Taas Vindavi sadamalinnas
Vindavis paigutati meid ühte suurde koolimajja. Leidsime Harriga seal üles ka Heino ja Endli ning enamuse meie kahurirühma sakslastest. Kuid Ott ja osa kahurirühma mehi olid kadunud. Viimati olime neid näinud tol ööl, kui jäime venelaste kahuritule alla. Mis võis nendega juhtuda? Kas nad pääsesid Sõrvest tulema? Neile küsimustele ei osanud siis keegi vastust anda.
Järgmisel päeval toimus kooli spordiväljakul Sõrves olnud õhutõrjeväelaste rivistus. Õhutõrjegrupi ülem tänas kõiki Sõrve lahingutest osavõtjaid ja avaldas austust langenutele. Seejärel tegi ta teatavaks lahingutes silma paistnud autasustatavate nimed. Eesti lennuväepoistest said II klassi raudristi Mihkel Käige, Peeter Kallaste ja Jaan Tõnts. Sõber Jaan ülendati ainukesena ka Oberhelfer’iks. 1)
Rivistuse ajal leidsime üles meie kahurirühma kadunud mehed, nende hulgas ka Oti. Selgus, et nad olid jõudnud Sõrves Sääre rannas enne meid lahkunud praamile ja Vindavis oli neid majutatud ühte kirikusse. Kõik meie kahurirühma mehed, peale nende kahe, kes Sõrve mulda jäid, olid elus ja terved, kui välja arvata mõned kergelt haavatud.
Kuidas meie kaaslane Ott viimasel ööl Sõrves meist lahku läks, sellest jutustas ta järgmist:.
“24. novembri öösel lahkusime rindelt ja hakkasime ööpimeduse varjus Sääre tipu suunas liikuma, kus pidid meid ootama dessantpraamid. Liikudes koos suure grupi rindelt lahkuvate sakslastega, jäime me teel venelaste kahuritule alla. Selles madinas jäin ma omadest maha. Leidsin end ühel hetkel kadakasel karjamaal olevat ega teadnud, kuhu poole minna. Olin orientatsiooni täielikult kaotanud.
Seal ma siis ekslesin ja mõtlesin, et saagu mis saab. Sõda on minu jaoks lõppenud. Poen kuhugi killukaitseauku või punkrisse ja ootan hommikuni ning annan end siis venelastele vangi. Mida nad mulle ikka teevad? Olen eestlane ja Sõrve on ka minu maa.
Siis, otsekui oleks keegi mu mõtteid lugenud, kostis äkki pimedusest: “Stoi! Ruki verhh! Kto tam?“ Ja samas sähvas kuulipilduja tuline juga mu vasemast kõrvast mööda. Keha tõmbus üleni kuumaks. Tegin hüppe kõrvale kadakapõõsastesse ja panin jooksu. Öö oli pime. Järgnes valang kuulipildujast ja ma jooksin kadakate vahel haake tehes edasi.
Kusagilt eemalt kostis vaikset kõnekõminat. Jutt käis saksa keeles. Üks salk sakslasi liikus kiiresti kadakate vahel ja ma liitusin nendega. Mind oli vahepeal hakanud vaevama janu. Vett polnud aga kusagilt saada. Siis nägin kuivanud lehmakooki, kus oli peal vett ja nii sain ma oma janu kustutatud.
Liikusime kiiresti edasi. Ühes maanteekraavis lamas hobune. See korises. Tal oli jalaluu murdunud ja sakslased lasksid ta halastusest maha. Siis hakkasid taas üle meie peade lendama venelaste kahurimürsud, kuid need langesid meist veidi ettepoole.
Nii jõudsin ma õnnelikult Sääre randa, kus meid ootasid ees kolm dessantpraami. Amfiibpraami lastiruum, kuhu ma minna tahtsin, oli juba mehi täis ja sinna ma enam ei mahtunud. Sain endale koha selle kõrgel tekil, kus mul tuli kogu tee kuni Vindavi sadamani tihedalt mees mehe kõrval seista. Puhus tugev tuul ja merel oli kõrge lainetus. Temperatuur oli miinustes. Praami lastiruum oli täis haavatud sõdureid. Siis käivitusid laeva mootorid ja meie alus võttis kursi avamerele. Kaks suurt maabumispraami jäid veel randa pidevalt rindelt tulevaid mehi peale võtma.
Olime juba merel, kui meist lendasid üle venelaste lennukid, mis viskasid alla mõned pommid. Need lõhkesid kõrgeid veesambaid üles tõstes meie praami lähedal. Õnneks need ei tabanud. Raudne laevatekk kattus õhukese jääkirmega. Hommikul päikesetõusu ajal jõudsime läbikülmununa Vindavi sadamasse.”
Nii jutustas kahurikaaslane Otto oma seiklustest viimase ööl Sõrves.
Meile oli ette nähtud kolm päeva puhkust. Selle ajal koostati kõigi kohta Sõrve jäänud isikliku varustuse nimekiri ja paar päev hiljem jagati meile välja uus varustus. Muu varustuse hulgas sain endale uue vormimütsi ja õlal kantava meremehekoti asemel korraliku rihmadega seljakoti. Selle üle rõõmustasin ma kõige rohkem.
Puhkuseks ette nähtud kolm päeva möödusid sõpradega muljeid jagades ja ajalehti lugedes kiiresti. Paljud poisid olid kirjavahetuses oma Saksamaale põgenenud tuttavate või pereliikmetega, kes saatsid neile Saksamaal ilmuma hakanud ajalehte Eesti Sõna. Ajalehed käisid käest kätte ja need loeti viimase reani käbi.
