kolonnis viimased rindelt tulijad ja laadimisluuki hakati üles tõstma. Praami ahtriluugi ja kalda vahel oli umbes paarkümmend meetrit vett, mis ulatus vööni. Sain viimasel hetkel hüpata juba tõusvale otsaluugile ja mööda seda end laeva lastiruumi libistada. Koos minuga maandusid sinna Harri ja veel mõned rindelt tulijad.
Poolhämar lastiruum oli viimase võimaluseni mehi täis kiilutud. Selle vööripoolses otsas lamasid kanderaamidel ja ruumi põrandale laotatud telkmantlitel haavatud. Pidevalt juurde voolanud meestemass oli surunud eespool seisjaid üha edasi, kuni need tallasid oma jalgade alla trümmiruumi põrandal lamavad haavatud. Läbi lärmi ja kisa oli kuulda haavatute karjeid ja valuoigeid.
Olime pääsenud ühele viimastest Sõrvest lahkuvatest dessantpraamidest. Enne seda olid siit Kuramaa poole teele läinud juba mitu praami ning teisi Sõrvest lahkuvate väeosade soldatitega täidetud aluseid ja kiirpaate.
Seisime tihedalt üksteise vastu surutuna poolhämaras trümmiruumis. Siis käivitusid laevamasinad ja praami metalne kere hakkas tugevasti rappuma. Laevamasinad undasid valjusti, kuid praam ei liikunud paigast. See istus liialt suure lasti tõttu merepõhjas kinni.
Uuesti lasti trümmi otsaluuk alla ja laevaohvitserid nõudsid, et osa mehi lahkuks praamilt tagasi maale, et lasti vähendada ja sel viisil alus merepõhjast vabastada. Meremehed kinnitasid, et pärast võetakse kõik laevale tagasi.
Kuid need lubadused olid kurtidele kõrvadele. Keegi ei tahtnud oma viimase pääsemislootusega riskida. Laevamehed närvitsesid ja karjusid, nõudes meestelt laevaruumist väljumist, sõdurid aga seisid paigal ja vibutasid laevameeste poole püstoleid ning granaate. Ruum oli täis kisa ja lärmi. Lahinguväsimusest ja magamatusest üles piitsutatud mehed käitusid kui metsloomad, kes puuri sattununa hirmunult end selle nurka surusid ja neid sealt välja ajajaile vihaselt hambaid näitasid.
Just sel ajal hakkasid rannas ja praami ümber meres lõhkema venelaste mürsud. Nähtavasti oli venelaste luure laadimispunkti avastanud.
Meie alus istus aga endiselt merepõhjas kinni. Idataevas juba ahetas ja maad kattis hommikune hämarus. Valgenedes olnuks meie praam heaks märklauaks Punaarmee suurtükkidele. Iga hetk võisid randa saabuda venelaste tankid, sest laadimist julgestanud raudne värav oli kaitsetegevuse lõpetanud.
Kuid siis tõsteti trümmi otsaluuk uuesti üles ja läbi meestesumma liikus üsna kummaline teade, et Valter tuleb meile appi.
Kes on see salapärane Valter, jäi esialgu saladuseks. Mõne aja pärast aga selgus, et merelt kutsuti tagasi viimati lahkunud dessantpraam ja selle kapteni nimi oli Walter. Tolle Walteri abiga loodetigi nüüd meie praam merepõhjast lahti tõmmata.
Möödus veel paarkümmend ärevat ja närvilist minutit. Trümmi oli kuulda lõhkevate mürskude kärgatusi. Iga hetk võis mõni neist tabada praami.
Äkki läbisid laevakeret mitu tugevat tõuget ja mootorid hakkasid taas tugevasti mürisema. Seejärel jäi kõik vaikseks ja läbi raudse laevaseina oli kuulda vaid vee kohinat. Olime vabas vees. Meie praam liikus kiiresti avamerele, kus oli meie pääsemine.
Halli hommikuhämarusse jäid maha Sõrve ja Mõntu sadamamuul, kus nüüd peremehetsesid punaväelased. Kuid veel polnud me nende haardest vabanenud.
