eesti mehed ja soomukid.....

[drachenheim]

SS-Waffen-Panzerjäger Abteilung 20 koosnes

- Stabskompanie

- 1. Panzerjäger-Kompanie (9 - 12x TT-suurtükk, Eestis siis 75 mm)

- StuG-Abteilung (10x StuG III, IV või Hetzer)

- 3. leichte FlaK-Kompanie (12x 20 mm FlaK)

See nn StuG-Abt oli tegelikult kompanii suurune üksus, kuid seda kutsusti Abteilungiks. Seega eesti sõjakirjanduses ringi liikunud jutud, et meil oli oma Sturmgeschütz Abt 20 vastab osaliselt tõele - see oli PzJäg Abt Sturmgeschütz-Kompanie ehk Jagdpanzer Kompanie. Relvastuses olid Hetzerid. Mingit eraldi Sturmgeschütz Abt 20 ei olnud, seda polnud ka jalväediviisides ette nähtud.
Samas on andmeid, et näiteks Klooga õppelaagris olid Sturmgeschützid.(Kindlalt on teada üks lühikese toruga isend, ehk siis Sturmgeschütz III - kui ma ei eksi.

Eesti diviisile eraldatud Hetzerid:
14.08.44 - 14 tk, jõudsid septembri algul 1944, Krivasoosse, kuid taganesid kohe Tallinna. Seega need Sinimägede lahingust osa ei võtnud.
2.02.45 - 5 tk -Sileesias
12.2.45 - 5 tk

[andrus]

Eesti diviisile eraldatud Hetzerid:
14.08.44 - 14 tk, jõudsid septembri algul 1944, Krivasoosse, kuid taganesid kohe Tallinna. Seega need Sinimägede lahingust osa ei võtnud.
2.02.45 - 5 tk -Sileesias
12.2.45 - 5 tk

tore oleks, kui saaks teada selle allika, mille järgi need esimesed hetzerid eestisse jõudsid

[Arensburger]

hm, siin üks veidi mitte just väga tänuväärne tegevus, aga infi edastamiseks tuleb vast siiski kasuks. nimelt jõudis rootsi kaudu minuni ühe eesti postitaja privaatselt saadetud inf, mida siis mina edastan ise sisu kuidagi kontrollimata. kuna ka allikaid pole selles saadetises näidatud.
aga siit ta tuleb.
foorumist http://forum.axishistory.com eestist postitaja Arensburgeri saadetud inf (tõlgitud tagasi eesti keelde):

Kuid ühe sakslase memuaarides oli kirjas järgmine: " olime Riia all rindel septembris - oktoobris 1944. Ühte meie vasturünnakut tuli toetama väga imelik tankiüksus. Neil olid tankid, milliseid ma varem kunagi polnud näinud. Oma uudishimu rahuldades sain teada, et tegemist on inglise trofee-tankidega ning tankides istuvad eesti üliõpilased, kes kandsid 20. SS-diviisi grenaderivormi. Eestlaste sõnul polnud nad saanud mingit eriala väljaõpet, aga lahingusse läksid nad nagu hullud. Paljud neist tankidest hävitati, aga meie vasturünnak oli edukas ning rinne nihkus 30 km edasi.”

Nii palju siis sellest teemast. Saatsin ka Arensburgerile PM, et avaldan infi siin. Loodetavasti ta kommenteerib rohkem, kust inf pärit jne.

Antud informatsioon pärineb ühe (rumeenia päritoluga) sakslase Jakob Josti sõjamälestustest. Mingi osa neist ilmus 1998.a. Chicago saksakeelses ajalehes "Eintracht" pealkirja all "Der Hölle Entkommen" (Põrgust pääsenud). Riia kaitsel sõdis Jost "Stosstruppe Ebert" ridades ja tungisid peale koos "Estländisher Panzerdivision"(?)-iga. Mainitud oli ka T-34 -sid eestlaste käsutuses, sest need olla seisma jäänud, et tulistada ja siis olla jalavägi neile järele jõudnud.
Olla kohtutud ka "Jossif Stalin" tankiga, mis eestlaste tanke olla puruks lasknud, kuid JS-ist olla jagu saadud tankide ja jalaväe koostöös. Nimelt olla selle tankirusikatega puruks lasknud üks ukraina päritoluga mees(?), kes samuti eestlastega kambas oli.
Veel mainis ta, et hiljem olla nad sisse piiratud ja seejärel piiramisrõngast vabastatud kindral Schörneri poolt kiirelt moodustatud Stosstrupp`ide poolt, mis olnud enamuses moodustatud SS mundris eesti noorukitest. Jost kirjutab: "Nii õnnestus meil sissepiiratutel välja tulla. Rõõmust lendasid kiivrid õhku ning vabastajatele hüüti - Kamerad! Ich danke Dir!"

Jakob Jost enam ei ela ja tema mälestused on kirjutatud küllaltki suurte vasturääkivustega ja tekitavad palju küsimärke. Ise mul neid lugeda ei oli õnnestunud, kuid minule on neid refereeritud teiste poolt.

[hillart]

Võib-olla on selle saksa veterani jutus peetud silmas hoopis lätlasi, sest minu enda kogemus on seni küll näidanud, et suurrahvastele (nii sakslased, venelased, kui ameeriklased jne.) on kõik balti väikeriikide rahvad suures osas ühed, kusjuures mõned isegi ei tea, et siin 3 erinevat rahvusriiki asusid. Arvan, et samasisulisi kogemusi on paljudel. Ise sain "meeldiva" üllatuse osaliseks, kui vene kroonust naastes oli ülemuskond mulle lennupileti Riiga, mitte aga Tallinna, võtnud, tuues põhjuseks, et "mis vahet seal nii väga on". Tulemuseks oli, et jäin kopika rahata kodust mitmesaja kilomeetri kaugusele.

[Roco]

Tuuletallaja

Sonderkraftfahrzeug 10/4 oli 20 mm Flak 30 kahuriga
Sonderkraftfahrzeug 10/5 oli 20 mm Flak 38 kahuriga
julgen väita et pidil mis on aadresil http://www.zone.ee/soldaten/images/SdKfz104.jpg?2
on Sdkfz 10/5 mitte 10/4...masina kastis nimelt on 20 mm Flak 38
(ma just tegelesin Sonderkraftfahrzeug 10/4 mudeli kokkupanekuga ja se oli Flak 30-nega...oman ka Flak 38 mudelit ja vahe nende kahurite vahe on suur....erinevused sihikus/ kaitse kilbis/ tõstemehanism ja paljus muus)

[Arensburger]

tänan, hea info eest!
kahjuks pole mul narva pat. 3. osa käepärast aga seal oli samuti ühes kirjas juttu oppelni all olnust , vähemalt kahest eesti tankimeeskonnast kellest 1 lasti sodiks ja teine pääses.
kuna see info pärines 60`tel kirjutatud hukkunud eestlasest tankikomandöri lese kirjast siis ei osanud ma ka sellest midagi arvata!

Raamatust "Visadus Võitis" pataljon "Narva" ajalugu III
ILMAR SELGISE MÄLESTUSEKS

Katkend Endel Lassi kirjast Ilmar Selgise õele Ellenile 18. mail 1962. a.

Tervitusi Tallinnast,

......Ilmariga olin koos Narva ja Läänerindel ja pärast Saksamaal. Säält läksime 1944. aasta lõpul puhkusele Austria pealinna Viini. Tulime tagasi 1945. aasta 10. jaanuaril. Siis saadeti meid kooli, aga õnnetuseks meie ei saanud seda lõpetada, front tegi kõigele lõpu pääle. Selle kooli nime ma jälle ei mäleta, kus viibisime. Nii et, see ei ole kunagi õige ja seda Teie ärge kunagi uskuge, et Ilmar oli vangilaagris ja viidi Venemaale. Muidugi huvitab Teid see, miks ma teda taga otsisin, õigemini tema omakseid. Teate, Ellen, ta oli mulle rohkem kui sõber. Kui palju kordi olin temaga ühes maganud, palju oleme temaga ühest katlast suppi söönud. Võib-olla mõtlete, miks ma just temast kirjutan ja et ta oli mulle hää sõber. Neid ridu on mul raske paberile panna. Ellen, jäime 27 mehest, kellega koos olime, kahekesi järele. Teised langesid raskes lahingus! Saksamaal olime oma vanast põhjast ainult kahekesi. Leppisime temaga kokku. Ükskõik kumb kunagi kodumaale enne jõuab, otsib üles teise omaksed. Seda siiski pidin tegema mina. Ellen, olge nüüd nii pai ja ärge kurvastage. Ma ei taha Teid enam piinata, et peate teda ootama. Tean, et iga õde ootab oma venda koju. Ellen, aga Teie vennas enam kunagi ei tule.

See oli 1945. a. aprillis, olime Saksamaal ümberpiiratud Oppelni linna juures. Eesti väeosa murdis säält siiski raskete kaotustega läbi, sääl hulgas oli ka Ilmar, ta oli raske tanki komandör. Mina jäin oma masinaga mõnisada meetrit läbimurdekohas toppama, sain täistabamuse masina lintidesse, aga Ilmar omaga tuli õnnelikult läbi. Nagu mulle pärast mehed rääkisid, oli Ilmar küsinud, kas minu masin tuli ka kohale. Aga jalaväelased olid öelnud, et see ja see masina tüüp ja number seisab sääl küla taga purustatud roomikutega. Maa oli lage, päeva ajal oli mul säält ühes meeskonnaga äratulek raske ja venelased olid iga tund sisse murdmas. Sain suure vaevaga Ilmariga raadioühenduse. Küsis minult, kas oled elus ja terve. Vastasin, et kõik oleme kuuekesi veel elus, aga kui kauaks. Masin, millel oli Ilmar, jäi veel esialgu meist 9-st üksi järele. Viimased sõnad olid temal minule: "Tulen kohale ja vean su ära, kaua sa sääl hallitad." Ta murdis uuesti rõngasse sisse tagasi ühes ühe jalaväerühmaga, mis anti toetuseks kaasa. Sääl sattus ta masin vaenlase rasketele tankidele. Nii et nad meieni ei jõudnud. Nende masin sai kogu meeskonnaga mitu täistabamust ja plahvatas põlema. Meie juurde jõudis siiski jalaväe kümmekond meest ja päästsid meid viimasel minutil. Aga masin jäi mul ka niisamuti puhkama kui eelmisedki. Küsisin meestelt, kas Ilmari masinast pääses keegi ka ära? Aga vastus oli: "Mitte keegi, kõik surid ja hukkusid tules." Meie neist 16 mehest, kümnest võõrast ja kuus meie masinast, jõudsime kohale haavatult ainult neli. Teised jäid puhkama Saksamaa mulda. Mul oli temast nii kahju, aga midagi polnud enam teha. Tean, Ellen, et ta tegi seda vabatahtlikut et rõngasse tagasi tuli. Ta ohverdas oma vere selleks, et teisi päästa. Pääle selle autasustati Ilmari. Aga mis see enam aitab. Pääle surma tehku mis tahavad.
Ellen, ärge kurvastage. Ta ei teinud kellelegi häbi. Nii oleks meist teinud igaüks, kui seda oli vaja rasketel tundidel.....
Tervitab Enn.

Tõenäoliselt on selles loos tegu Sturmgeschütz Abt 20 ehk PzJäg Abt 20 Sturmgeschütz-Kompanie ehk Jagdpanzer Kompanie meestega. Kuna jutust tuleb välja, et kasutusel on olnud erineva suurusega riistasid, siis tundub versioon, et Eesti Diviisil olid vaid Hetzer tüüpi jahitankid, mitte vett pidav olema.

[andrus]

Tõenäoliselt on selles loos tegu Sturmgeschütz Abt 20 ehk PzJäg Abt 20 Sturmgeschütz-Kompanie ehk Jagdpanzer Kompanie meestega. Kuna jutust tuleb välja, et kasutusel on olnud erineva suurusega riistasid, siis tundub versioon, et Eesti Diviisil olid vaid Hetzer tüüpi jahitankid, mitte vett pidav olema.

antud teksti põhjalt tehtud järeldus tundub natuke liiga julge olevat

mees räägib 6-mehelisest tankimeeskonnast, sellise meeskonnaga tanke oli minu teada sakslastel ainult 1: neubaufahrzeug, valmistati neid tervelt 5 tükki, kusjuures 2 tükki ei olnud isegi mitte soomusterasest. Kasutati Norras, 1 õhiti seal oma meeste poolt.

järgmine variant: rasked tankihävitajad Jagdtiger või Elefant, mõlemal samuti 6 meest. Esiteks peaks minu arvates iga saksa soomusmasinal teeninu suutma vahet teha tankil ja liikursuurtükil, teiseks on neid masinaid kasutanud üksused enam-vähem teada, tühipalja jalaväediviisi käsutusse neid ei antud, kasutasid ainult spetsiaalsed tankihävituspataljonid, siin aga räägitakse tervelt 9-st masinast (10% emma-kumma masina kogutoodangust)!

kergelt soomustatud liikursuurtükke, nagu hummel ja nashorn, ei paindu keel kuidagi raskeks tankiks nimetama, kuigi mõõtmetelt olid nad üsna kobakad

rohkem nagu midagi pähe ei tule, liigitan siis 6 mehelise meeskonna jutu mäluhäireks esialgu.

Nüüd võimalusest kasutada mingeid "mustalt saadud" masinaid peale hetzerite: tanki/liikursuurtüki kasutamine eeldab küllaltki pikka väljaõpet, ilma väljaõppeta kelleltki ülevõetud masina kasutamine lõppeb kiiresti masina rikkega. Lisaks puudub ülevõetud masina korral võimalus teha jooksvat remonti, puuduvad tagavaraosad jne., masinat saaks kasutada kuni esimese rikkeni.

ps.
oops, unustasin, ka mausis istus 6 meest, tehti neid 2 tükki, ühes nendest võis siis istuda tõenäoliselt kirja autor ja teises siis see teine mees.

[andrus]

Eesti diviisile eraldatud Hetzerid:
14.08.44 - 14 tk, jõudsid septembri algul 1944, Krivasoosse, kuid taganesid kohe Tallinna. Seega need Sinimägede lahingust osa ei võtnud.
2.02.45 - 5 tk -Sileesias
12.2.45 - 5 tk

tore oleks, kui saaks teada selle allika, mille järgi need esimesed hetzerid eestisse jõudsid

nii, leidsin lõpuks ka dokumendi, mis kinnitab drachenheimi ja tema allika sõnu selles osas, et hetzerid tõesti eestisse jõudsid:

ArmeeAbt Narwa, Tagesmeldung über Panzer- und Sturmgeschützlage 10.09.1944

20.SS.PzGrDiv 14 masinat, kirjas Stug'de jaoks ette nähtud lahtris, 13 lahinguvalmis, 1 lühiajalises remondis.

allikas NARA T312-1634-202