Neis lehtedes oli väga palju otsimiskuulutusi, kus kodumaalt lahkunud kaasmaalased otsisid oma pereliikmeid, sugulasi ja tuttavaid. Leidsin nende kuulutuste hulgast mitu tuttavat nime oma koduvallast. Samuti leidsin sealt meie õhutõrjegrupi patareist põgenenud eesti poisi otsimiskuulutuse, kes oma tuttavaid ja sugulasi otsis. Olin selle Torist pärit poisiga Pärnus tööstuskoolis käies olnud koos Eesti rahva ühisabi internaadis ja ma saatsin talle kirja.
Pärast puhkust sõidutati meie kahurirühm uude asukohta otse Vindavi kesklinnas Venta jõe paremkaldal suurel väljakul. Seal ootasid meid ees juba uued 37 mm suurtükid.
Mõned päevad hiljem saime endale ka uue rühmaülema. Seni meie kahurirühma ülemaks olnud vahtmeister Kerstingi asemel tuli uueks ülemaks Saksamaal ohvitseride kursustel olnud ülemvahtmeister Hildebrandt, kes oli olnud selle kahurirühma ülemaks juba enne kursustele minekut.
Ülemvahtmeister Hildebrandt oli lüheldast kasvu ja kõhnavõitu heleblond sakslane. Tema väliseks omapäraks oli pikk kael ja selle otsas viltu hoitud tõmbleva näopoolega pea. Näo tõmblemise taktis liikus kaasa tema kuklas olnud juuksetutt, mis näitas ühtlasi ka tema närvilisuse astet. Kui ta oli vihane, tõmbles juuksetutt pidevalt. Sellega kaasnes väike kõnehäire. Kahurirühma sakslased, kes ülemvahtmeistrit juba varem tundsid, ei olnud tema saabumise üle eriti rõõmsad ja nad ennustasid meile nüüd sündmusterohkeid päevi.
Kuid veel teadsid sakslased rääkida, et kõigele lisaks on meie uus füürerike ka veel nazi ehk natsipartei liige. Seda tõendas suur pakk natside kirjandust, mis ta oli Saksamaalt kaasa toonud.
Kahurirühmas algasid suured ümberkorraldused. Meist, viiest eesti poisist moodustati omaette kahurimeeskond ja me saime kolmest kahurist ühe endale. Meie uueks kahuriülemaks määrati vahtmeister Paul Kersting. Kahe teise kahurimeeskonna ülemateks olid allohvitser Käse ja uustulnuk vahtmeister Dehn.
Kätte oli jõudnud detsember ja ilmad väljas muutunud juba talviseks. Elasime telkmantlitest kokku pandud riidetelkides, kus sel aastaajal polnud enam eriti meeldiv, seda enam, et magada tuli telgis palja maa peal. Ühel päeval saabusid meie Stellung’isse 1) suured veoautod, mis tõid meile punkrite ehitamiseks mitu koormat palke. Otsekohe läks ehitamiseks lahti.
Iga kahurimeeskond pidi endale ise punkri ehitama. Peale nende pidime ühiselt ehitama veel õpperuumi, milleks sai maasse kaevatud poolbarakk, ning ühe väiksema punkri meie uuele rühmaülemale ja tema Putzer’ile 2), kelleks oli meie kahurirühma relvur allohvitser Silber.
Maapind Venta jõe kaldal oli savine ja punkrite kaevikud täitusid kiiresti veega. Oli tükk tegemist, et ämbritega vett välja loopides need tühjana hoida.
Olime viiekesi koos vahtmeister Kerstinguga kõik ametis oma punkri ehitamisega. Meie valmistasime üleval kaeviku äärel ette palke punkriseina paigaldamiseks. Saagisime palgid pikkuselt parajaks ja koorisime ära. Siis lasime palgid alla kaevikusse, kus vahtmeister Kersting need üksinda vastu võttis ja seina paigaldas. Meid endale kaevikusse appi minna ta ei lubanud. Valus oli vaadata, kuidas ta, vaene mees, seal üksinda savi ja vee sees raskete palkidega rassis. Aga niisugune ta oli, see meie vahtmeister Kersting. Ta väitis, et oleme alles poisikesed sellise raske töö tegemiseks. “Teete endale veel viga,” oli tema vastus.
Lõpuks said kõik punkrid valmis ja me kolisime telkidest sinna elama. Magamiseks ehitasime punkrisse laudadest narid. Sooja andis pidevalt küdev punkriahi ja valgust laua kohal rippuv elektripirn. Saabumas olid jõulud ja need võisime me vastu võtta juba oma uues kodus.
Ühel pühapäeval saime poistega üle pika aja jälle linnaload ja me otsustasime kinno minna. Pärast kino külastasin ma tuttavat alleed ja pargipinki.
Üksikuna ja mahajäetuna seisis vana pink allee servas ja selle kohal sahisesid sügistuules raagus oksad. See kohin oli just nagu kurb jutustus möödunud päevadest.
Istusin hetkeks pingile. Kui väga ma oleksin tahtnud, et mu kõrval oleks taas Anneli.
_____________
Lennuväepoiste memuaare saab lugrda siit:
http://www.hot.ee/lvpfoto/memuaar.htm
Avastasin, et memuaaride failid ei avane. Selleks tuleb Militar Net sulgeda.
Peale sõrvelahinguid - IV osa
Peale sõrvelahinguid - IV osa
Võitjal on alati õigus?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 18 külalist