www.militaar.net

kus kohas asub Pikasillal see surmamets,oleks väga tänulik kui keegi ütleks täpse koha.

Olen käinud seal jalutamas ja võin öelda, et talumehe kartulimaa pole ka nii segi keeratud kui see paik .
Aga kui huvi on siis mine raamatukokku ja uuri ise natuke.
Ei hakkaks asja liiga lihtsaks ka tegema .

Mis värk sellega üldse on

desert eagle kirjutas:kus kohas asub Pikasillal see surmamets,oleks väga tänulik kui keegi ütleks täpse koha.

Võttes kätte omaaegne Eesti sõjaväe kaart, näeb, et tollal kandis see kant nime Ilumets (ka Ilopalu).
Sõjajärgselt tekkinud nimetus "Surmamets" on antud aga tunduvalt laiemale alale, täpsemalt väljendudes - neid "Surmametsi" on isegi mitu...

Mis puudutab aga leidusid, siis vaatamata kõikvõimalike huviliste aastakümnete pikkusele tööle leiab ikkagi korraliku aparatuuri abil sügavamatest kultuurkihi osadest päris palju põnevat "raudset tõde"...

ProPatria

No see paik mida pärast V.Emajõe lahingut hakati nimetama Surmametsaks , kutsuti vanasti Ilupaluks.
Ja M.Laari raamat Emajõgi kirjeldab , et langenud Sakslasi korjati ja maeti seal mitu päeva pärast lahinguid, kuna neid lihtsalt nii palju sinna maha jäi.
Ju siis vend tahab ka kaevandama minna sinna, lootuses leida väheke nodi.

Tänud härrased vastuse eest

Kessel kirjutas:... et langenud Sakslasi korjati ja maeti seal mitu päeva pärast lahinguid, kuna neid lihtsalt nii palju sinna maha jäi.

Nõukogude poole langenutega oli muide samasugune lugu...
Neid oli aga veelgi rohkem.
Ja ümbruskonna inimesed sunniti neid matma.

Asjaosaliste mälestuste järgi käis see töö sedamoodi, et talust võeti appi kõige viletsam hobune (kardeti miini otsa sattumist ja seega püüti korralikku töölooma sellest säästa...).
Tugevate lagunemistunnustega laibale seoti telefonitraat ümber mõne allesoleva ihuliikme ja siis lohistati surnu esimesse auku ning aeti muld peale...

Sellega jama ei lõppenud - mingi osa neist nõukogude poole surnutest tuli hiljem ühishauda ümber matta. Laipade väljakaevamisel pidid jällegi kohalikud inimesed osalema.
Kes aga soovis neid roiskuvaid laipu enam välja kaevata ja kirstu toppida?
Nii sai vennashauda maetud kirstude arvust tunduvalt vähem laipu - paljudes kirstudes oli lihtsalt laibalõhnaline muld.
Üritust juhtinud nõukogude ohvitser olla enne kirstude mahamatmist kõik üle nuusutanud, et kas laibalõhna ikka on tunda...

ProPatria

See oli veidi üle kahekümmne aasta tagasi, 1980-ndate alguses. Kuna tuttav inimene juhtus sealses Surnumetsa kandi majandis mõned kuud noore autojuhina töötama, võttsin kätte ja sõitsin talle sinna külla. Koos külastasime Barclay de Tolly hauakambrit Jõgevestes ja peale seda suundusime Emajõe äärde. Hauakambri vahiga oli enne juttu lähedal asuvast Surnumetsast. Mingi kitsam autotee viis kohe jõe kaldale. Sealsamas männimetsas oli kaitsekraavide võrk ja kohe silmasin siin-seal maas vedelevaid saksa kuulipildujalintide metallkaste (karpe?). Jäin nagu midagi jõe poole vaatama, lasin pilgu siis alla ja kohe enda ees vaatasin tõtt rohelise kolbaga, mille näoosa paistis välja transee rinnatisest. Oli samblaga täiesti ühte värvi. Kõndisime pikki kaitseliini vist küll oma pool kilomeetrit või veidi rohkem ja nägime kaevikutes ning nende läheduses ligi paarikümmend kolpa, muud kondid-luud muidugi lisaks. Enamasti oli tegu üksteisest eemal asuvate langenute jäänustega, vaid ühest kohast oli korraga maapinnale kistud nelja kuni kuue inimese luud. Matmiskohti oli pinnase ja muude tunnuste järgi otsustades lahti kaevatud eri aegadel. Värskemad kohad nii aasta-paari vanused, vanemad juba, kes teab mis ajast. Rohelisi pealuid rohkem ei näinud, ülejäänud olid valged, pruunid, kollakad... . Kõik nad pidid olema saksa sõdurid, kes peale turmtuld sinna maha jäid. Väljakaevatute jäänuste kõrval lebas nahkrihmade tükke ja saksa jalanõusi. Nagu botinkad (ei leia momendil seda õiget nimetust).
Mis puutub langenute matmisesse nõukogude ühishaudadesse , siis jutustas üks Hummuli või Tõrva kandi vanem mees järgmist.
1944a. lahingutes langes tema isa talu maadel kümmneid saksa ja vene sõdureid. Isegi mitu pihtasaanud T-34 tanki seisis kõige ägedamas lahingupaigas, hävitatud lähiheitluses tankirusitatega. Nõukogude võimuorganid andsid taluomanikele käsu nende maadel asuvad punaarmeelaste laibad maha matta. Jutustaja isa mattis muidugi kõik sakslaste põrmud ka nendega ühte hauda (täpselt ma kahjuks ei mäleta palju sakslasi olla võis, kusagil 15-20 vahel). Kui siis hiljem tuli uus käsk koondada langenud punaarmeelased vennaskalmistutesse, viis mainitud taluperemees sinna ka kõik hukkunud sakslased. Üleüldse on kõikjale vennashaudade obeliskide alla maetud palju sakslasi.

Seoses eelmise postituse täiendustega on kustutatud kaks järgnenud küsimust, millised said nüüd vastuse.

ProPatria

Mis linna ligidal koht asub?

Tõrva

Siin üks foorumi liige rääkis surmametsast kaheksakümnendatel ja seal nähtust. Seoses sellega ka küsimus, kas need samad skeletid ja kolbad on tänaseks ka inimesekombel maha maetud kui, siis kuhu ja millal? Või on tänaseks päevaks lihtsalt loomade ja satanistide poolt laiali tassitud. Suvel seal jalutades jäi küll silma veel, siin seal lebavatest inimluu tükkidest.

eeldan et osad foorumlased on seal käinud....nonii, ons sealt siis sõjakolu ka keegi kaasa korjanud (kui seal neid nii ohtralt pinnapeal on vedelenud)

ja teab mis veel natuke sügavamalt võib leida

Inimluu tükke võib seal praegugi leida. Matsin ise Pikasillal ühe sääreluu ja ühe otsmiku luu maha.
Ja nodi on seal kõvasti . Metalliotsja läheb lolliks , ka värvilise peale.
Muidugi jah, kui sind huvitavad mürsu killud ja PPŠ padrunikestad.

punker kirjutas:Või on tänaseks päevaks lihtsalt loomade ja satanistide poolt laiali tassitud.

oot-oot-oot sataniste paluks siinkohal nüüd küll mitte süüdistada. meie huvi kontide vastu pole mitte suurem, kui suvalisel teisel keskmisel kodanikul