Katõni veresaun

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Kasutaja avatar
starkatter
Liige
Postitusi: 309
Liitunud: 06 Mär, 2005 13:49
Kontakt:

Postitus Postitas starkatter »

http://www.tvwiki.tv/wiki/Katyn_Massacre

In November 1945, seven officers of the German Wehrmacht, K.H. Strueffling, H. Remlinger, E. Böhom, E. Sommerfeld, H. Jannike, E. Skotki and E. Geherer were tried by a court of the victorious allies: the Americans, the English, the French and the Russians. They were condemned to death for their role in the Katyń massacre and were subsequently hanged. Three more were tried on the same charges; E.P. Vogel, F. Wiese, A. Diere. They received sentences of 20 years of hard labor, were turned over to the Russians and never heard of again.
Postitad see poolkirjaoskamatu revisionistlik jama niisama, meelelahutuseks?
Ma postitan seda kirjaoskamatut revisionistlikku jama sinu harimiseks.
Kasutaja avatar
Sasha
Liige
Postitusi: 659
Liitunud: 14 Juun, 2005 16:38
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Sasha »

:) Ja see Wikipeediast kustutatud artikli varukoopia ongi su tõendus? :)
Tead, kuidas Wiki artiklide sisu toimetamine töötab?
http://en.wikipedia.org/wiki/Talk:Katyn ... d_to_death

Kus asus see saladuslik koht maailma kaardil novembris 1945, kus oli võimalik sakslasi hukka mõista liitlaste ühiskohtu poolt? Leningradis? Ameeriklased, inglased ja prantslased käisid Leningradis Võborgski rajooni kultuurimajas Pihkva saksa komandanti süüdistamas? :P :P Või toimus kohtuprotsess täiesti saladuslikult Nürenbergis ning sakslaste poomiseks toimetati neid hiljem Saksamaast kiiremas korras Leningradi kino "Gigant" juurde? Kas lennukiga või lendava taldriku abil? :)

Ja kujuta ette, poolakad ju ei tea asjast midagi! http://pl.wikipedia.org/wiki/Zbrodnia_katy%C5%84ska
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

OK, see möla siin paari sakslase süüdivusest või mittesüüdivusest mingite partisanide poomistes on selge püüe KATÕN-i teemat kõrvale juhtida ja rööbastelt maha lasta.

Fakt on, et ca 20 000 poola ohvitseri, politsei- ja riigiametniku, preestri, töösturi ja ärimehe jne jne kuklalasuga mättasseajamine ühes sellele järgneva poole sajandi pikkuse külmaverelise valetamisega on oma asiaatlikus metsikuses tegu, mida Euroopa kultuuriruum ei suuda vist tänasenigi mõista.

Fakt on see, et venemaa ei ole sittagi kahetsenud sellist asiaatlik-mongoliidset ühe Euroopa suurrahva eliidi mahanottimist. Enamgi veel, putini-vene teadlik poliitika on ilmselt KATÕN-i teema jätkuv mahavaikimine - nüüd, kus seda eitada enam ei õnnestu.

Meediast käis äsja läbi, et mõned mõrvatute omaksed Poolas kaebasid venemaa Haagi rahvusvahelisse kohtusse - põhjuseks eelkõige putini-vene otsus lõpetada omapoolne asja uurimine ja massimõrva kalevi alla panek.

PS - tegelt on kõik asiaadid sarnased - ka punased khmeerid ei saanud iial arugi, miks neid masimõrvareiks peeti... ka tublid türklased ei kavatsegi pooleteise miljoni armeenlase genotsiidi tunnistada...

PPS - tegelt on ainult sakslased juutide genotsiidis süüdi mõistetud (ja selle ka omaks võtnud)... pekske kõik sakslasi, kuradi massimõrvarid niisuksed...

PPPS - a ülejäänud massimõrvarid - venelased, mongolid, punakhmeerid, türklased jne jne on kõik süütalambad... pekske sakslasi, ühesõnaga, sakslasi pekske...
Kasutaja avatar
Sasha
Liige
Postitusi: 659
Liitunud: 14 Juun, 2005 16:38
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Sasha »

Borja kirjutas:OK, see möla siin paari sakslase süüdivusest või mittesüüdivusest mingite partisanide poomistes on selge püüe KATÕN-i teemat kõrvale juhtida ja rööbastelt maha lasta.
Ja seepärast ma pidasingi vajalikuks näidata, et see revisionistlik värk ei ole teemaga seotud.

Katyn'iga on kõik enam-vähem selge. Süüdlase ja põhivassitaja osas, vähemalt. Praeguse Venemaa režiimi ajal poolakatel on vähetõenäoline rohkem saavutada, kui see sai tehtud Jeltsini aastatel. Vormaalselt on NL süü ametlikult tunnistatud ja memoriaal on rajatud. Aga arhiivid on siiamaani seitsme pitsatite taga; võib oletada, et nende avalikustamine võib päevavalgele viia liiga palju vene võimudele ebameeldivat informatsiooni. Seega võib poolakatele ainult edu soovitada.

Mis puudutab su imeliku PPPSi, siis ta vist ka eriti ei sobi antud teemale ja "paistab nagu püüe Katõni teemast kõrvale juhtida" ;). Sa ju soovid rääkida rassiteooriast -- ehk mille poolest aasiatid on halvemad ja verejanulisemad kui eurooplased? ;) Alati arvasin, et poolakad ei ole "raasilise väärtuse" poolest palju paremad kui venelased. Su lähenemisega võib-olla pole mõtet nendest kahetseda? 20 tuhat rohkem või vähem -- kes nendest bangladešlastest või indoneeslastest kahju tunneb. Asiaadid, eks ole...
Kasutaja avatar
starkatter
Liige
Postitusi: 309
Liitunud: 06 Mär, 2005 13:49
Kontakt:

Postitus Postitas starkatter »

Siin siis vähe tôepärasem sulle.
http://en.wikipedia.org/wiki/Katyn_massacre
Siin ei räägita vôidukate liitlaste osalusest töörahva paradiisis asuvas kultuurimajas peetud kohtuprotsessil.Rahul?
Kõiki neid tegelasi mõisteti hukka Leningradi oblastis sooritatud kuritegude eest, kohtuprotsess toimus Leningradi linna Võborgski rajooni kutuurimajas 1945-1946 a. Ka ilma Katõnita oli nende patude nimekiri piisavalt pikk, nii et ära muretse -- päris süütud need vennad ei olnud

Märgi ära, et tekst ühes nendest artiklidest räägib mitte sellest, et süüalune on süüdistatud seoses Katõniga, vaid et ta olevat tunnustanud, et Katõn on sakslaste kuritegu. Vahe on ikka olemas, eks ole?
Ja sina siis arvad sinisilmselt ikka veel et süüalune läks professionaalse läbitungiva pilguga NKVD uurija ristküsitlustest (nôukogude uurijad ei piinanud,erinevalt kapitalistlikest ja fashistlikest uurijatest,ega ju) nii segamini et tunnistas sakslaste osalust massimôrvas,millega sakslastel ei olnud kôige vähematki tegemist?
Samas kui sa seda ei usu,siis milleks sa arvad et need teised kuriteod ei olnud samamoodi neile kraesse kirjutatud?
Ja kui need teised nn kuriteod seisid partisanide poomises,siis me ei saa nendest meestest rääkida kui kurjategijatest.
Kasutaja avatar
Sasha
Liige
Postitusi: 659
Liitunud: 14 Juun, 2005 16:38
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Sasha »