Olime eemaldunud rannast vaid mõne miili, kui laeva kohale ilmusid paar venelaste ründelennukit ja heitsid merre pomme. Kuulsime pimedas laevruumis nende lõhkemist. Siis avasid õhutõrjekahurid laevatekil lennukite pihta ägeda tule. Seejärel jäi kõik vaikseks. Olime pääsenud. Piisanuks ühest lennukipommist, et merepõhja viia kõik sellesse raudkirstu suletud inimesed.
Poolpime laevaruum oli mehi viimase võimaluseni täis. Tihedalt üksteise vastu surutuna seismine põhjustas veel ühe traagilise sündmuse. Äkki täitis hämaralt valgustatud laevatrümmi hele valgussähvatus ja kostis käsigranaadi plahvatus.
Tihedas rüseluses oli kellegi vöörihma küljes rippunud granaadil päästikukaitse lahti pääsenud ja meeste vahel lõhkenud granaat rebis mitu soldatit tükkideks. Trümmis kostis haavatute karjeid, surijate oigeid ja meeste sõimu. See oli õudne. Arstid ja sanitarid tegid, mida suutsid.
Seisin otse trümmi otsaluugi juures, surutuna vastu laevaruumi külgmist seina. Minu lähedal seisis Harri. Teisi meie kahurirühma mehi polnud näha. Arvatavasti oli osa neist pääsenud teisele, varem väljunud praamile.
Trümmi metallsein oli kaetud hõreda puuplankudest sõrestikuga, mis kattis seina kuni trümmi laeni. Äkki märkasin ma üleval trümmi laes otse meie peade kohal väikest avatud luuki, kust oli näha tumedat sügistaevast. See oli parajasti nii suur, et sellest mahtus inimene vabalt läbi. Otsustasin siit põrgust lahkuda ja laeva tekile ronida. Ronisin mööda puusõrestikku üles ja upitasin end läbi ava laevalaele. Kohe järgnes mulle veel mitu meest, nende hulgas ka Harri.
Tekil puhus vinge tuul ja läbi pilveräbalate vilkusid üksikud tähed. Merel rullusid kõrged lained ja laiapõhjaline dessantpraam kõikus tugevasti. Lained, mis vastu laeva külge peksid, ujutasid laevateki veega üle ja õhus valitsevad külmakraadid katsid teki metallplaadid õhukese jääkirmega. Kõikuval ja jääst libedal tekil tuli end kõvasti kinni hoida, et mitte üle madala reelingu libiseda.
Komberdasin reelingust kinni hoides ja tekirajatistest tuge otsides mööda libedat tekki laeva vööris oleva kahuriplatvormi poole. Äkki märkasin suure kohkumisega, et ühe minu vöörihma küljes rippunud munagranaadi sütikukaitse oli end lahti kruvinud ja rippus päästiku tõmbenööri otsas.
Ainult õnnelik juhus hoidis ära selle, mis alles äsja oli juhtunud all trümmis. Viskasin kõik vöörihma küljes olnud granaadid üle parda merre.
Merel puhus vinge põhjatuul ja lainetus oli kõrge. Kui olime juba rannast eemaldunud, nägin, kuidas meie praamile lähenes läbi kõrgete lainete üks amfiibauto. Saksa sõdurid selles vehkisid kätega et praam peatuks ja nad peale võtaks, kuid see sõitis edasi ja sakslased jäid oma pähklikoorega merele ulpima.
Jäisel laevatekil polnud millestki kinni hoida. Siis nägin praami ahtris laevakahurit ja otsustasin kuidagi selle juurde pääseda. Jõudnud laevakahurini, haarasin kinni selle sangast. Jääkülmast metallist kinni hoides hakkasid aga sõrmed tuule käes varsti külmetama ja ma olin sunnitud tihti kätt vahetama, soojendades vabanenud kätt hingeõhuga. Rannas vööni märjaks saanud riided panid keha külmast värisema.
Kõik tekile tulnud mehed püüdsid millestki kinni hoida ja üle laevadeki paiskuvate lainete ning tuule eest varju ja kaitset leida. Mõned olid roninud läbi laevakere veeni ulatuvasse kitsasse šahti, kus nad sõna tõsises mõttes rippusid šahti seintes olnud metallkonksude otsas.
Olin läbimärg ja külmunud ning kogu minu tähelepanu oli suunatud ainult enda kinnihoidmisele. Sõrmed olid külmast kanged ja täiesti tundetud. Kiiver peas oli tinaraske ja pitsitas pead. Külmast, magamatusest ja väsimusest muutusin lõpuks täiesti apaatseks. Ajataju oli kadunud ja jõud otsas. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et lasen sellest kahurisangast lahti, sest ma ei suuda enam hoida, saagu edasi, mis saab.
Kuid veel oli minus säilinud alalhoiuinstinkt ja ma suutsin endale teadvustada, et kui ma end lahti lasen, pühib laine mind otsekohe üle parda. Tegin seal kahurisanga küljes rippudes oma tantsu edasi.
Äkki märkasin nagu läbi udu, et laeva roolikambri seina ääres olid virnas laskemoonakastid, mis olid köitega roolikambri külge kinnitatud ja sinna üles laevatekki uhtuv laine ei ulatunud.
Komberdasin reelingust kinni hoides kastivirnani ja ronisin suure pingutusega selle otsa. Seal tõmbasin ma end sineli all kerra, surusin selja tugevasti vastu roolikambri seina ja panin külmast kangeks tõmbunud käed põlvede vahele. Oli kohutavalt külm ja ma värisesin üle kogu keha.
Kuid ometi olid väsimus ja magamatus minust mingil ajal võitu saanud ja ma olin jäänud magama. Läbi une tundsin veel, et mul on soe ja kohutavalt hea olla.
Mind äratas laevamasinate monotoonne mürin ja lainete kohin vastu parrast. Väljas oli valge ja idakaarest tõusis silmapiiri kohale suur ja punane päikeseketas. Tuul ja lainetus olid vaibunud ning ilm tunduvalt soojemaks läinud.
Siis tundsin, et mul on seal laskemoonakastide otsas tõepoolest soe ja mõnus olla. See polnud üldsegi unes. Ning siis märkasin, et laman sooja ja pika villaga lambanahast kasuka all. Selliseid kasukaid olid ma näinud kandvat tekil askeldanud laevamehi.
Varsti tuligi minu juurde üks madrustest, naeratas mulle kambamehelikult, ise kavalalt silma pilgutades. Ta rääkis, et oli märganud öösel üleval kastivirna otsas läbimärga ja külmast lõdisevat noorukest sõjameest ja laotanud mulle peale oma sooja kasuka. Nüüd kutsus ta mind endaga kaasa alla laeva kambüüsi ja andis mulle seal suure kruusitäie hästi kuuma sigurikohvi.
Tänasin seda südamlikku ja lahket madrust mulle osutatud heateo eest. Kes teab, võib-olla päästis see võhivõõras saksa madrus tookord minu elu.
Laevalae ja kambüüsi vahet sagis nüüd pidevalt öösel laevatekil külmetanud soldateid, keda madrused üksteise järel alla kutsusid ja kuuma kohviga kostitasid. Kuum sigurikohv tõi külmunud kehadesse tärkavat elusoojust ja laevatekile tagasi tulnud mehed olid hoopis reipamad. Kõiki oli vallanud pääsemisrõõm, sest rasked lahingud Sõrve poolsaarel, kust pääsemine oli olnud suure küsimärgi all, olid lõpuks möödas. Möödas oli ka see viimane kohutav öö.
Siis hakkas eemal silmapiiril paistma maa ja mõne aja pärast sisenes meie praam Vindavi sadama kivimuulide vahele. Taas tuttavat muuli ja linna nähes läbis südant meeldiv ja soe kodutunne.
Kell võis olla kümne paiku hommikul, kui meie dessantpraam Vindavi sadama kai ääres maabus ja seal otsad kinnitas. Kaile olid üles pandud viidad väeosade nimetuste ja numbritega. 127. õhutõrjegrupi sildi alla kogunes umbes paarsada meest. Seejärel rivistati meid üles ja varsti hakkas pikk rasketes lahingutes räsitud ja väsinud sõdurite rivi linna poole liikuma.
Oli 24. november aastal 1944.
Järgmine III osa http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=23221
Sõrvelahingute viimased päevad - II osa
Sõrvelahingute viimased päevad - II osa
Viimati muutis Vaikal, 22 Mär, 2011 10:20, muudetud 3 korda kokku.
Võitjal on alati õigus?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist