www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 18 Okt, 2019 7:11

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 4 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Teenistus ü.ltn Alfons Rebase suusakompaniis talvel 1942a.
PostitusPostitatud: 08 Nov, 2016 10:11 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Mai, 2012 13:14
Postitusi: 5
Need siin on minu 1903. a sündinud vanaisa Herbert Arsti mälestused teenistusest Alfons Rebase suusakompaniis 15/184



Kui olin jõudnud Tapale, siis varsti jälle sõjas, aga nüüd sakslaste poolel. Sakslased olid võidukad ja vallutasid Tallinna, sõjavaimustus ja kommunistidest lahtisaamine tegi ka eesti meeste meeled ärevaks. Peagi selgus, et Rakveres v. ltn Alfons Rebane formeerib eesti kompaniid, et lähme nüüd Leningradi vallutama sakslastele appi. Kui läksin Rakverre asja uurima, Rebane kohe pakkus minule kompanii veltveebli kohta. Võtsin koha vastu ja asusin tegutsema. Siis saabus Rakverre minu vana sõber veltveebel Osvalt Valk ning ü. ltn Rebane tegi kohtades vahetuse: Valk sai veltveebli koha ja minul tuli asuda kompanii esimese rühmavanema kohale.
Ega see asi minule hästi ei meeldinud, aga olime veebel Valk´iga vanad sõbrad, pealegi mina olin v. seersant, Valk aga vanemveltveebel. Leppisin olukorraga, nii läks organiseerimise asi edasi. Siis sai kompanii valmis. Tuli Venemaale minek. Mitmed ohvitserid ütlesid ära ja lahkusid. Siis ajutiselt tuli minul olla rühmaülem. Aga Venemaale minek tuli siiski.
Kompanii 15 sadakond, pataljon 184 major Ellrami juhtimisel paigutati kusagile Jamburgi taha lõuna suunas. 13. septembril olime teel Venemaale, kui mind tabas haigus: algasid reumaatilised valud, mingi põletik puusades, seljas ja jalgades. Olin kui ront voodis ja isegi oigasin valude käes. Varsti saadetigi tagasi Narva Kalevi haiglasse. Kalevi haigla ülemarstiks oli dr Levitski ja ülemõde oli pr Melter. Hakkasin varsti paranema ja peagi enne jõule sain puhkusele koju Tapale. Ja siis ühel päeval oligi minek. Kahju kodust lahkuda, aga minna tuli. Sõitsin Narva, kus asus tagavarapataljon, kes saatis sõdureid edasi oma väeosadesse. Seal teatati, et 15/184 Rebase kompanii asub Ust-Luga – ja Peipino, mere ääres. Teatati, et transporti sinna ei lähe, peate sõitma mõne Saksa kolonniga kaasa ja siis tuleb väeosa üles otsida. See oli räbal olukord.
Nii siis Narvast, kus peatusin mõned päevad, anti marsikäsk minna Ust-Luga – Peipino. Kui oleks teadnud olukorda, oleks olnud võimalusi minekut venitada nädala või paari nädala võrra ja mina oleksin pääsenud ära sõjasõidust Volhovi kotti, aga läksin kui hundi suhu.
Ühel päeval asusingi teele, paar päeva peatusin Kalevi haiglas ja siis asusin teele ja ootasin mõnd sakslaste autokolonni, saingi ühe kolonniga edasi. Kui saksa kolonn pööras ära paremale, siis hüppasin maha ja alustasin teed vasakule mere poole, kus arvasin asuvat Ust-Luga – Peipinot. Kui olin juba tund või rohkem mööda lagedat maad ja tuiskavat lund edasi sammunud, kohtasin üht venelast hobuse ja reega, kes sõitis sama teed ja suunas. Küsisin teed ja sain õige suuna, sain ka reeotsal natuke küüti ja kui hakkas pimedaks minema, olingi kohal ja leidsin oma väeosa.
Õnnetuseks tulin kaks või kom päeva varem, sest kompnaii oli just valmistumas sõiduks rindele Volhovi koti ümberpiiramisele. Määrati kohe rindele sõitva kompanii veebliks. Tegelik veebel Osvald Valk jäi maha mõne sõduriga kompanii varandust valvama.
Kompanii läks teele Volhovi kotti, üle Tosno-Lesiino. Kompanii voor oli suur, kaks bussi ja vähemaid veokeid veel 21. Sõit oli ohtlik, öösel pimedas saime lennukeilt pomme ja päeval pardarelvade tuld, sõda mis sõda.

VOLHOVI KOTT ja selle lähistel 1942. talvel

Ü. ltn Alfons Rebase suusakompanii 15/184 jõudis VERHOVJE külasse pärast kaks päeva ja üks öö rännaksõitmist autodega. Küla koosnes viiest või kuuest elamiskõlbulisest majast, kus asusid ka elanikud alles sees, koos vanadega ja lastega. Noori mehi ja poisikesi ei olnud, mõned noored naised lastega ja mõned tüdrukud. Küla asus metsa sees oleval lagendikul idast läände voolava oja kaldal. Küla alguses oli lagunenud küün, sinna ehitati raskekuulipildujate pesa. Seal olid alati vaatlejad, kahemeheline post. Küüni kõrvale ehitati punker r/k valvemeeskonnale ja jaoülemale v-seersant Keskülale, kes asus ka seal vaheldumisi veltv. Juurikaga. R/k rühmas oli kaks toru ja umbes 16 meest. Vabad mehed elasid lähedal majas. R/k küüni ümbrus oli lage maastik umbes 300 m ulatuses. Kompaniid hüüti Rebase kompaniiks. See oli suusakompanii, sõjas kasutati seda luureülesanneteks. Kompanii koosnes kolmest laskurrühmast, kõvendatud raskekuulipildujarühmaga. Rühmaülem oli veltv. Juurikas ja jaoülem v-seersant Kesküla, kõik r/k väljaõppega mehed. Küla esimeses majas asusid ohvitserid käskjalgadega. Kompanii ülem oli ü. ltn. Alfons Rebane, 1. rühma ülem lpn. Jalakas, 2. rühma ülem ltn. Korp, 3. rühma ülem ltn. Nuiamägi. Kolm rühma olid paigutatud majadesse, iga rühm ühes majas koos elanikkudega. Küla viimases majas /uus ehitus/ asusid kompanii allohvitserid minuga eesotsas, veltv. Juurikas, veltv. Uueni ja rida teisi allohvitsere ning ametimehi, kelle nimesid enam ei mäleta. Ühes ruumis elasid kohalikud elanikud. Köök asus uues küünis sama maja taga, seal elasid kokad ja köögitöölised koos toitlustajaga, kelleks oli allohv. Säde.
Kompaniid kasutati järgmiselt: üks rühm G o r a külas otse rindel, teine rühm luureülesannetega metsas ja kolmas rühm kodus puhkusel ja julgestusülesannetes. Rühmad vahetasid üksteist. R/k rühm oli kodukaitse ülesannetega positsioonil. Siis igasugused ametimehed, arveametnik, toitlustaja n-allohv. Säde. Kõiki nimesid ei mäleta. Meie lähim küla oli Klubotska, seal asusid sakslased, seal oli nende baas, sealt saime toidukeedu materjali, „marketendrit” ja palka. Suusakompanii sai kõvendatud toidunormi, nii et toit oli hea.
1941/42 talv Venemaal oli külm ja lumerohke, suusatamiseks väga sobiv. Meie suusavarustus oli tugev, vähe raske küll, mingit suusamääret ei olnud. Minu tervis pidas vastu, riided olid kaasas head. Kodus olles soojad vildid ja kasukas, suusatamisel neid vaja ei olnud, kui vaid müts. Kõik naise hool ja mure Tapal enne sõttaminekut. 3. rühma vanemaks oli veltv. Uueni, kes oli E.V aegne 7. jal. rüg. staabi kirjutaja, aga osutus väga heaks sõjameheks.

