Kuramaa kott ehk Läti Sinimäed
Postitatud: 22 Nov, 2005 7:47
Piir tõsteti ringi ja nii ta siis kulges läbi ühe omaette hoidva rahvakillu maade, jagades need kaheks. Mitte midagi ei olnud teha, mitte kellelegi ei olnud kaevata. Sajandeid oli elatud kas siin- või sealpool piiri, aga nüüd läks piir maa südamest otse läbi.
Teatavasti veeres rinne 1944. aasta septembris Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva langes, siis pidasid rinnet Sinimäed, kuid needki tuli raskete lahingute järel käest anda, sest Punaarmee oli Emajõe joonelt – jällegi hirmsa verepulma hinnaga – läbi murdnud.
Eesti Vabariigi taastamise üritus luhtus, põgenikevoorid suundusid mere poole, aga ka lõunasse, Läti ja Leedu suunas.
Paljud kommunistide vastu sõdinud mehed otsustasid Eestisse jääda ja peitsid ennast metsa, paljud taganesid Saksamaale.
Leidus küllalt neidki, kes, olles küll Saksa armees sõdinud, ennast eriti ei varjanudki ja lootsid, et neil õnnestub oma minevik sõjakaoses maha vaikida, või koguni, et Nõukogude võim ausad rindemehed rahule jätab.
Paraku ei jätnud. Esialgu polnud asi mitte niipalju selles, et äsjaseid julgestusüksuste või Waffen-SSi mehi oleks ähvardanud Siber (see muidugi ka), vaid hoopis selles, et Punaarmee mobiliseeris nad oma ridadesse. Sõda lihtsalt ei lasknud mehi oma haardest välja, tee mis tahad.
Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist Punaarmeesse riisutud mehi oli, on võimatu täpselt öelda, kuid usutavasti 5000 kuni 10 000. Küllap leidus selle kontingendi hulgas neidki, kes peitsid end Punaarmees KGB eest.
Nii või teisiti said tuhanded mehed, kes alles mõne kuu eest oli punastele tuld andnud, viisnurgaga pilotka pähe ja kirsad jalga. Selles varustuses saadeti nad 1945. aasta märtsi lõpus Jelgavast u 50 km lääne pool rasketesse lahingutesse.
Mis sõda see oli, mida veel neil kuudel siinsamas Lätis peeti?
See oligi kuulus Kuramaa kott, mille suu oli sulgunud 1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas. Liepaja alt jooksis rinne kirde suunas Tukumsi juurde Liivi lahe ääres.
Kuramaale jäi kinni üle poole miljoni mehe, kelle käsutuses oli rida lennuvälju ja sadamaid, millest olulisemad olid Liepaja ja Ventspils. Väegrupi põhijõu moodustasid 18. ja 16. armee vastavalt sakslaste lääne- ja idatiival. Rõhuv enamik olid sakslased, kuid nende kõrval seisis ka u 15 000 läti Waffen-SSi meest, SS-diviisid Nordland ja Nederland ning täpsemalt tuvastamata hulk eestlasi.
Viimaseid ei võinud väga palju olla, sest enamik oli kas Saksamaal, teel Neuhammerisse, või Laskurkorpuses.
Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus ise Saksa rinnet vasardama.
1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile või Žukovile kuidagi meeldida.
Kuid selles polnud ka midagi katastroofilist. Nordi pool miljonit meest võinuks kotti kinni suruda, ise Saksamaad vallutades, kuid ei. Selle asemel ründas Punaarmee Kuramaad mõnevõrra seletamatu raevuga, kandes ränki, sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.
Saksa poole kangekaelsus Kuramaast kinnihoidmisel on osalt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned), kuid ka Hitleri jonni ja süveneva ebaadekvaatsusega. Igatahes püüdsid kindral Guderian ja admiral Dönitz talt korduvalt välja meelitada luba Kuramaa evakueerimiseks, kuid asjata.
«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» käratas füürer ja nii teda ei loovutatudki kuni sõja lõpuni. Kui kindral Hilpert oleks teadnud, et N Liit juba 1991. aastal kokku variseb, võib-olla oleks ta kauemgi vastu pannud
Niisiis alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaale jäänud väegrupi hävitamiseks, korraldades selleks 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul tervelt kuus suuremat pealetungi, keskeltläbi iga kuu ühe.
Lahingute ägedusest annab tunnistust statistika. Kui uskuda Werner Haupti, siis hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes ka ise muidugi raskeid kaotusi.
Punaarmee järgmise rünnaku käigus novembris langes Saksa poolel surnute, haavatute ja kadunutena rivist välja üle 30 000 mehe, Nõukogude poolel ligikaudu 40 000 (neist u 15 000 surnutena).
Iga suurrünnakuga võitis Punaarmee mõningaid väheldasi territooriume, kuid iga kord jäi Saksa rinne püsima, mis muutis nähtud vaeva ja kantud kaotused lõppkokkuvõttes mõttetuks.
Mõnes mõttes sarnanes kuramaalaste elu nüüd eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all muudkui püsis ja püsis. Kindlasti tekkis mingi omalaadne atmosfäär ja kokkuhoidmistunne, küllap erakorralise identiteedi algmedki.
Igatahes nimetati väegrupp Nord 1945. aasta jaanuaris ümber väegrupiks Kuramaa ja tema territooriumi, mille «pealinn» oli Liepaja, hakati nimetama «Kuramaa kindluseks». Väegruppi kuulus jaanuaris ikka veel 400 000 meest, kes hakkasid käisel kandma Kuramaa embleemi.
Tekivad veidrad paralleelid kõigest veerandsaja aasta eest Lätis mõnevõrra elevust tekitanud Landeswehriga, kes muide just Liepajas pani ametisse saksasõbraliku pastor Niedra valitsuse ja nägi oma põhimissiooni võitluses enamlastega
Mis puutub Kuramaa väegrupi kahanemisse, siis ei tulnud see ainult lahingukaotustest, vaid vägesid hakati tasahilju ja osalt ehk Hitleri tahte vastaselt ka evakueerima, et neid kasutada seal, kus olukord veelgi hullem.
Näiteks lahkusid märtsis Nordland ja Nederland. Kuid põhiosa jäi kohale ja pidas vastu.
Nüüd, 1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval lahingusse ka kodumaal mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.
Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning paraku ka 19. Läti SS-diviis. Kui palju eesti poisse neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Kindlasti ulatub see arv sadadesse, võib-olla ka tuhandetesse.
Sundida eesti poisse Lätisse punavõimu viima, mille eest lätlased neid täie õigusega tapsid – see on kommunismi võigas kuritegu, üks paljudest. Kummaline oleks süüdlast otsida lätlaste või eestlaste hulgast.
Laskurkorpus tõmmati aprilli algul lahinguist tagasi ja pidi mais uuesti tulle minema, kuid sõda sai läbi. Viimasel hetkel jõudis väegrupi Kuramaa juhatus meritsi evakueerida u 25 000 meest, mis oli siiski nõrk lohutus võrreldes tõsiasjaga, et kotti jäi veidi üle 200 000 sõduri, kes nüüd itta sõjavangi marssima hakkasid.
Nende kannatused ei olnud veel läbi ja võib-olla seisis kõige hullem alles ees.
Eriti nende 14 000 läti vabatahtliku jaoks, kes samuti vangi langesid ja keda Nõukogude võim ei kohelnud mitte vaenlaste, vaid nõndanimetatud kodumaa reeturitena. Võib muidugi küsida, kas see saatus oligi hullem kui Tšehhi põrgu, mida samal ajal kogesid nende eestlastest relvavennad.
Üldse võib seoses Kuramaa kotiga nii mõndagi küsida.
Näiteks tulla lagedale väitega, et Kuramaal õnnestus see, mis Sinimägedes ei õnnestunud (pidada vastu kuni sõja lõpuni, lootuses, et lääs ei luba Stalinil Balti riike uuesti alla neelata), – kuid et see ei aidanud lätlasi mitte põrmugi.
Ka nemad tõmbasid oma lipu enne lõppu masti ja moodustasid valitsuse, kuid sellest ei hoolinud ei N Liit ega lääs karvavõrdki. Mis justkui tõestaks, et Sinimägedes ja mujal Eestis 1944. aastal tehtud vapruse imeteod olid asjata.
Kuid arvatavasti oleks see vaid tagantjärele targutamine. Me ei saa öelda, mis siis oleks saanud, kui oleks juhtunud ime ja Balti riigid oleks kuni 8. maini jäänud üheks suureks «kotiks», kuhu punavägi poleks jõudnud.
Ja veel vähem tohime üleolevalt suhtuda meestesse, kes võisid isegi kõige kibedama kaotuse tunnil öelda nagu McMurphy «Käopesa» filmis: «Aga ma vähemalt proovisin!» Moraal on sama: ka kaotatud võitlus võib kellelegi (kunagi) vabaduse tuua.
09.05.2005
Lauri Vahtre, ajaloolane
Teatavasti veeres rinne 1944. aasta septembris Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva langes, siis pidasid rinnet Sinimäed, kuid needki tuli raskete lahingute järel käest anda, sest Punaarmee oli Emajõe joonelt – jällegi hirmsa verepulma hinnaga – läbi murdnud.
Eesti Vabariigi taastamise üritus luhtus, põgenikevoorid suundusid mere poole, aga ka lõunasse, Läti ja Leedu suunas.
Paljud kommunistide vastu sõdinud mehed otsustasid Eestisse jääda ja peitsid ennast metsa, paljud taganesid Saksamaale.
Leidus küllalt neidki, kes, olles küll Saksa armees sõdinud, ennast eriti ei varjanudki ja lootsid, et neil õnnestub oma minevik sõjakaoses maha vaikida, või koguni, et Nõukogude võim ausad rindemehed rahule jätab.
Paraku ei jätnud. Esialgu polnud asi mitte niipalju selles, et äsjaseid julgestusüksuste või Waffen-SSi mehi oleks ähvardanud Siber (see muidugi ka), vaid hoopis selles, et Punaarmee mobiliseeris nad oma ridadesse. Sõda lihtsalt ei lasknud mehi oma haardest välja, tee mis tahad.
Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist Punaarmeesse riisutud mehi oli, on võimatu täpselt öelda, kuid usutavasti 5000 kuni 10 000. Küllap leidus selle kontingendi hulgas neidki, kes peitsid end Punaarmees KGB eest.
Nii või teisiti said tuhanded mehed, kes alles mõne kuu eest oli punastele tuld andnud, viisnurgaga pilotka pähe ja kirsad jalga. Selles varustuses saadeti nad 1945. aasta märtsi lõpus Jelgavast u 50 km lääne pool rasketesse lahingutesse.
Mis sõda see oli, mida veel neil kuudel siinsamas Lätis peeti?
See oligi kuulus Kuramaa kott, mille suu oli sulgunud 1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas. Liepaja alt jooksis rinne kirde suunas Tukumsi juurde Liivi lahe ääres.
Kuramaale jäi kinni üle poole miljoni mehe, kelle käsutuses oli rida lennuvälju ja sadamaid, millest olulisemad olid Liepaja ja Ventspils. Väegrupi põhijõu moodustasid 18. ja 16. armee vastavalt sakslaste lääne- ja idatiival. Rõhuv enamik olid sakslased, kuid nende kõrval seisis ka u 15 000 läti Waffen-SSi meest, SS-diviisid Nordland ja Nederland ning täpsemalt tuvastamata hulk eestlasi.
Viimaseid ei võinud väga palju olla, sest enamik oli kas Saksamaal, teel Neuhammerisse, või Laskurkorpuses.
Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus ise Saksa rinnet vasardama.
1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile või Žukovile kuidagi meeldida.
Kuid selles polnud ka midagi katastroofilist. Nordi pool miljonit meest võinuks kotti kinni suruda, ise Saksamaad vallutades, kuid ei. Selle asemel ründas Punaarmee Kuramaad mõnevõrra seletamatu raevuga, kandes ränki, sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.
Saksa poole kangekaelsus Kuramaast kinnihoidmisel on osalt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned), kuid ka Hitleri jonni ja süveneva ebaadekvaatsusega. Igatahes püüdsid kindral Guderian ja admiral Dönitz talt korduvalt välja meelitada luba Kuramaa evakueerimiseks, kuid asjata.
«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» käratas füürer ja nii teda ei loovutatudki kuni sõja lõpuni. Kui kindral Hilpert oleks teadnud, et N Liit juba 1991. aastal kokku variseb, võib-olla oleks ta kauemgi vastu pannud
Niisiis alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaale jäänud väegrupi hävitamiseks, korraldades selleks 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul tervelt kuus suuremat pealetungi, keskeltläbi iga kuu ühe.
Lahingute ägedusest annab tunnistust statistika. Kui uskuda Werner Haupti, siis hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes ka ise muidugi raskeid kaotusi.
Punaarmee järgmise rünnaku käigus novembris langes Saksa poolel surnute, haavatute ja kadunutena rivist välja üle 30 000 mehe, Nõukogude poolel ligikaudu 40 000 (neist u 15 000 surnutena).
Iga suurrünnakuga võitis Punaarmee mõningaid väheldasi territooriume, kuid iga kord jäi Saksa rinne püsima, mis muutis nähtud vaeva ja kantud kaotused lõppkokkuvõttes mõttetuks.
Mõnes mõttes sarnanes kuramaalaste elu nüüd eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all muudkui püsis ja püsis. Kindlasti tekkis mingi omalaadne atmosfäär ja kokkuhoidmistunne, küllap erakorralise identiteedi algmedki.
Igatahes nimetati väegrupp Nord 1945. aasta jaanuaris ümber väegrupiks Kuramaa ja tema territooriumi, mille «pealinn» oli Liepaja, hakati nimetama «Kuramaa kindluseks». Väegruppi kuulus jaanuaris ikka veel 400 000 meest, kes hakkasid käisel kandma Kuramaa embleemi.
Tekivad veidrad paralleelid kõigest veerandsaja aasta eest Lätis mõnevõrra elevust tekitanud Landeswehriga, kes muide just Liepajas pani ametisse saksasõbraliku pastor Niedra valitsuse ja nägi oma põhimissiooni võitluses enamlastega
Mis puutub Kuramaa väegrupi kahanemisse, siis ei tulnud see ainult lahingukaotustest, vaid vägesid hakati tasahilju ja osalt ehk Hitleri tahte vastaselt ka evakueerima, et neid kasutada seal, kus olukord veelgi hullem.
Näiteks lahkusid märtsis Nordland ja Nederland. Kuid põhiosa jäi kohale ja pidas vastu.
Nüüd, 1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval lahingusse ka kodumaal mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.
Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning paraku ka 19. Läti SS-diviis. Kui palju eesti poisse neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Kindlasti ulatub see arv sadadesse, võib-olla ka tuhandetesse.
Sundida eesti poisse Lätisse punavõimu viima, mille eest lätlased neid täie õigusega tapsid – see on kommunismi võigas kuritegu, üks paljudest. Kummaline oleks süüdlast otsida lätlaste või eestlaste hulgast.
Laskurkorpus tõmmati aprilli algul lahinguist tagasi ja pidi mais uuesti tulle minema, kuid sõda sai läbi. Viimasel hetkel jõudis väegrupi Kuramaa juhatus meritsi evakueerida u 25 000 meest, mis oli siiski nõrk lohutus võrreldes tõsiasjaga, et kotti jäi veidi üle 200 000 sõduri, kes nüüd itta sõjavangi marssima hakkasid.
Nende kannatused ei olnud veel läbi ja võib-olla seisis kõige hullem alles ees.
Eriti nende 14 000 läti vabatahtliku jaoks, kes samuti vangi langesid ja keda Nõukogude võim ei kohelnud mitte vaenlaste, vaid nõndanimetatud kodumaa reeturitena. Võib muidugi küsida, kas see saatus oligi hullem kui Tšehhi põrgu, mida samal ajal kogesid nende eestlastest relvavennad.
Üldse võib seoses Kuramaa kotiga nii mõndagi küsida.
Näiteks tulla lagedale väitega, et Kuramaal õnnestus see, mis Sinimägedes ei õnnestunud (pidada vastu kuni sõja lõpuni, lootuses, et lääs ei luba Stalinil Balti riike uuesti alla neelata), – kuid et see ei aidanud lätlasi mitte põrmugi.
Ka nemad tõmbasid oma lipu enne lõppu masti ja moodustasid valitsuse, kuid sellest ei hoolinud ei N Liit ega lääs karvavõrdki. Mis justkui tõestaks, et Sinimägedes ja mujal Eestis 1944. aastal tehtud vapruse imeteod olid asjata.
Kuid arvatavasti oleks see vaid tagantjärele targutamine. Me ei saa öelda, mis siis oleks saanud, kui oleks juhtunud ime ja Balti riigid oleks kuni 8. maini jäänud üheks suureks «kotiks», kuhu punavägi poleks jõudnud.
Ja veel vähem tohime üleolevalt suhtuda meestesse, kes võisid isegi kõige kibedama kaotuse tunnil öelda nagu McMurphy «Käopesa» filmis: «Aga ma vähemalt proovisin!» Moraal on sama: ka kaotatud võitlus võib kellelegi (kunagi) vabaduse tuua.
09.05.2005
Lauri Vahtre, ajaloolane
