Erinevatest NA memuaaridest, missuguseid just 90-ndate esimesel poolel hulgakaupa Venemaal trükivalgust nägi (sai neid omal ajal usinasti ostetud
), on jäänud küll mulje, et kuna karistusüksuseid rakendati ülesannetel, kus ellujäämisele praktiliselt mitte mingit tähelepanu ei pööratud (ja sellega kõrgemal pool isegi mitte ei arvestatud) ja ka suuremad üksused, milliste alluvusse neid anti, suhtusid neisse, kui kuluvahendeisse, mida peabki ära kulutama, siis sealt eluga väljatulek oli ikka enamasti üks suur õnnejuhus. Ja neid vabanemisi haavata saamise või erilise kangelaslikkuse eest oli üldiste kaotusarvudega võrreldes ikka äärmiselt vähe. Ehk siis - karistusüksusi kulutati päevast-päeva nagu leiba - ja mitte keegi ei nutnud. Üksus löödi viimseni maha, toodi järgmine. See löödi kah maha - toodi taas uus asemele. Ja kui kusagil hakkas neid väheks jääma, siis väeosade eriosakonnad tootsid isikkoosseisu juurde nii palju, kui nõudmist oli, sest formaalselt võis vastava suunamise saada mistahes apsu või isegi mõnele ülemusele mittemeeldimise eest. Karistusüksusi toodeti vastavalt tellimusele.
Mis puudutas karistusaluseid reakoosseisus, siis kogu üldine meelsus oli kujundatud selliseks, et enamik päris tõsimeeli olid veendunud oma süülisuses ja nägid AINUKESE võimalusena veel normaalsesse ellu naasmiseks rünnakusuunas kõik maha lüüa, kes ette jäävad, sest iga samm tagasi (isegi oletatav) oli karistatav surmamisega koha peal. Ja seda meedet kasutati kaaderkoosseisu poolt ülejäänute motiveerimiseks päris ohtrasti. Seega ei olnud karistusalusele varianti - kui lähed edasi, on vähemalt mingigi võimalus ellu jääda, jääd seisma või teed sammu tagasi, on surm vältimatu. Ja suhtumine oma saatusesse oli reeglina kaunis fatalistlik. Ja nii oligi. Mõned jäid ka ellu.
Omaette huvitavas seisud oli nende karistusüksuste kaaderkoosseis (ohvitserid-seersandid), kes polnud karistusalused. Reeglina olid need kõik vabatahtlikud saades tavaüksustega võrreldes oluliselt parema varustuse, toidu ja riietuse ning ka teenistusstaaži arvestati neile topelt. See oli ka arusaadav, sest tegelikkuses pidid nad ju need üksuste enesetapjalikud rakendused kõik kaasa tegema. Ka nende kaotusnumbrid olid tavaüksustega võrreldes muidugi kõrged, kuid - eks mehed ise teadsid, millega riskisid.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