K O M P A N I I S Õ J A S

Ei saanud veel õieti elamist sisse säädida, kui tuli kompaniil asuda otse sõjast osa võtma minna. Sissepiiratud alustas läbimurret, vasakult KAMENKI küla tee ja paremalt CHUDOVA küla, ning veel edasi paremalt suunaga Novgorod – Leningrad rollban ja seda tohutu mitme armee jõududega. Rebase kompanii käsutati täies koosseisus välja, abiks sakslaste nõrkadele jõududele. Lisaks oli seal võitlemas veel ltn. Laasi kompanii 9/183 ja 10. kompanii pat. 183. Nii kokku kolm eesti kompaniid oli seal ennast veristamas. Rebase kompanii kolm rühma ja r/k rühm asusid esimest korda otse sõtta. Mina seda sõda kaasa ei teinud, veltveeblina jäin külasse koos kompanii voori-köögi ja mõnede ametimeestega. Asetasin need mehed vahipostidele küla ümber. Paremalt oli kuulda lahingukära, olime ärevil ja hirmul kompanii saatuse pärast.
Lahing kestis terve päeva, vaikus tuli öösel, aga venelaste pealetung rauges ja nende kaotused olid suures, läbimurre riivistati ja meie kompanii tuli tagasi teisel päeval. Kompanii kaotused olid suured eesotsas r/k jaoülema v-seersant Keskülaga ja 5- 6 meest reakoosseisust räägiti, et surnud ja haavatud olid jäänud venelaste kätte.
Minul oli õnne, et ei pidanud sellest lahingust osa võtma, vaevalt et mina sealt eluga oleks pääsenud, sest iseloomu tõttu ei püsi paigal, pea mätta varjus, aga sõjas peab õnne olema. Venelased üritasid väljamurdmist mitmes suunas, ka meie küla juurde arvatud. Talv oli külm ja kõik sood ning rabad olid jääs, see soodustas venelaste üritusi.
Ühel päeval saabus meie külasse jalaväepataljon. Kaevusid küla ette ja ehitasid punkrid. Pataljoniülema punker ehitati just meie elumaja taha, siis oli meil julgem. Samuti saabus veel saksa kergepatarei 3 toruga külast paremal asuvale lagendikule, siis oli meie küla rahu kadunud. Patarei tegi sisselaskmisi ja andis tuletoetust mitmes suunas. See kõik tegi meie olukorra julgemaks. Naabruses „GORA” sõjatee äärde jõudis üks SS-üksus sakslasi. Need lõid venelastega mitu lahingut. Aga ka meie olukord muutus tegevusrikkaks, luurelt tulime ja läksime, puhkust vaid pool päeva või pool ööd.
Juhtus nii, et minu kompanii veltveeblikoht tuli maha jätta. 1. rühma ülem lpn. Jalakas haigestus ja evakueeriti haiglasse. Mind määrati 1. rühma ülemaks. Olin rühmaga luurel, kui meie ees ja vasakul SS-üksus läks lahingusse venelaste üksusega, kes üritas läbimurret. Neil oli hea ülevaatega koht lahingust. Otsustasin liikumist peatada ja asetasin rühma ahelikku SS-üksuse parema tiiva kaitseks, seda omal algatusel. Vaatlesin ja imestasin SS-meeste vasturünnakut, see oli hoolimatu ja äge, rünnak jätkus, ja lõid venelased põgenema neid jälitades. Jätkasin oma luureülesannet ettevaatlikult, sest oli võimalik, et osa venelasi valgus paremale metsa meie liikumise suunas, küllap meid selleks sinna metsa saadeti. Varsti oli meie naaberkülas Klubotskas kahelpool sõjateed, mis suundus üles Feodossina kaks kalmistut, üks relva-SS meestele ja teine Wehrmachti meestele, nõnda tehti vahet. Kalmistud kasvasid suuremaks iga päevaga. Sõda meie piirkonnas läks ägedamaks, aga venelaste väljatungid löödi kõikjal tagasi.
Kompanii veebliks määrati veltveebel Juurikas, r/k-sid juhtima asusid allohvitserid. 1. rühmas rühmavanemat ei olnud, esimese jao ülem n-allohv Ong oli ühtlasi rühmavanem. 3. jao ülem oli n-allohvitser Grünvald, 1. ja 3. jagu olid k/kuulipilduja jaod, 2. jagu oli laskurjagu, jaoülemaks oli kpr. Orupõld. Ong ja Grünvald olid E. V aegsed ratsarügemendi ajateenijad allohvitserid, mõlemad tublid sõjamehed. Mehel ja meestel on sõjas suur vahe, nii oli ka minu jaoülematega. Kui allohv. Ong oli oma jaoga ees luurel, siis rühm sai liikuda edasi. Samuti allohv. Grünvald, kui oli kolmas jagu ees, rühm liikus rahulikult edasi. Kui aga oli kpr. Arupõld teise jaoga ees, siis edasi ei pääsenud, ikka seisak, et midagi on ees, paistis seda ja teist. Rühmaülem, mine jälle ja julgusta mehi, et näete tonti.
Eesolev jagu julgestas ennast kahe piiluriga ees ja ühe piiluriga kummalgi pool jao südamikku. Rühm julgestas ennast külgvaatlejatega kahel pool rühma, silmsideme kaugusel.

