www.militaar.net

Kas keegi oskab öelda, kes need mehed pildil on?

Kahtlaselt tuttav Eesti lennuväeüksuse ohvitseridest pilt

Kas on tegemist hauptmann William Laanekõrbiga?

Peaks olema jah: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d= ... 31210.2.30

Üks võimalus, et kapten Valter Johannes Reili. https://www.geni.com/people/Valter-Valt ... 1429633263

Mis te arvate?

Äge pilt. Kas "Rindelehest" www.rindeleht.ee on ka küsitud?

Panustaks siiski selle enda poolt lingitud artikli peale. Kaks ohvitseri korraga autasu saamas. Lisaks ajalehe pilt ltn Repnaust on väga sarnane sellele tagumisele ohvitserile.

Ma olen ikka kahtlev kas pildil on Reili või Laanekõrbe autasustamine raudristiga. Antud pilt on tehtud oktoobris 1943,mis sobib ajaga kui Reili lõpetas teenistuse Venemaal ja siirdus edasi lennukooli instruktoriks. Laanekõrbe autasutamine toimus vist alles detsembris 1943 ajalehe järgi.

Henrik Arro "Pommid öisest taevast" lk 22-23.

127. Mereluurelennugrupi lennusalkade tegutsemine öölahingulenduritena ja 11. Öölahingulennugrupi moodustamine

Hauptmann A. Ürgsoo andmetel lendas lennusalk Venemaale 28. juulil. Maapealne koosseis järgnes lennukitele rongiga mõni päev hiljem. Lennusalga koosseisus olid lenduritest (Oberleutnant J. Laanese andmetel):
1. Hauptmann Valter Reili salgaülem
2. Leutnant Jaan Leppiko tehniline ohvitser
3. Leutnant Tarmo Rae eriülesannetes ohvitser
4. Leutnant Evald Mardo
5. Leutnant Mart Napa
6. Leutnant Georg Poolma
7. Leutnant Ants Repnau
8. Leutnant Osvald Talmet
9. Feldwebel August Rae
10. Feldwebel Valerian Sontak
Lennukitena kasutati, nagu eespool juba öeldud, Heinkel He-50-neid.
Lennusalk baseerus algul Novgorodi oblastis, Ilmjärvest ligi paarkümmend kilomeetrit lõuna poole jääva linna Staraja Russa lähistel paiknenud Tuleblja lennuväljal, kus lisaks eestlastele paiknesid veel ka mõned päeval tegutsevad saksa lennuüksused. Lennusalga isikkoosseis elas lennuvälja lähistele ehitatud barakkides. Tulebljas spetsialiseerus eesti lennusalk, nagu juba öeldud, rindel tegutsevaks öiseks pommituslennusalgaks ehk, lähtudes saksakeelsest nimetusest (Nachtschlachtflieger) öölahingulennusalgaks. Põhiliselt käidi pommitamas rinnet Lovati jõe ääres. Öölendudega harjusid lendurid kiiresti ja lennusalgast kujunes tugev, võitlusvõimeline üksus, milline aga esialgu allus veel 127. Mereluurelennugrupile.
Tulebljast rääkides võib mainida ka seda, et seal olles elati üle esimene suurem öine pommirünnak. Õnneks tabasid esimesed pommid läheduses olnud õlekuhjasid, mis süttisid põlema ja kogu edasine rünnak koondus nüüd siis õlekuhjadele, ilma lennuväljale kahju tekitamata.
Mõne aja pärast, augusti lõpupoole siirduti lennusalgas teeninud meeste mäletamist mööda Dnost umbes 30-40 km põhja ja Ilmjärvest umbes 50-60 km lääne pool paiknenud Relbitsa lennuväljale, kus jätkati lendusid. Arvestades asjaolu, et Relbitsa lennuvälja kohta kirjanduses praktiliselt andmeid ei ole, võib oletada, et tegemist oli väiksema välilennuväljaga. Meeste mäletamist mööda paiknes lennuväli vist Šeloni jõe ääres. Kuid ka Relbitsas viibimise aeg jäi lühikeseks ning juba üsna varsti siirduti sealt Leningradi alla Siverskaja lennuväljale. Lennuväli paiknes Leningradist umbes 50-60 km lõuna, Narvast aga üle 90 km ida pool. Siverskaja, nagu Tulebljagi, oli suurem, statsionaarne lennuväli, millelt tegutses ka teisi saksa lennuüksusi. Siin elati kasarmutes. Siverskajast sooritati pommituslende Leningradi rindele.
Peab ütlema, et siiani oli õnn saatnud eesti lendureid ja vaatamata vastase tõrjetulele, lahingulendudel kaotusi ei olnud, ehkki ühel korral oli tegemist tõelise imega. Nimelt tabas Siverskajast öösel Kolpino peale lennanud Leutnant Evald Mardo lennukit vastase keskmise kaliibriga õhutõrjekahuri mürsk. Mürsk lõhkes kusagil lenduri ja temaga kaasa lennanud motoristi Vambola Mardiati istmete vahel või tagumise mehe istme all. Mõlemad mehed jäid seejuures aga terveks ning neil õnnestus rakelt vigastatud lennukiga isegi tagasi tulla ja õnnelikult maanduda. Lennuk Heinkel He-50 oli aga niivõrd purustatud, et tuli seejärele maha kanda.
Siinkohal tuleb ehk märkida, et eriti Venemaal viibimise algusperioodil oli öölennusalgas suur põud pardalaskuritest, õigemini neid polnudki, ja nii lennati siis enamasti üksi või oli tagaistmes mõni tehnilise personali hulka kuuluv mees, kes aga loomulikult spetsiaalset pardalaskuri väljaõpet polnud saanud. Need mehed lendasid kaasa n.-ö. mitteametlikult, s.t. selliste kaasalendajate lahingulendude üle arvestust ei peetud, rindelennuspangesid ja lisatoitu ei antud jne. Hiljem saadeti Tallinnast küll esimese pardalaskurite kursuse lõpetanud mehed Venemaale, kuid viimased, sakslaste juures stažeerinud pardalaskurid jõudsid öölennusalkade juurde vist alles novembris ja ega neid siiski piisavalt polnud.
Oktoobri algul (Hauptmann Aavo Ürgsoo andmetel 4. oktoobril) siirduti Siverskajast edasi Pihkvast umbes 7 km lääne pool paiknenud lennuväljale (nn. Pihkva-West) mida eestlased Liiva lennuväljaks kutsusid. Toimus ka lendurite vahetus (üksikuid lendureid vahetati vist ka varem ja hiljem). Suurem osa salgas teeninud lendureid saadeti Tallinna tagasi ja nende asemel tulid uued mehed. Oberleutnant Jaan Leppiko mäletamist mööda olevat vahetusele läinud lendurid juba Siverskajast otse Tallinna lennanud. Vanadest olijatest jäid salka alles ainult Oberleutnant Georg Poolma ja Oberfeldwebel’id August Rae ja Valerian Sontak. Tehniline koosseis jäi valdavalt aga välja vahetamata ja meestele anti ainult lühiajalist puhkust.
Uued lendurid jõudsid Pihkvasse 7. oktoobril (Hauptmann A. Ürgsoo andmed). Koos nendega saadeti nüüd sinna ka mereluurelennugrupi kolmas lennusalk Hauptmann Oivo Sootsi juhtimisel. Ka see lennusalk oli varustatud lennukitega Heinkel He-50. Et Hauptmann Valter Reili koos Oberleutnant’ite Jaan Leppiko ja Mart Napaga suunati Tallinnast vahepeal asutatud Liibavi lennukooli instruktoriteks, siis pidi teise lennusalga uueks ülemaks minema Leutnant Harry Habel, kes aga vahetult enne Venemaale minekut koos Leutnant’ide Märt Einila ja Herbert Tamrega Soome põgenes. Seetõttu pakuti teise lennusalga ülema kohta mitmele mehele (Hauptmann Edgar Mesikep, Oberleutnant Georg Poolma, Hauptmann Aavo Ürgsoo), kes aga kõik mitmesugustel põhjustel loobusid (Hauptmann E. Mesikep tuli Liibavi lennukooli seal algava lendurite grupi lennuõpetajaks – Gruppenfluglehrer’iks). Lõpuks määrati salgaülema kohusetäitjaks Oberleutnant Georg Poolma, keda hiljem, puhkusele minekul asendas Leutnant Juhan Laanes.

Fotol peaks olema ikka Reili. Kraenurgal Hauptmanni tunnused. Laanekõrb oli 1943. aastal EK autasustamise ajal alles ülemleitnant.

Teine mees on Leutnant. Kraenurgast paistab küll ainult ülemine "lind", aga paistab ka tammelehtede nurk. Rohkem linde seal ilmselt pole. Näo poolest pakuks Repnaud. Aga ei ole üldse kindel.

Vaatasin üle oma märkmed Eesti lennuüksuste kohta - Laanekõrb sai kapteniks (Hauptmanniks) Eesti lennuüksuse 2. aastapäevaks. Mis peaks siis jääma 1944. aasta veebruari.

Suured tänud, ohvitserid nüüd teada: Valter Reili ja Tarmo Rae.