Ei ole nii väitnud. Väitsin, et analoogne lennuk, nagu oli Polikarpovil 1940 katsetamisel, ehitati (sitemas teostuses ehk "nii öelda") Lavotskini poolt valmis, kuid selle rindele jõudmisega oli 2 aastat raisatud. Pidanuks keskenduma juba lendavate prototüüpide kõlblikuks viimistlemisele, mitte esitama väljakutseid büroodele, kes polnud ühtegi hävitajat reaalselt loonud.Siin kuskil eespool Trumm väitis, et La-5 oligi see sama I-180. Ei olnud. La-5 oli LaGG-3,
Miks oli La-5 sitem? Aga seepärast, et mootorist tahapoole oli ta seesama "deltapuidust" (mis oli tegelikkuses midagi vineerilaadset) ebaõnnestunud üliraske konstruktsioon, millele ASh-82 mootori lisamisega mõistagi revolutsioonilisi omadusi ei sündinud, lendurite kommentaarid esialgu olid, et horisontaal- ja vertikaalkiiruselt jääb "messeritele" alla ja on sunnitud seetõttu laskma vastasel oma lahingut peale suruda.
Ja veel. "Deltapuidust" LaGG oli raske mitte "deltapuidu" vaid seepärast, et selle materjali omadused olid tundmatud ja igaks juhuks dimensioneeriti masin üle (mis lisas ülearust kaalu). Puidust ja metallist (või puit-metall) lennukite konstrueerimisel oli aga NSVL-s juba kogemuste pagas olemas ja mõistagi õnnestusid need lennukid ka paremini.
La-5 arenes millekski I-180/185 vääriliseks alles 1944 a, kui relvastusse hakkas tulema La-7. Uue hävitaja loomise kutse esitamine 12-le büroole (kellest enamik ei omanud sellest kompetentsi) ei olnud kuigi arukas käik. Et see (ja vanade konstruktorite "motiveerimine" laagris) oli õige ja üleüldse valitses lennunduses tohutu mahajäämus meenutab minu kõrvadele kahtlaselt vene kroonuajaloo nutulaulu "vineerist kirstudest" ja "ajaloost, mis jättis vähe aega".
NSVL lennundust ja lennukitööstust puudutavad otsused 1939-1940 olid äärmiselt ebakompetentsed (no mida sa tahad 34-aastaselt eksperdilt) ja andsid ootuspäraselt kehvasid tulemusi.
Sest, teeme väikse kokkuvõtte, mida siis "noored ja võimekad" oma kodumaale andnud olid 1941 lõpu seisuga (st mis oli enamvähem end õigustanud)?
75% sellest, mis kiirustades ja lahmides "noorte ja võimekate" poolt ("vanade ja saamatute" mahatallamise abil) loodi, osutus praktikas jamaks.
Õhkjahutusega, suure töömahuga (ja raske) mootori, raske relvastusega, monoplaan-hävitaja (mida olid kogemata nii I-180 kui I-185) osutus aga disainiks, mis end õigustas.
Veel üks nüanss. I-185 mootor tootmise jaoks oli M-71, mis omas töömahtu ligi 60 liitrit (14 liitrit rohkem kui AM-35) ja kuivkaalu 970 kg (ehk 100 kg raskem kui AM-35).
Niipalju siis "hävitajale liiga raskest AM-35 mootorist". Kahjuks ei saadud seda tööle.
Sellist lauset sinu sulest ei lootnud tõesti leida.Seega - tänu präänikule oli N Liidu lennuväel 1941. a. 3 uut hävituslennukit tootmises. Poliarpov oli küll piitsa saanud, aga ilmselt vähe (šaraškasse polnud pandud). Tema oma lennukit ei olnud ühegi mootoriga seeriatootmisse ikka veel saanud.
See on tõesti nende nõuka propagandistide vääriline, keda sa tsiteerinud oled.