Nii et ei olnud seal mingit Jakovlevi salasusimist ja eraldi käskkirja. Oli sõjaväelaste soov saada suurema tegevusraadiusega lennukeid. Millest konstruktoreid teavitati ning need üritasid siis konstruktsiooni vastavalt kohendada. Kui näiteks Mikojan oleks ütelnud, et tema ka ei saa kütusevaru lisada - no ei oleks keegi temaltki seda pead maha võtnud. Kuna aga sai, siis ta eelistas seda korraldust täita. Sama Lavotškiniga.
Keegi pole väitnudki, et oli "Jakovlevi eraldi käskkiri".
Oli kiirusliku lennukauguse (Solonini termin) nõue 1000 km ilma väliste paakideta, mida Mikojani ja Lavotskini bürood täitsid, Jakovlevi oma aga mitte.
Ei olnud see asi soovituslik "tehke kui võimalik" - tasub lugeda meenutusi, kuidas sinna MiG-1 keresse seda kütusepaaki topiti.
Mis tekitab paratamatult kahtlusi, et Jakovlev olles oma büroo esindaja ja ühtlasi tellija esindaja (lennunduse rahvakomissariaat), mitte oma ametiseisundit ei kuritarvitanud.
Aidates kaasa oma projekti õnnestumisele ja loopides kaikaid kodarasse konkurentidele.
See trikk võimaldas juhuslikult tema muidu nigela mainega lennukile lisapunkte, sest x kogusele kütusele projekteeritud tasakaalus masinale on keerukas 300 kg lisakaalu lisada.
Selle tulemusena juhtus, et MiG-i ja LaGG-i lennuomadused (LaGG-i puhul ka lahinguline vastupidavus) rikuti korralikult ära. Jak-i puhul oleks ka rikutud.
MiG-3 jõudmisega riviväeosadesse hakkasid juhtuma lennuõnnetused pöörisesse minekuga seoses, meenub?
Mulle meenub, et I-200 fundamentaalne probleem oli raske nina tõttu vilets pikipüsivus. Nüüd lisati sinna ninasse veel 300 kilo kütust. Mõistetavalt see pikipüsivus ei paranenud sellest.
Samas MiG-1 oli katsetustel näidanud end heast küljest (kõige vähem ümbertegemist nõudnud masin). Pöörisesse mineku probleemi ei täheldatud.
Lennukaugusest, mida sõjaväelased tahtsid.
Eespool ma näitasid arvudega, et Jakovlevi hävitajad (kokku 4 põhimudelit) moodustasid valdava enamuse Punaarmee hävitajate tellimusest.
KÕIKIDE nende mudelite lennukaugus ei ole suurem kui 700 km (600 ja 700 vahel).
Kuhu kadusid siis need sõjaväelased, kes tahtsid kaugele lennata?
1000 km lennukauguse nõude täitis alles La-9. Mis sõtta ei jõudnudki.
La-5, La-7 ja ka Pokrõskini armastatud P-39 1000 km lennukaugust ei omanudki. Jutt siis ripp-paakideta masinatest.
Loomulikult polnud seda 1000 km kiiruslikku lennukaugust ka sakslaste "messeril".
See viitab omakorda jällegi antud nõudmise jaburduseni (3-tonnise kaaluklassi masinaga on sellist kaugust üldse väga keeruline saavutada).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.