Eestlased lennuväes

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Eestlased lennuväes

Postitus Postitas toomas tyrk »

Nii, alustuseks mõned pildid!

Eesti lendurid eesti lennukil saksa sõjaväes, aga eesti üksuses.

Loomulikult Sonderstaffel Buschman ja PTO-4!

Pilt

Esimene pilt on 1942. a. talvel Ülemiste lennuväljalt.

Pilt

Teine pilt ilmselt samast lennukist, veidi teisest vaatenurgast.

Pilt

Kolmas juba Lätimaal lennukoolis, selle lennuki koodiks on teadjamad mehed välja lugenud 6X+AA .

Üldse kasutas Sonderstaffel Buschmann nelja PTO-4 lennukit. Need olid jäänud lõplikult koostamata ning detailid peideti punaste eest ära. Peale sakslaste tulekut pandi lennukid lõplikult kokku ning need said siis Buschmanni eskadrilli kasutusse.

Mõlemad pildid jäävad ilmselt eskadrilli tegevuse algusaegadesse. Esimesed lennud sooritasid selle lendurid 1942. a. veebruaris.

Kuna PTO-4 oli aga õppelennuk ning lahinglendude sooritamiseks nad ei sobinud, siis saadeti augustis 1942. a need ära Lätimaale Liepajas tegutsenud lennukooli (Erg.NSGr. Ostland) ning üksus sai muud lennukid.

Buschmann'i eskadrillis kandsid lennukid koode SB+AA, SB+AB, SB+AC ja SB+AD. Lennukoolis muutus esimene pool koodist siis 6X, tagumine jäi samaks. Lennukid olid hõbedased (nagu ka eesti kaitseväes), saba ümber olev triip ilmselt kollane.

Kas kellelgi on aga infi selle kohta, kaua PTO-4 Liepaja lennukoolis kasutusel olid? Mis neist edasi sai ja kus nende elutee lõppes??

Ja loomulikult kui kellelgi on pilte Buschmanni eskadrilli muudest lennukeist...

terv

Toomas
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Pilt

Selle aasta alguses 04.jaan.2004 suri Austraalias Eesti lennusalga ülem ja lendur, kapten William Laanekõrb.
Laanekõrb oli Gerhard Buschmanni hea sõber Eesti Aeroklubi päevilt ja kui too 12.02.42 asutas omanimelise lennuüksuse "Sonderstaffel Buschmann", olles ise komandöriks ja kulutades oma energia peamiselt saksa võimudega suhtlemisele, siis Laanekõrb oli nn. "erivolitustega asetäitja", kes kandis hoolt nii lendava-, tehnilise- ja lennuvälja personali eest, kui ka tehnika leidmise ja varustuse hankimise eest.
Lendurina PTO-4-jal sai ta haavata ja pääses imekombel Vene hävitajate käest tänu oma üliheale piloteerimise oskusele.
1943.a. veebruaris lahkub Buschmann oma kohalt ja Eesti tugevalt kasvanud lennuüksus saab uue nime "Eesti Luurelennugrupp 127" ehk "Aufklärungs-Fliegergruppe 127", milles on kolm salka - üks mereluure lennusalk ja kaks kergepommitajate (maa)lennusalka. Lennugrupi ülemaks määratakse William Laanekõrb.
Alates 28.nov.1943.a. eraldatakse Luurelennugrupist 127 kaks pommitajate salka ja saanud täienduseks uusi lennukeid ja lendureid Liibavi (Liepaja) Eesti lennukoolist, formeeritakse neist uus lennuüksus "Eesti öiste pommitajate grupp 11" ehk "Nachtschlachtgruppe 11". Ülemaks saab hauptman Lehmann.
Laanekõrbile jääb vaid Mereluure lennusalk "Seeaufklärungs-Staffel 1/127".
08.jaan.1944 sai Mereluure Lennusalk õnnitlused "Admiral Ostlandilt" ja "Luftflotte-1"-lt seoses 1000-nda lahinglennuga, mille käigus hävitati süvaveepommidega 9. Vene allveelaev. Hiljem liitus neile veel kaks.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Kas keegi oskab nimetada aumärkide nimetused milliseid kannab W.Laanekõrb eelmise postituse pildil?
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Kolm alumist on igatahes 3. Reichi autasud.

1. Eisernes Kreuz 1. Klasse (see malta risti kujuline autasu)
2. Verwundetenabzeichen in Schwarz (ehk maakeeli: must haavatumärk - see on vaataja poolt vasakul, kiivri kujutisega keskel). Pildilt ei saa aru hästi sellest, kas pole tegu mitte hõbedase või kuldse märgiga... siiski võrreldes kõrvaloleva Luftwaffe märgi hõbedaste detailidega... on see haavatumärk ilmselt ikka musta värvi. (?)
3. Flugzeugführerabzeichen.

Tervitades ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
-=Grenadier=-
Liige
Postitusi: 433
Liitunud: 15 Veebr, 2004 20:55
Kontakt:

Postitus Postitas -=Grenadier=- »

kõige ülemine on eesti sõjaväelenduri märk...ja selle spange all on 2 autasude "plankat" - üks on kindlasti 2. klassi raudristi oma...teine on suure tõenäosusega "Winterschlacht im Osten"
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Eesti lenduri märgi ja nende 2 autasulindi vahele jääb veel üks 3. Reichi autasu - Frontflugspange (Luftwaffe autasu). Foto on selle liigi määramiseks liiga kehv... suurima tõenäosusega on tegu kas Frontspange für Jäger või siis Fronflugspange für Schlachtflieger und Zerstörer või siis hoopis Frontflugspange für Transport- und Luftlandeflieger.

Tervitustega ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
UnterKroon
Liige
Postitusi: 220
Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:15
Asukoht: Dorpat/Estland
Kontakt:

Postitus Postitas UnterKroon »

See märk peaks olema Frontflug-spange für kampfflieger-pommitusmärk, aga kas hõbedane või kuldne sellel vahet ei tee. :?
UnterKroon
Liige
Postitusi: 220
Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:15
Asukoht: Dorpat/Estland
Kontakt:

Postitus Postitas UnterKroon »

Lisan ka siia ühe pildi mehest kes on Goebbelsi jutule pääsenud. Eraldusmärgid küll WH omad aga eesti vapp käisel LW oma.
http://www.zone.ee/pulgaliim/eesti%20vend.JPG?2
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

EESTLASI TEENIS KA INGLISE LENNUVÄES TEISE MAAILMASÕJA AJAL

Sellest on kirjutanud endine sõjalendur Remi Milk ajalehes“Võitleja“.

PIKK TEEKOND

Reservohvitseride mobilisatsiooniga viidi 1941.a. N. Liitu ning kohtusid Sverdlovski lähedal sunnitöölaagris neli Eesti lendurohvitseri: kpt. Peeter Olt, ltn. Endel Sust, lpn. Ants Liblikmaa ja lpn. Mihkel Kristiani.
Poola kindrali Ladislas Andersi algatusel saavutati Inglismaa ja N. Liidu vahel kokkulepe Poolast sõjavangidena ja arreteerituina Siberi sunnitöölaagreisse viidud sõdurite koondamiseks. Nad pidid Briti Ülemjuhatuse all võitlema Saksamaa vastu.
Poola ohvitserkonnast oli ju suur osa juba mõrvatud Katõni metsades.
Tänu sõbralikele sidemeile Eesti ja Poola lendurite vahel võtsid poolakad enda hulka ka neli meie lendurit.
Pärast vaeva- ja seiklusrikast reisi Siberist läbi Pärsia jõuti lõpuks Inglismaale. Jällegi tänu pikale ja lähedasele koostööle Eesti ja Briti lennuväe vahel, tehtigi eestlastele ettepanek astuda teenistusse RAF-i Poola lennuüksusse. Enne seda aga toimus lühiajaline täiendav väljaõpe Kanadas.
Tol ajal ei uskunud keegi, ei mitmel rindel võitlevad eestlased ega ka vaba Poola eest võitlevad poolakad, et kurikuulsast ,,kolmest suurest“ kaks, läänemaist oma suures kergeusklikkuses, olid valmis jõhkrale kolmandale ohverdama pool Euroopat ...

PEETER OLT
Lendurkapten Peeter Olt, sõprade hulgas „Polt“, oli vast suurimate lennukogemustega Eesti lennuväes ja eralennunduses. Ta alustas teenistust tsaari lennuväes, saades edukuse eest veel eriväljaõppe Prantsuse õhujõududes. Oli Eestis alguses lennuseltsis „Aeronaut“ liinilenduriks, hiljem „Ago's“, kuni see venelaste poolt likvideeriti.
Muuseas, Peeter Olt oli piloot „Ago“ liinilennuki viimsel lennul Helsingist Tallinna 16. juunil 1940, kui seda tulistati N. Liidu allveelaevalt.
RAF-i teenistuses oli ta lenduriks uute lennukite ülelendudel lennuväljadele. Ta suri 1970.a. novembris, kuid enne surma õnnestus tal Eestist tuua enda juurde oma sinna maha jäänud abikaasa.

ENDEL SUSI
Lendurkapten Endel Susi lõpetas Eesti Sv. Lennukooli 1935. a. ja jäi lennuväe teenistusse leitnandina kuni kommunistide tulekuni.
RAF-is ülendati Endel Susi kapteniks ja lendas „Mosquito“ tüübist kahemootorilistel hävituslennukitel sõja lõpuni. Kaasvõitlejad pidasid temast väga lugu ja tema lahingusaavutusi vääristati mitmete Inglise ja Poola medalitega.
Tihti tuli tal inglastele selgitada põhjusi, miks eestlased olid sunnitud koos sakslastega võitlema Punaarmee vastu.
Sõja lõppedes külastas ta Belgias eesti sõjavange ja sai neid tänu oma headele sidemetele mitmeti abistada. (ta otsis üles, Zedelgheimi SS-laste vangilaagris Belgias, oma seal kinni istuva venna ja kauples tolle sealt vabaks. Arensburger) Hiljem vahetas õhuvaldkonna merelaevanduse vastu. Ta suri 1970. a. mais ja on maetud Kanadas.

ANTS LIBLIKMAA
Lendurleitnant Ants Liblikmaad mäletab allakirjutanu aastast 1928, kui käisime koos Tallinna Linna 1. Algkoolis. Olime samas klassis ka Kommertsgümnaasiumis ja koos Sv. Lennukoolis lendur-aspirantide viimasel kursusel Tallinna Maarjamäel 1938-40. Ants Liblikmaa läks lipnikuna reservi, abiellus ja siis järgneski eespool mainitud ränk rännak üle Siberi Inglismaale.
Kuna eesnimi Ants (ingliskeelse tähendusega „sipelgad“) oli ebasobiv, siis võttis ta uueks eesnimeks poolapärase Jan. Ta ülendati leitnandiks ja osales paljudes lahinglendudes kuni traagilise, surmaga lõppenud, lennuni 1944. a. 22. novembril.
Ants-Jan Liblikmaa maeti Worcesteri lähedal asuvale Astwoodi kalmistule (haud nr. 34 803) sõjaväeliste auavaldustega. Kirstu kaunistasid Briti ja Eesti lipud. Eesti saatkonna nimel pani pärja saatkonnanõunik Endel Saarepera.

MIHKEL, KRISTIANI
Lendurleitnant Mihkel Kristiani oli teeninud juba ajateenijana õhukaitsegrupis, kui ka temast sai Liblikmaa ja minu kursusekaaslane Sv. Lennukoolis.
Ta soovis jääda lendurina tegevteenistusse, tema nimi oli juba ka vastavas käskkirjas, kuid ta asendati ühe teisega, kommunistliku poliitjuhi korraldusel. Viimane oli avastanud, et Kristiani isa oli kuulunud Isamaaliitu. Kristiani lähetati lipnikuna reservi.
Pärast kursuse lõpetamist Kanadas sai ta veel eriväljaõppe lendudeks „Mosquitoga“, kuid raske neeruhaigus lõpetas ta elu juba 1944. a. juunis. Mihkel Kristiani on maetud Chesteris Blaconi sõjaväekalmistule, haud number 106.

KAKS EESTLANNAT
Kuid RAF-i teenistuses oli - vähemalt senistel andmetel - ka kaks eestlannat: Raja Tamm ja Lea Lintrop-Hughes. Mõlemad neiud läksid 1938. a. Inglismaale keelt õppima, misjärel nad sõja puhkedes astusid vabatahtlikena sõjaväeteenistusse.
Raja Tamme koha on teada vaid nii palju, et ta oli sõja algusest lõpuni RAF-i teenistuses. Ta abiellus inglasega, kellega ta parast sõda siirdus Lõuna-Aafrikasse.
Lea Lintrop-Hughes oli abielus inglise jalaväe kapteniga, kes määrati teenistusse Indias. Lea sai oma esimeses eriväljaõppes esimese astme ohvitseriks, kuid teiseks astmeks oli vajalik ka lennuväljaõpe. Viimane eksamilend aga sai ühel udusel novembrihommikul 1944.a. traagilise lõpu - kokkupõrkes ühe teise lennukiga.
Lea Lintrop-Hughes, äärmiselt kohusetruu ja lugupeetud kaasvõitlejana, maeti sõjaväeliste auavaldustega. Üks pärgadest oli ka kaasmaalaste poolt.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kunagi sai kirjavahetuses oldud ühe poolakaga, kes tegi web-saidi poola lennuüksustest RAF'i koosseisus. Sai temalt ka veidi täiendavat infi nende seal teeninud eestlaste kohta.

Kõik kolm liikusid ilmselt koos (võis nagu enam-vähem eeldada sündmuste kuupäevade järgi) kõigepealt lennukooli ning seejärel lennukitüübi väljaõppele (mis vist mõlemad toimusid Kanadas), Inglismaale naastes aga sattus Kristiani oma haigusega hospidali ning suri seal ilma lahinglende sooritamata.

Ants Liblikmaa tegi läbi oma esimese lahingtuuri. (See oli brittide ja amide praktika. Kõik lendurid tulid peale lennukitüübi väljaõppe saamist kõigepealt OTU-desse (Operational Training Unit), kus nad lahingkogemusega ohvitseride käe all said väljaõppe lennuki kasutamise kohta lahingus ning formeeriti nende samade ohvitseride juhtimisel väikseimateks lahingüksusteks. Sellele järgnes esimene lahingtuur - 20 lahinglendu - mõnes lahingeskadrillis, kuhu nad siis nende ohvitseride käe all saadeti. Esimese lahingtuuri järel tuldi tagasi mingisse OTU-sse, kus oldi juba ise selleks "lahingkogemusega ohvitseriks", kes pidi lenduriväljaõppe saanud noortest meestest lahinglendurid koolitama). Niisiis, Liblikmaa oli läbinud esimese lahingtuuri ning oli mingis OTU's (mille numbrit ma peast ei mäleta), kus hukkus treeninglennul toimunud lennuõnnetuses.

Susi tegi aga läbi mõlemad lahingtuurid. Peale teist lahingtuuri saadeti lendurid aga tavaliselt mingile staabi- või muule kõrgemale ametikohale, kus lahinglende enam eriti ette ei nähtud. Ka temal oli mitmeid lahingordeneid ning selle poolaka käest sain isegi mingi lõigu ühe tema sõjakaaslase memuaaridest, kus tast suht hästi kirjutati.

Kahjuks on see kirjavahetus aga ühe minu vanema kõvakettaga läinud kõige kaduva teed. Peaks vist selle venna web'igi üles otsima, äkki saab siis infi (koos kõigi lahing- ja treeningüksuste numbritega) ka taastada...
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Hei-hei veelkord!

Sobrasin veidi samal teemal webis ja oma dokumentides ning mälus ning saan RAFis teeninud eesti lendurite teema kohta lisada järgmist.

Susi siiki lendas ilmselt rohkem kui ainult kaks lahingtuuri. Igatahes on kusagil tema kohta kirjas, et lendas kuni sõja lõpuni. Ja üksus, milles ta sõja lõpetas, oli RAF 305 (Polish) Squadron.

Leidsin ka ühe eskadrilli ajaloo lühikese ülevaate, kus oli illustratsiooniks pandud lennukäsk eskadrillile veebruarist 1945. Seal ka Susi nimi kirjas, pluss tema navigaator, pluss ka lennuki kood. Nii et huvilised võivad hakata tema lennukist mudelit tegema :lol: Värvid olid ju ilmselt suht standardsed.
Pilt

Veel leidsin sealt lehelt tema navigaatori pildi - Mieczyslaw Pruszynski. Susi enda pilti seal kahjuks polnud :(
Pilt

Üldse oli RAF poola eskadrillidest 2 tükki, mis lendasid Mosquito'del - 305 (hävitus-pommituslennuväe üksus) ning 307 (öiste hävituslennukite üksus). Nii et neis kahes pidid need meie lendurid teenima.

Oma mälusoppides ning Mosquitodega relvastatud üksuste nimekirkjades sobrades tekkis selline tunne, et see OTU, kus Liblikmaa hukkus, oli 51 OTU. Aga pead ei anna. Ning kaevan edasi. 8)
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

No mõtlesin, et paneks siis vahelduse mõttes üles ka lühikese versiooni sellest Luftwaffes olnud eestlaste üksuse ajaloost. Ilmselt tuleb sellest õige mitu posti, ning ilmselt on seal ikka lünkasid ning vigasid sees. :roll:

Nii et parandage täiendage :lol:

Aga praegu osa I ehk Sonderstaffel Buschmann'i eskadrilli moodustamine...

Eesti lennuüksuste tekkele aitas kaasa mitu asjaolu. Esiteks oli suur hulk väljaõppe saanud lendureid jäänud kodumaale. Arreteeritud ning evakueeritud oli siiski väiksem osa lendureist. Teiseks oli Aeroklubi inimestel õnnestunud peita viis lennukit, mis jäid seetõttu venelastel hävitamata ning polnud ka sakslastel kusagil arvele, moodustades seega sellise varjatud tehnilise reservi, mille kasutusele võtu vastu neil ei saanud midagi olla. Ning kolmandaks oli olemas aktiivne lennundushuviline mees, kes oli võimeline kõike seda käima vedama.

Selleks meheks oli Eesti Aeroklubis eralenduriks saanud Gerhard Buschmann, kes hiljem Saksamaale opteerus. 1941. a. suvel oli ta Helsingis ning väidetavalt seotud seal ka Cellariuse büroo ehk siis Saksamaa sõjaväeluure tegemistega. Samas ei jätnud ta ka huvi tundmata eesti lendurite ning lennukite saatuse vastu. Nii saigi ta varsti peale Tallinna vallutamist sakslaste poolt sealt telefonikõne kaptenleitnant Bruno Bloom’ilt, et Volta tänava rajoonis olla leitud mõned lahtivõetud Aeroklubi lennukid. Buschmann palus Bloom’i muretseda rekvireerimisplakat ja kinnitada see peidukoha uksele. Viimane toimetaski nii.

