hugo1 kirjutas:Eestlastest tsaariarmee ohvitserid :Laidoner, Larka, Lill jne. olid vabatahtlikud, keegi ei sundinud neid sõjakooli astuma. Nad andsid vande vabatahtlikult
Nagu näha sööda hunti palju tahad, tema vaatab ikka metsa poole.
Tsaariarmee jaoks ja tsaari jaoks olid nad loomulikult reeturid, aga oma rahvale sel ajal kahtlemata kangelased.
Kumb on eetilisem ja tähtsam kas truudus tsaarile, või siis oma rahvale ja kodumaale.
neljakümnendate lõpus, kui olukord oli selge, istus mu vanamehe suguvõsa meeskoosseis lua taha ja tegi asjad selgeks. ilma ilustamisteta oli selge, et valget laeva ei ole ega tule. samuti nähti ette, et kui tulevikus sünnibki uus eestlaste vabadusvõitlus, on selleks ajaks olemasolev eestlastes ohvitserkond surnud või võimatult aegunud. seepärast tehti kõigile sobilikus vanuses poistele selgeks, et selles olukorras on ainus lahendus lasta vaenlasel end ohvitseriks õpetada, et vajalikul hetkel lüüa teda tema enda relva ja taktikaga. paar aastat hiljem, kui vanus täis tiksus, astus vanamees vabatahtlikult nõukogude liidu sõjalennuväe ohvitseridekooli kursandiks. andis vandegi, kuna pidi. ja kui aeg oli vabadusvõitluseks küps, tegigi N. armee erumajorina ja hiljem EKV kolonelina omalt poolt kõik, et oleks võimalik lüüa vaenlast tema oma relvadega.
küll ja küll oli puupäid, kes teda enam ja vähem tagaselja punakotkaks sõimasid aga...sellisteks puhkudeks ja sellistele inimestele on mul hea ütlus varnast võtta: tee järgi või maksa kinni!
mis aga vandesse puutub, siis see on üleüldse ääretult veider nähtus. esiteks teab igaüks, et n armees sul lihstalt ei olnud vandeandmisele alternatiivi kui just kinni või hullumajja sattuda ei tahtnud. teiseks aga on vanne ehk lubadus üks tsiviillepingu vorm. ja nagu ka igal muu lepingul, on ka sellel vähemalt 2 osapoolt, kes mõlemad on sunnitud endale võetud kohustusi täitma. lihtsustatult seletades võib öelda nii, et kui inimene astus näiteks armesse või parteisse ja andis vande teenida nõukogude liitu surmani jne jne, ent avastas mõne aja pärast, et seesama NL oli teda sisuliselt petnud, maalides oma elust ja eesmärkidest teadvalt väära pildi, siis juriidiliselt võttes antud vanne enam ei kehti kuna lepingu teine osapool on juba omalt poolt lepingut rikkunud (või mis - kas tahab keegi hakata seletama, et bla-bla, oma asi - kui vande andsid, siis suru silmad kinni ja täida seda idioodi järjepidevusega, missiis, et sult seitse nahka kooritakse?? einoh, kes tahab, lasku käia...peaasi, et ta ise tunneks, et südametunnistus puhas on. mina isiklikult leian, et lollimängimine on suurem patt.).
muideks selline nüanss võis pähe tulla ka vlassovil. ja miks mitte hiljem ka sakslastega sõlmitud lepingu puhul?