MÄRGIKSIN MÕNED TÄHTSAMAD SEIKLUSED

2. rühm oli luurel ja sattus kokku venelaste luureüksusega. Tekkis lahing ja üks jaoülematest sai surma. Rühm taandus ja jättis langenud mehe laiba venelaste kätte. Teisel hommikul sain käsu võtta rühma ja minna tuua jaoülema laip ära. See oli kardetav ja mitte meeldiv ülesanne. Ise mõtlesin, et miks Rebane saadab mind, kas mina tean, kus lahing toimus. Miks ei lähe 2. rühm ise, kellele maastik ja koht teada. Aga käsk on käsk, läksin teele.
Oli ilus talvehommik, sadas pehmet lund, suusad libisesid hästi. Jõudsime saksa pataljoni punkrite vahelisele teele, kuni tuli lagendik ette. Pöördusime just metsast välja lagendikule ja jõudsime 50 m edasi, kui eelolevast võsast väljusid valgetes mantlites mehed. Kuna ohtu ei teadnud oodata, sakslastelt mingit hoiatust ei antud, siis liikusime edasi ilma julgestuseta, mina kõige ees, rühm kolonnis järel. Nähes ja mõistes ohtu, rühm seljataga hajus laiali tagasi metsa servale, mina aga juhmilt võtsin põlvelt asendi ja avasin tule automaatpüssist. Vaenlane mind ei tulistanud, varjus tagasi metsa. Midagi enam ei näinud, ka mina rabelesin suuskadel tagasi metsa. Saatsin käskjala sakslaste punkri teatega, et vaenlane on metsas, et oleme ahelikus paremal tiival. Võtsin rühma ahelikku ja paigutasin kuulipildujad kohtadele ülesse. Saatsin käskjala külasse Rebasele teatega, et edasi ei saa, venelane ees metsas. Peagi algas tulistamine metsast ja sakslaste positsioonist kuulipildujad tulistasid vastu. Oli selge, et lahing on käimas. Peagi tuli üks leitnant ja ütles, et võtate osa kaitselahingust, ja näitas positsiooni kätte, andis meie kuulipidujatele tulistamise suunad, flankeerivalt pataljoni positsiooni ette. Rühm ahelikus lumevalli taga niikuinii mingi kaitset ei pakkunud. Vaenlase pealetung oli äge ja vastastikune tulistamine ägenes veelgi. Liikusin pataljoni positsioonidele lähemale. Nägin, kuidas sakslaste kuulipildujad andsid tuld vahetpidamata ja kuidas mõnigi sihtur langes välja raskelt haavatuna. Lahingu otsustas lähedal olev suurtükipatarei, kes tulistas otsesihtimisega sakslaste positsiooni ette, tehes metsa pilbasteks. Ja venelaste tuli vaikis. Tõmbasime hinge, ka meie kuulipildujad ei raisanud enam laskemoona. Peagi saime sõna, et võime minna oma kompanii juurde külasse tagasi. Sakslaste kaotused olid suured, meie rühm aga täiesti kaotusteta. Saabusime külasse, luureülesanne jäi täitmata. Seega oli meie suurem lahing läbi.
Sakslased kammisid positsioonieelse metsa läbi, leidsid venelaste lihahunnikud, suurtükituli oli teinud oma töö hästi. Teisel hommikul sain jälle käsu ikka minna ja tuua jaoülema laip ära. Seekord tuli olla ettevaatlikum, sest mine tea, vast on taganevaid venelasi veel liikvel. Kohtasin küll, aga ainult laipasid, õrn lumekord peal, sest haavatud olid teel surnud, oli jube retk.
2. rühma lahingu kohta sain pisut andmeid rühmaülemalt, aga otsisime kaua, enne kui leidsime. Laip oli alasti lume all ja piinamiste tunnustega. Asetasime laiba kelku, mis selleks otstarbeks kaasas oli, ja alustasime teekonda tagasi. Laibale tehti kast ja ta jäi ootama matmist, sest võis tulla juurde uusi langenuid.
Pean märkima, et minul oli Rebasega vahekord halb, see ilmnes mitmeti. Ikka suunati 1. rühm ohtlike ülesannete täitmisele. Teisi rühmi, kus ometi olid juhtideks ohvitserid, minu arust hoiti, neile anti soojemad ülesanded. Aga minu ja rühma nahk jäi terveks, oli õnne.
Ühel juhul olles jälle rühmaga metsas luurel, teel kodu poole leidsime metsas põdra. Oli noor loom rinnahaavaga, alles soe. Märkisin koha ära, ja et olime suuskadel, siis oli võimatu kohe kaasa võtta. Pealegi oli kiire kojuminek, oli juba videvik. Siis jätsime põdra metsa kavatsusega, et homme tuleme hobusega järele. Rääkisin Rebasele põdrast, et on väärt loom. Sain kohe korralduse, et järgmisel hommikul võtan hobuse reega ja paar meest kaasa ja toome põdra ära.
Läksimegi, oli pisut muret, et kas leiame ülesse, aga leidsime küll. Tegime puhastuse ja nahk lihaga rekke ning tagasi koju. Andsime liha kööki toitlustaja kätte. Küsisin Rebaselt üht tükki liha omale toomise eest ekstra. Sain kurja vastuse, et ei mingit liha toomise eest, kõik läheb ühiselt katlasse. Selle asemel tema ise lasi lõigata toitlustajal paar käntsakat pehmet liha, hobune saani ette ja kutsar pukki. Sõitis naabrikülla, viis liha sakslastele. Mina olin sellest solvunud, et toon liha ja ei saa pisutki ekstra küpsetamiseks ja väikese peo pidamiseks. Toitlustaja ütles, mis tema käest küsida, küll mina vaatan, et teie ilma ei jää.
Siis jälle ühel juhul saadeti rühm luurele antud suunas sügavas metsas ja lumes. Siis eelpiilurid märkasid venelasi, kes liikusid otse meie suunas. Oli hobuvoor ja jalaliikujaid, harva oli venelastel suuski. Jälgisime ja nägime, et on tegemist mingi vooriga, kes on ära eksinud. Seekord oli meil kaasas patarei vaatleja, ta tuli ette ja nähes olukorda, otsustas voori hävitada. Võttis sühenduse patareiga ja tellis tule välja. Peagi lõhkesid mürsud meie ees, vaatleja tegi omad parandused ja siis tuli seeria mürske, mis lõhkesid otse voori keskel. See oli jube tapmine – hobused, rakmed, reed, saanid koos inimestega lendasid puie otsa rippuma. Inimesed kisti tükkideks. Osa jooksis laiali, mõned hobused pääsesid põgenema tuldud teed tagasi. Nüüd võisime läheneda ilma et meie pihta oleks lastud ühtki lasku, meil ei olnud ka kedagi tulistada.
Kes ei langenud, need põgenesid. Saime soomust, mõned dokumendid ja vene raha, mängukaarte ning mõned relvad. Võisime ka näha, mis tähendab suurtükitule alla sattumine. Kolasime veel ringi ja ootasime, et tuleb veel midagi nähtavale, aga kõik jäi vaikseks. Talvine aeg, päev lühike, oli aeg tagasi koju liikuda, suusad libisesid hästi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Teenistus ü.ltn Alfons Rebase suusakompaniis talvel 1942
PostitusPostitatud: 08 Nov, 2016 10:20 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Mai, 2012 13:14
Postitusi: 5
R A K E T I D

Kord jälle oma rühmaga luurel olles, sõjateel olid sakslased. Läksime nende juurest läbi, saime täiendavaid andmeid ja leppisime kokku, et tagasi tulles raiesmiku peale laseme raketid ülesse. Siis läksime raiesmiku planki mööda, mets kahel pool, kuni raiesmik lõppes, siis pöördusime vasakule suurde metsa, oli sügav lumi ja külm hommik. Mets oli sügav ja vanad raiesmikud, jõudsime edasi vahejuhtumiteta. Kellaaja järgi peatusime ja pidime tagasi pöörduma, et valges metsast välja saaksime. Raiesmik lõppes ja sisenesime suurde metsa, liikusime tuldud teed tagasi. Piilurid ees andis peatuseks märku ja enne kui saime olukorda selgitada, lõhkesid mõned käsigranaadid. Kuna olime üsna lähedal piiluritele, siis nägin, et see oli vaenlase laskepesa, ja et granaadid heitsid meie piilurid ja purustasid kõik, kes olid seal pesas. Oli näha ka mõningaid põgenevaid venelasi.
Selgus, et meid oodati meie oma liikumise teel, aga õnneks hoopis teisest suunast, sealt, kust meie hommikul tulime. Aga nüüd saime vaenlast tabada selja tagant, see oli meie õnn. Piilurid olid agarad mehed, ei löönud verest välja, nad olid ootamatult venelastel nii lähedal ja taipasid õieti, et kohe haarasid granaadid ja viskasid pessa, kus oli kolm meest, kes said kõik silmapilkselt surma.
Kui palju neid oli üldse, võib arvata, et oli laskurjagu, teisel juhul oleks olnud kuulipilduja ka pesas. Langenute juures kuulipildujat ei olnud. Ülejäänud ei alustanud meiega võitlust, vaid põgenesid.
Tegin otsuse, et jätkame kohe koduteed, mine tea, võimalik et venelasi on rohkem, et koguvad endid ja tulevad veel võitlusesse. Korraldasin julgestuse: ette piilurpaar, rühm keskele ja taha samuti mõnemeheline julgestus teise jao ülemaga. Oli hommikul sissesõidetud tee ja suusad libisesid hästi. Meil olid valged mantlid, venelastel mantleid ei olnud. Nii kihutasime minema ja peagi olime raiesmiku äärel metsa serval. Sealt oli vaade sõjateele ja sakslaste juurde. Käskisin esimese jao ülemal lasta üles rida valgeid rakette. Ootamatult selgus, et rakette ei olegi, olime unustanud need kaasa võtta. Kirusin ja mõtlesin, et kui nüüd lagedale välja läheme, siis võime sakslastelt tuld saada. Süüdlane allohv. Ong vihastas ka ja tormas lagedale, andes märku, et tulge järele, saagu mis saab. Ei saanud midagi. Sakslastel olid binoklid ja arvasid õieti, et on omad, piilkond valgetes mantlites. Kui jõudsime kohale, siis sakslased kirusid ka, et miks ei antud rakettidega märku. Vastasime, et rakette ei olegi ja nii asi jäigi. Suusatasime koju. Tegin Rebasele ettekande nagu ikka, ja jälle oli üks luureretk õnnestunud.
LAHING KOOS SAKSLASTEGA

Ühel hommikul sain jälle luureülesande. See oli ajal, kui veel meie küla Verhovje kaitsjad olime vaid meie ise. Ei olnud veel saksa pataljoni ega suurtükipatareid. Väljusin külast paremalt poolt jõesängi selle äärt mööda, sain vaid külast mõne kilomeetri kaugusele lagendikule, kui nägime venelaste piilureid ahelikus ja tagapool liikumas meie küla suunas. Ka jõesängis oli liikumist. Tõmbasin rühma ruttu tagasi väheldasse võssa ja avasime tule piilurite pihta, kes kohe varjusid, kes aga siiski tegid hüppeid edasi. Kirjutasin kirja Rebasele nähtust ja kus asusime, ning saatsin käskjala teele, öeldes, et ootan käsku edasi tegutsemiseks. Varjusime ja ootasime, aga käskjalga ei tulnud. Ootasime veel, karta oli, et jääme kotti, kuna vastane liikus küla suunas meie laskeulatusest väljas olles. Pidasime nõu ja otsustasime külasse tagasi minna. Külas selgus, et olin sellega vea teinud, et rühma külasse tõin. See lõi sakslaste ja Rebase plaanid kõik nässu ja tuli uued plaanid teha. Mina muidugi vabandasin ennast, et miks minule korraldust ega käsku ei tulnud. Uus plaan tehtigi.
Nüüd pidin mina võtma osa operatsioonist, mis toimub kohe, minu käsutusse tuli esimene ja kõvenduseks teisest rühmast üks jagu, 10 meest jaoülema juhtimisel. Kaasa tuli ka 40 sakslast ühe ltn. üldjuhtimisel.
Meie suuskadel, aga sakslased jala. Ülesanne: vasakul pool küla ja ojasängi olev mets tuli läbi kammida ja vaenlane hävitada, ning vallutada org, mis asub metsas kilomeetri kaugusel. Vastane oli lähenemas meie külale. Üldolukorrast rohkem midagi. Rühmale seletasin, et kaks k/k jagu jääb paremale metsalagendiku äärele ja hävitavad taanduvad vastased kuulipildujatulega. Juhiks jääb allohv. Ong. Kaks laskurjagu tuleb minuga ja vallutame oru ja lööme vastase põgenema. Käesolev mets on meil tuntud. Mis sakslaste ülesanne on, seda mina ei tea, aga küllap nad julgestavad meie tagalat. Juhtivat saksa leitnanti näinud ei ole.
Laskurjaod hargnema ahelikku, hoida silmside. Orgu vallutama läheme kõik korraga, haarates vastast vasakult ja paremalt. Mina olen vasakul tiival, paremat tiiba juhatab jaoülem. Jäin siiski keskele, kuna vasakut tiiba juhatas jaoülem Orupõld. Meie taga tulid sakslased ka ahelikus, sumades sügavas lumes. Meie jaod olid jaoülemate juhtimisel jõudnud juba tublisti edasi ja korraga nägin, et nad hüppavad orgu ja et meid tulistatakse juba oru teiselt kaldalt. Minule lähim laskur rms. Kauniste tegi ka hüppe orgu ja tulistas. Samas ka mina tegin kiirhüppe orgu. Nägin kohe, et vastane põgeneb ja et oleme vallutamas raskete miinipildujate positsiooni, kus oli püsti kuus toru. Kõik sündis imekiirelt, meie tagalast ja paremalt kostis äge kuulipildujate tulistamine. Jaoülemaid käskisin rasked miinipildujad hävitada nende torusid purustades. Nägin, et mehed teevad soomust, otsides langenud vastaste taskuid mööda. Jaoülemaid käskisin mehi hoiatada, et vastane on teisel pool orgu metsas ja võib sealt mehi tulistada. Siis võtsin paar-kolm meest kaasa ja läksin vaatama, mis on juhtunud kahe kuulipildujajaoga. Seal oli juba pilt. Kuulipildujad olid tapnud kõik taanduvad venelased, kes püüdsid taganeda ära, minnes metsa äärt mööda. Sakslased lugesid, oli üle saja laiba. Meiepoolsed kaotused: üks mees surnud. Seegi juhtunud nii, et mees läinud ka kohe soomust tegema, aga venelane oli vaid haavatud ja tal oli püstol, niipea kui ta kummardas otsima soomust, venelane tulistas otse meie mehe rinda, oligi surm silmpilkne. Nii oli õnnetu juhus, et pidime kaotama jälle ühe mehe. Nüüd oli meie surnukuuris juba kaks langenut. Lahingu tulemus: vaenlane hävitatud ja põgenema löödud.
Sakslastel kaotusi ei olnud, nad olid meile vaid moraalseks toeks olnud. Rebane ütles, kui tuli tagasi sakslaste juurest, et seal räägitakse meist imelugusid, mida meie teinud ei olegi. Mina sain seekordse rühma juhtimise eest Idalindi, samuti ka k/k jagude ülemad. Minu nahk oli jälle päästetud. Kuigi lahingusse minek oli õieti karistuseks minule Rebase poolt, kes unustas ära minule teadet saatmast, et jää seal paigale ja oota sündmuste arengut või muud. Oleks Rebane minule mingi teate saatnud, siis ei tea, kuidas asi oleks kujunenud. Võimalik, et osa taganejaid venelasi oleksid kasutanud parempoolset metsa, siis oleksin mina oma rühmaga pidanud neid hävitama või ise ohvriks langema.

L U U R E L J A „G O R A” R I N D E L

Kuidas see täpselt oli, ei mäleta, aga olin rühmaga just luurelt tulnud tagasi, kui sain jälle käsu minna õhtul välja sõjateel asuvate sakslaste laagrisse ühe ooberstleitnandi käsutusse ja ööbida seal laagris, et siis hommikul mingi luureülesandega kuhugi metsa minna. Kaalusin olukorda ja leidsin, et ei ole õiglane mind saata välja, kuna ei ole õieti puhata saanud. Parajasti oli teine rühm ka kodus, rääkisin veltv. Juurikale ja tema otsustas minna Rebasega rääkima selle asja üle. Rebane oli parajasti saunas /olime ise sauna ehitanud oja kaldale/. Veltveebel tuli tagasi ja ütles naeratades minule: „Ma teadsin küll, et sinul Rebasega on vahekord halb, aga et ta nii halb on, seda mina ei teadnud. Rebane ütles, et jah, Arst ei taha minna, aga ütle talle, et läheb, ja see on kõik.”
Mis siis muud, kui tegin rühmale oma korraldused ja teatud kellaajal astusime välja. Rännak toimus mööda sõjateed, suusad seljas, valged mantlid seljas. Nii siis kõndisime kilomeetrit 7-8, kuni jõudsime sakslaste laagrisse. Oli veel kaunis valge. Meid paigutati sakslaste punkritesse laiali ööd mööda saatma. Enne magamaheitmist pakuti teed ja biskviiti. Olime juba magamas, kui mind kutsuti telefoni juurde, rääkis ltn. Nuiamäe, kes oli kolmanda rühmaga „Gora” küla all rindel. Rääkis minule, et hommikul oli olnud lahing ja temal on saanud surma jaoülem ja kaks reameest, et ole tore ja tule vaheta meid välja, et minul on raske jääda ööseks rindele, mehed on väsinud ja kaotuste tõttu närvilised.
Mina mõtlesin kiirelt asja üle järele, et mina ei saa minna, ei ole Rebase käsku. Käsu kohaselt pean jääma siia, et hommikul luurele minna. Nii seletasin Nuiamäele ja ütlesin ära, et mina ei tule. Nuiamägi oli väga õnnetu. Meie heitsime siis magama. Teisel hommikul ltn. Nuiamägi helistas jälle ja ütles, et Arst, ole mees ja tule vaheta minu rühm välja, oleme lõplikult omadega läbi. Tule, küll mina vastutan. Mõtlesin ja minul oli neist kahju. Võtsin tõlgi kaasa ja läksin ooberleitnandi juurde, püüdsin talle selgeks teha olukorda, et pean minema ja vahetama rühma välja. Lõpuks ta nõustus, saime süüa ja läksime teele. Liikudes sõjateel edasi kostis juba tulistamise ragin, siis tuli üks sõdur minu juurde. Selgus, et see oli kompanii kokk. Mina ei teadnudki, et niisugune mees on rühmas. Rebane oli ta mingi pahanduse pärast köögis määranud rivisse ja minu rühma. Rms. kokk seletas minule, et lubaksin teda koju tagasi minna, tal polnud püssigi, et mis tema seal sõjas teeb. Sõjatee ääres olid mitmed kuhjad igasuguseid relvi (sakslaste sõjasaak). Ühest kuhjast andsin kokale püssi ja käskisin kaasa tulla.
Edasi minnes oli juba täielik sõjaolukord, kuulid lõhkesid puie vastu ja tegid heledaid plakse. Teekäänakutel olid tankitõrjekahurid sakslastega. Veel mõned käänakud teel ja olimegi punkrite liinil. Jõudsime Nuiamäe punkrini, ta andis positsiooni minule üle ja andis mõningaid juhtnööre ja hoiatusi. Vahetasime mehed välja ja Nuiamägi läks oma meestega minema, enne vaatasin langenuid. Oli parajasti kõik rahulik, aga juba varsti lähenesid venelaste tankid. Saksa kahurid tulistasid neid. Üks tank rabeles minu punkri kohal, aga taandus ja vist hävitati. Meil tanki vastu võitlemiseks relvi ei olnud, mehed jätsid laskurpesad ja pugesid punkritesse. Vene jalavägi ei rünnanud. Kui tankid taandusid või hävitati, võtsime jälle laskurpesad sisse. Hävitatud või põlenud tanke leidus mitmel pool. Nii olime ligi lõunani rindel olnud, kui tuli käsk ikkagi positsioonilt lahkuda ja luurele minna. Andsin käsu jaoülematele edasi, et paneksid end valmis lahkumiseks. Tuli meelde rms. kokk, siis teda otsiti ja selgus, et teda ei ole kusagil ja et keegi ei ole teda näinud. Tähendab, et läks oma loaga tagasi kompaniisse.
Saksa üksus tuli ja võttis meie positsiooni üle. Meie läksime käsu kohaselt otse põlisesse metsa ülesandega luurata eelolev mets läbi, et kas ei ole venelasi valgunud metsa. Edasi, õhtu eel tulla välja sõjateele ja kanda olukord ette. Mets oli sügavas tuhkjas lumes, meie edasiliikumine oli raske ja aeglane, olime kuni vööni lumes. Peagi saabus videvik. Pidime otsima sõjateed, olime ärevil, et kas või jääme metsa, kui sõjateed ei leia. Siis kuulsime saksa kuulipildujate valanguid. Sakslastel oli kombeks aegajalt tulisatada valanguid metsa enese julgustuseks ja vaenlase hirmutamiseks. Nüüd olime meie hädas, ei pääsenud sõjateele. Hüüdmist ei kuuldud, anti vaid valanguid. Hädaga hiilisime teise kohta, jälle valangud. Siis paar meest lähenesid hiilides teele ja hüüdsid. Alguses said jälle valanguid, aga siis sakslased muutusid tähelepanelikuks ja hüüdsid vastu, nii meie saime kuidagi teele.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Teenistus ü.ltn Alfons Rebase suusakompaniis talvel 1942
PostitusPostitatud: 08 Nov, 2016 10:29 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Mai, 2012 13:14
Postitusi: 5
Lootsime, et nüüd on meie osa läbi ja võime ära kompaniisse minaa, aga võta näpust. Tehti selgeks, et peame vahetama sakslased välja ühest sõjateel asuvast laagrist ja jääma ööseks nende asemele laagrisse. Öeldi, et venelased võivad tulla sellest suunast, siis muudkui andke tuld. Taanduda ja laagrit venelastele jätta ei tohi, vahetus tuleb hommikul. See oli hirmus otsus – olime väsinud, näljased, ilm muutus külmaks, meil vaid laudadest kokku löödud punkrid. Tuld teha ei võinud, ei olnudki millestki seda teha, ega lumi ja jää ei põle.
Tegin positsiooniluuret. Selgus, et mehi ja kuulipildujaid positsioonile asetada ei saa ja et ei ole mõtet, mehed külmaksid ära. Mehed kõik punkritesse, vahipostid välja ja kuulipilldujad ning granaadid käepärast. Kuulipildujate kohad välja vaadatud, kui peaks vaenlane ilmuma, et siis kohe tuld avada. Sakslaste eeskujul andsime k/k-de soenduseks aegajalt valanguid metsa. Öö oli pilkane pime, punkrites tuld ei teinud, jalad külmetasid. Klopsisime saapaid jalas nii, et kolin oli kaugele kuulda. Mõned mehed väsimusest siiski magasid, mina olin valves ja vahetasin poste nendega juttu ajades. Olime väga ära külmanud. Öösel midagi ei juhtunud, sõjatee oli kui välja surnud, vaikne. Kui valgenes, siis mehed enam punkrites ei püsinud, külm sundis liikuma. Joosti ja tehti sooja ning hakati igati sooja otsima. Leiti puid ja tehti tuld. Venelasi ei kardetud, lasti kuulipildujatest valanguid. Vahetust ei tulnud, ootasime, oli teadmatus.
Lõpuks vahetus tuli, meie oma teine rühm. Kaks supinõud täis sooja suppi meie meestele, see kulus väga ära, nälg kadus ja saime sooja. Aga ära minna ei saanud, sest teisel rühmal oli luureülesanne ja meile pidi tulema sakslaste vahetus. Lõppeks see tuligi alles õhtu eel, sakslased kirusid ja olid halvad tujus, ütlesid, et jääge ka siia. Aga meie lasksime jalga kodu poole, kuhu jõudsime hilja õhtu, oli olnud üks raskemaid luureülesandeid. Ei mäleta, et rühma meeskond oleks nurisenud, mõistsime üksteist ja olukorda.
Ühel marketendri saabumisel veebruaris oli minu 39. sünnipäev. Sel puhul oli õhtul allohvitseride majas pidu. Peale ühe rühma, mis oli „Gora” rindel, olid teised kõik kodus. Kamp oli suur, lõbu ja lärmi palju. Ei pandud tähelegi, et punane „jõua-jõua” jorises pää kohal ja viskas mõne pommi alla. Pidu käis edasi omavahelise aasimise ja norimise saatel. Asi läks siiski liiale, noriti veltveebel Juurika kallal. See mõistis nalja küll, aga mis liig, see liig. Veltveebel Juurikas vihastas ja läks minema r/k punkrisse magama. Pidu kestis edasi ja meeleolu tõusis kõrgpunkti, kus otsustati minna ja tuua veltv. Juurikas pidule tagasi. Löödi noad-kahvlid mütsi voodri vahele, isegi granaadid vööle. Kamp oli 5-6 meest veltv. Uueni juhtimisel. Tuli minna läbi küla, sest r/k-d ja punker asusid teises küla otsas. Mindi rühma ruumide kaudu suure sõjakisaga, nii et terve küla oli lärmi täis. Jõuti punkri juurde, punkri uks oli kinni. Nõudsime ukse avamist, aga kui seda kohe ei tehtud, siis visati punkri katusele paar granaati. Nüüd oli päris sõda lahti. Lähedal oli ka sakslaste punker, need olid häiritud ja valmis tuld avama, arvates, et venelased on külla tunginud. Oli hea, et kohe avati punkri uks ja valgus tuli välja. Sakslased nägid, et on omad mehed ja ei tulistanud. Veltv. Juurikas tuli välja ja lepiti kokku, et ta tuleb meiega koos tagasi peole. Aga nüüd olid ka meie omad ohvitserid häiritud, et mis lahti on. Mehed panid minema tagasi tuldud teed, aga mina läksin tagasi külavaheteed mööda ja Rebane sai mind kätte. Rebane küsis minult, et mis lahti on, mis sõda see on. Seletasin, et lahti pole midagi, käisime veltv. Juurikal külas. Rebast see jutt ei rahuldanud ja lubas asja uurida. Mina läksin minema. Rebane arvas, et ega Arsti käest midagi ei kuule. Aga asi jäigi nii pikaks, ei tulnud mingit pahandust.
Taolisi olemisi toimus allohvitseride majas mitmeid. Ühel juhul jälle läks asi nii kaugele, et olles vastavas tujus, mindi koridori ja tulistati kuud leekkuulidega seinapragude vahelt. Hoovi peal oli saksa pat. ülema punker, see helistas Rebasele, et sõda on külas, et mis lahti on, ei tea. Rebane saatis käskjala vaatama. Käskjalg nägi, et lahti ei ole midagi, tulistatakse kuud, et mis sõjamees see pat. üll on, kes kardab pauku. Rebane pahandas jälle.
Siis juhtus õnnetus. Veltv. Juurikas magas edaspidi r/k punkris, aga venelaste kerged tankid tulid küla lähedale ja tulistasid küla. Nähtavasti neil oli teada, kus asub meie r/k pesa. Külas olid ju elanikud venelased, küllap seal salaluure töötas ka. Ühel päeval või õhtul sõitis venelaste tank metsast välja lagedale ja tulistas, r/k punker sai täistabamuse just siis, kui veltv. Juurikas oli punkris. Mürsk lõhkes ja kiskus veltv. Juurika jala põlvest saadik otsast ära. Ta evakueeriti kohe kiiresti ära haiglasse.
Samuti teine juhus. Allohvitseride maja asus küla otsas esimese majana. Ühel hommikul, kui olime liikvel, enamasti majast väljas, tuli vaenlase kerge pommilennuk madallennul ja viskas pommi. Pomm langes majast paar sammu eemale ja lõhkes maas ning viskas raske külmand mullakamaka kõrgele. See langes otse maja katusele, läbistas selle ja lae ning otse tühja voodi (teine rühm oli luurel, mehed ära), voodist ja põrandast läbi maa sisse. Meie olime mitmekeisi momendil vahetus läheduses väljas, kus pomm lõhkes. Olime õnneseened, et keegi vigastada või surma ei saanud. Jälle võib arvata, et vaenlasel oli teada, kus majas elutsevad sõjaväelased – eraisikute majasid ei ähvardanud mingi oht.
Kolmas juhus, seda oleksin pidanud esimesena märkima, tuleb meelde alles nüüd, aga mis sest. Igal öösel käis üks ööpommitaja meie küla kohal ja viskas mõne pommi. Ühel ööl juhtus, et pomm langes meie maja hoovi, tegi sinna suure augu ja meie seintelt langes krohv maha. Sinna auku ehitati saksa pataljoni ülemale komandopunkt, punker, kus pat. ülem elas. Meie maja ja köök samas läheduses jäid puutumata.

M A T U S E D

Nüüd oli meie surnukuuris viis langenud sõjameest. Rebane otsustas need matta ära ja kohaks valis K A M E N K A küla, kus asus ltn. Laasi 9. kompanii. Seda sellepärast, et meie oma külasse matta ei tahtnud, kuna VERHOVJE asus soos ja rabas, kust hlijem lootust ei olnud ümbermatmiseks. Kamenka küla aga oli kõrgel maastikul ja Verhovjest mitte väga kaugel. Laipadele tehti kastid. Oli alles südatalv nii veebruarikuul, kõikjal sügav lumi. Nende laipade Kamenkasse viijaks valiti jälle mind. Sain kolm hobust regedega ja viis meest relvadega ning ühe k/k. Teekond läks üles Dosno Lesino poole, meil tuli Feodoossina kohal ära pöörata vasakule üht väikest külavaheteed mööda kuni Kamenka külani. Nii näidati kaardil, aga kaarti minule kaasa ei antud.
Ühel hommikul asusime teele, minul reel üks kast ja kuulipilduja, teiste kahel reel oli kaks kasti ja kummalgi kaks meest. Ilm oli külm ja teed olid umbes, sügav lumi ümberringi, edasijõudmine vaevaline. Siiski jõudsime õnnelikult Kamenkasse. Komp. üll ltn. Laas aitas valida koha, kuhu matta. Oli üks suurtee ja teise puiestee ristkoht. Saime abinõud haua kaevamiseks. Kaevamine oli raske, maa sügavalt külmunud, haud sai vaevalt kolm jalga sügav. Kastid sisse, siis teenistus, minu poolt, elus esimene ja viimane juhus, kus tuli toimetada matuseteenistus. Lühike kõne, siis üks laul ja siis meieisapalve. Ja see oli kõik. Haua kinniajamine, mullakamakas peale ja peenikest mulda ka. Rist oli kompanii juures valmis tehtud, peale lõikasime numbri 15/184. Kohapeal tegin veel asukohast krokii ja see oli kõik. Ltn. Laas lasi anda meile teed ja pisut süüa, samuti said hobused puhata ja heinu. Oli juba hilja pärast lõunat, kui asusime tagasiteele. Ltn. Laas hoiatas, et on partisanide oht. Otsustasime metsarajoonis teha kibedat sõitu ja relvad valmis hoida. Igal reel oli nüüd kaks meest, reed olid tühjad ja hobustel kerge vedada. Sõit läks suure hooga, aga oli juba videvik.
Jõudsime peatselt Dosno-Lesiino sõjateele, nüüd oli julgem, parem tee ja lage maastik, enam ei olnud partisanide ohtu, või siis vähem. Päeval oli sellel teel suur liiklus, see oli sakslastel järelveotee. Õhtul aga liiklus lakkas hoopis.
Peagi jõudsime Feodoosina külla, olime niisama kui kodus, aga oli juba pime. Jõudsimegi hilja öösel koju. Läksin Rebase juurde, andsin ltn. Laasi kirja ja matusepaiga krokii, see oli kõik. Läksin kööki toitlustaja allohv. Säde juurde, sain sooja suppi, leiba ja tükk liha. Sõin ja ajasime juttu ja rääkisime kadunud ja maetud sõjameestest ja nende saatusest. Siis magama, aga juba lennuk jorises pea kohal.
Ühel päeval jälle uus retk, side loomine 10/183 kompaniiga. Kus ta on, tuli üles otsida. Kaardi järgi sai ainult suund ja näha, millise maastikuga on tegemist ja muud ei midagi. Hoiatus miiniväljade eest ja ka partisanide eest. Tegin rühmale korraldused suurema hulga laskemoona, granaatide ja rakettide kaasavõtmiseks, valged mantlid niikuinii. Oli sadanud värsket lund, saime teel kohe suusatada. Sakslaste staabist ja külast mööda veel kilomeetrit paar ja siis tuli pikk ja lai lagendik. Liikumist alustasime vasakul võsa äärt mööda, 300 meetri kauguselt hoolikas vaatlus võsa äärde, sest sealt oli ohtu karta. Jõudsime kiiresti edasi ja varsti seisime noore metsaga vastamisi. Kaalusime, kus võiksid miinid olla, värskelt sadanud lumi, ei mingit jälge. Tuli hea õnne pääle edasi minna. Vältisime lagedaid kohti, liikusime võsa mööda, varsti tuligi suur mets, seal leidsime suusajälgedega tee, mis viis otse edasi, aga kuhu? Liikusime edasi ja korraga leidsime ühe koti, mis oli purunenud ja igasugu konservipurke laiali koti ümbruses. Oli selge, et lennukeilt oli partisanidele toitu alla visatud. Meie mehed kogusid konservid kokku ja oma kottidesse ning läksime edasi. Peagi lõppes suur mets, algas lagendik ja eemal küla. Jõudsime külasse, kus asuski 10/183 kompanii. Kahjuks ei mäleta kompaniiülema nime ega üldse teisi nimesid. Andsin edasi Rebase kirja ja sain vastuseks kirja. Seletasin konservide leiust, lubati ka minna otsima.
Päev on lühike, videvik käes, kui tahtsime tagasiteele asuda. Meid keelati minemast, et jääge öömajale, aga mina otsustasin siiski teele asuda. Tutvustati miiniväljasid ja nende asukohti. Ruttasin, et videvikus miinidest mööda saada, tegima kibedat sõitu, nii et nahk läks märjaks. Saimegi õnnelikult läbi ja lagendikule, kust hommikul olime tulnud. Algas pikk tee, sõitsime aeglaselt ja olime väsinud, oli ka pime. Oli kesköö, kui koju jõudsime. Esinedes ütles Rebane, et oleksite võinudki ööseks sinna jääda, aga enne selleks luba ei olnud. Oli jälle üks retk ära tehtud. Kööki sööma ja magama. Lennuk jorises pea kohal, aga see oli tavaline ja seda ei pannud tähelegi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Teenistus ü.ltn Alfons Rebase suusakompaniis talvel 1942
PostitusPostitatud: 08 Nov, 2016 10:35 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Mai, 2012 13:14
Postitusi: 5
Oli juba MÄRTSIKUU, elu Verhovje külas läks endist viisi: luurel käimine ja „Gora” rinne, mis paigast ei liikunud. Meeskonnas kaotusi enam ei juhtunud, kuigi elasime üle ühe suure lahingu, kus olid kõik kolm rühma mängus, nimetusega Raudtee lahing.
Venelased tahtsid raudteed mööda Gora rinde seljataha tungida. Meie kompanii oli ainuke käepärast olev varu ja nii saimegi ülesande vastane tagasi lüüa ja hävitada. Liikusime raudteed mööda, mets kahel pool, suusad all, kompanii rühmad üksteise järel. Ees teine rühm, siis esimene ja kõige järel kolmas rühm. Teise rühma eelpiilurid said tuld vastu, kontakt vaenlasega oli loodud. Teine rühm hargnes paremale metsa, mina oma rühmaga vasakule metsa ja kolmas rühm arenes kahele poole raudteekraavidesse. Nii liikusime pikka mööda edasi, vaenlasele lähemale. Mina esimese rühmaga hargnesin metsa ja liikusin edasi, ees vastast ei olnud.
Vasakul raudteed algas lage raiesmik ja võsa. Kolmandat rühma juhtis veltv. Uueni, nii kahe rühmaga ründasime ja meie eel oli vastane. Tulistasime vastamisi, olime sügavas lumes, nii et kedagi õieti näha ei olnud. Meie kahe rühmaga ründasime laial rindel. Mina esimese rühmaga haarasin vasakult ja Uueni kolmada rühmaga tungis edasi raudtee suunas. Kuulipildujad tulistasid ja ka püssimehed. Märkasime, et vastane teeb hüppeid tagasi, et on taandumas. Siis nägime, et paremal tiival olev teine rühm liigub tagasi ja et tulistatakse üle õla vastase poole ja joostakse tagasi. Mis viga, kohe ei selgunud. Uueni ütles, et las lippavad, on jänesed. Paremal tiival oli kuulda laskmist. Nii meie siis ründasime edasi kahe rühmaga ja vastane taandus, nii et meid ei tulistanud enam keegi. Olime lahingu võitnud. Kammisime maastikku veel edasi, olid mõned venelaste laibad, mehed tegid soomust. Haarasime ka paremale, et näha, mis seal on, vastast ei olnud. Teise rühma tegevus oli segane, kui mitte ütelda, et taandusid, ilma et vastane oleks survet avaldanud. Vastast enam ei olnud, oli juba hiline pärastlõna. Korjasime suuski mööda metsi, sest suuskadega ei saanud rünnata. Leidsime kõik suusad ja alustasime tagasi kojuminekut. Kaotusi ei olnud, mina kaotasin oma automaatpüssi padrunisalve, nähtavasti ei asetanud salve korralikult püssi külge. Märkamatult kadus padrunisalv, nii et püss oli tulistamiseks vaid üksiklaskudega, viska või metsa. Sakslased tulid ja asusid raudteele positsioonile. Järgmisel päeval tulin ja läksin nende juurest metsa luurele.
Oli juba märtsikuu, sulailmad järgnesid. Sulaga oli raske suusatada, isegi võimatu, sest lumi jäi suuskade alla paksult kinni, sulailmamääret suuskadele ei olnud. Tegime lühemaid otsi ilma suuskadeta. Aga siis jälle külmetas ja suusad jooksid lumekooriku peal hästi. Üldiselt ei mäleta märtsi lõpupoole midagi põnevat. Siis saabus aprill, läks järsku suureks sulaks. Mets, rabad ja soo olid korraga vee all. Venelaste piilurid püüdsid läbi valguda. Tuli soodesse veeväljadele positsioone ehitada ja nii vahipostid välja panna.
Kompanii staap ja teised ametiasutused, köök, toitlustaja, arveametnik, kõik kolisid ära Feodoossina külla. Verhovje külla jäid R/K rühm alaliselt. Verhovjes üks rühm, asus raudteetammil. Sealt saatsime vahipostid positsioonidele. Neid oli 4 või 5, ehitatud üksteisest silmside kaugusele, aga rühmast kahe kilomeetri kaugusele. Käisin neid vahtkondi vahetamas, jalad põlvist saadik märjad, olin isegi ühe öö nende juures positsioonil. Ülesanne oli üksikud venelaste piilurid vangi võtta, suuremad salgad k/k tulega hävitada. Igal stellungil oli kuulipilduja. Massrünnaku puhul aga ära taanduda kuni raudteetammini, seal positsioonile asudes kuni abijõudude saabumiseni vastu pidada.
Kaks rühma asusid Feodoossina külas, üks rühm raudteel, iga päev oli vahetus. Üks rühm vahetuskorras hoolitses r/k-de toitlustamise eest. Ei mäleta, kas saksa pataljon oli ikka kogu aeg Verhovjet kaitsmas või mitte, samuti kergepatarei. Viimased andmed, mis mäletan, oli see, et patarei torud olid läbi, nende laskude hajumine oli nii suur, et täpset tuld enam anda ei saanud. Ka otsesihtimisega oma kaitsepositsiooni ette mitte, lasud võisid tabada omasid.
Feodoossina külas oli nii, et kolm rühma olid majutatud kirikusse, kahes otsas olid tornid, seal asusid rühmad, keskel suur saal, seal oli sakslaste ladu, maretendri viina ja muud kraami otsani täis. Meie mehed käisid seal öösel sees, katelokiga viina, jõid ja pidutsesid. Ka Rebane vist sai osa, ta oli alati purjus. Minu olukord ei olnud kerge, olin vanema koha peal ja seega vastutaja kõige eest. Rebase juurde mina ei läinud kaebama, sest aimasin, et ta ise oli ka osaline.
Siis korraga veltveebel Valk Osvald siia, kaasas kaks kahehobusevankrit ja koer. Nüüd oli minul kergem – tema asus asju ajama ja ka vastutama. Valk ja Rebane olid suured sõbrad, Valk oskas Rebasega läbi saada. Oli arusaamatu, miks ta tuli, sest kuulujutud käisid ringi, et varsti tuleb vahetus.
Aprillis oli igal pool uputus. Feodoossinas oli suur oja või väike jõgi, see jooksis üle, oli jääminekuaeg. Kõrgemad künkad olid kuivad, istusime jõe kaldal künkal ja laulsime parajasti, kui nägime Valku teisel pool jõge. Laulsime temale: „Viska nööri, viska nööri, vend upub lainetes.” Veltv. Uueni ja mina olime peamised laulumehed. Juhtus nii, et olin viimast korda raudteepositsioonil ja mehed parvedel mööda laia veevälja, olin ka seal. Siis algasin üksi tulema raudtee suunas. See oli hulljulgus, aga nii ma tegin, teel leidsin venelase või komanderi laiba, mis nähtavasti oli nüüd lume alt välja sulanud. Laibal oli priske seljakott, revideerisin seda ja leidsin ilusat puhast pesu ja jalarätte. Soomus oli meeldiv, läksin sellega minema oma teed. Läbi metsa oli ohtlik üksi minna, aga olin selle tee valinud, mis parata. Varsti olin õnnelikult raudteel ja ülejäänud rühma juures.
Õhtu hilja tuli ka vahetus, ööseks olime Feodoossinas. Vahetuseks tuli uus eesti kompanii. Ei mäleta ei kompanii numbrit ega ülema nime. Meile oli ainult tähtis, et saime minema. Samad masinad, mis tõivad vahetuskompanii, viisid meid minema. Relvad ja sõjaline varustus, laskemoon ja rasked relvad andsime üle. Meile enestele jäid vaid püssid ja kerged kuulipildujad. Teemoona võtsime kaasa, jooki lõime sisse sakslaste laost. Mäletan, et sõitsin ühes veomasinas ja klaaspudel, millel oli korvkaitse, loksus keset autot. Sõime, võtsime viina ja laulsime ning mängisime kaarte. Minuga oli kaasas rehnungsführer, see oli lõbus kaaslane. Sõit kestis kaks päeva ja ühe öö. Selle transpordi üks autojuht oli Evald Piibor, kes elas siin Bradfordis, suri paari aasta eest. Jälle kahju, et siis temaga ei rääkinud ega andmeid üles ei märkinud.
Jõudsime tagasi Peipinosse, kust 1942. a jaanuaris sõjateed alustasime. Seega sõjas olime neli kuud ja mõned maikuu päevad.
Peipinos leidsime eest rüüstatud lao, mis sõtta minnes sinna jäi. Kuidas veltv. Valk seda hooldas ja löpuks ise sõtta tuli, on omaette küsimus. Mõned leidsid oma seljakotid, mõned mitte, minul seal midagi ei olnud.
Siis juhtus nii, et mind tabas reumaatiline haigus, mis minul varemgi küljes oli olnud – 1941. a sügisel, kui Venemaale läksime. Vasaku jala kand oli valus, nii et ei saanud enam kõndida. Patalajoni arst leidis, et minul tuleb haiglasse minna, et on suur verelangus ka, ja tegi vastava proovi. Ühel päeval olid paberid korras, et haiglasse, muud midagi. Tundsin, et siia kompaniisse mina enam tagasi ei tule. Sõitsin Tartu vesiravilasse, vahepeal käisin ka korra Tapal perekonda vaatamas.
Vesiravilas Tartus olin paar kuud, siis saadeti Kemeri kuurorti Riia lähedale, jälle enne mõni päev Tapal. Kemeris oli ilus puhkus, oli ilusam aeg sõja ajal. Seal sain ka ravi, vanne ja mitmesugust muud soendust, aga peaasi oli puhkus. Vist olin Kemeris üks kuu, siis sain paberid, tagasi oma väeosasse, kuu aega puhkust kodus. Siis andsin sõjaväest vabastamise paberid sisse. Narva tagavarapataljonist sain paberid vabastamiseks, aga tuli minna oma kompanii juurde vabastamispaberite saamiseks. Sain ka andmed, kus kompanii asub. Kompanii number oli endine - pat. 15/87. Sain sinna tanspordi, mis Narvast läks mõne mehega täienduseks. Kompaniiülemaks oli nüüd leitn. Korp, nii said jälle kokku vanad Verhovje sõbrad, kõigil oli hea meel mind jälle näha saada. Sain vabastuspaberid ja ootasin transporti kompaniisse Narva, mis pidi minema päeva pärast. Kogu aeg oli joomine ja pidutsemine. Minule kaasavaraks anti kaks kohvrit täis mitmesuguseid häid marke viinasid ja kompvekke ning šokolaadi. Aga õhtul, kui olime jälle heas tujus, siis Korp hõiskas, et tooge Arsti kohvrid siia. Protesteerisin, aga ei aidanud – kohvrid löödi lahti ja jookidele andsime pihta. Minul oli tuline kahju, et kas või nuta. Pidu kestis kogu öö. Teisel päeval Korp ütles varahoidja Sädele, et pange Arsti kohvrid jälle täis, aga kahjuks ei olnud enam nii häid marke, aga siiski täis. Siis tuli transport ja sain oma kahe kohvriga minema. Tervis oli läbi – kõik need ööd-päevad aina purjus olemine.
Jõudsin Narva, esitasin oma vabastamise paberid. Siis jõudsin Tapale oma kodu ja olin eraisik, vaba mees. Sõda minul möödas ja elu sees. See oli 1942. aasta sügisel enne jõule.

Lõpp.l


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 4 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt