Elmar Silma mälestusi Sileesiast (tänane Wroclawi ümbrus)

[Arensburger]

Mälestusi 1945 aasta kevadtalvest.


Eellugu
Eesti Diviisi osad, pärast 17 septembrit 1944 ja lahtikiskumist Narva rindelt ning koos Piirikaitse rügementide osadega jõudsid kattelahinguid lüües üle Meemeli Königsbergi ruumi, Läänemere suvituslinna Cranz'i, kust need oktoobri algul suunati AlamSileesia tekstiililinna Sagani (kus asub Wallensteini loss) — läheduses olevasse Neuhammeri väljaõppe laagrisse, ümberformeerimiseks. Mind määrati 46. rügemendi staapi nooremaks käsundusohvitseriks; hiljem viidi mind sealt sama rügemendi 2. pataljoni 3. kompanii granaadipildujate (tänapäevase terminoloogia järgi miinipildujate) rühma üle-maks. Kompaniiülemaks oli ltn. Lembit Rool, kellega olime koos olnud juba Eesti Leegioni väljaõppelaagris Debicas ja lahinguid koos löönud Neveli soodes, enne minu sõjakooli minekut. Ltn. Rool oli veidi kinnise iseloomuga, kuid otsekohene, hea ja alati abivalmis kamraad. Ta langes 21. märtsil 1945 tankitõrje kahuri (edaspidi lühendatult „ttk") mürsu läbi Ziege juures Oppelni kotist väljamurdmisel. Väljaõpe on intensiivne. Osa koosseisust on vanad Idarinde võitlejad, Narva pataljoni, Eesti Leegioni või hilisema Eesti Diviisi võitlejad. Nendega sulatatakse kokku ka Piirikaitse üksuste mehed ja lennuväe abiteenistuslased. Minu rühma koosseisus on rida viimaseid. Neist kõigist said tublid lahingumehed. Nimeliselt mäletan: Sipelga, Reiman, Küts, Mikk j.t. Kolm-neli poissi olid nooremad, kui 16 ja said tavalisele toidule lisaportsjoni juurde. Rühmal oli ettenähtud kuue asemel vaid kaks granaadipildujat! Täiendust lubati anda rindel.
Oderi rindele
Jaanuari lõpul 1945 saabub kauaaimatud käsk: Eesti Diviis (edaspidi "ED") rindele! Meie 46. rügemendi pealelaadimine toimub 26. jaan. hilisõhtul, täielikult pimendatud Neuhammeri jaamas. Saganist suund itta. Brieg'is toimub mahalaadimine ning jalgsirännak: Dambrau, Schönwitz-Karbischau ruumi; Oppelnist umbes 15 km läände, kuhu jõuame 31. jaan. õhtuks. Teel sihtkohta tervitavad korduvalt meie kolonne pardarelvade tulega „uljad punakotkad", saavutamata ühtegi tabamust. Meie II pataljon ööbib Schönwitzis. Puhkame väsimust elanike poolt mahajäetud külas. Igati juba rindemeeleolu, mida täiendab raskerelvade kõmin.
Järgmise päeva lõuna paiku asub pataljon, kelle ülemaks kpt. Valdo Liht, end. kompaniiülem Rebase pataljonist Idarindelt (v. V. Jürissaare Kahe rinde vahel", lk. 202) Karbischau küla ette varupositsioonile, järjestuses: 7. kompanii, ülem ltn. August Jurs, -pataljonile antud lõigu paremal tiival, kelle parempoolseks naabriks on 45. rügemendi 2. pataljon Schönau külas, seda pataljoni juhib kpt. Ernst P a I k, (end. E. Brigaadi I pataljoni 4. raskekompanii ja hilisem sama pataljoni ülem Neveli rindel. Minu end. ülem, tohutu energiaga varustatud end. eesti armee kaadriohvitser. Tema hüüdnimed sõpradelt "Keravälk" ja „Ärni"). Keskel oli 6, kompanii ltn. Einar(?) Innuse (identne kpt. Jürissaare raamatu 202 lk. mainitud ltn. Innusega.) juhtimisel ning lõigu vasakul tiival ltn. August Külaotsa 5. kompanii. Kõikide nende laskurkompaniide ülemad on „raudvara" major (viimati kolonel) A. R e b a s e Idarinde pataljonist. Rebane juhtis nüüd 46. rügementi ja oli kapitulatsiooni päevil ED ülema k. t. Ltn. L. Rooli 8. raskekompanii jagunes taktikaliselt järgmiselt: 5. kompanii käsutusse üks rk. rühm ltn. Otto Silma, 6. komp. käsutusse teine rk. rühm ltn. Jüri Panga ja kolmas rk. rühm ltn. Arne Sulgi 7. kompanii alluvusse. Minule alluv granaadipildujate rühm allutati otseselt pataljoni ülemale, asukohaga Karbischau lossi pargis. Esijärgus olev I/46. on juba eelmisel päeval patüli k.t. kpt. Tederi juhtimisel sisse võtnud lõunapool Oderi jõge asuva Wolfsgrundi küla esise, mis oli saksa Volkassturmi (raukadest komplekteeritud üksused, mida nimetati „maailma kallimaks armeeks": kuldsed hambad, hõbedased juuksed ja tinased jalad) poolt maha jäetud. Pataljoni ülem major Riho Piirsalu oli rännakul haigestunud ja haiglasse evakueeritud. Vene sillapeale sooritatud eestlaste kallaletung põrkus vaenlase tugevale vastupanule, nõudes ohvriks mitme mehe elu, nende hulgas noor ohvitser Purga (?). Kpt. Teder leiab 1. veebruaril Wolfsgrundi külas vaenlase mürsu läbi sõdurisurma. Tema järglaseks saab kpt. Palm. Fischbachi lahingust mäletan veel järgmisi ohvitsere, idarinde veterane: end. korvpalliäss ltn. Ralf Viksten ja minu sõjakoolikaaslane Eero Soonra. I/46. asumisel kaitselõiku Mittenwaldi ette 2. veebruari varahommikul, teostab pataljoni lahtikiskumise ja taandumise katet 46. rüg. staabikompanii rühm ltn Jakob Ristsoo juhtimisel.
Karbischau küla (Oderi jõest 4 km lõunasse ja Oppelni linnast umbes 15 km läände) samanimelise lossi, kiriku ja koolimaja ümber jääb tervenisti 7-eks nädalaks kpt. Lihti pataljoni asupaigaks. Küla, kus olnud kord 3000 elanikku, on meie saabumisel tühi. Nagu ühest lossiteenijate perekonnast (poolakad) meile jutustati, oli põgenemine toimunud öösel ja ülepeakaela, kui teade oli saabunud venelaste tungimisest Oderi lõunakaldale. Seda tõendasid ka ülestegemata voodid. Küla mis asub lõunast põhja ja idast läände kulgevate maanteede ristumiskohal, kuulus lossi suurmajandile. Loss meenutas omaaegseid kodumaiseid härrastemaju. Omanikuks oli rindel võitlev aadlik, ratsaväe kindral, kes kannab edasi suguvõsa militaarseid traditsioone, mida võib järeldada lossi esivanemate galeriist, õlimaalidest Preisi ja Austria-Ungari ratsaväe vormides. Lossi sisustus kõneles sajanditepikkusest suguvõsa ajaloost. Mind köitis isiklikult suur lossi raamatukogu. Hulk raamatuid oli prantsuse keeles, vähem inglise keeles. Märkimisväärne oli ka vanade relvade kogu. Loss süttis 7. veebruaril vene „oreli" tulest ja põles maani kogu väärtusliku sisuga. Lossiköök, kus asus meie pataljoni staap, jäi tänu massiivsetele kivivõlvidele püsima.
Positsioonile asumise esimesel päeval, s.o. 1. veebruaril 1945, ei häiri vastane meie pataljoni positsioone, ka õhust mitte. Wolfsgrundis on aeg-ajalt kuulda käsirelvade tulistamisi, sekka ka kahurimürsu lõhkemist. Nähtavasti polnud venelane suutnud kiire edasitungi tõttu oma raskeid relvi järele tuua. Meie poolel puudus suurtükitule toetus pea täielikult. Side, mis olemas, toetus virgatsitele. Kolmandaks puudus pataljonil tarvisminev kaardistik, s.o. 1:25 000, mis hädavajalik raskerelvade tule juhtimiseks. Ainukese kaardi vastavas mastaabis omas pataljoniülem. Kompaniiülemad saavad sellest skitsid. Mina vajasin granaadipilduja tule juhtimiseks täpset kaarti. Kaardid saabusid alles 3. rindeloleku päeval; samuti ka osaline traatside pataljoni staabi ja kompaniide vahel.
Rindele asumise esimese päeva õhtupoolikul sain kpt. Lihtilt käsu, asetada granaadipildujad nii positsioonile, et jääksin oma pataljoni kaitselõigu piiridesse, kuid saaksin anda tõkketuld Wolfsgrundi küla ees oleva I/46. lõigu ette. Käsus öeldakse, et traatside minu ja I/46. vahele tõmmatakse I/46, poolt. Uurin, hoolega patüli kaarti, kuid käsk tundub teostamatuna. Ja siis teen otsese, mis minu „vahelejäämisel" tähendaks sõjakohut, paremal juhul degradeerimist, halvemal mahalaskmist. Asetan kõik ühele kaardile. Mõõtes kaarti leian, et kui viin oma torud umbes 400 m peavastupanu positsioonist ettepoole, mäeküljele, olles vaenlase vaatlusele nagu peopesal, olen võimeline ülesannet täitma. Teen rühmavanemale veebel Põldmaale korralduse rühma paigalevõtmiseks, varustan ennast patüli kaardi skitsiga, võtan kaasa patüli virgatsi ja alustame umbes poole km matka, kaardil määratud kohta, ltn. Jursi 7. kompanii lõigu ette.
Karbischau ja Wolfsgrundi vahe on umbes 2 km. Nende vahelt jookseb läbi oja. Oja silla lähedal asub kaks üksikut maja kõrvalhoonetega. Siia paigutan oma rühma ja käsutusesoleva laskemoona. Majadest umbes 150 m itta, mäeküljele, kujuneb meie positsioon. Kirka ja kangiga raiume endid külmunud maasse ja asetame torud palgale. Saadan virgatsi tagasi, teatades patülile positsiooni asukoha koos skitsiga, millele märgitud relvade täpne asukoht. Jäin ootama traatsidet. Märkan, et mõned minu meestest, vanad lahingumehed, heidavad mulle eba-määraseid pilke. Õhtust on saanud öö. Ka Wolfsgrundis on kõik vaikne.
2. veebruari varahommikul kella 2 paiku äratavad mind kpt. Liht ja ltn. Rool, kutsudes kaasa maastiku luurele. Alustame liikumist lossiomanike perekonna matusepaiga suunas, mis asub lossist pool km loodes. Teel teeb patül Liht mulle teatavaks, et I/46. tõmmatakse Wolfsgrundi eest tagasi ja II/46. jääb esijärku. Raskerelvade rühma ülemana pean olema teadlik pataljoni täpsest paiknemisest. Jõuame ilusas männitukas oleva kalmistu juurde. Ilus talvekate täiskuu valgusel on hurmav. Nõjatume kalmistumüürile ja võrdleme maastikku patüli kaardiga, kui meie ees asuva 6. kompanii lõigus metsaservas läheb valla äge vene püstolkuulipilduja tuli. Kuule vihiseb meiegi ümber ja plaksudes vastu kalmistumüüri. Tuli on intensiivne, tuleb aga kitsast sektorist. Ilmne: tegemist on ainult vaenlase luurega. Kogu rindelõigus valitseb aga täielik vaikus, kaasaarvatud ka I/46. lõik.
Sisimas alustab tegevust vana rinde-mehe eelaimdus, mis sunnib mind mõtlema rühma juurde tagasiminekule. Avaldan oma mõtte kpt. Lihtile ja saan korralduse kohe tagasi minna ja tegutseda äranägemise järgi. Teel põikan sisse küla servas asuvasse majadegruppi, kus ltn. Panga rühm ja köögid. Panen ka need alarmiseisukorda. Nõlvakut mööda alla minnes kuulen umbes 400 m kauguselt paremalt, idast, kuulipilduja laadimisvõtete klõbinat, mis kerges talvehommikus selgesti kuuldav. Binokliga ei näe midagi. Jõuan rühma juurde. Minu ära olles on rühmavanem pannud rühma oma algatusel alarmiolukorda. Positsioonilt leian eest laoülemad Aaviku ja Haava. Teen neile ülesandeks läheneda ettevaatlikult salule, kus kuulsin klõbinat ja kuulatada, kas on midagi kahtlast. Peagi on mehed teatega tagasi, et ka nemad kuulnud samasuguseid relvade klõbinaid. Asetan mehed relvade taha. Kummalegi torule paneme valmis 20 granaati. Saadan teate patülile. Ootame. Vaatan randmel olevat kella: 10 minutit puudub neljast. Vahepeal on kuu taevast kadunud. Meie uued moondamisriided teevad meid kümne sammu kauguselegi nähtamatuks.
Ja siis! meie ees umbes 300 m kaugusel külmunud ojasängis sähvatab tulejuga. Järgneb vaikust lõhestav kärgatus. Selge — meie ees on venelane oma ttk-ga. Palju neid on? Binokliga märkan oma ees vaid ebamäärast liikumist. Peast jookseb läbi mõte, et oleme kohmakate relvadega nagu hiired lõksus, kui vaenlane meid avastab. Annan esimesele torule 300 m ja teisele 400 m kaugust ja siis turtsatavad mõlemad üksteise võidu a 10 granaati välja. Tundub igavikuna, kuni on lõhkenud viimane, 20-nes granaat. Granaatide lõhkemise valguses näen vaenlase ttk-de kontuure. Registreerin, et meie granaadid kukuvad otse vene tankitõrje kahuritele, osa aga nende ette. Teen väikese korrektuuri tulejuhtimisele nii, et granaadid lõhkeksid kilpide taga, vene meeskonna hulgas. Uus 20-ne seeria lendab „iivani" suunas. Ojasäng on täis plahvatusi ja vägevat karjumist. Meie poolel käib kõik nagu õlitatult. Uued granaadid tulevad kohale koos kpt. Lihti läkitusega:" Jää rahulikuks ja külmavereliseks!" Seda viimast polnuks ehk vaja soovida, sest meid, vanu lahingumehi, oli vallanud hasart ja noored minetasid vanade najal hirmu. Orust sähvab meie suunas suudmetuli ja hetk hiljem prantsatab ttk mürsk meie kahe granaadipilduja vahele, külmanud maale, teeb seal virru ja põrkub siis sõdalase R e i ma n i sääre pihta, jäädes lõhkemata. Sõduriõnn! Veel lendab meie poolt uus seeria „Käkke" venelastele kraevahele. Siis jääb sealpool kõik vaikseks.
Aovalguses avastame, et venelane põgeneb tagasi itta, kasutades ojasängi. Tahan neile lahkumiseks järele saata mõned granaadid, kuid siis selgub, et ühe toru mehhanismis on rike. Üks jaoülem tõstab toru, millele ei saanud enam soovitud suunda anda augu servale ja tulistab Schönau ees asuvasse metsa pagevaid ning kahurit kaasa tassivaid venelasi, kuid kahjuks tagajärjeta. Lahing mis kestis 20 minutit, lõppes meie poolel rms. Reimani kerge põrutusega. Valges tutvusime orus võitluse tagajärgedega. Pilt oli masendav. Surnutena lebas 63 punaväelase puruksrebitud laipa ja 11 hobuse omad. Ei ühtegi haavatut. Küllap suutsid venelased need kaasa viia. Maha oli jäänud 3 rasket ja 1 kerge tankitõrje kahur, koos lukkudega. Kõigilt olid aga ära võetud optilised sihikud. Lisaks nimetatuile täieneb meie sõjasaak veel ühe granaadipildujaga, ühe Maksim raskekuulipildujaga ja ühe vene tankitõrjepüssiga — nn. karupüssiga. Sinna juurde kolm reekoormat laskemoona nimetatud relvadele.
Kui seda vene üksust poleks õigeaegselt avastatud, võinuks see muutuda saatuslikuks Wolfsgrundis olevale I/46-le. Eelpooltoodu võib tunduda jahimehe jutuna, pole aga seda. Sõjas või ka igapäevases elus võivad erandid põhjustada suuri võite, kuid ka samaväärseid hävinguid. Mõtlen lahingu eeskirja vastast positsiooni valikut.
Kohe pärast minu rühma lahingu lõppu tõmbab I/46 Wolfgrundist tagasi, uuele positsioonile Mittenwalde ette. Veame oma sõjasaagi lossi õuele ja rühm asub positsioonile juurvilja aeda, nüüd juba kolme toruga. Lõunaks on meil juba traatside pataljoniga, õhtuks on patüli poolt määratud punktid sisselastud. Ivan võib tulla.
Lõuna ajal tuleb rügemendi staabist nõudmine, et tuleb ettepanekuid teha lõppenud lahingus ülesnäidatud vahvuse eest Raudristidele. Esitan kõik 13 nime, kes olid aktsioonis tegevad. Õhtuks on diviisiülema kinnitus. Ja nii seisan oma hommikuste võitluskaaslastega lossi suures köögis ülesrivistunult. Rügemendi ülem, rüütliristi kandja kol. A. Rebane on omalt poolt määranud I järgu raudristi ka kompülile, ltn. Roolile. Õieti oli ltn. Roolile määratud sama rist juba Narva rindel, jäi sellest aga ilma. Ltn. Rool oli Jõhvi mees ja seal elas ta ema. Saades käsu Jõhvi lähedalt Tartu alla minekuks, tahtis ta oma ema veel näha. Ta sõitis omavoliliselt virgats-mootorratturiga Jõhvi. Tagasiteel ründas vene lennuk sõitjaid. Virgats sai raskelt haavata, mootorratas vigastada. Rooli ootas sõjakohus. Temale annetatud, kuid alles kätteandmata raudrist I tühistati ja asi loeti lõpetatuks. Patül kpt. Liht särab uhkusest oma meestele. Küllap see oli ka üks ainulaadne juhtum eesti üksuste ajaloos II Maailmasõjas üldse, et lahingust osavõtnud kogu allüksus dekoreeritakse ristidega. Kpt. Lihti korraldusel täidab ta käskjalg kapral Peet igale värskele ristikavalerile klaasi puskariga. Joogi, kaks piimanõu täit, oli tänuks taandumistee lahtihoidmise eest toonud kaasa I pataljon ja see pärines kohalikust viinavabrikust. Samaaegselt marssis uksest sisse minu rühma ülejäänud osa, kandes pidulikult pudelitega kaste ja kastikesi. Kingitus värskelt dekoreerituile. Rahvasuust pärit ütlus, et „kui hakkab vedama, ei saa enam pidama", on paikapidav. Kastides on paar pudelit shampanjat, mõned karbid sigarette — võidurikka pataljoni ülemale. Dekoreeritud mehed saavad igaüks ühe pudeli ja paki sigarette, minule ja ltn. Roolile lisaks veel kast sigareid.
Kpr. Peet, nähes asjade käiku, on vahepeal juba laua katnud lossile kuuluvate kristallklaasidega. Korgid pauguvad, klaasid kõlisevad. Tseremoonia on läbi. Kpt. Liht, ltn. Rool ja mina jääme raskerelvade probleeme arutama. Hiljem selgus ka kingituse päritolu. Nimelt avastati majas, kus asub minu rühma vaatlus- ja tulejuhtimise punkt, Volkssturmi rügemendi marketenderi ladu ning üsna auväärses koguses. Saksa raukade rügement taandus nii kiiresti, et unustas isegi marketenderi lao. Nagu hiljem Torontos kõneles V. Hommik, kes oli ltn. Panga rühmas jaoülem, olnud nende rühm lao esimene avastaja. Pataljoni ülem kuulutas leiu pataljoni omandiks. Vabariigi aastapäevaks saab rügemendi staap Dambrau lossis lao tagavaradest kingituse.
Järgmisel päeval alustab venelane, nagu vastuseks minu eelmise päeva tegevusele, oma raskerelvade sisselaskmist. Märkideks küladevaheline ühendustee ja ltn. Jursi 7. kompanii lõigu esine. Vene tuli on aga kobav. Vastase kavatsustest ei saa selgust.
Meie pataljoni positsioon on rusikana üldisest rindejoonest etteulatuv. Kaitselõigu erilise olukorraga arvestades on diviisi poolt määratud pataljonile suurtükipatarei kpt. Koha juhtimisel ja lisaks veel saksa suurtükiväe grupp (HAA) raskete torudega. Tankitõrje rühm ltn. Villem Känd`i komando all 13. kompaniist ning pool rühma granaadipildujaid (3 toru), allutatakse minule. Pataljoni raskerelvade tuletoetus on rõõmustavalt jõuline. HAA tulejuhiks on berliinlane, ltn. Braun. Te-maga saavutame siira ja sujuva koostöö.
Venelastel on midagi kavatsusel. Kogu öö lasub pataljoni lõigul segav kahurväe tuli. Nähtavasti on vaenlane saanud juurde uusi raskeid üksusi. Alates 4. veebruarist on nende sisselaskmine ulatuslik. Kogu öö jooksul kuuldus Wolfsgrundi poolt mootorite ja lülikute mürinat. Ka meie pool ei magatud. Saime igasugu varustuse ja laskemoona täiendust. Kohale tuleb ka rügemendi ülem kol. Rebane, et pataljoniülemaga ja kompaniiülematega kaitset igakülgselt läbi arutada. Kuna minu asukoht on nüüd pataljoni staabi juures, on mul suurepärane võimalus jälgida selle suure sõjamehe asjalikku ja kõike ettenägevat arutlust vastase rünnaku juhuks. Üksikasjaliku seletuse andsid rügülile ka raskerelvade ülemad. Kuna kol. Rebane jäi rahule, andis see ka endale suurema kindlusetunde.
Vaatamata vaenlase intensiivsele segavtulele, on meie poolel vaid mõned kergelt haavatud, kes pärast esmaabi aga rindele edasi jäävad. Pataljoni arst ja sidumispunkt asuvad Schönwitzis. Arstiks on dr. Erilane. Teda abistavad rindeõed Linda Vissak ja veel üks blond kaunitar Pärnust, kaugesõidu-kapteni tütar, kelle nimi ununenud. Õde Vissak mõrvati tshehhide poolt kapitulatsiooni päevil koos major Maitla ja kapten Laasiga (Viimase nimega võib olla eksitus, sest Rebase rügemendis teeninud kpt. Arved Laasi kohta tulid hiljem andmed Siberist. Toim.). Pärnu kaunitar oli pärast sõda Wiesbedenis.
Pataljoni toitlustus oli noil päevil hea ja rikkalik. Pärast Neuhammeri väljaõppelaagri dieeditoitu oli nüüd menüüs praehani, värske sealiha ning lambapraad. Magustoiduks vekitud puuvili. Viimast leidus igas keldris küllaldaselt, sest külast põgenenud inimesed olid kõik pidanud maha jätma. Kuna pataljoni ridades oli põllumehi ja maapoisse, siis oli küllaldaselt vabatahtlikke, kes tallides ja lautades loomade eest hoolitsesid. Väiksemad koduloomad, nagu kanad, haned, jänesed ja põrsad leidsid kohe tee katlasse, samuti ka vaenlase tulest vigastada saanud suurloomad. Sõdurisupp, mis tuli pataljoni köögist, leidis tarvitajaskonna koduloomade poolt.
Pataljoni võitlusmoraal on kõrge. Muidugi aitavad selleks kaasa rikkalik söök, marketenderi lisaratsioonid (igal õhtul kolmandik liitrit akvaviti kahe mehe 10 sigaretti). Vaatamata vaenlase raskerelvade tulele, pole peale ja olnud väljalangemisi.
Sellises olukorras on II/46. Võib küll väita, et samuti ka kogu Eesti Diviis veebruari 1945.a, algul Oderi rindel. Eesti rindesõdur, kes on kaotanud oma kodumaa, vihkab punast venelast, kuid samal ajal ka sakslast, võitleb aga viimase poolel teadmises, et meid seob ühine vaenlane ja läänekultuur.
5. veebruari aovalguses algab venelaste rünnakut ettevalmistav raskerelvade tuli. Tulerull algab ltn. Jursi 7. kompanii lõigust, liikumisega 6. ja 5. kompanii lõikudele ja siis jälle otsast peale, rida kordi. Meie HAA rasked torud saadavad mürske vene patareide suunas. Kui tulerull on vaibunud, on meie pataljon valmis rünnaku vastuvõtmises. Saabub teade - Wolfsgrundist lähenevad tankid. Viis on selgesti nähtavad!
Ltn. Villem Kändi (sõpradele „Kännu Villu" ) rühm on positsioonil. Peagi kostuvad tema „ttk" laskude lajatused. Kändil on võitluskontakt saavutatud. Hetk hiljem tuleb jooksust lõõtsutades ttk-rühma vanem ja hüüab: „Leitnant Silm, kus on Teie sõjasaagi kahurid?" Taipan allohvitseri mõttekäiku. Torman viimasega koos lossiõuele, kust kuue mehega lükkame kahuri alla teele, kust tanke oodata. Ka sõjasaagiks saadud vene laskemoon on kohal. Peatselt saabub ltn. Känd ja võtab juhtimise üle.
Pärast sündmusterikast ja väsitavat lahingupäeva lõppu ja Villuga pataljoni staabis klaasi akvaviti juures istudes, jutustab viimane hommikustest sündmustest : „Avastasin, et viimane, viies tank rivis on „Jossif Stalin II" tüüpi. Olin siiani seda näinud ainult piltidelt. Kursustel õpetati, et saksa soomustläbistavad granaadid on võimetud selle hiiglase vastu. Ja siis tuligi mõte, kasutada Sinu sõjasaaki iivani väärikaks vastu-võtuks. Optilise sihiku puudumise tõttu sihtisime läbi vintraua. Kui meie torud olid hävitanud kaks vene T-34 ja vigastanud kolmandat, mis neljanda poolt slepis ära tassiti, jäi „Stalin", oma üleolekut teades, aega viitma. Kui hiiglane hakkas künkast üles ronima, tõusis ta esiosa kõrgele, paljastades kõhualuse, kus soomus kõige nõrgem. Panime kõhualusele piraka, teise roomikutele. Teise lasu järgi plahvatas tankis laskemoon.
Kahuritorn paisati kaugele põllule. Tänuks laenatud kahuri eest saad nüüd „Stalini" terasest sõrestiku isiklikuks omandiks."
Olen jutustusega ette rutanud. Pärast tankilahingu lõppu ja võitmatuks peetud „Stalin II" hävitamist lasus pataljoni lõigus endiselt venelaste segav tuli. Pärast kella nelja p.l. algab vaenlase uus tulerull. Hommikusega võrreldes on see nüüd orkaan, mis möllab kogu pataljoni lõigus. Jääme aga laskurpesades puutumata.
Meie poolel vaikivad kõik relvad. Kompülidele antud tulekäsus on öeldud avada tuli, kui vaenlane on jõudnud käsirelvade laskeulatusse! Pärast 20-minutilist põrgut jääb kõik vaikseks. Siis avastame koos ltn. Brauniga, et vene jalavägi - samutigi valgetes mantlites, nagu meiegi - hakkab metsast üle lagendiku välja valguma. Koos Brauniga jõuame otsusele, et venelased on purjus. Kogu ründav mass taarub. Ja siis meenub piiratusevabrik Wolfsgrundis! Meile läheneb tohutu mass, ahelikkude vahed on 200 m ja igas on mees mehe kõrval. Vene rünnaku raskuspunkt suundub ltn. Innuse 6. kompanii vastu. Ja siis hakkab kostma ka aastaid kuuldud võigas vene „hurräää". Meie poole peal on ikka alles absoluutne vaikus. Ka vene relvad vaikivad ja ootavad vist meie tule algust, et leida meie relvade asukohti. Meie meeste närvid peavad vastu. Ilm, mis hommikul oli pisut sompus, on muutunud selgeks ja jahedamaks Meie ees olev pilt oma taaruva inimmassiga on võimas, samaaegselt ka ilge. Ka meie närvid vaatluspunktis on pingul, nagu viiulikeeled. Esimene vene taaruv ahelik jõuab meie sisselastud joonele; meie rasked relvad on välja suunatud umbes 400 m meie laskurpesade ette. Tundub, et ründav mass on ka segaduses meie vaikivast kaitsest. Tunnen oma kehas värinaid. On see hirm? Või rambipalavik? Viimase all kannatavad ka vanad näitlejad. Ja siis, nagu ühest suust, kõlab meie käsklus, küll telefonide, raadio ja kõride kaudu: TULD! FEUER!
Nüüd toimuvat pole ma võimeline kirjas edasi andma. Meiepoolne vaikus on sekundilise täpsusega muutunud nagu nõiaväel kõiksuguste kaliibriliste relvade kontserdiks. Lagendik, kus minuti eest olid liikuvad ahelikud hurräätavate venelastega, on muutunud mullasammaste metsaks, segamini lendavate inimkehadega. Ltn. Brauni juhitud mürsud algul tabavad vene lähtealust, tulles asteastmelt lähemale ja lõigates ära venelaste taandumistee. Kahe HAA patarei, kpt. Koha patarei ja minu, nüüd 6-torulise granaadipildujate rühma tuli möllab kaevikute ees, tampides puruks venelaste masse.
Venelaste raskerelvade tuli intensiivistub uuesti. Korraga tõusevad ltn. Innuse lõigust raketid: Tankid ründavad! Kpt. Lihti küsimusele, et kas ma näen tanke ja palju neid on, ei saa ma vastata, sest suits ja mullapilved on muutnud maastiku nagu kardina taha peidetuks. Kuid siis näen kahe läheneva terasmonstrumi siluetti. Kohe pärast silla ületamist pöörduvad nad vasakule, kuna tankid kardavad teid, ja võtavad suuna 6. kompanii 1õigu poole, et meie laskurpesad „laiaks pressida". Ltn. Känd on mõtelnud venelastega ühel lainepikkusel ja asetanud parast hommikust lahingut ühe oma raske ttk kalmistu juurde. Tankid on vaevalt jõudnud 6. kompanii joonele, kui ühest tõuseb vägev leek kõrgele, koos hirmsa kärgatusega. Ka teise tanki saatus sama: tuleleek ja kärgatus. Kaks teraskoletist jäävad lössutama. Nagu pärast selgus, hävitas teise tanki üks 6. kompanii kapral (nimi on ununenud) tankirusikaga. Samal õhtul sai mees rügemendiülemalt Raudristi ja kaks nädalat puhkust. Rinde ees käib tulemöll edasi. Vene hurraatamine on aga täiesti vaibunud. Lõpetame tule, sest sõja selles faasis oli laskemoon juba rangelt ratsioneeritud.
Lühike talvepäev on muutunud õhtuks. Suitsu, mulla ja tolmu hajudes on meie ees songermaa, kus mullamättad inimkehadega segamini, see oli hiljuti alles puhas lumelagendik. Ja siis sünnib midagi, mida ma oma nelja rindeaasta jooksul pole veel näinud. Wolfsgrundi poolsest metsaservast tõuseb kunstlik udu. Hiljutine lahinguväli kattub udulinikuga. Sellest kostub roomikute kolin. Kas uus tankirünnak? Annan nähtu edasi pataljoni staapi, sealt läheb teade rügementi. Selgub, et teoksil pole rünnak, vaid venelased on sidunud traktorite järgi regedest koosneva voori ja sellele korjatakse haavatuid, võibolla ka langenuid. Rügemendi korraldusel ei tülita me vaenlast ja hoiame laskemoona kokku. Pataljoni inimkaotused on 5 langenut ja 14 haavatut.
Me pole siia tulnud puhkusele, vaid lainemurdja ülesannetesse. Allüksused alustavad oma kaevikusüsteemi väljaehitamist. Suuremad tööriistad saadakse rügemendi pioneerkompaniilt, mille ülemaks kpt. Animägi. Tema kompanii ehitab meie pataljoni varupositsiooni Karbischau ja Schönwitzi vahele.
Nagu ma eespool märkisin, oli raskerelvade moon valjult ratsioneeritud. Mulle oli ette nähtud (väljaarvatud vastase rünnaku tagasilöömine) kaks granaati toru peale päevas. Laskemoona varude soetamine pataljoni raames oli keelatud. Meie, rindemehed, võtame selle vaid teadmiseks. Kõigil oli veel hästi meeles, mis juhtus Eesti Diviisiga Narva all, kui sakslased jätsid ta ilma raskerelvade moonast.
Päevast, mil sain sõjasaagina ühe granaadipilduja ja mida näitan oma relvastuse nimekirjas, seisan dilemma ees, mis nüüd? Probleemi üle juureldes tulen mõttele, et saksa granaadipilduja on 8 sm, vene omal 8,2 sm. Kui vene torus kasutada saksa granaati? Laengu jõud on muidugi väiksem. Kui palju väiksem? Pühendan oma muredesse kompanii ülema ja rühmavanema. Alustame eksperimenteerimisega. Samasse punkti väljasuunatud torud. Esimese kärtsu annab saksa toru, teise vene oma saksa moonaga. Mõõtmisel selgub, et vene toru mürsk kukkus 100 m lähemale. Kui lisada üks lisaviskelaeng? Uus granaat lendab taeva alla. Tulemus — väga hea. Nüüd nõuan saksa laskemoona juba kolmele torule. Päev hiljem kutsutakse mind telefoni juurde. Kõneleb rügemendi relvurohvitser, austerlane kpt, R. Ta küsib, et mitu granaadipildujat mul on. Vastan, et kolm.
Päev hiljem, õhtu eel, saabuvad pataljoni staapi rügemendi ülem kol. Rebane koos rüg. relvurohvitseri, sakslasest veebli ja allohvitseriga. Pataljoni staabis esinen rügülile. Relvur hakkab mind üle kuulama, et nõuan rohkem laskemoona, kui mul relvi. See lõhnavat sõjakohtu järgi. Seletan ära oma eksperimendi tulemused. Saksa kapten läheb marru. Kas mina noor leitnant, tahan teda relvatehnoloogilise väljaõppega meest lolliks teha! Sel ajal annab ltn. Rool informatsiooni kol. Rebasele. Kpt.. R-i hüsteerilise jutu katkestab rügül Rebane ja teeb mulle korralduse oma väidet tõestada.
Rügül, relvur ja kompül lähevad ette minu rühma. Märgiks on ees orus kaks üksikut maja. Need majad olid mul olnud juba sisselaskmise märkideks. Nendes asus venelaste öine ettenihutatud kuuldepost. Jätsime majad põletamata, sest kui diviis nõuab vaenlase kohta andmete saamiseks vange, siis on koht, kust neid tuua.
Teatan, et toru on väljasuunatud. Saan ltn. Roolilt tulistamise käsu. Granaat lendab üles ja varsti kostab lõhkemine. Rool teeb väikese paranduse. Veidi hiljem jälle lõhkemise lajatus. Siis tuleb korraldus laskmine lõpetada. Kõik on korras. Teen ennast tähtsaks ja ei räägi sakslastega sõnagi. Rügemendi ülem ütleb: „Leitnant Silm, hästi tehtud!" Kapten R. pigistab mu kätt ja kinnitab, et nähtu on ennekuulmatu. Ütleb, et laskemoona saamiseks pole enam takistusi. See oli mu kolmas võidetud lahing nädala jooksul, viimane küll bürokraatia vastu! Sakslaste kohta, keda sõja ajal tundma õppisin, pean ütlema, et vaatamata nende tahtele „valitseda ja käskida" austavad nad sind, kui sa oma võimetelt neist üle oled. Nii oli 46. rügemendis teenivatele sakslastele nende „Regimentskommandeur Rebaane" kõrgeima sangari sümboliks, vaatamata sellele, et ta oli eestlane. Hiljem tundmaõpitud inglise gentlemen'ide kohta ei saa seda kahjuks ütelda. Muide, hiljem kõneles mulle ltn. Rool, et minu teine granaat olevat kukkunud otse korstnasse - juhuste juhus, kuid õigel ajal.
Eesti Diviisi 1õigus asetleidnud vihased võitlused lõppesid venelastele tohutute inimkaotustega, kusjuures meie kaitsepositsioonid jäid püsima. Diviisiülemale SS-kindralmajor Augsbergerile annetati Raudristi Rüütlirist. Ta oli kolmas sakslane, kes eestlaste suure võitluspanuse eest sai selle kõrge ordeni. Esimene oli „Narva" pataljoni ülem major Eberhardt, teine major Langhorst, Eesti Diviisi 8,8 sm õhutõrje divisjoni (saksa keeles „Abteilung") ülem, eestlaste poolt hävitatud vene tankide eest.
Vaevalt on külalised lahkunud, kui kpt. Lihtile helistab 5. komp, ülem ltn. Külaots ja teatab, et toob kaasa ühe „külalise". Peatselt ilmub Külaots haavatud vene alampolkovnikuga (kol.-ltn.), kelle ta mehed on kätte saanud metsast. Velsker teeb haavatu juba halvaksminevale haavale sideme. Haav oli tekkinud mürsukillust sinna kohta, mis meest naisest eraldab. Teade „suurest linnust" läheb üle rügemendi diviisi staapi. Käsk: vang kohe rügemendi staapi saata! Kuna lind oli püütud meie poolt, sellepärast arvasime endil olevat õiguse lindu ja ta sulgi imetleda ja ta laulu kuulata. Vang ütleb enda olevat Stalini kaardiväe diviisi intendandi. Diviis, pärast väljaõpet Siberis, paisati oma esimesse lahingusse eestlaste vastu ja olevat hävinud täielikult meie raskerelvade tules. Polkovniku jutu järgi tulnud lahingust tervena tagasi ainult 18 meest. Ülejäänud langenud või saanud haavata. Vang oli üllatatud kpt. Lihti heast vene keelest ja korrektsest käitumisest meie poolt. Kpt. Liht laseb talle valada suure klaasitäie akvaviti, mille venelane ühe sõõmuga tühjendab. Tekib küsimus, et mida tahtis ta teha meie rinde selja taga metsas. Vang seletab, et ta tahtnud end vangi anda, kuna tal polevat usku, et tema komplitseeritud haavale suudab sovjeti meditsiin abi anda ja teiseks, et ta ei taha kunagi sellises olukorras tagasi minna oma naise juurde. Vangi hinnang meie ohvitseride kohta: „Otshen kuljturnõje!" (väga kultuursed).
Et meie vastu on asunud uued vene üksused, tõendab see, et sooritatakse uusi sisselaskmisi. Kogu 7. veebruari jooksul lasub pataljoni ruumis tugev raskerelvade tuli. Seda toetavad pommituslennukid. Õnneks lasub külatagusel põllul nagu mingi „magnet", mis suuremad pommid vastu võtab. Samal päeval saame tunda ka „Stalini orelit", mille tule tagajärjel süttib loss ja põleb maani. Pataljoni staap jääb edasi keldrisse.
Vaenlane, nähes et tema ees on murdumatu kaitse, jätab meid nüüd nädalateks rahule, väljaarvatud rutiinikohased segavtule seeriad. See vaikus teeb Eesti Diviisi rahutuks. Ühel päeval peab pataljoni adjutant, Wuppertali sakslane ltn. Asche, ilmuma rügemendi staapi. Muide on Asche mees, kes oskab ennast pataljonis nii nähtamatuks teha, et teda nagu ei märkagi. Suurema osa tema tööst teeb ära soome lipnikekooli lõpetanud käsundusohvitser ltn Laar, end. arstiteaduse üliõpilane ja pataljoni kirjutaja ning Narva gümn. lõpetanud kapral Viira, kes unistab agronoomi elukutsest. Viimane saab surmavalt haavata vaenlase segavtule mürsukillust.
Ltn. Asche, rügemendistaabist naasnult, annab pataljoni ülemale kirja, mille kpt. Liht vastumeelselt avab. Kirja lugedes hakkavad ta oimud tõmblema. Kiri langeb lauale, käsi tõmbub rusikasse. Kui „papa Liht" - nii on ta meelitusnimi! - virgub, teeb ta korralduse Itn. Laarile, kutsuda staapi 7. kompanii ülem ltn. Jurs. Pealegi on kutsutu juba kohal. Patüli käsul võtame kõik istet lossi massiivse söögilaua ümber, millel rindelõigu kaart. Patül loeb ette rügemendist saabunud kirja, milles on käsk diviisi poolt - vange võtta! Vastik käsk.
Pärast üldist vaikusepausi pöördub Liht Jursi poole põhjendusega, et miks just tema on väljavalitud? 5. kompanii kandis rünnaku raskuse ja hävitas tanki, 5 kompanii tõi „suure linnu" vangi ja järg on nüüd 7. kompanii käes. Ltn. Jurs aktsepteerib põhjenduse. Aga kust saab vange? - tulevad küsimused. Vastus: venelaste kuuldepostilt! Plaan kujuneb järgmiseks: 7. kompanii annab 7 meest ühe ohvitseri ja ühe allohvitseri juhtimisel, kes asuvad positsioonile kell 22.00 oja ja üksiku majadegrupi (kus asub vene kuuldepost) vahele. Meie mehed lasevad Wolfsgrundi poolt tuleva uue vene vahetusposti mööda minna ja võtavad asetuse maantee kraavi. Vana vahetuse lähenedes vallutavad selle vaikse äkkrünnakuga, uimastavad vaenlased ja tulevad tagasi 7. Kompanii lõigu eest. Juhuks, kui venelane peaks ründama meie luurajaid, avan mina granaadipilduja tule silla rajooni, kui märguks on tõusnud valge rakett. Raskekuulipildujad ltn. Sulgi ja ltn. Panga rühmast kujundavad tulekatte taanduvale luurele.
Suunan toru sillale ja jääme õhtut ootama. Umbes kella 21 paiku jõuab staapi ltn. Jurs koos ühe noore leitnandiga ja aktsioonist osavõtva meeskonnaga. Vastavalt tavale on mehed määrinud näod tahmaga ja annavad staapi hoiule kõik väeosa tunnused, paberid ja tunnusrahad, ühe sõnaga kõik, mille järgi vaenlase kätte sattunult võiks kindlaks teha väeosa. Seejärel mängitakse kaardil kogu üritus läbi ja kontrollitakse relvastust, mispeale aktsioonitrupp lahkub, et märkamatult jõuda ürituse lähtealusele.
Ltn. Jurs jääb staapi koos patüliga ootama ürituse tulemusi. Ltn. Rool on tulnud minuga kaasa tulejoonele. Silmitseme veebruarikuu tähistaevast.
Meie ees laiuval rindelõigul valitseb vaikus, raskerelvade kauget kõminat kuuldub lääne, s.o. Breslau poolt. Kell näitab 22.15. Siis korraga kostab silla suunast püstolkuulipilduja valang ning jälle täielik vaikus. Võtan ühenduse Vp-ga. Seal arvati kuulnud olevat, et meie luure on 7. komp. lõigu ees tagasi tulnud. Umbes kella 22 paiku saabuvad oodatud, kuid ilma vangideta. Ohvitseri ettekandest kpt. Lihtile selgub, et kõik arenenud kava kohaselt, kuni vene vana vahetuse tagasitulekuni. Momendil, mil see oli jõudmas kraavis varitsevate meesteni, katkenud ühel meie meestest närvid, ta hüpanud püsti ning saatnud valangu venelastele. Üks neist saanud surma, teine surmavalt haavata. Nad võtnud langenult vormi tunnused ja taskus leidunud kirjaliku kraami. Tagasiteel surnud raskelt haavatu. Mehed on tigedad ebaõnnestunud ürituse ja ühe kaaslase peale, aga teha pole midagi. Langenutelt võetud asitõendid asetatakse ümbrikku ja saadetakse adjutandiga rügemendi staapi. Kpt. Liht tegi rügülile ettekande.
Mõni päev hiljem panevad venelased toime samasuguse akti ja nimelt meie 5. kompanii lõigus. Ltn. Otto Silma rk. rühma hommikune kella 4-ne vahetus leiab tulejoonele jõudes pussiga mõrvatud tunnimehe, kuna teine tunnimees koos kuulipildujaga on kadunud. Vererada lumel näitab, et viimane on olnud haavatud. Näen kpt. Lihti ja lt. Rooli nägudelt hingelist kannatust, samasuguse depressiooni all on ka 5. kompül Külaots ja rk-rühmül Silm. Viimane kannatab kahekordselt. Esiteks kui ohvrite otsene ülemus ja teiseks kui soome väljaõppega ohvitser. Ettekanded lähevad rügementi ja sealt diviisi. Diviisist nõutakse juhtunu kohta valju juurdlust. Et asendada kadunud kuulipildujat ilma diviisi abita, on ltn. Külaots kohe valmis oma algatusel vabatahtlikest koosneva rünnakrühmaga selle tagasi tooma venelastelt. Ta küsib minult abi ja uurib, palju mul on laskemoona „mustas nimekirjas". Teatan sidemehe ltn. Rooli kaudu, et löön kogu hingega üritusele kaasa, kuid mitte ilma kapten Lihti nõusolekuta. Muide on mul umbes 100 granaati „üllatuste" jaoks, mida olen aruannetes näidanud äratarvitatud laskemoonana. Ltn. Rool informeerib kpt. Lihti. Viimane on asjaga nõus, ent mitte ilma kol. Rebase teadmata. Kui mälu ei peta, tuli rügülilt kõhklev jaatav vastus. Rebane lubab õhtul ise ette tulla ja kava väljatöötamise juures abiks olla.
Asun oma sektoris ettevalmistusi tegema. Kuna rünnakrühma tegutsemise ruum pole minu VP-st nähtav, viin selle ajutiselt 5. komp. lõiku. Rühmavanemat asetäitjaks jättes läheme Rooli, Külaotsa ja Silmaga maastikuluurele. Kõigepealt tuleb välja selgitada, mis-sugust teed kasutasid venelased haavatud eestlase ja kuulipilduja äraviimisel. Vererada läheb lõunast põhja, rööbiti 5. kompanii vasakpoolse lõigu servaga. Meiega on liitunud veel kadumaläinud kuulipilduja jaoülem, kes liigub meie ees. Korraga jääb ta seisma, teeb kätega salapäraseid ringe ja hakkab siis kraavikaldast midagi välja kiskuma. Meie kadumaläinud kuulipilduja! Küllap venelasi oli kõigest kaks meest ja nad vajasid kogu jõudu haavatu tassimiseks.
Kiirustame tagasi 5. kompanii staapi. Külaots teatab leiust pataljoni, sealt jälle läheb sõnum rügementi. Diviisi teatatakse, et relvastuse aruandes on olnud „viga". Vahejuhtum on likvideeritud. Kogu pataljoni lõigus tõstetakse öiste vahipostide valvsust.
Tulemused on peatselt käes: 5. kompanii poolt saadakse pärast kahe vene ohvitseri surmasaamist sõjasaagiks ameerika jeep. Venelased olid teega eksinud ja meie kompanii lõiku sisse sõitnud. Lossi õuel imetleme hiljem selle masina neljaratta vedu, samuti selle suurt bensiinitarvidust. Saame maitsta ka autost leitud Virginia sigarette ja USA kanakonserve.
Ühel hommikul aovalguses nõutakse 5. kompaniist sellele ja sellele punktile granaadipildujate tuld. Nimetatud kompanii lõigus käib käsi- ja automaatrelvade tulemöll. Hetk hiljem lendavad ka meie granaadid. Korraga katkeb meie ees tuli. Kuulen ebamäärast kisa ja eraldame sõna „omad". Katkestan tulistamise. Eesasuvast metsaservast hakkab välja tulema mehi saksa mundrites. Tegemist oli kotti jäänud saksa üksusega. Hiljem pataljoni staabis näitas meie lõigust läbitulnud üksuse ülem, pikakasvuline vanemleitnant oma gaasitorbiku purki, mis oli täis langenud meeste palgaraamatutest („Soldbuch"). Ta ütles meile kiituseks: „Teie tõkketulest ei tule ka hiirepoeg läbi!" Et venelased olid teadlikud selles, et nende vastas on Eesti Diviis, seda tõendas sündmus mis aset leidis 23. veebruaril 1945, hilisõhtul. Nimetatud päev on punaarmee aastapäev ja president Pätsi sünnipäev ühtlasi. Kusagile Wolfsgrundi või Fischbachi küla rajooni oli üles seatud tugev vene valjuhääldaja. Umbes kell 23 kostab meie lõigu eest vägev eestikeelne „Kas tunned maad. " Järgneb rida teisi üldtuntud eesti isamaalaule. Laulude lõppedes kostub korraga: „Major Maitla ja Maitla mehed, tulge üle! Teiega ei juhtu midagi! Rebase ja tema kutsikad aga poome ükshaaval!" Üleskutset vaheldumisi muusikaga korrati mitu korda. Venelaste andmed olid siiski puudulikud. Maitla rügemendi asemel kõnelesid nad Rebase rügemendi lõiku. (Ja Maitla, „kellega ei pidanud midagi juhtuma", poodi hiljem) See meie verivaenlase „läkitus" Eesti Vabariigi 27. aastapäevaks valmistas meile vaid lõbusat meeleolu.
Teine traagiliselt lõbusailmeline sünd-mus leiab aset mõni päev pärast E.V. aastapäeva Rügemendi staabist helistatakse pataljoni, et meile saabuvat külaline. Peatselt siseneb kõrgekasvuline, hästiõmmeldud vormis elegantne sõjaväeametnik ülemleitnandi seisuses. Ta esitleb end kpt. Lihtile kui ühe „Volkssturmi"- rügemendi majandusülem. Tema rügement oli varem olnud samal positsiooni. Selgub, et sama üksus laskiski venelased üle Oderi tulla ja Fischbachi sillapea sisse võtta. Raukade rügemendil jäänud ühte küla põhjaservas olevasse majja nende marketenderi ladu (sigaretid, sigarid, viinad jne.). Elegantne sõjaväeametnik palub nüüd kpt. Lihti kaasabi selle taasleidmiseks ja kättesaamiseks.
Olen oma pataljoniülemat, kellega meie sünnikohtade vahemaa oli kõigest 10 kilomeetrit, tundma õppinud kui ääretult otsekohest ja ka sirgjoonelist meest, sealjuures mitte just suure huumoriga varustatud ohvitseri. Nüüd kõneluse ajal külalisega avastan kpt. Lihtis näitleja ja koomiku. Ta ei jõua selle sakslase ees küllalt imestada, et tema mehed pole kuu aja jooksul, mil nad külas asetuvad suutnud avastada sõdurile nii väärtuslikku ladu! Seletab asja sellega, et oleme siin löönud veriseid lahinguid, osa maju on maha põlenud ja osa vastase poolt purustatud. Ning praegugi hoiab vaenlane säilinud majad pideva tule all, kui ta avastab meiepoolset liikumist. Kpt. Liht määrab minu külalise saatjaks kuni granaadipilduja vaatluspostini, sealt edasi peab külaline aga ise ja üksinda teekonda jätkama oma marketenderini. Kapten Liht soovib sellele taadile head edu ja palub, et ta ei unustaks ka temale alluvat pataljoni lao valvamise eest... Minule järgnevad Rool ja Põldma mõnede meestega. Juba ukse ees valmib lahingplaan: Põldma koos kahe mehega liigub umbes 50 m kaugusel, teega rööbiti, mille kraavi kasutan koos külalisega roomates. Põldma mehed saadavad vahetevahel mõned püstolkuulipilduja valangud üle meie peade. Uuesti staapi sisenedes leian külalise vestluses oma kaasmaalasega, meie adjutandiga. Teatan oma valmisolekust retkele minekuks. Võtan püstolkuulipilduja kaela ja jään külalise jutu lõppu ootama. Tal ei paista kiire olevat. Seal siseneb minu rühmavanem, esinedes kõvasti, et pataljoni ülem kuuleks, kellele Rooli poolt lavastatud eestikeelne raport ongi mõeldud: „Härra leitnant, hoidke oma ja külalise pea kraavipõhja ligi, et ma teile pihta ei lase!" Raporteerija teeb pöörde ja läheb. Ka meie asume minekule. Juba lossipargist väljudes viskume maanteekraavi pikali, hakates selle põhja mööda roomama. Mina ees, külaline kannul. Saabunud on pilkane öö. Võtab aega, kuni silmad pimedusega harjuvad. Kuna ronime ülesmäge, seletavad silmad majade siluette ja kingu otsas vaenlase tankirususid. Samal ajal sähvab vasakul põllul tuli ja moment, hiljem vingub valang üle meie peade. Jätkame roomamist. Uus valang läbistab õhu.
Küsin selja taha, kas kõik on "ordnungis". Vastus, et korras, tuleb tükk maad tagant poolt. Pärast kolmandat valangut ei tule mu küsimusele enam vastust. Alustan tagasiroomamist. Pärast tükk aega kestnud roomamist jõuan külaliseni, kes kuuldavalt lõõtsutab. Küsin, et kas ta sai pihta? Ei! Ta olevat ümbermõtelnud. Kuigi ta lao leiaks, pole seda võimalik vaenlase nina alt ära tuua ja ta teeb ettepaneku tagasiminekuks.
Pataljoni naastes on seal rahvast rohkem kui tavaliselt. Kõik tahavad tuumakale naljale kaasa elada. Mul on küllaltki tegemist sellega, et ettekannet tehes mitte naerma pursata. Arusaamatuks jäi, kas külaline kartis oma elu või ilusa mundri pärast, mis roomates sai kannatada. Lahkume käepigistusega, üksteisele head sõduriõnne soovides. Märtsikuu alguseks oleme venelaste poolt nagu ära unustatud. On päevi, kus meie lõiku ei kuku ühtegi mürsku.
Päikesepaistelised päevad on tujutõstvad, millele kaasa aitab lõokeste sillerdus, sest nende jaoks on juba küllaldaselt musti põllukünkaid. Loomatoit on juba ammugi lõppenud, loomad ise minema aetud. Osa neist leidis kasutamist rügemendi staabi poolt ellukutsutud vorstivabrikus, mille saadused andsid märgatavat lisa toidule kuni Oppelni kotist väljatulekuni.
Tegevusetu ja sündmustevaene aeg rindel on sõdurile samasuguseks nuhtluseks, nagu vaenlase rünnakud. Nii otsivad mehed vahiteenistusest ülejäänud ajale tegevusalasid. Üheks populaarsemaks ajaviiteks kujuneb külas leiduvate mootorsõidukite remontimine. Minu rühm näiteks seab korda traktori koos järelvankriga, mis meid hiljem taandumisel koos relvade ja laskemoonaga välja toob kuni Spitzeni.
15. märtsi hommik tervitab lääne kandist kostva pideva ja võimsa relvade sümfooniaga. Rügemendist tuleb teade suurest vene pealetungist meie diviisi vasakpoolses naabrilõigus. Lõunapaiku nõutakse rügemendist ühte rühma ohvitseri juhtimisel, marsiüksuse kujundamiseks ja vaenlase sissemurde riivistamiseks. Meiepoolseks ohvitseriks määratakse ltn. Sulg. Ja siis hakkavad sündmused kiiresti arenema. Vasturünnak ei andnud soovitud tulemusi. Rea diviiside - eesotsas Eesti Diviisiga - kottijäämise võimalus on aktuaalne. Sama päeva õhtuks saabub rügemendist käsk: Pataljonil vaenlasest lahtikiskumist alata kell 23.00. Lõik maha jätta 17. märtsi hommikul kell 01.00. Ühinemine rügemendi üksustega Dambrau teeristil jne.
Olen lapsena mõnigi kord kuulnud lugusid I Maailmasõjast ja Vabadussõjast, kus üks kui teine oma lähenevat sõdurisurma ette aimas. Istun 16. märtsi õhtul viimast korda pataljoni staabis lossi suure söögilaua ääres ja laome passianssi. Korraga ütleb Rool: „Elmar, kas pole naljakas, et kõik mängud, mis ei pea välja tulema, lahenevad ja mis peavad lahenema ei lähe lahti." Küsin temalt, et mida ta tahab siis kaartidelt teada? Kas kotist väljatulekut?
Ltn. Rool langes neli päeva hiljem Ziege juures, diviisi väljamurdmisel kotist. Kell 01.00 alustab pataljon taandumist 8. raskekompanii olles esijärgus. Seljataha jääb pataljoni 7 nädala pikkune püsimine Karbischaus, lääne kultuuri kaitsepostil asiaatide vastu.
Järelsõna:
Eeltoodu on katke minu käsikirjas olevast sõjasündmusi käsitlevast kroonikast, sündmustest, millest tänavu möödus veerand sajandit. See mälestustesari tahab olla ühtlasi ka dokumentatsioon eesti sõduri kõrgele intelligentsile ja võitlusvaimule. Eesti sõdur võitles ka siis veel mehist võitlust, kui ta oli kaotanud oma isade maa. Ta võitles edasi. Võitles oma sajanditepikkuse läänekultuuri eest, mis oli teinud teda tugevaks ja hoidnud sulamast oma ida-naabri suurde katlasse, kuhu on kadunud rida hõimlasi - soomeugri rahvaid. Eesti sõdur võitles mehiselt ning andis hävitavaid lööke inimkonna suurimatele valeõpetuse kandjatele, kommunistliku ideoloogia poolt kantud 20. sajandi hunnidele. Eesti sõdur pidi alistuma vaenlase tohutule materjaalsele ja arvulisele üleolekule, kuid ta pole aga iialgi vaimselt murdunud. Eesti sõdalase kreedoks jääb meie suure vaimuvõitleja Marie Underi poolt kirjutatud sõnad: „Meilt palju võetud - siiski meile jäi me uhkus, au ning viha: seiskem püstipäi!". Ülaltoodud sõnadega tervitan kõiki oma toonaseid võitluskaaslasi kogu laias maailmas, neid sündmusi meenutades.
Toronto, Kanada,
1970. aastal Elmar Silm


Kommentaar


Olen huviga jälginud ltn. Elmar Silma kirjutusi. Oman just sellest ajast lühimärkmiku ning sellepärast palun ka minu kirjale ruumi leida.
Ltn. Silma kirjutuse juures on ära toodud 46/20 ED. paiknemine 2. veebr, 45. 6. kompanii ltn. Heino In-nuse juhtimisel asus 25. jaanuaril 1945 rindele Wolfsgrundis ja asus ka märgitud ajal samas. Kuulusin 6. kompanii staabi komandosse, mis koosnes peamiselt täpsusküttidest, et kompanii ülemal oleks võimalus neid alati sinna paigutada, kuhu vaja oli. 2. veebr. ööl saatis ltn. Innus mind, Arnold Vaageni, Karl Pälli ja teisi, kõik kokku 9 meest, tagalasse kaevikuid kaevama, et võimaliku taandumise korral oleksid olemas mõned laskurpesad järeltee katteks. Väljusime Wolfsgrundist Karbischau suunas kulgevat teed mööda. Veidi enne oja silda ühineb idapoolt tulev tee meie poolt kasutatud teega, kuhu hakkasimegi kaevikuid kaevama. Kui olime tööga lõpule jõudmas, nägime ida poolt tulevat teed mööda meie suunas kaht kogu jooksmas. Selgus, et need olid viimased sakslased 6. kompanii paremalt tiivalt. Mõlemad olid relvadeta ning ütlesid, et nende järel tuleb sama teed mööda suur vene üksus. Sakslased jooksid edasi Karbischau suunas. Meie relvastus oli kaks MG-d, minul 10-lasuline täpsuspüss ja teistel kuuel harilikud sõjaväepüssid. Laskemoona arvasime esimeseks tulelöögiks endil küllalt olevat. Asusime positsioonidele ja jäime ootele. Kui voor jõudis 250 kuni 300 m kaugusele, avasime kiirtule. Meie arusaamise järgi venelased ei lasknud meile vastu, mitte ainustki pauku. Küll aga võeti meid kusagilt mujalt mingite raskerelvade tule alla, õnneks ei tekitanud see meile viga. Meie kõikide pilgud olid vaenlasele suunatud, ei märganud keegi seda, et ka mõni "käkk" oleks venelaste hulgas ehk nende läheduseski lõhkenud, sest öösel ei oleks lõhkemise leek nähtamatuks jäänud.
Tagasi Wolfsgrundi jõudes läksin ltn. Innuse juurde, et juhtumist ette kanda. Innus pöördus rõõmsalt minu poole, aga kui oli minu ettekande ära kuulanud, käratas järsult: Kuradi tobujürid, nüüd siis tapsite sakslaste vanadekodu puhtalt maha! Vasta mulle otsekohe, kuidas sai nii suur vene üksus meie selja taha, pealegi ilma eelpostideta ja teile otse suhu? Nad tulid, härra leitnant! Mis kurat, tulid... tuli ja tuli oli. Ära sa mõtle, et sakslased oma vanaisade tapmist sulle andestavad! Järgmisel hommikul saatis ltn. Innus kompanii kirjutaja Korpi ja ühe teise mehe öist sündmuskohta vaatama. Üks haavatud venelane oli aga kompanii kirjutaja seal maha lasknud. Alles järgmisel õhtul kinnitas ltn. Innus, et need, keda meie tulistasime, olid siiski venelased. Eelmise öö pahandused ja kõvad sõnad otsustasime sõdurliku käesurve kinnitusel unustada samas.
Alles nüüd, hiljem, selgub ltn. Silma kirjutuse põhjal, kelle poolt lastud „käkid" tol ööl meie selja taga paukusid.
Sõjas juhtub mõndagi!
Kalifornias, septembris 1970 kaasvõitlejaliku tervitusega
August Polli

[propatria]

Tänu huvitava materjali eest!

ProPatria

[speedsta]

Raamatust ProPatria leidsin ühe sugulase nime, kes langes/maeti Karbischausse. Kunagi lugsin ka mingit raamatut, milles kirjeldati lahingut Oppelni kandis, samas oli ka kaarte erinevate külade kohta, kus lahingud toimusid,. Samuti oli ära märgitud umbkaudsed kohad, kuhu langenud maeti. Mäletamistmööda oli raamat valgete kaantega, rohkem pole meeles. Tuleb ehk kellelegi meelde, mis raamtust võib olla juttu?

[Reigo]

Tuleb ehk kellelegi meelde, mis raamtust võib olla juttu?

Vast "Teed ja saatused" (Tartu, 2001)?

[yorke]

Hello everyone,

My name's Jarek, I'm from Poland, from Lower Silesia, where I live in city (Ohlau) 30km from Karbischau and Schönwitz. We are historians and explorators (me and my friends are searching what is left after fights in forests) searching information about 20 DGren SS "Estland", particularly about 45,46,47 regiments. I've found this article using google and searching by keywords connected with fights near Oppeln.

Is there any german or english translations of this article ?

regards,
Jarek