www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 14 Okt, 2019 18:42

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 15 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Eesti SS (või SD) Erikompanii aastatel 1941-43
PostitusPostitatud: 29 Veebr, 2004 18:57 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Kas kellelgi on täpsemaid andmeid selle üksuse suuruse, liikmete, relvastuse ja tegevuse kohta aastatel 41-43. Mingi osa üksusest oli tihti Venemaal. Kui suur osa, kus ja millal?
Samuti olen huvitatud andmetest Eesti Julgeolekupolitsei I pataljoni (1.Estnische Sicherheitspolizei Bataillion der SD) kohta 1943 lõpust kuni 1945.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Veebr, 2004 19:20 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:55
Postitusi: 433
Asukoht: Estland
1. Eesti SS Erikompanii - Ilmselt on tegu esimese Eesti SS Rindeüksusega. Kompanii võitles aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki välisrindel, ka punase 8. Eesti laskurkorpuse 249. diviisi lõigus.
ülem - ltn. Nõmmeots


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Veebr, 2004 19:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:55
Postitusi: 433
Asukoht: Estland
SD I Eripataljon - Võitles 1943/44 aastavahetuse paiku Neveli lõigus partisanide vastu (samas kus oli Eesti Brigaad) ja kandis seal tõsiseid kaotusi. Seisuga 01.04.1944 olevat pataljonis olnud 500 meest. 3.kp.-d (400 meest) olid Riia lähedal väljaõppel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Apr, 2004 10:09 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 30 Apr, 2004 8:41
Postitusi: 25
Asukoht: Tallinn
Kas keegi teab selle kompanii saksa järjekorranumbrit või väliposti numbrit???


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Apr, 2004 12:51 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Eesti SS Erikompanii osas eksisteerib minu jaoks antud momendil suur segadus. Tundub, et nimetus Erikompanii ei vasta täpselt sisule, sest mingil hetkel oli ta tugevuseks neli kompaniid. Kuid Venemaal käidi osade kaupa ja see tekitab segadust. Kohati jääb mulje, et on eksisteerinud paralleelselt isegi mitu Eesti SS Erikompaniid. Ka tundub, et neil puudus Eestis selline keskne ja tugev "Põhiüksus", mille kaudu oleks käinud varustamine ja kogu raamatupidamine. Kirjeldused nende väljaõppe ja komplekteerimiskompanii kohta mis asus Tallinnas Narva maanteel ei anna küll alust arvata, et tegu oleks olnud ühe tegusa ja kompleksse rindeüksusega. Pealegi oli enamus mehi pidevalt erinevates kohtades Venemaal. Arvan, et Venemaal olles "poogiti" nad lihtsalt mingite teiste üksuste külge. Võib ju ka olla, et nende Velikie Luki SS meeste paberimajandus jooksis läbi 43. Tolli-Piirikaitse pataljoni, mis oma staabiga ise asus Eestis. Seda enam, et Zollgrenzschutz oli ikkagi rohkem SD ja SS-i rida, kui et lihtsalt Heer. See on kindel, et 43. pataljon ise eksisteeris Eestis edasi kuni punaste tulekuni.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Mai, 2004 16:06 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Hintzeri kogus on üks pilt, mis võetud mais 1943. Pildile on võetud uurimisretk, mil ajaloodoktor Ilmar Arens ja magister F.J. Oinas külastasid Peipsi taguseid alasid ja seal elavaid eestlastest asunikke. Nende saatjaks on üks SS vormi kandev eestlane. Eesti Leegioni sel ajal veel ei olnud. Kraenurkadel on vinklid.
Millisesse väeosasse võis see mees kuuluda?

Pilt

Järgmine pilt on samuti 1943. aastast. Pilt on võetud Pihkva lähedal ja sellel on hr. Peets, kes on viimas Eesti Rahva Ühisabi poolt saadetud kingituste pakke Eesti pataljonide sõduritele. Pildil on üks mees Eesti Armee vormis, üks sakslaste politseiüksuste vormis, üks aga SS vormis.
Millisest üksusest on pärit tolleaegsed SS mehed?

Pilt


Viimati muutis Arensburger, 14 Apr, 2011 18:34, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 09 Okt, 2004 21:14 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
-=Grenadier=- kirjutas:
SD I Eripataljon - Võitles 1943/44 aastavahetuse paiku Neveli lõigus partisanide vastu (samas kus oli Eesti Brigaad) ja kandis seal tõsiseid kaotusi. Seisuga 01.04.1944 olevat pataljonis olnud 500 meest. 3.kp.-d (400 meest) olid Riia lähedal väljaõppel.


Sellele infole lisan Uno Masingu mälestused, kust saab infot SD pataljoni kohta.