Buschmann ise jõudis Tallinna 1941. a. sügisel ning võttis kohe ühendust lennuklubi aegsete tuttavatega. Siis selguski, et Aeroklubi lendurid ning motoristid olid peitnud ära 4 PTO-4 tüüpi ning ühe RWD-8 õppetreeninglennuki (Buschmann ise räägib peidetud 5-6 lennukist tüüpe nimetamata, muudes allikais on nimetatud lisaks neljale PTO-4 vaid mõnes RWD-8-t). Eluga oli pääsenud nii enamus Aeroklubi lendureist ning tehnilisest personalist kui ka sõjaväe lendurid ning tehnikud. Kui Buschmann Soome naases, siis tekkis tal esimene idee luua eesti lendureist üksus seal (ilmselt midagi Erna sarnast, mis tegutses ju ka Cellariuse büroo kontrolli all). Lendur Harry Habeli juhtimisel seati üks lennukeist Tallinnas lennukorda, toodi 1941. a. detsembris Soome ning see asus Helsingis soome mereväe angaari.

Kuid ajad olid muutunud – soomlased ei olnud sellise üksuse loomisest huvitatud, andsid mõista, et Eesti on sakslaste okupatsiooni piirkonnas ning nende arvates ei loeks sakslased seda soomlaste poolt sõbralikuks sammuks, kui nood nüüd veel eestlastest väeosi formeeriks. Selle peale ei matnud Buschmann ideed aga maha, vaid hakkas otsima muid võimalusi selle elluviimiseks. Järgmiseks meheks, kelle peal ta õnne proovis, oli saksa Läänemere sõjalaevastiku staabiülem mereväekapten Konrad Engelhardt.

Saksa mereväel ei olnud 1941. a. lõpul enam Läänemere ja Soome lahe piirkonnas piisavalt lennuväge. Või tegelikult ei olnud saksa mereväel üldse lennuüksusi. Vastavalt Hitleri ja Göringi vahelisele kokkuleppele kuulus kõik mis lendas ainult lennuväele ja allus Göringile. Merevägi taotles toetust Luftwaffe’lt, kes seda siis vastavalt võimalusele ka andis. 1941. a. lõpuks oli Läänemeri ning Soome laht meresõjategevuse mõttes perifeeria ning Luftwaffe oli tõmmanud enamuse merelennuväe üksustest aktiivsematele lahinguväljadele. Kuid vajadus lennukite järgi oli endiselt olemas ning seetõttu Engelhardt sellise (olgugi et väikese) lennuüksuse loomisest vägagi huvitatud.

Buschmann võttis ühendust ka kolonel Villem Saarseniga ning uuris ega eesti kõrgematel sõjaväelastel midagi selle vastu ei ole, et loodaks eesti lennuüksus (sel perioodil üritati sakslaste käest kätte võidelda õigust suuremate eesti väeosade moodustamiseks, väikese lootusega tulevikus eesti sõjaväe ning iseseisvuse taastamisele). Olles saanud ka Saarsenilt nõusoleku, lendas Buschmann koos Engelhardt’iga 1942. a. jaanuari keskpaigas Luftflotte I staapi. Eesti asus tol ajal Luftfotte I haldusalas ning iga lennuüksus, mis siin tahtis tegutseda pidi tahes või tahtmata sealt omale nõusoleku ning toetuse hankima.

Ka Luftflotte I staabiülem oli arusaaja inimene, kes mõistis nii mereväe vajadusi kui oma piiratud võimalusi. Ning teatas, et õhujõudude poolt uue lennuüksuse loomisele takistusi ei tehta. Tagatakse selle varustamine kütteaine ning määrdeõlidega, võimalusel ka muu varustusega. Kuid ka Luftwaffe ei saanud Buschmann’i aidata ühes küsimuses – meeste palgaga. Ei Kriegsmarine ega Luftwaffe võinud võtta teenistusse võõrriigi kodanikke. Nii seisis ees veel kolmas visiit – SS- ja politsei juhi juurde Eestis. Oberführer Moeller’iga lepiti kokku, et lennuüksuse personal võetakse arvele politseiüksusena ning hakkab palka saama tema ametkonnast.

Seejärel koostas Buschmann üksikasjaliku organiseerimiskava 22-25 mehest koosneva lennuüksuse formeerimiseks. Üksuse käsutuses oleks 6 õppelennukit. Projekt saadeti mereväe ning Luftflotte I staabi kaudu kinnitamiseks armeegrupi Nord lennuväe peastaapi. Sealt jõudis see kinnitatult tagasi 12. veebruaril 1942 koos märkusega, et loodav üksus jääb alluma Läänemere jõudude ülemale ning kütteaine ning tehnilise varustuse eest muretseb Luftflotte I. Nii oli saadud luba ainulaadse kolmik-alluvuses oleva üksuse loomiseks – käsud Kriegsmarine’lt, kütus ja muu tehnika Luftwaffe’lt ning raha SS’st.

Peale lubaduse saamist algas aktiivne organiseerimistöö. Sonderstaffel Buschmann nimeks saanud üksus sai Saksa mereväestaabi käes olnud EKA majas (Vabaduse platsis) kaks tuba, kus meeskonna värbamisega asus tegutsema lendurkapten Harry Anelin. Üksuse lennuväljaks sai Ülemiste endine tsiviillennuväli, kuna Lasnamäel asunud sõjaväelennuväli jäi endiselt saksa lennuväe kätte. Kiiresti pandi kokku kõik lennukid ning lennu teel toodi tagasi ka Soome toimetatud lennuk. Juba märtsi algul võidi alustada luurelende Soome lahe kohal.

Lennud toimusid peamiselt Tallinnast ida poole – kuni Seiskari-Lavansaareni, vahel ka kuni Oranienbaumini. Peamiselt lennati lahtise kabiiniga PTO-4 lennukeil, milledel polnud ka mingeid raadioside ega navigatsiooniseadmed. Ilmad olid külmad, tihti lennati halva nähtavuse korral või isegi tihedas udus. Oli kokkupuuteid ka vene hävituslennukitega, kuid kaotusi ei kantud, kuna lendurid suutsid madalal manööverdades rünnakute alt väljuda. Esines vaid üksikuid haavamisjuhte nõukogude lendurite pardarelvade tulest. Nii lendav koosseis kui tehniline personal leiti olevat väga kõrge kvalifikatsiooniga.

Aprilli algul tegid üksuse lendurid kindlaks, et venelased olid Suur-Tütarsaarelt lahkunud üle jää Seiskarile. Sellele infole tuginedes tegi merevägi koos maaväega kiire operatsiooni ning okupeeris saare. Mõne aja pärast üritasid venelased Tütarsaarele tagasi tulla, kuid said tervituseks hoopis tina. Leides saare vastase poolt okupeerituna tõmbusid nad tagasi. Peale Tütarsaare vallutamist jäi ka selle varustamine suuresti Sonderstaffel Buschmanni ülesandeks.

Ühe lennuki komandeeris üksus Lätti, Liepaja lähistele. Selle ülesandeks sai jääluure Läänemerel.

Kevadel sai üksus lisa ka lennukite näol. Liepaja lähistelt leiti (ühtedel andmetel Läti lennuväele, teistel tsiviillennufirmale kuulunud) kahepinnaline reisi- ja transportlennuk de Havilland DH-89A Dragon Rapid, mida edaspidi kasutati peamiselt Soome lahe saarte varustuslendudeks. Veel leiti mõned kerged õppe-treeninglennukid ning Riiast 4 uhiuut litsentsi alusel VEFi tehases ehitatud belgia Stampe SV-5 kaheistmelist sõjaväe luurelennukit. Viimase leiu üle rõõmustas Buschmann eriti ning kavatses nende abil formeerida partisanide vastu võitlemise üksuse Peipsi ning rinde vahelise rajooni jaoks. Kuid pigem tõi see leid kaasa suure pettumuse. Ühel proovilennul hukkus eestlasest lennukikonstruktor ja üksuse peainsener Rein Tooma ning kaasa lennanud motorist. Lennukitel lendamine lõpetati ning nende konstruktsiooni kontrollimisel avastati seal olulisi tehnoloogilisi möödalaskmisi, mis ei võimaldanud lennukeid kasutada. Buschmann ise arvas, et kuna lennukid valmisid juba nõukogude ajal, siis tegemist oli lätlastest lennukiehitajate teadliku sabotaažiga.

Nii kujunes üksuse „relvastus“ 1942. a. suve alguses järgmiseks –
neli Eestis konstrueeritud ning ehitatud 2-istmelist õppe-treeninglennukit PTO-4 (registrikoodid SB+AA, SB+AB, SB+AC ning SB+AD);
üks Suurbritannias ehitatud Miles Magister 2-kohaline õppe-treeninglennuk (SB+AF), üks 2-mootoriline biplaan reisi- ja transpordilennuk de Havilland DH89A Dragon Rapid (SB+AH);
üks õppe-treeninglennuk RWD-8 (SB+AJ) (huvitav on, et saksa andmetes mainitakse üksuse relvastuses kahte Miles Magister’i ning mitte ühtegi RWD-8 lennukit).

Kuid ees ootasid uut laadi ülesanded, mis nõudsid ka teistsuguseid lennukeid.

Ehk nagu televusseris kirjutatakse - to be continued...
Viimati muutis nublu, 07 Nov, 2004 12:17, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Nii. osa 2 - ehk Sonderstaffel Buschmann'ist Luftwaffe üksuseks...

Koos 1942. a. navigatsiooniperioodi algusega sai eskadrill ka uue ülesande. Kuigi sakslastel ja soomlastel oli Soome lahel täielik üleolek nii lennuväe kui merejõudude osas, mis välistas punalaevastiku pealveelaevade tegutsemise, säilis allveelaevade oht. Seetõttu otsustasidki soomlased ning sakslased ühiselt rajada allveelaevade tõrjeks võrgu ning miiniväljade vöö. See seati Porkala – Naissaare liinile kus lisaks terasvõrgule paigutati ka mitmeid miinivälju. Kuid võrku ning miinivälju tuli ka jälgida ning see saigi Buschmanni eskadrilli järgmiseks ülesandeks.
Uue ülesande täitmiseks oli vaja ka teistsuguseid lennukeid. PTO-4 oli siiski kerge treeninglennuk, millel puudusid absoluutselt navigatsiooniseadmed ning relvastus. Hea manööverdusvõime aitas küll väljuda vastase hävituslennukite rünnakute alt, kuid ise ei oldud võimelised ühtegi sihtmärki ründama. Ei olnud isegi raadiosaatjaid, et kohe avastatud sihtmärkidest ette kanda ning abijõude kutsuda.
Juulis saigi üksus esimesed tõelised lahinglennukid – He 60 kahepinnalised vesilennukid. Tegemist polnud just uusima mudeliga – lennuk konstrueeriti 1932. aastal ning võeti seeriatootmisse 1933. aastal. Kuid siiski oli see relvastatud 2 sünkroniseeritud kuulipilduja ning ühe liikuva kuulipildujaga tüürimehel, võis kanda pomme, oli varustatud navigatsiooni- ning raadioseadmetega. Lisaks oli ka tema tegevusraadius märgatavalt suurem PTO-4 omast.
Eskadrill sai juulis 11 He 60 lennukit ning augustis järgnes neile veel 7. Seega oli üksuse lennupark oluliselt täienenud. Augustis 1942 kadusid üksuse arvelt ka PTO-4 lennukid, kuid tegelikult jäid need endiselt Ülemiste lennuväljale (nagu võime näha hilisemate sündmuste põhjal).
Juunis 1942 võttis punalaevastik ette esimese väljamurde katse Läänemerele. Sakslaste andmeil jõudis vaid 3 neist miinitõkkeist läbi murda, ülejäänud kas hukkusid või said vigastada ning pöördusid Kroonlinna tagasi. Sarnased katsed jätkusid ka juulis ning augustis, kuid ilma oluliselt paremate tulemusteta. Eesti üksuse lennukid sooritasid luurelende Ristnast Lavansaarini. Üldse hindasid sakslased, et sel suvel oli venelastel kasutada ca 25 korras allveelaeva, mis üritasid murda Läänemerele. Neist hukkus miinitõketel või hävitati umbes 10.
1942. a. suvel lisandus eskadrillile veel ka teine ülesanne – üksus oli ka merehädavalves. Pidi päästma merre kukkunud lennukite meeskondi. Augustis 1942 sai Buschmann korralduse toimetada mõne päeva jooksul oma merehädavalve piirkonna kohal ka erivalvet. Selle puhul tuli Luftflotte I staabist pidevalt järelpärimisi, kas erivalve korraldus on maksma pandud ning kuidas selle täitmine toimib. Kui siis valve alguse päeva varahommikul helistas veel isiklikult Luftflotte I kindralkortermeister kindral von Criegern ning küsis veelkord, kas valve toimib jne, siis vastas pidevast kontrollimisest tüdinenud Buschmann, et ärgu too muretsegu - küll me selle mehe ojast välja õngitseme, kui ta sinna sisse peaks kukkuma. Sama päeva pärastlõunal lendas Soome Hitler oma FW 200 reisilennukil, ühe hävituslennukite eskadrilli kaitse all. Tema oligi „see mees“ kelle Buschmanni lendurid häda korral oleksid pidanud ojast välja õngitsema.
1942 aasta suvel saatis eskadrill ka ühe väiksema eriüksuse Laadogale. Sakslased plaanisid koos soomlastega võtta ette rünnakut Schlüsselburgi vastu. Kuid Laadogal tegutsesid mitmed väiksemad pealveelaevad ning arvati, et koguni 2 väiksemat allveelaeva. Paarist vesilennukist koosnenud üksus pidigi sooritama luurelende järve kohal nende jõudude avastamiseks. Kuid rünnak Schlüsselburgile jäi ära ning lennukid naasid peadselt Ülemistele.
Suvel hakkasid eestlased saama ka esimesi aumärke – vastavalt 20 ja 60 lahinglennu järel annetatavaid pronksist ning hõbedast Frontfliegerspange’sid. Üksus kogus kuulsust, kuid samas hakkasid selle kohale kogunema ka pilved. Nagu välk selgest taevast tuli 1942. a. varasügisel korraldus eskadrill likvideerida.
Selle käsu põhjus oli ilmselt poliitilist laadi – võimuvõitlus Himmleri ning Göringi vahel. Kuna kõik välismaalastest vabatahtlikesse puutuv käis Himmleri alla, siis hakkas viimane plaanima ka oma lennuüksuste loomist. See oli aga vastuvõtmatu Göringile, kuna kõik lennundusse puutuv pidi alluma ainult Luftwaffe’le ning talle. Nii ta saavutaski Hitleri juures üksuse laialisaatmise otsuse.
Otsus oli tehtud, kuid keegi ei olnud selle elluviimisest eriti huvitatud. Merevägi vajas lennuüksust, kes tegutseks Soome lahel. Luftwaffe pidi kuskilt selle jaoks üksuse leidma. Ja Himmler tahtis endiselt oma võimupiire laiendada. Nii kestis kummaline olukord, kus üksus justkui tuleks laiali saata, aga tegelikult tegutses endist viisi edasi, küllaltki pikka aega.
1942. a. novembris-detsembris allutati Sonderstaffel vormiliselt ühele eriülesandega lennuväegrupile (Fliegergruppe z. B. V.), mis kuulus Himmleri võimkonda ning asus Berliinis Tempelhofi lennuväljal ja täitis Himmleri ametkonna side- ning transpordiülesandeid. Kuid see allutamine oli vaid hädalahendus. Buschmann ei olnud huvitatud oma üksuse sattumisest täielikult Himmleri võimkonda, samuti polnud sellest huvitatud ka lennuvägi ega merevägi. 1943. a. jaanuaris-veebruaris külastas Buschmann korduvalt Berliini, et leida siiski võimalus oma üksus lülitada vabatahtlike üksusena Luftwaffe koosseisu. Seal valmiski kava selle üksuse baasil formeerida Luftwaffe koosseisudele vastavad üksused. Veel tuli aga murda Himmleri vastuseis ning saada ülevalt poolt ametlik luba. See õnnestus alles 1943. a. märtsis, peale seda kui Göring oli Himmlerile kinkinud kuldse lendurimärgi.
Märtsis 1943 sai üksus esimese välismaalastega komplekteeritud lennuväeüksusena täielikult Luftwaffe omaks. Algul nimetati seda 15./AufklGr 127 (See), aprillis 1943 aga sai sellest 1./AufklGruppe 127 (See). Buschmann sai eskadrilli komandöriks, kuid ei püsinud sellel kohal enam kaua. Tema agarus eestlastest koosneva üksuse eest võitlemisel oli tekitanud talle ka palju vaenlasi. Ning peagi võeti ta eskadrilli komandöri kohalt maha ning saadeti vaatlejana ühte Leningradi lähedal tegutsenud lähiluure lennuväe üksusesse.
Kuid eskadrill oli selleks ajaks veelgi kasvanud. Selles oli juba üle 200 mehe ning vahepeal oli veelgi saadud juurde lennukeid. Berliinis käikude ajal oli Buschmann peatunud ka Ida-Preisimaal ning leidis sealsetes ladudes ühe partii Arado Ar 95 lennukeid. Need oli tellinud Tšiili valitsus, kuid puhkenud sõja tõttu olid nad jäänud kohale toimetamata. Bushmannil õnnestus 10 lennukist koosnendu partii oma üksusele välja kaubelda. Vähem oli tal aga edu hävituslennukitega. Pillaus leidis ta ka Bf 109T lennukikandjale „Graf Zeppelin“ mõeldud lennukite partii. Lennukid olid testitud ja valmis, kuid kuna lennukikandja ehitamine oli seisma pandud, siis seisid kasutult. Buschmann üritas ka neist vähemalt osa oma üksusele kaubelda, kuid neid talle ei eraldatud. Igatahes oli aprillis 1943 üksuses arvel 17 He 60 ja 10 Arado Ar 95 luurelennukit, DH 98 Dragon Rapid transpordilennuk ning 2 Stampe SV-5 luurelennukit.

Aga siin kohal tuleb jälle öelda ...järgneb...
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Lihtsam oleks asjast huvitatutele soovitada vastavasisulist kirjandust , kui pakkuda väljavõtteid eelmainitust. Meil ilmunud trükised : Arvo Salumäe - ÕPPURSÕDURINA LENNUVÄES , Kaljo Alaküla - KOLMAS ESKADRILL , Robert Raid - KUI VENELASED TULID. ..............
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kui kirjandust soovitada, siis parim teema käsitlus on hoopis H. Arro raamatus "Eesti lendurid lahingute tules." (Minu enda eksemplar läks aga jalutama. Veelkord soovitus kõigile - mõelge enne 2 korda kui kellelegi raamatu laenate :roll: Ja üleskutse neile, kes on valmis mõistliku hinna eest oma eksemplarist loobuma - tehke seda, aga paluks et minu kasuks :lol:).

Veel on (eriti Sonderstaffel Buschmanni osa kohta) vägagi informatiivsed artiklid kogumikus Eesti Riik ja Rahvas II Maailmasõjas (Remi Milk ja Buschmann'i enda meenutused.

Aegade jooksul on Remi Milk avaldanud mitmeid artikleid sellel teemal ajakirjanduses, mida kõiki ei jõua siin üles lugeda.

Ja siis on veel Kanadas ilmunud A Ainiki raamat "Lend leeki".

Ja siis on veel üht-teist ilmunud, mida kõike kohe ei jõua meenutadagi.

Mis aga ei tähenda, et teema oleks hästi läbi uuritud ning kõik selle kohta juba teada :wink:

Sestap ka need postid, et eri kohtadest leitud killud ühte kohta kokku panna. Ega need nüüd ka mingile lõplikule tõele ei pretendeeri, aga vaieldava väärtusega infi olen katsunud välja jätta ning üht-teist sellist ikka ka sisse panna, mis neis raamatuis tihti peale kirjas polegi...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist