Vlassovi armee

[Igor]

ei tea kuidas teised ida rahvaste leegionid, kuid kalmikkidest ei tohiks ühtegi halba sõna öelda.
Septembris 1942 Saksa 16. Panzergrenadierdiviisi ülem kindralmajor Heinrici esmakordselt formeeris kalmõkkidest ühe eskadroni, mis tegutses Kalmõkia pealinna Elista piirkonnas. Novembriks 1942 oli formeeritud juba 4 kalmõkidest koosneva eskadroni. Kalmõkke peamiselt kasutati Armeegrupi Süd Heeresgrupi A piirkonnas, kus nad patrullisid sakslaste poolt mittekontrollitavaid rindelõike, tungisid kallale Punaarmee garnisonidele ja osalesid bandiidivastasesvõitluses (ehk partisanivastased operatsioonid). Punaarmee Lõunarinde partisaniliikumise staap fikseeris Nõukogude 51. armee rindelõigus 628 juhtumit, kui kalmõkid püüdsid kinni punaste patrullid ning andsid neid edasi Saksa Abwehri kätte.
Kalmõkia mahajätmisega tuhanded kalmõkid lahkusid oma kodumaalt ning liitusid Saksa armeega. Mais 1943 kalmõkid olid koondatud Hersoni piirkonda, kus 4. tankiarmee staap hakkas formeerima Kalmõkia Ratsaväekorpust (neli divisjoni á viis eskadroni). Kalmõkide koondamisega tegeles Sonderführer Rudolf Werbe, kes hiljem sai Kalmõkia Ratsaväekorpuse ülemaks pseudonümi „dr Otto Doll“ all. Seisuga 6.juuli 1944 korpuses oli 3600 võitlejat (kaasarvatud 92 sakslast) ja 4600 hobust. Relvastus koosnes 6 miinipildujast, 15 raske- ja 15 kergekuulipildujast, 33 saksa ja 155 vene püstolkuulipidujast ning vene, saksa ja hollandi vintpüssidest. Korpuse autopargis oli 3 sõidu- ja 5 veoautot.
1944. aasta suvel kuni 1944/45 talvene pidas korpus ägedaid lahinguid pealetungiva Punaarmee vastu Lääne-Ukraina ja Poola aladel. Inimkaotused surnutena ja haavatutena olid kohutavad, kuid samas ei märgatud ühtegi korda, kui oleks keegi kalmikidest punaste poole üle läinud.
Välaõppelaagris Neuhammer korpuse riismed olid täiendatud Läänerindelt ja Itaaliast saabunud kalmikidega ning ümberformeeritud Ratsaväerügemendiks. Samaaegselt kalmikidest ohvitserid läbisid Münnsingenis ROA 600. diviisi juures täiendkursuseid. Sõja viimastel päevadel Kalmikia Ratsaväerügement ilma hobusteta oli saadetud Horvaatiasse 15. Kasakakorpuse koosseisu.
Kalmikide vaprus ja ustavus rindel oli tunnistatud sakslaste poolt. Nii näiteks 4. tankiarmee ülem tankiväe kindral Walther Nehring´ul oli kalmikidest koosnev isiklik konvoi.
Teiste Aasia ja Kaukaasia rahvastest koosnevate Leegionide ja teiste erinevate üksuste kuulumisest ROAsse või KONRi relvajõududesse ei ole teada.Kuna Aserbaidžani, Armeeni, Gruusia, Turkestani ja Põhjakaukaasia leegionid kasutasid oma tunnusembleeme ja isegi auastmed ning neil oli oma väejuhatus, ei saa neid „vlassovlastega“ või teiste ROA üksustega täiesti objektiivsetel põhjustel kokku segada.[/img]

[susi]

Vlassov tahtis KONR'i koosseisu ukraina väeosi.Läbirääkimised Šandrukiga nurjusid(Vlassov arvas,et mõned küsimused tuleks lahendada alles peale sõja lõppu-Drobjazko "Vaenlase lippude all",lk.310-311).Tuttavad lubadused,mis?Tuletaksin meelde,et Volhovi katel oli täpes võrreldes Kiieviga.Vlassovi muinaslugusid ei maksa eriti tõsiselt võtta.Ta oli karjerist,timukas ja valetaja.Drobjazko hindab Reichi poolel sõdinud valgete arvuks 14-15 000.Noori nendest vähe.Ei maksaks unustada ,et Kodusõjast oli möödas terve inimpõlv.ROA kaardiväe brigaad(väga kõlav nimi-650 inimest).Ülem S.N.Ivanov.Lamsdorf oli ülemaks väeosa rasformeerimisel(novembris 1943 läks 150 meest partisanide poole).

[Mati]

Idapataljonid pidid selle armeega sõdima ja mitte kõige halvemini.

[Igor]

kui te mõtlete, et ajaloolane Drobjazko on ROA suhtes pigem vastumeelne, siis vaadake järmist lingi:
http://www.roa.ru/drobjazko/sdfoto3.jpg

[Marissa]

Mõni sõna Vene Vabastusarmeest ROA arvudes.
ROA maaväed - diviisid, tankihävitusbrigaad, tagavarabrigaad, ohvitserikool - hõlmasid 40000 meest, koos ülemjuhatuse ja armeeüksustega 45000 meest. ROA õhujõudude koosseisu kuulus veel 5000 meest. Seega allus Vlassovi vahetule juhtimisele 50000 meest.
1945. aasta aprilli lõpus oli kindralleitnant Vlassovi alluvuses järgmised relvajõud: kindralmajor S.K. Bunatšenko 1. diviis (22000 inimest), kindralmajor G.A. Zverjevi 2. diviis (13000 inimest), kindralmajor M.M. Šapavalovi 3. diviis (relvastamata, kuid tal oli staap ja 10000 vabatahtlikku), polkovnik S.T. Koidi tagavara brigaad (7000 inimest), kindral Maltsevi sõjaõhujõud (5000 inimest), tankitõrje divisjon, ohvitseride kool, abiteenistused, kindralmajor B.A. Šteifoni Vene Korpus (4500 inimest), kindralmajor T.I. Domanovi kasakavägi (8000 inimest), kindralmajor A.V. Turkulovi grupp (5200 inimest), kindralleitnant H. von Panwitza 15. kasaka ratsaväekorpus (üle 40000 inimese), kindral A.G. Šurko kasaka reservpolk (üle 10000 inimese) ja veel mõned väiksemad alla 1000 inimesega väeosad. Kokku üle 130000 inimese, kuid need väeosad olid eri kohtades laiali küllaltki kaugel üksteisest. Tõenäoliselt see sai sõja lõppedes ka üheks nende tragöödia peamiseks põhjuseks.
Vt. ka:
Трушнович Я.А. Русские в Югославии и Германии, 1941 - 1945. - Новый часовой. 1994. № 2, С. 155 - 156.
Торчинов В.А., Леонтюк А.Н. Вокруг Сталина. - Историко - биографический справочник. Санкт - Петербург, 2000.
Колесник А.Н. Генерал Власов - предатель или герой? Москва, 1991.
Пальчиков П.А. История генерала Власова. - Новая и новейшая история. 1993. №2

[Marissa]

Andrei Vlassov ise alati rääkis, et ta ei ole Stalini ega Hitleri eest, ta on rahva eest (Smolenski miitingud 1943).

Vlassovi avalik kiri /või siis pöördumine vene rahva poole märtsis 1943 heideti lennukitelt lendlehtedena alla Nõukogude tagalasse. Selle peamine sõnum oli kukutada Stalini režiim.
http://www.hrono.ru/dokum/1943vlasov.html

[araterI]

Võib-olla on sellest ka juttu olnud aga eelmine nädal jooksis vene kanalites järjekordne propagandaüllitis:

ГЕНЕРАЛ ВЛАСОВ: ИСТОРИЯ ПРЕДАТЕЛЬСТВА

mille kohta on hea kriitika maha pannud Vlasovi ja ROA spets

Kirill Aleksandrov
http://gasper75.livejournal.com/115630.html

Kelle värsket raamatut teema kohta peaks ka netist tellida saama
Армия генерала Власова 1944-1945
http://www.ozon.ru/context/detail/id/1694511/

Kui keegi Eestis näinud on, paluks teada.

Ukrainas asi susiseb jääb vaid oodata millal Venemaal teemast rohkem rääkima hakatakse
Я воевал не за Гитлера, а против Сталина
http://vg-news.ru/columns/society/socie ... 022304.php

[Fucs]

.

[Igor]

Rolf Michaelise raamatus "Russen in der Waffen-SS" räägitakse venelastest, kes on teeninud Waffen-SS-is mitte Wehrmachtis. Sturmbrigade "RONA" Bronislav Kaminski juhtimisel võttis osa Varssavi ülestõusu mahasurumises 1944. aastal. On tõestatud et kuritegusi Varssavis tegid Dirlewangeri trahvivennad ja politsei. Leiti lihtsalt süüdlase Kaminski näol. Sieglingi üksus tegutses rohkem rindevõitlusega. Ja SD üksus "Druzhina" oli ainuke, kes tegi verised ja ohvriterohked operatsioonid partisanide vastu. Peab silmas pidama et Druzhina ei allunud Vlassovile.

[linnavurle]

Sattus mullegi kätte Hoffmanni "Vene Vabastusarmee tragöödia". Ma ei ole lugupeetud kaasfoorumlastega küll väga pädev argumenteeritult diskuteerima, kuid mõned väited siiski esitaksin, mis minu arvates viitavad Vlassovile kui nahahoidjale, mitte ideelisele stalinismi vastu võitlejale.
1) Kui Vlassov nii väga Stalini rezhiimi vihkas, siis miks ta ei vahetanud poolt juba tunduvalt varem, näiteks Kiievi all?

2) Hoffmann Volhovi kotist (lk 292) "Vlassov suutis ennast varjata peaaegu kaks nädalat, enne kui ta peidupaik reedeti ning ta langes 12. juulil 1942 ühe saksa patrulli kätte, millega on ümber lükatud ka väide, nagu oleks ta vabatahtlikult vaenlase poolele üle läinud."
See on küll kõigest ühe publitsisti üks lause, aga ikkagi tekib minus küsimus: kui mingi ime läbi poleks ta seesinasel kuupäeval vangi langenud, kas siis saanuks temast ikka see, kes sai?

Praha sündmuste ajal oli Vlassov raamatu põhjal haige, lisaks oli tegemist äärmiselt segase olukorraga ja Vlassovi nõutust võib mõista. Aga siiski: ülestõusnute poolele asudes tahtis ROA väidetavalt avaldada muljet lääneliitlastele. Kusagil eespool kirjutas lugepeetud Igor, et Vlassovi lootus oli sõja jätkumisel, kus lääneliitlased läheksid kokku bolshevistliku Venemaaga. Kui see õige on, siis miks ROA vältis iga hinna eest kontakti bolshevikega, see ju avaldanuks lääneliitlastele veel rohkem muljet!? Jalta ja Teherani konverentsidest ning kokkulepetest Vlassov vaevalt et midagi teadis, tema ainus reaalne lootus saigi tugineda lääneliitlaste abile.

ROA 1. diviiisi lahkumine rindelt ilma ülesannet täitmata ja hilisem sakslaste käskude eiramine viitavad minu arvates samuti sellele, et eelkõige mõeldi siiski oma naha hoidmisele, mitte ühisele sõjale bolshevike vastu. Meeldisid ROA-le sakslased või mitte, aga sakslased olid neid siiski toitnud, katnud ja relvastanud ning viimastele selja pööramine oli kõike muud, kui sõjamehelik.

Veidi OT teemana: meenub üks eestlase (oli vist A. Uustulnd) ilukirjandusteos "Alcheroni kaldal" (või midagi sellist-peast kirjutasin, vana pea enam ei pea). Juttu on seal saksa väes võidelnud eestlastest, kes sattusid Siberisse sõjavangi. Ühtedeks tegelasteks on selles raamatus ka eestlastega ühes laagris viibivad vlassovlased, keda kirjanik on kujutanud küll positiivsete tegelastena (punavanelaste taustal), kuid siiski "eliitvangidest" balatnoidena; kriminaalide käitumisharjumuste ja hierarhiaga tegelastena. Oli see juhuslik? Või võib teha siiski üldistuse, et vlassovlaste põhimassi moodustasidki tegelased, kes jäävad igas olukorras pinnale, kohanedes kiiresti pidevalt muutuva olukorraga ja muutes asja huvides omi vaateid ja tõekspidamisi.

Kindlasti oli vlassovlaste hulgas palju aatelisi inimesi, kes tõesti lootsid oma kodumaad kommunistlikust rezhiimist vabastada. Kas seda aga oli ka Vlassov ise, selles julgen natukene kahelda.

[linnavurle]

Loodan, et väga asjaliku arutelu kõrvale sobib ka üks natukene asjasse puutuv naljakas seik:
80ndate teises pooles moodustati peamiselt eestlastest koosnev jalgpalliklubi Tallinna Sport, mis hakkas mängima Liidu 2. liigat. Selleks, et mängumehi ei värvataks 2-aastasesse sundteenistusse, munserdati osa neist Jägala sõjakooli kursantideks. Üks eestlasest jalgpallur olevat aga viimasel hetkel siiski ümber mõelnud - ta ei tahtnud sõjakooli astuda ja otsustas ajaloo eksamil sihilikult läbi põruda. Kuigi ta mänginud eksamil täielikku lolli ja ei vastanud ühelegi küsimusele, oli eksami vastuvõtjal jälle kange tahtmine ta kuidagi läbi vedada. Viimases hädas küsinud: "No mõnda isamaasõja-aegset kindralit ikka tead?" Mille peale jalpallur vastanud: "Vlassov". Eksamineerija krigistanud hambaid ja ikkagi "3" välja kirjutanud.

[Frundsberg]

Huvitav kas see pole kellelegi neist Punaarmeed kiitvatest ja Vlassovit maha tegevatest ajaloolastest pähe tulnud, et kui üldse reetmisest rääkida, siis olid reeturid (läksid üle pättide ja mässajate poole) just endised tsaariarmee sõdurid ja ohvitserid, kes liitusid Punaarmeega? Mida sai üks aus venelane aastal 1940 reeta? Valitsust, mis oli ebaseaduslikult terrori teel võimu haaranud ja miljonid tema rahva esindajad mõrvanud? Kas need inimesed on kurjategijad, kes nende majja tunginud pätile vastu hakkavad?

[susi]

Kas kaasfoorumlasele pole pähe tulnud, et siis on ka eestlased reeturid ? Kuidas nad julgesid Venemaast lahku lüüa ?
Mina eelistan mõelda, et tsaar loobus troonist ja Mihhail ütles troonist ära. Sellega vabaneti ka kõigist tsaaridega seotud kohustustest. Bolshevikud lubasid rahvastele vabadust kuni Venemaast lahkulöömiseni, mida eestlased ka kasutasid.

[hugo1]

Kas kaasfoorumlasele pole pähe tulnud, et siis on ka eestlased reeturid ? Kuidas nad julgesid Venemaast lahku lüüa ?

Mida, keda me reetsime
Kuidas eestlased üldse tsaari alla said
Meid vallutati ja sobival hetkel me vabanesime vallutajast.
Meil eestlastel ei ole kunagi olnud venelaste ega Venemaa ees mingeid kohustusi.

[susi]

Eestlastest tsaariarmee ohvitserid :Laidoner, Larka, Lill jne. olid vabatahtlikud, keegi ei sundinud neid sõjakooli astuma. Nad andsid vande vabatahtlikult.
Venemaa vallutas Rootsi Balti provintsid ja maksis ka rahas rootslastele .
Sama- vallutused ja ostmine toimus ka Venemaa teiste kubermangude puhul. Ka venelastega asustatud kubermangude puhul. Algselt oli Moskva vürstiriik päris tilluke. Isegi osa Moskva lähiümbruse linnu vallutati .
Ka Romanovite valimine troonile ei toimunud üldrahvalikul hääletusel, kus kõik tollased Venemaa elanikud said hääletada. Ei maksaks nüüd XXI-e sajandi rahvusvahelist õigust ja moraalinorme rakendada keskajal.