Oli 1944. aasta augustikuu ning ilmad olid soojad, ja päikeseküllased. Selle aasta ilmastik nagu oleks tahtnud jätta häid mälestusi päikesest kullatud loodusega sajale tuhandele kodumaa tütrele ja pojale, kes olid peatselt sunnitud lahkuma siit ja jätma maha selle maa, kus olid kord kiikunud nende hällid. Kas teadis või aimas keegi juba siis, et lahkumispäev on nii lähedal? Ega vist . . . Ikka veel loodeti ja oodati ... aga mida, keda? Kas loodeti ikka veel välisabile?! Kustki pidi ju leitama lahendus olukorrale! Kes teab, millised mõtted läbisid tookord ka nende noorte päid, kes olid paigutatud oma üksustega Kiviõlisse? „152 meest seebil ja supil“, kirjutas tavaliselt kompanii kirjutaja oma igapäevasesse päevakäsku. Tegelikult oli seal aga 152 18- ja 19 aastast noorukit, küll kuraasikat ja võitlustahtelist, aga ikkagi noorukit. Kas kutse alusel või vabatahtlikult selle kompanii ridadesse sattunud. Kompanii ise kuulus I Eesti Julgeoleku Politseipataljoni koosseisu. Pataljoni staap ja üks kompanii asusid Tallinnas, teised üle maa laiali: Petseris, Rannus ja Kiviõlis.
Viimastel augustikuu päevadel oli üldine meeleolu kompaniis langenud, meeled olid muutunud ärevateks, kiputi rindele. Kuigi Sinimägedes venelaste rünnaklained olid pandud seisma hetkeks, lähenes ta suuremat vastupanu leidmata Tartule. Seni energilised ja teguvõimsad noored olid jäänud norutama. Igaüks tegeles enda mõtete ja probleemidega ning kuulati vaikides rindeteateid. Oma kohustusi täideti vaikides, nagu sunnituna. Tegelikult ei olnud ju kompanii igapäevases tegevuses midagi muutunud: käidi postil ja nagu tollal nimetati – „Einsatzis“, Alutaguse metsades partisanidega lahinguid löömas. Vabal ajal tehti sporti või mängiti võrkpalli, või siis, kuue kuu jooksul tekkinud tutvuste tagajärjel käidi vahel Kiviõlis noorematel külas. Murakasoo lahingud olid seljataga. Langenud olid maetud ja enamik haavatuist olid jälle tagasi kompanii juures. Suuremad kokkupõrked partisanidega olid unustatud. Polnud erilist tegevust ja elurõõmus noorte hulk oli muutunud vaikseiks nukrutsejaiks. Oli ju, tahtmist, oli ka relvi ja tunti oma jõudu ning taheti tegutseda! Miks hoiti neid kohapeal, kui lõunarinne vajas mehi? Narva oli küll langenud, aga Sinimägedes võitlesid omad mehed ja neid usaldati. Mis saab aga all lõunas, kus on vastas ainult sakslased, kes vaatavad juba ühe silmaga Vaterlandi poole, ning mõned pisemad eesti üksused. Mõnel Kagu- ja Lõuna-Eestist pärit poisil olid kodud juba langenud vankade kätte ja omakste saatus teadmata. Sellises elektrilises meeleolus teatas kompül ühel hommikul, et 2 meest on läinud jooksu ja kuulutas nad väejooksikuteks, keda ootab tabamise korral sõjakohus. See kainestas kindlasti nii mõnegi, kes salaja oli samu plaane haudunud.
Aga siis, paar päeva hiljem teatati, et kadunud mehed olid otse rindele sõitnud ja sääl endid rindüksusesse üles andnud. Väejooksu? tagalast rindele ei karistatud. Kompül pidas küll aga pika loengu ning epistli, et rindeleminekuks peab kasutama ametlikku korda ja siis ootama komandeerimiskäsku. Teadsime aga et paar sellist rindelekippujat, kes ametlikku teed olid püüdnud kasutada, olid pööratud tagasi seletusega, et neid on kohapeal vaja kompanii ülesannete täitmisel.
Tõsi oli seegi, et venelasi oli siginenud igale poole metsadesse. Neid oli isegi üksuste viisi kogunenud mitmele poole, kust tegid oma äkkrünnakuid tagala asutiste vastu. Meie ülesanne oli nende gruppide vastu võitlemine ja nende hävitamine. Me ise pidasime siiski tähtsamaks rindele minekut ja seal nende vastu võitlemist, kuid meie jutt jäi hüüdja hääleks kõrbes ja kaks rindele ärajooksnud poissi tõusid meie silmis kangelasteks. Kahtluseta oleksid neile kahele veel paljudki järgnenud. Mõni päev hiljem teatas aga meile alles kevad-talvel Bad Tölzi ohvitseridekoolist tagasi jõudnud ja meie juurde määratud noor ohvitser, et käsk on rindele minekuks valmis panna.
Tema ja üks teine olid ainukesed ohvitserid, kes kandsid kraenurkades SS-märki, kuna kogu Jupo pataljon kandis küll SS-vormi, aga ilma SS-tunnusteta spieglite peal, välja arvatud meie vähesed vabatahtlikud, kes olime just enne möödunud aastavahetust tagasi jõudnud Saksamaalt Fürstenbergi Politseikoolist ja me kandsime krae ja spieglite ümber hõbemusta karrapaela kooli lõputunnusena.
Ametlikult kuulus I Eesti Jupo Pataljon SD alla, aga oli ühtlasi mõeldud reserviks Teisele Eesti SS Diviisile, kui see ükskord formeeritakse. Seepärast täiendatigi meie kompaniid pärast talvelahinguid, kui osa meie ohvitsere välja langes, SS-koolist tulnud noorte ohvitseridega. Muidu terve pataljon koosnes 1925. aastakäigust, kes olid mobliseeritud 1943. aasta sügisel. Suurem osa mobiliseerituist saadeti õppelaagritesse ja hiljem Eesti Diviisi juurde. Umbes 800-900 meest saadeti aga Lätti, Zusenhoffeni SD väljaõppelaagrisse, kus neist moodustati I Eesti Julgeolekupolitsei Pataljon ehk lühidalt I Eesti Jupo Pataljon. Meie vabatahtlikud lisati siis hiljem juurde kaadriks - jaoülemaiks ja rühmavanemaiks. Kuna Kiviõli kompaiisse sattunud kümmekond vabatahtlikku olid ka enamikus 1924. ja 1925. aastatel sündinud, siis võiks öelda, et kogu kompanii rivikoosseis koosnes 18-19 aastastest noortest. Enamik 1925. aastakäigust olid saadetud Eesti Diviisi juurde ja segunenud seal endast palju vanematega. I Eesti Jupo Pataljon aga jäi kõige noorema koosseisuga rindepataljoniks ja oli 1944. a. sügisel Ida-Preisimaal rindel. Noorusele vaatamata näitas pataljoni IV kompanii Murakasoo talvelahingutes üles tarmukust ja head võitlusvaimu, hävitas sissetunginud vaenlased, nii et vaid üksikud pääsesid üle Peipsi jää tagasi. Osa neist liikus edasi Sirtsusoo poole ning neile tuli pidada jahti kogu kevade ja suvegi. Nad hävitati osaliselt. Nood venelased, nagu tookord arvasime, osutusid, nagu on hiljem selgunud, eestlasteks. Vaid mõni neist olla venelane nende seas olnud. Olime tegelikult võidelnud Esimese Eesti Partisanide Brigaadi osadega. Ei tea tõesti, kas meie püssiotsad oleksid tõusnud nii kärmesti vaenlase poole, kui oleksime teadnud, et meie vastas on eestlased. Venelased olid osanud panna, oma propagandaga võitlema eestlased oma kodumaa vastu. Venelast hävitada, see oli meile juba esiisadest sisse kasvatatud kohustus ning verre sööbinud vajadus. Teine asi oli sõdida rahvuskaaslaste vastu.
Lõpuks tuli käsk rindele minekuks Tartu rajoonis. Seal võitleski juba üks meie pataljoni kompaniidest. Sinimägede, rinne püsis. Siin olid meie omad poisid venelastel vastas, lõunarindel aga tungis venelane kiiresti edasi ja sinna oli mehi vaja. Kompanii ruumid olid korraga kihinat ja kahinat täis, tagasi oli tulnud elevus ja tegutsemisiha. Rusutud meeleolu, mis oli valitsenud kampaniis viimastel nädalatel, oli haihtunud, sest ometi kord oli saabunud lahenduse algus.
Tollal valitses veel noortes impulsiivne optimism, või oli see sõduri naiivsus, et venelane saab tagasi 1öödud! Kuidas siis muidu? Vabadussõja ajal olid venelased palju kaugemal meie maal sees ja nad löödi tagasi, meie piiridest välja. Meie, praegused noored, olime sündinud vabal kodumaal, mis oli meie isade poolt vabaks võideldud ja meie generatsioon ei tohtinud halvem olla!
Suure elevusega, kus laulgi segamini kippus minema, marsiti oma asukohast jaama suunas. Maha jäi barakkide kogumik, mis oli olnud meie koduks viimane pool aastat, väljaarvatud ajad, kui viibisime Alutaguse metsades partisanidega lahinguid löömas. Ees aga ootas hoopis midagi uut. Kui seni olid meie vastas olnud vaid kerged relvad: püssid, kuulipildujad ja miinideheitjad, siis nüüd läksime tankide vastu. Nende hävitamiseks polnud meil võtta midagi peale käsirelvade ja vapruse. Sellele ei mõeldud. Ainuke, mida teadsime, oli - kiiresti vaenlasele vastu, et teda meie kodumaa pinnalt tagasi lüüa, sinna, kust ta tuli.
Enne lahkumist jõudis nii mõnigi veel käia jumalaga jätmas oma vahepeal armsaks saanud neiuga. See on ju vana tõde, et sõduri armastus lööb lõkkele kõikjal, kus ta ka ei viibiks. Kiviõlis oli palju põgenikke Narvast ning neiud nende hulgast ei lasknud endid teistkordselt paluda. Oli juba kaotatud kodu ja kes võis teada kui kauaks seda elugi! Sõja ajal armuti ju kiiresti.
Nüüd vahetati ja müüdi ülearust, mida ei tahetud kaasa vedada - peale lahingus vajaliku varustuse. Mõni üksik tundis sellestki mõnu, et jõi end puskarist täis ja tekitas tüli.
Nende ridade kirjutajal juhtusid säärsaapad olema Org. Todt'i kingsepa juures ja suusaabastega oli tülikas rindele minna. Saapad olid meil pigemini väljaskäikudeks hoitud. Oma „Einsatzid“ tegime ju säärikutes. Kuna mul polnud enam aega 3 km kaugusel asuva saksa Todt'i laagrisse minna, olin pisut nõutu. ,,Võta minu omad" ütles muidu vähese jutuga koikunaaber, Tartumaa poiss. ,,Minu pere on juba vankade käes. Kes teab, kas ongi enam elus ja kas meiegi sealt enam eluga tagasi tuleme?“
Sain tema linnaskäimise säärsaapad, milliseid ta alati klantsis. Meie kasutasime tavaliselt linnaskäikudeks ka saapaid.
Mõnikord laused ja ütlused mõnelt inimeselt sööbivad aastakümneteks meelde, eriti kui need on prohvetlikud ja lähevad täide. Ja teinekord tundub, nagu inimesed kutsuvad ise oma saatust välja oma prohvetlike ennustustega. Vähem kui 10 päeva pärast Kiviõlist lahkumist teatati minu koikukaaslase kohta tollal nii kulunud fraasi: „. . . langes kodumaa eest.“ Ja mitte ainult tema, vaid koos temaga veel 16 vaprat noorukit, kes alles nädalapäevad tagasi, olles täis elurõõmu, tegid tulevikuplaane. Ühe neist kingitud säärikuist purustas lõhkekuul ja selle kandja oli varsti kaugel merel, koos paarikümne endasugusega oma kompaniist. Neid viis laatsaretlaev koos 880 teise haavatuga Saksamaa poole. See oli 27. august, 1944.
Nüüd, 40 aastat hiljem, meenuvad toonased uljad noored ja tihti ka ülemeelikud, kuid alatai kartmatud võitlejad. Siis tekib probleem mõtete rägastikus: mis küll võinuks kõigist neist saada ja kus nad praegu oleksid võinud olla? Mis aga üldse oleks saanud kogu meie rahvast, kui tookord oleksime suutnud vastu panna punasele laviinile ja rinnet hoida? Kas oleksime jäänud vabaks? Kas mitte poleks poliitiline totrus meid ikkagi välja mänginud venelastele? Nii nagu see juhtus teiste Ida-Euroopa rahvastega! Kes suudaks küll vastata neile küsimustele?
August ja september 1944 olid meie rahvale saatuslikud kuud. Igale üksikule omal erineval viisil. Üle aegade meenuvad viimased võitluspäevad kodumaa pinnal. Meenuvad tookordsed toredad kaaslased ja meenuvad need, kes andsid oma ülima, oma elu. Eestimaa pind oli tüüne valatud verest ja õhk täis surejate korinat ja hädakarjeid. See kajas kui õudne luigelaul üle kodumaa metsade ja väljade.
Uno Masing


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 10 Okt, 2004 3:44 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Apr, 2004 16:07
Postitusi: 306
kuskilt midagi koidab et olen nagu kuulnud eestlastes sd teenistuses... nimelt vikerraadio vist iga lauba laseb eetrisse sõduritundi... ja sealt nagu meelde jäänud et seal oli intervjuu yhe eestlasest kodanikuga(nimi ununend) kes oli ka nö SD teenistuses... nagu ma mäletan armeegrupi "nord" tagalas. eriti eredalt on meelde jäänd kuidas mees kirjeldas hukkamisi: nimelt ohvrile öeldi, et teda viiakse üle Narvasse, kuid selle asemel viidi hukkamisele. Hukkamismeetodiks oli kuklalask, saate külaline isegi kirjeldas seda päris hästi(ohver viidi varem valmis kaevatud haua juure... sellele järgnes kuklalask ning siis mingi kätteõpitud lüke... et ohver ike hauda kukuks). tema jutu järgi hukkamiste täideviijaks olid sakslased, eestlased olid ainult "abiks"

kogu see eelnev jutt on minu mälus küll väga ähmaselt meeles... et kui kellegil antud teema vastu rohkem huvi, mingu küsigu eesti raadiost saate salvestusi, usun et neid ike arhiveeritakse...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Okt, 2004 17:34 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Veel mälestusi I Jupo (SD) pataljoni sõjateelt

I SD Julgeoleku Politseipataljoniga Tilsiti rindel

Meenutan sageli Teises maailmasõjas 1944.a. veedetud jõulusid ja aastavahetust Ida-Preisimaal ning Meemeli jõe kaldal asuva Tilsiti linna kaitsnud eesti noormehi, kes kuulusid I Eesti Julgeoleku Politseipataljoni. See pataljon oli formeeritud 1924. ja 1925. aastakäikudest, 18-19-aastastest eesti noortest. Suurem osa nendest noorsõduritest olid alla „mõõtu“, s.t. vähem kui 174 cm pikad ning seetõttu ei sobinud Eesti Diviisi võitlejateks.
Sõdurite väljaõpe toimus Lätis, Zusenhoffeni õppelaagris. Jaoülemateks ja rühmavanemateks olid varem vabatahtlikult sõjaväkke tulnud Fürstenbergi politseikooli lõpetanud mehed. Pärast noortekursuste lõpetamist jaotati 800-900 meest järgnevalt: staap jäeti Tallinna, Pärnu maanteega paralleelselt asuvatesse barakkidesse Ülemiste järve ja metsa vastas, üks kompanii jäeti staabi juurde ning teised - üks Petserisse, teine Rannusse ja kolmas Kiviõlisse, kus neile anti tagala julgestamise ülesanded.
Seoses vaenlase suure läbimurdega Lõuna-Eesti rindel, saadeti alarmikorras Tartust 1õuna pool tekkinud rindeaukudesse Kiviõlis asunud kompanii, kelle ülemaks olin 1944.a. augustis. Ainult püssidega relvastatuina ei suutnud meie tankidega pealetungivaid nõukogude sõjaväe osi peatada. Meie kaotused olid suured. Kompanii riismed segunesid taganevate saksa üksustega. Päeval pidasime kuidagi vastu, öösel aga taandusime. Pikemalt peatusime Tartust põhja pool, Vasule mõisa maadel.
Septembrikuu algul saime loa sõita Tallinna, staabi juurde, et saada täiendust. 19. septembriks oli rinne jõudnud juba Tallinna ligidale. Taandusime mööda Pärnu maanteed Pärnusse, kus lauldes Eesti hümni asusime traalerile, mis viis meid transportlaevale „Nordstern“. Saksa merevägi oli muutnud selle õppelaevaks.
Enne laevale asumist otsustas iga mees ise, kas minna või jääda. Arvati siiski, et sõda lõpeb peatselt ja nõnda pöördume kodumaale tagasi. Kes võis aga arvata, et ,,sõda" kestab veel 50 aastat, enne kui mõned selle üksuse liikmed said jälle astuda vaba Eesti pinnale.
Laevasõit kulges rahulikult. Oli pilves ja vaenlasel raske kasutada lennuväge. Nende allveelaevad meid ei märganud, ehkki olime ainsatena ja ilma kaitseta merel. Paaril korral anti häiret ja oli kuulda ka lennukite mürinat. Meie laev oli heas korras ning arendas suurt kiirust.
Pärast paaripäevast merereisi jõudsime Danzigi sadamasse, kus meid maha laaditi. Eestlased saadeti Danzigist umbes 200 km kaugusel asuvasse sõjaväelaagrisse Konitsa linna läheduses. Seal formeeriti eestlastest uuesti pataljon, mille ülemaks määrati mind. Aegamisi ja õppusi tehes, suunati meid rindele lähemale, kuni ühel oktoobrikuu õhtul olime Tilsiti linna serval.
Tilsiti linnas, otse Meemeli jõe kaldal oli meile määratud soodne positsioon. Meiepoolne jõekallas oli kõrgem kui vastaspoolne. Üle jõe asus vaenlane kaevikutes, kuid päevavalges ei saanud nad palju liikuda, sest seda oli meil kerge näha ja neid kirbule võtta. Vaikse vooluga jõgi oli jääs, kuid sellest üle tulla ei üritatud. Meil oli aga siiski kaotusi üle 10 mehe, peamiselt kahuritule läbi. Olime seal kaevikutes Tilsiti kaitsel kuni 1944. a. jõuluni ja aastavahetuseni välja. Meie positsioonisõja lõpetas aga venelaste talvine suurofensiiv 1945. a. algul.
Himmleri käsu tagajärjel - koondada kõik eestlased Eesti Diviisi juurde - saime õigeaegselt lahkumisloa meie Wehrmachti alla kuuluva rügemendi ülemalt. Taganemisel Saksamaa poole oli raskusi toitlustamisega. Järelevedu oli kokku varisemas. Saime käsu tõkestada vaenlase kiiret pealetungi, kuid rinde lagunemine ja loomulik vaist ei lubanud viia võõral maal puudulikult relvastatud noori mehi kindlasse surma. Seepärast oli meie püüdeks vältida kottijäämist Ida-Preisimaal ning taandusime kiiresti läände.

Tallinnas 10.12.1994

Kristjan Pett
Patül. Tilsiti rindel


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2004 11:28 
Tsiteerin Argo Kuusiku uurimust (ilma tema loata):

3. veebruaril 1942 formeeris poliitilise politsei ülem major AIN-ERVIN MERE SS pataljoni, mille suuruseks määrati 600 meest ning mis oli politseiline üksus . 20. augustil 1942 oli Eesti Erikompaniis nr 1, mis oli kirjas kui SS väeosa, 640 meest. Üksuse staap asus Tallinnas, 1. kompanii Leningradi oblastis Loknjas, 2. kompanii samuti Venemaal (1 rühm Oudovas, 1 Pihkvas ja 1 Luugas), 3. kompanii asus Saksamaal . 12. märtsil 1943 oli SSi käsutuses oleva Eesti Erikompanii ülemaks leitnant NÕMMOTS (ilmselt ERICH-EDUARD NÕMMEOTS, 12.04.1907–28.08.1963 Suurbritannia). Kompaniis oli 200 meest. Kompaniiülem asus Tallinnas ja kompanii gruppidena Venemaal . 1943. a mais oli Eesti SS Erikompanii meestest idarindel 200 ja Eestis 150 meest . 1. septembril 1943 oli idarindel kaks eesti SD kompaniid: üks idarinde põhjalõigus ja teine Leedus (viimase ülem oli kapten AAVO ÜRGSOO, s 26.08.1905, pärast sõda elas Kanadas) . 22. novembril 1943 oli Eesti Jupo-pataljonis 282 meest. Pataljonis oli 2 kompaniid, kummaski 3 rühma . 1. detsembril 1943 oli toidul 236 meest ja 2 koera, neist staabis 4 meest ja 2 voorimeest, 1. kompaniis 70 ja 17 vooris, 2. kompaniis 72 ja 21 vooris, jahikomandos 21 ja 3 vooris, lisaks 2 koera, raskerühmas 16 ja 2 vooris, majandusstaabis 3 ja sidestaabis 7 meest . 22. jaanuaril 1944 oli pataljoni tegelik koosseis 220 meest .
1. jaanuaril 1944 oli Neveli all Eesti Julgeolekupolitsei 1. pataljon kapten AUGUST VAINLO (16.10.1907, elas 1957 Eestis) juhtimisel. 1. kompanii (ülem kapten ARTHUR KALMET, 01.05.1906, elas pärast sõda Suurbritannias) oli Pihkvas, 2. kompanii (ülem leitnant ALEKSANDER PERRI, 01.08.1907–15.06.1944, Praaga-Raja) Neveli all, 3. kompanii (ülem nooremleitnant OSKAR-VILLIAM NURMSE, 01.05.1917–13.11.1955 Karadganda) samuti Neveli all. Neveli all oli ka SD-kompanii leitnant ALEKSANDER LAAKi (24.08.1907–06.09.1960 Winnipeg) juhtimisel. Väljaõppel oli 3 SSi ja SD väljaõppekompaniid, mis kõik asusid Riias. Kompaniiülemaiks olid Obersturmführer Õunapuu (ilmselt ENN ÕUNAPUU, elas pärast sõda Rootsis, hukkus “Estonia” põhjaminekul 27.09.1994), nooremleitnant VILLEM-EMIL MARDER (04.04.1908–03.05.1986 Melbourne) ja kapten JOHANNES AMBOS (13.06.1895–06.01.1969 Bradford, Suurbritannia) .


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2004 12:04 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Suur tänu "m-külalisele". Täpselt sellist materjali teemat alustades otsisingi. Ehk on kellelgi veel midagi lisada?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Apr, 2005 11:18 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mär, 2005 17:08
Postitusi: 9
:D aga mingi 33. pataljon oli ka vist? kus oli eestlased


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Apr, 2011 21:21 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Tsiteeri:
Kui olime kokku leppinud uue keskuse ülesannetes ja organisatsiooni struktuuris, dr. Sandberger kutsus SD ohvitseri SS-Untersturmführer Wilde oma kabinetti ja tutvustas teda meile kui uue, loodava asutuse referenti SD juures.
Wilde pidi olema meile abiks keskuse ruumide leidmisel ja sisustuse ning kantseleimaterjali hankimisel. Kui uuel keskusel tuleks raskusi saksa, s. o. kindralkomissariaadi asutuste (puhtsaksa asutustega Berliinis oli ZEV ise hiljem kohaliku SD teadmisel vahetus kontaktis) või saksa sõjaväe üksuste poolt, siis Wilde ülesandeks oleks olnud kõrvaldada need raskused. See oli selle uue asja ning referendi üks külg ja näopool. Selle vastu ei saanud kellelgi midagi olla. Aga too referent oli ühtlasi ka meie keskuse järelevalve ametnik SD poolt, et meie käitumine oleks igati saksalojaalne ja et me ei võtaks midagi ette, mis käiks vastu natside poolt Eesti suhtes kavandatud plaanidele. See oli natuke halvem, sest ei olnud teada, mis mees too Wilde on ning mida tema või dr. Sandberger mõtleb järelevalve all.
Ent minu optimism sai võidu ning peagi võisime tunnistada, et olime saanud hr. Wildes endile väga hea referendi.
.....
Hiljem, kui Wilde läks ära ja tema asemele sai tallinlane Burmeister, kujunes olukord veel paremaks: Burmeister käis ZEV-is ainult paar korda. Ta ei tundnud vähematki huvi meie tegevuse ja meelsuse vastu. Kui minul midagi vaja oli, kus sai aidata ainult SD, siis pidin Tõnismäele minema ning olema dr. Sandbergeri juures iseenese referendiks. Burmeistrit oli nimelt väga raske kätte saada, kui ta pääses alkoholi juurde. Mäletan, et sain ta ükskord ,,heas tujus" kätte tema korteris ja teine kord restorani ,,Du Nordi" kabinetis.
Kui Burmeister oli surma saanud, dr. Sandberger pani meie referendi kohused Dettloff'ile, kes oli ka tallinlane nagu Burmeistergi. Dettloff ei jäänud aga kauaks, ta saadeti rindele ning temagi jäi sinna. Seejärele jäime ilma referendita ning mul tuli SD abi nõutada vajaduse korral dr. Sandbergerilt endalt.
Teistest SD inimestest peale eelnimetatute pean siinkohal nimetama veel v. Auerit (tema abikaasa oli Konservatooriumi õppejõud) ja läti baltlast Seefeldti (sai kurikuulsaks oma relvademüügi provokatsiooniga Viljandimaal).


Eelpooltoodu on tsiteeritud Elmar Tambeki mälestusteraamatust "Tõus ja Mõõn" teine osa.
Sellest tekstist tegin tumedaks 2 lauset.
Nimelt tekkis mul seda teksti lugedes küsimus, et kuhu need mehed siis Tallinna SDst rindele saadeti. Aeg, mida Tambek siin kirjeldab on 1941 lõpp kuni 1943 algus. Kas käisid nad ehk Erikompanii koosseisus Venemaal, või saadeti nad lihtsalt mõnda rindel sõdivasse SS diviisi? Kuna tegu oli Eesti taustaga baltisakslastega, siis kas rindele saatmisel võeti neid kui riigisakslasi, rahvussakslasi või kui eestlasi. Jällegi on oluline aspekt, et tegu on ajajärguga kui kõikvõimalikud rahvusleegionid olid SSis veel kauge tulevik.
"Kui Burmeister oli surma saanud" - ega ta ometi Eestis surma ei saanud? "Dettloff saadeti rindele" - võibolla ikka partisanide vastu sõdima?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Apr, 2011 22:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Okt, 2010 17:26
Postitusi: 637
Asukoht: Tallinn
Legendaarne arvutimäng "V4V" näitab Eesti 43. SS/SD pataljoni olemasolu Velikije Luki garnisoni koos-seisus juba vähemalt 1942 aasta novembris. Mäng arvestab selle üksuse tugevuse keskmisest pataljonist pisut suuremaks. Selles ajaloolistele kogemustele tuginevas mängus asub see pataljon VL idapoolse osa lõunatiival. Piirati sisse, ... sealt vaevalt keegi pääses. Idapool jõge olev koondüksus olevat teinud läbimurde teise enklaavi läänekaldal juba 1942 aasta jõulude paiku, kuid sealt edasi enam ei saadud. Selle grupi poolt vangimineku välistamine näitab, et sellist võimalust polnud, ... seinaäärde minek. Garnisoni ülem oli baltisakslane, von Sass.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re:
PostitusPostitatud: 31 Mär, 2013 20:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 19 Juul, 2004 9:15
Postitusi: 85
m kirjutas:
Tsiteerin Argo Kuusiku uurimust (ilma tema loata):

3. veebruaril 1942 formeeris poliitilise politsei ülem major AIN-ERVIN MERE SS pataljoni, mille suuruseks määrati 600 meest ning mis oli politseiline üksus . 20. augustil 1942 oli Eesti Erikompaniis nr 1, mis oli kirjas kui SS väeosa, 640 meest. Üksuse staap asus Tallinnas, 1. kompanii Leningradi oblastis Loknjas, 2. kompanii samuti Venemaal (1 rühm Oudovas, 1 Pihkvas ja 1 Luugas), 3. kompanii asus Saksamaal . 12. märtsil 1943 oli SSi käsutuses oleva Eesti Erikompanii ülemaks leitnant NÕMMOTS (ilmselt ERICH-EDUARD NÕMMEOTS, 12.04.1907–28.08.1963 Suurbritannia). Kompaniis oli 200 meest. Kompaniiülem asus Tallinnas ja kompanii gruppidena Venemaal . 1943. a mais oli Eesti SS Erikompanii meestest idarindel 200 ja Eestis 150 meest . 1. septembril 1943 oli idarindel kaks eesti SD kompaniid: üks idarinde põhjalõigus ja teine Leedus (viimase ülem oli kapten AAVO ÜRGSOO, s 26.08.1905, pärast sõda elas Kanadas) . 22. novembril 1943 oli Eesti Jupo-pataljonis 282 meest. Pataljonis oli 2 kompaniid, kummaski 3 rühma . 1. detsembril 1943 oli toidul 236 meest ja 2 koera, neist staabis 4 meest ja 2 voorimeest, 1. kompaniis 70 ja 17 vooris, 2. kompaniis 72 ja 21 vooris, jahikomandos 21 ja 3 vooris, lisaks 2 koera, raskerühmas 16 ja 2 vooris, majandusstaabis 3 ja sidestaabis 7 meest . 22. jaanuaril 1944 oli pataljoni tegelik koosseis 220 meest .
1. jaanuaril 1944 oli Neveli all Eesti Julgeolekupolitsei 1. pataljon kapten AUGUST VAINLO (16.10.1907, elas 1957 Eestis) juhtimisel. 1. kompanii (ülem kapten ARTHUR KALMET, 01.05.1906, elas pärast sõda Suurbritannias) oli Pihkvas, 2. kompanii (ülem leitnant ALEKSANDER PERRI, 01.08.1907–15.06.1944, Praaga-Raja) Neveli all, 3. kompanii (ülem nooremleitnant OSKAR-VILLIAM NURMSE, 01.05.1917–13.11.1955 Karadganda) samuti Neveli all. Neveli all oli ka SD-kompanii leitnant ALEKSANDER LAAKi (24.08.1907–06.09.1960 Winnipeg) juhtimisel. Väljaõppel oli 3 SSi ja SD väljaõppekompaniid, mis kõik asusid Riias. Kompaniiülemaiks olid Obersturmführer Õunapuu (ilmselt ENN ÕUNAPUU, elas pärast sõda Rootsis, hukkus “Estonia” põhjaminekul 27.09.1994), nooremleitnant VILLEM-EMIL MARDER (04.04.1908–03.05.1986 Melbourne) ja kapten JOHANNES AMBOS (13.06.1895–06.01.1969 Bradford, Suurbritannia) .


Kas keegi on vahepeal saanud rohkem infot teemal Eesti Erikompanii versus 1. Eesti Julgeolekupolitseipataljon? Kas võime väita, et Eesti Erikompanii likvideeriti ja formeeriti selle baasil pataljon?

Eesti Julgeolekupolitsei Juhi J. Ennoki 19.07.1943 käskkiri nr 198: "Lähetan Eesti Erikompaniist kompaniiülem Erich-Eduard Nõmmeots´a ajutiseks teenimiseks Tallinna TKL-i, jättes tema täitma seniseid ametikohuseid kuni täheldatud kompanii likvideerimiseni, arvates 10.07.1943".

Esimene Ennoki käskkiri, kus mainitakse pataljoni on 06.09.1943 käskkiri nr 252: "§ 1 Viin üle ja määran teenistushuvides alljärgnevad teenistujad 1. Eesti Julgeolekupolitsei- pataljoni järgmiselt Tallinna TKL-ist, arvates 21. augustist 1943, 11. kasvataja Aivo Kopli...."


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 15 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt