Jugoslaaviasse ja Kreekasse „kõrvalepõike“ teinud grupeering ei olnud ju kokkuvõttes nii suur, inimkaotused selles kampaanias olid tagasihoidlikud (tõsi, tehnika kulus päris kõvasti) ning suurem osa sinna suunatud üksustest olid õigeks ajaks idapiiri juures tagasi.
Põhiline on aga see, et Barbarossale said saatuslikuks mitte paarinädalane hilinemine või kindral Pori ja kindral Talv, vaid järgmised tegurid, mida ajafaktor või ilmastik eriti ei mõjuta:
- Alahinnati Punaarmee suurust ja mobilisatsioonipotentsiaali (algselt arvati, et piisab vaid Punaarmee piiriäärse grupeeringu purustamisest ning rohkem tõsiseltvõetavaid reserve venelastel pole);
- Logistiliselt ei suudetud varsti pärast piiri ületamist enam oma pealetungigrupeeringuid tagada – mida kaugemale piirist läksid Saksa üksused, seda kesisemaks muutus järelevedu, sest polnud piisavalt palju ja piisava läbilaskevõimega raudteeliine. Seetõttu tuli varude kogumiseks teha pidevalt üsna pikki operatiivpause (nt. keskrindel peatus rinne sisuliselt juuli lõpust oktoobri alguseni), Moskvat vallutamast ei takistanud mitte ainult Punaarmee vastupanu, vaid fakt, et sakslastel polnud selleks piisavalt bensiini ja laskemoona – ja see kõik toimus veel enne teedelagunemise ja talve algust;
- 1941. aasta septembri lõpuks olid pea kõik Saksa eesliiniüksused juba „verest tühjaks lastud“ ja oma võitlusvõime äärmisel piiril. Kogu Saksa idaarmee suuruse juures ei tundu sügiseks kantud kaotused just väga suured, kuid lõviosa kaotustest langes just eesliiniüksuste kanda, mitte aga lahingutoetuse või lahinguteenindustoetuse üksustele, mistõttu oli enamus jalaväeüksuste kompaniideks sügiseks kahanenud rühmasuurusteks üksusteks. Seejuures olid kaotused eriti rängad just nende osas, kes paratamatult lahingus enam silma pidid paistma – ehk suurepärase väljaõppe ja kogemustega nooremohvitseride ja allohvitseride hulgas, keda enam asendada polnud võimalik. Eesliiniüksuste võitlusmoraali hoidiski üleval vaid eelnevatest võitudest tekitatud enesekindlus ning lootus, et sõja lõpetamiseks oodatakse neilt vaid veel viimast pingutust ehk Moskva vallutamist.
Seega – kuu aega varem alustades oleks Wehrmacht enne talve algust mingi ime läbi võinud Moskvani jõuda, aga tühjaks kurnatud üksuste ja kokkuvariseva logistikasüsteemi tõttu oleks nad venelaste väiksemagi surve korral üsna kiirelt pidanud ka taganema. Ja sõja lõpptulemust oleks see üsna vähe mõjutanud.
Üsna hea ülevaade Barbarossa läbikukkumise põhjustest ülalmainitud võtmes leiab sellest raamatust:
http://www.amazon.com/Without-Garlands- ... 071102734X Soovitan soojalt!