starkatter kirjutas: Ja sina siis arvad sinisilmselt ikka veel et süüalune läks professionaalse läbitungiva pilguga NKVD uurija ristküsitlustest (nôukogude uurijad ei piinanud,erinevalt kapitalistlikest ja fashistlikest uurijatest,ega ju) nii segamini et tunnistas sakslaste osalust massimôrvas,millega sakslastel ei olnud kôige vähematki tegemist?
NSVL karistusorganite osavuses uurimisele vajalike tunnistusi hankima ma ei kahtle. :) Aga vaata, ameerika lehed teatasid (järelikult neid varustati TASSi sellekohase ametliku informatsiooniga), mitte sellest, et need süüalused osalesid Katõni mõrvamistes, vaid et, nende tunnistustest järgneb Saksamaa süü. Seega karistati neid sakslasi mitte Katõni eest, ja selles on sisuline vahe hr. Irwingu saidil oleva infoga, mida üritatakse Wikipediasse kopeerima. Wikipeediasse võib kirjutada igaüks, ja seepärast kõik kahtlased väided seal märgistatakse. Kaasa arvatud see koht. Millest ma sulle kirjutasin varem, ja millega sa kursis ei olnud.
starkatter kirjutas: Ja kui need teised nn kuriteod seisid partisanide poomises,siis me ei saa nendest meestest rääkida kui kurjategijatest.
"Teie" võite omas ringkonnas jääda selles veendumuses ka edaspidi. :) Vaba maa, keegi ei saa midagi taolist keelata. Aga tsiviilelanike vastu sõdimine võõral maal ja veel sellisel viisil nagu seda on sakslased teinud, on kahtlemata kuritegu ja õnneks ka enamus kurjategijatest sai ka teenitud karistust.

Kui käid Peterburis, võid ka poomiskohale lille tuua, "süütu ohvride mälestamiseks". See oleks liigutav žest, tõesti.
võlur
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 09 Mär, 2006 15:54
Kontakt:

Postitus Postitas võlur »

Sasha kirjutas: Katyn'iga on kõik enam-vähem selge. Süüdlase ja põhivassitaja osas, vähemalt. Praeguse Venemaa režiimi ajal poolakatel on vähetõenäoline rohkem saavutada, kui see sai tehtud Jeltsini aastatel. Vormaalselt on NL süü ametlikult tunnistatud ja memoriaal on rajatud. Aga arhiivid on siiamaani seitsme pitsatite taga; võib oletada, et nende avalikustamine võib päevavalgele viia liiga palju vene võimudele ebameeldivat informatsiooni. Seega võib poolakatele ainult edu soovitada.

Arhiivide sulgemise taga on ilmselt see, et osa hukkajatest võib veel elus olla. Tõnäoliselt ka nemad paradeerivad mõne kuju juures, rind medalitest kummis, lapsukesed ulatavad lilli ja kuulavad mälestusi. Olgu, läksin ehk veidi irooniliseks, aga seal need põhjused ehk on. Võibolla viib käsuliin ka mõne tunnustatud kangelaseni, kes teab. Ega elusolijate varjamine ning kohtukutsete vältimine on taustal küll.
uusmario
Liige
Postitusi: 1355
Liitunud: 28 Aug, 2005 20:30
Asukoht: järvamaa

Postitus Postitas uusmario »

Järjekordse mõtetu vaidluse võiks ära jätta.

1.NSVL sooritas selle massimõrva.
2.NSVL ajas selle kuriteo Saksamaa kaela.
3.Sakslased said teenimatult ka selle eest karistada (kui kedagi lohutab, siis need mehed oleks ülespoodud niikuinii).
4.NSVL-i järeltulija VF ei ole endiselt Poolale andnud materjale selle kohta ja keegi ei ole ka selle eest karistada saanud.
5.Lääs ei teinud midagi, et selle kuritöö tagamaid paljastada.
6Venemaa endiselt vassib

Siis lisaks veel mõned mõisted:
Vene partisan Eestis=sissetungija
Vene partisan Venemaal=metsavend

Lisaks ei saa ka öelda, et see sakslasteltki mõne pisara välja pigistas: http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Les_ ... Katyne.jpg ,rohkem nagu propaganda võit.
Kasutaja avatar
Sasha
Liige
Postitusi: 659
Liitunud: 14 Juun, 2005 16:38
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Sasha »

võlur kirjutas: Arhiivide sulgemise taga on ilmselt see, et osa hukkajatest võib veel elus olla. Tõnäoliselt ka nemad paradeerivad mõne kuju juures, rind medalitest kummis, lapsukesed ulatavad lilli ja kuulavad mälestusi. Olgu, läksin ehk veidi irooniliseks, aga seal need põhjused ehk on. Võibolla viib käsuliin ka mõne tunnustatud kangelaseni, kes teab. Ega elusolijate varjamine ning kohtukutsete vältimine on taustal küll.
Võib-olla, aga vähetõenäoline. Olulisem oleks peita avalikustamisest andmed NL enda tsiviilelanike kohta, keda tapeti koos poolakatega. Nende arv ja täpsed matmiskohad on ju siiamaani teadmata. Ning siis võib-olla on võimalik Katõni materjalide abil avastada ka teised kuriteod, mille eest vastutus oli hiljem saklastele riputatud.
soadf
Liige
Postitusi: 1194
Liitunud: 03 Mär, 2005 23:15
Asukoht: Kuressaare
Kontakt:

Postitus Postitas soadf »

Need kes on reziimi vastu need hävitatakse, kahjuks see nii on!
Peter[L]
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 17 Nov, 2005 17:36
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Veel Katõnist

Postitus Postitas Peter[L] »

Just viimastel päevadel tuli uudis, et seal hukkunud sõdurite omaksed annavad asja Euroopa Inimõiguste Kohtusse, nõudes Venamaalt kogu sellega seotud informatsiooni avaldamist. Siiani on 2/3 Katõniga seotud materjale salastatud.

Märtsis käesoleval aastal, leidis RF sõjaväe peaprokuratuur, et tegemist oli sõjakuriteoga, mis on käesolevaks momendiks aegunud, mitte inimsusevastase kuriteoga, mis ei aegu kunagi. Kurioosne on ehk see, et Nürnburgis nõudsid stalinlased selle tapatöö kvalifitseerimist just genotsiidiks.
Küünilisel moel on venelastel oma loogika - see aktsioon polnud suunatud poolakate, kui rahvuse vastu - oleks nende asemel olnud ungarlased, kreeklased, eestlased või kes iganes - oleksime toiminud samamoodi.

Samas on ka sellele üsna tõsiseid vastuväiteid. On olemas tõendid, et just Ida Poola ehk siis preaguse Lääne Ukraina rahvusliku koosseisu normaliseerimine oli tollase poliitbüroo rahvuspoliitika peasuundi. Katõn oli üks osa selle poliitika elluviimisest.

Lisaks on Katõni puhul märkimisväärne, kui tõsiselt venelased sellistesse päästmis-propagandistlikesse aktsioonidesse suhtusid - esmalt kasutati mahalaskmiseks saksa laskemoona - teiseks eelnes pärast sõda toimunud rahvusvahelise ekspertkomisjoni tööleasumist, jäänuste käte(või mis nendest oli alles jäänud) ümbersidumine ja muud sarnased väga massilised varjamisoperatsioonid. Rääkimata muidugi tunnistajatele ühtse legendi pähe tuupimist.
Piire, mis on mõõgaga tõmmatud, pliiatsiga ei paranda.
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Mart Laari artikkel Katõnist ja Lääne suhtumisest

Postitus Postitas Lemet »

http://www.postimees.ee/?id=70364

Läinud nädalal näidati lõpuks ka ETV-s Andrzej Wajda laia tähelepanu pälvinud filmi «Katõn». Tegemist pole kindlasti kerge filmiga. Linateos on sünge ning tekitab ebamugavaid küsimusi, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Mart Laar.

Tõde Katõni veretööst ehk ligi 22 000 punaväe kätte langenud Poola ohvitseri mõrvamisest NKVD poolt 1940. aastal oli teada juba ammu. Ometi võttis aastakümneid aega, enne kui seda ametlikult tunnistati. Kommunistliku maailma soov tõde varjata on omast kohast arusaadav – tõde on sedavõrd valus, et valetamine kuulub lahtutamatult kommunismi teostamiskatsete juurde. Kommunistide valed poleks aga kunagi olnud sedavõrd levinud ning tunnustatud, kui sellele poleks kaasa aidanud lääne vaikimine.

Miks see nii juhtus? Miks ei soovinud lääs kuulda tõde kommunismi kuritegudest? Miks lääs vaikis? Vastust neile küsimustele pole kerge anda. Jättes siinkohal kõrvale kohalike kommunistide sepitsused, seletatakse lääne vaikimist kommunismi kuritegude suhtes tavaliselt asjaoluga, et pikka aega polnud neist seal objektiivset informatsiooni. Paraku ei vasta see seletus tõele. Katõni juhtum on selle hea näide.

Teated Poola ohvitseride hukkamisest Katõnis jõudsid maailma 13. aprillil 1943, mil Berliini raadio hommikusaade tegi teatavaks Smolenski lähedal hukatud Poola ohvitseride ühishaua leidmise ning kutsus rahvusvahelisi eksperte osalema mõrvasid uuriva komisjoni töös. Kuigi lääneliitlased ilmutasid avalikult imestust ja kahtlusi esitatud teadete kohta, tembeldades need Saksa propagandaks, oli neile häirivat informatsiooni Poola Londoni eksiilvalitsuse vahendusel jõudnud varemgi.

Poola eksiilvalitsuse saadik USAs Jan Ciechanowski informeeris juba 1940. aastal USA võime kahtlustest, nagu oleks Stalin lasknud suure osa vangi langenud Poola ohvitseridest mõrvata. 1942. aastal saatsid ameeriklased Pärsiasse pääsenud Andersi armee juurde oma Poola päritolu luureohvitseri kindralleitnant Henry Szymanski, kelle raport süüdistas otseselt Stalinit Poola ohvitseride tapmises. Sama kinnitasid mitmed teised samast piirkonnast saadetud USA diplomaatide raportid.

Saksamaa poolt teatavaks tehtud informatsiooni ning rahvusvahelise uurimise järel kohtus Roosevelt isiklikult oma vana sõbra, eriesindajaga Ankaras George Howard Earle III-ga, kes oli kokku pannud põhjaliku raporti Katõni massimõrvast, süüdistades selles üheselt Stalinit. Earle oli ka esimene, kes avas oma raportis massimõrva põhjuseid, selgitades seda Stalini sooviga Poola oma kontrolli alla saada.

Paraku lükkas Roosevelt Earle’i raporti ühemõtteliselt tagasi, kuulutades talle, et tegemist on «sakslaste vandenõuga». Kui kibestunud Earle ähvardas enne Jalta konverentsi 1945. aasta märtsis oma raporti avalikuks teha, keelas Roosevelt selle kategooriliselt ära ning lasi Earle’i Samoasse saadikuks saata.

Kalevi alla pandi ka ameeriklasest sõjavangi kolonelleitnant John van Vlieti põhjalik raport 1945. aasta kevadel, Saksa vangistusest vabanemise järel. Van Vliet oli üks neid lääne sõjavange, kelle sakslased olid arvanud Katõni uurimiskomisjoni koosseisu. Van Vliet ei lasknud end Saksa propagandal ära kasutada ning keeldus kategooriliselt igasugustest avaldustest, tutvudes samal ajal põhjalikult komisjoni tööga.

Vabanemise järel esitas ta USA luurele põhjaliku raporti, kus üksikasjalikult kirjeldati Katõnis avastatut ning kinnitati Nõukogude poole süüd massimõrvas. Mis aga veelgi hullem: USAs mindi aktiivselt kaasa Nõukogude propagandakampaaniaga. Katõni veretööst rääkivaid Poola pagulasi süüdistati USA ajakirjanduses Vene-vastasuses ja vaata et natside toetamises. Ajakirjandusele oli antud ühemõtteline korraldus Katõni veretööst võimalikult vähe kirjutada ning kui seda mainida, siis süüdistada selles sakslasi. Sama korraldus oli antud raadiojaamale Ameerika Hääl.

Piisavalt tõendeid Katõni veretöö toimepanijate kohta oli ka Suurbritannia valitsuse käsutuses. Juba 1939. aastal andis Suurbritannia saadik Poola Londoni eksiilvalitsuse juures Owen O’Malley oma raportites põhjaliku ülevaate Nõukogude Liidu poolt vallutatud Poola aladel valla päästetud terrorist, küüditamistest ja arreteerimistest.

Kuigi Suurbritannia ametlik reaktsioon 1943. aasta kevadel Saksa teadetele Katõni massimõrvast oli ühemõtteliselt eitav ning ümberlükkav, asusid nad ometi salaja asja uurima. 24. mail 1943 saatis O’Malley Suurbritannia juhtidele oma esimese raporti, mis viivitamatult salastati ning sai avalikuks alles aastakümneid hiljem.

O’Malley asjalik raport kinnitab üheselt NSV Liidu süüd Poola ohvitseride tapmises. Kuigi välisministeerium üritas O’Malley raportit ettevaatlikult kritiseerida, oli tõe summutamiseks veelgi tõhusam kuulutada see mitteeksisteerivaks, mida ka tehti. Kui NSV Liit 1944. aastal pani tõe varjamiseks kokku nn Burdenko komisjoni, mis süüdistas Katõni mõrvades sakslasi, paluti O’Malleyl uus raport koostada.

11. veebruaril 1944 esitas O’Malley oma teise raporti, kus lükkas Burdenko komisjoni tulemused ümber, soovitades valitsusele samas «toimunu oma südametesse raiuda, kuid sellest mitte kunagi mitte midagi rääkida». Selle taktika järgi Suur-britannia juhid ka käitusid. Kui Roosevelti puhul võib tunduda võimalikuna, et ta tõepoolest uskus, et tegemist on Saksa propagandaga, siis Winston Chur-chill oli Stalini süüs veendunud. Ta ei tõstatanud seda küsimust Staliniga aga kunagi, samas oli Churchilli poliitika NSV Liidu suhtes ameeriklaste omast tunduvalt realistlikum – ta vähemalt teadis, kellega tal Stalini puhul tegemist on.

Kui selline poliitika võis Natsi-Saksamaaga peetava sõja ajal veel kuidagi arusaadav olla, siis raske on aru saada, miks tuli tõe varjamist ning olemasolevate asitõendite salastamist jätkata pärast sõja lõppu.

Nii näiteks kuulutasid USA ja Suurbritannia salajaseks nende kätte langenud Luftwaffe õhufotode arhiivi materjalid, kus muu hulgas olid enne Saksamaa kallaletungi pildi peale jäänud Katõni metsast leiduvad hauad.

Avalikkuse surve USAs muutus 1950. aastate alguseks siiski sedavõrd suureks, et Trumani administratsiooni vaiksest vastuseisust hoolimata moodustati 1952. aastal USA Kongressi uurimiskomisjon, mille lõppraport süüdistas üheselt NSV Liitu Poola ohvitseride mõrvamises ning nõudis küsimuse viimist rahvusvahelisele areenile. Seda USA võimud siiski ei teinud, üritades Katõni kuritegude teadvustamist pigem summutada kui sellele kaasa aidata.

Veelgi hullemad olid lood Suurbritannias, kus ametlikul tasemel ei tunnustatud NSV Liidu süüd Katõni massimõrvas sisuliselt külma sõja lõpuni välja. Briti valitsuse käsutuses olevad materjalid salastati, Briti välisministeerium tõrjus järjekindlalt erinevatest allikatest lähtuvat informatsiooni Nõukogude osaluse kohta Katõni veretöös. Suurbritannia suhtus negatiivselt USA Kongressi komisjoni töösse, veeretades selle tegevusele kõikvõimalikke takistusi. 1956. aastal ignoreeris Foreign Office talle saabunud arvukaid pöördumisi Katõni küsimuse tõstatamiseks seoses Nikita Hruštšovi visiidiga Inglismaale.

See võinuks välisministeeriumi arvates kahjustada reforme kommunistlikus blokis ning eriti Poola rahvuskommuniste, kellele Londonis suuri lootusi pandi. 1970. aastate alguses tegi ametlik London kõik endast sõltuva, et takistada Katõni memoriaali püstitamist Londonisse, kinnitades, et selline projekt «ei too mingit kasu Briti huvidele, küll võib neid aga oluliselt kahjustada». Brittide mitteametlik seisukoht on hästi kokku võetud ühe nõupidamise protokolli sattunud lausesse: «Ma kardan, et me kõik teame, et venelased tegid seda, kuid me pole valmis seda avalikult tunnistama.»

On raske mõista, miks otsustati läänes asuda tõde varjama. Kõige lihtsam seletus on, et Teise maailmasõja ajal oli läänel Stalinit sedavõrd vaja, et reaalpoliitikast lähtudes otsustati teda mitte ärritada. Surnud tuleb jätta surnutele ning vaadata tulevikku, kust vastu vaatavaid probleeme Smolenski lähedal asuvad vanad hauad kuidagi lahendada ei aita.
Reaalpoliitiliselt oli selline seisukoht põhjendatud. Lääne demokraatiatel oli tõepoolest vähe valikuid või õigemini polnud neid üldse. Riigi, mille kaitsmiseks lääneriigid sõtta läksid, Hitleri omaaegsele liitlasele ja partnerile Poola hävitamises Stalinile mahamüümine tundus lääneriikidele möödapääsmatu pahena.

Samas oli reaalpoliitikal oma pahupool. Tõe tunnistamine Katõni kohta või vähemalt seda puudutavate andmete avalikustamine oleks NSV Liidu juhtkonda kindlasti äärmiselt ärritanud, eraldi rahu sõlmimiseni Saksamaaga oleks see teda aga vaevalt viinud. Küll oleks Stalini kuritegude avalikustamine võinud viia läänes realistlikuma avaliku arvamuse kujunemisele NSV Liidu suhtes ning seega ka realistlikuma poliitikani, mis oleks omakorda võinud luua võimalusi Ida- ja Kesk-Euroopa sovetiseerimise vältimiseks.

Veelgi raskem on seletada lääneriikide vaikimist Teise maailmasõja järel. Kommunismi olemus oli selleks ajaks juba laiemalt selgeks saanud, Suur-britannias töötati tõe teadvustamisele aga koguni vastu.

Esimeseks seletuseks sellele võiks olla häbi- ja piinlikkustunne. Tõe avalikuks toomine oleks kahtluse alla seadnud lääne moraalsed valikud Teises maailmasõjas, usalduse hoidmiseks demokraatia kui valitsemissüsteemi vastu võis tunduda mõttekamana valetamist jätkata, kui sellega korra juba alustatud oli. Teiseks ei soovitud NSV Liitu ka nüüd liigselt ärritada.

Kommunismi kuritegusid ei soovitud kõigele vaatamata natsismi omadega kõrvutada. Kolmandaks mängis oma osa soovimatus tunnistada endale ja avalikkusele kurba tõsiasja, et Teine maailmasõda ei kujutanud endast valguse võitu pimeduse üle, vaid et pilt oli kahjuks tunduvalt ebameeldivam.

Just seetõttu üritati Stalini sõjaaegseid kuritegusid maha vaikida või seletada neid «sõjaaja vajadustega». Katõni veretöö puhul polnud seda ka parima tahtmise korral võimalik teha. Seetõttu tundus targem olevat juhtunu lihtsalt unustada. Vaid viimastel aastatel on läänes ilmunud uurimused, mis Teist maailmasõda uue nurga alt vaatavad. Norman Davies, kellele president Toomas Hendrik Ilves hiljuti Maarjamäe Risti andis, on siin vaid üks näide.

Tegelikult ei viinud selline valetamine läänt paraku edasi. Otse vastupidi, see nõrgestas tema aluseid rohkem kui tõe avalikuks tegemine. Külma sõja võitmine algas ju tegelikult sellest, kui esimesed lääne liidrid julgesid nimetada kommunistlikku maailmasüsteemi selleks, mida ta tegelikult oli – kurjuse impeeriumiks. See kehtib ka tänase lääne ühiskonna kohta, kus jätkuvalt üritatakse asju mitte nende õigete nimedega nimetada, kartes sellega kedagi solvata. Reaalpoliitika võib teatud hetkedel möödapääsmatuks osutuda, kui sellega kaasas käivaid valesid aga ka ise uskuma jäädakse, astutakse väga ohtlikule teele.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Janka
Liige
Postitusi: 425
Liitunud: 04 Dets, 2005 19:30
Asukoht: France

Postitus Postitas Janka »

Moskva annab Varssavile üle 20 köidet 1940. aastal Nõukogude ladviku käsul toimunud Poola kodanike massimõrva puudutavaid dokumente....
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=33323825
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
umbluu69
Uudistaja
Postitusi: 19
Liitunud: 10 Mär, 2005 22:11
Kontakt:

katõn

Postitus Postitas umbluu69 »

Kas seda A. Vaida filmi Katõn ka siin kuskil on? Oleks huvitav vaadata
Amatöör selles asjas, aga huviline küll
Kasutaja avatar
ruger
Liige
Postitusi: 19196
Liitunud: 04 Juul, 2009 12:29
Kontakt:

Re: katõn

Postitus Postitas ruger »

Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist