Folkloor e. rahvasuu ei valeta

[sinivarrukas]

Pajatan ühe loo mis juhtus mu vanavanematega. Asi juhtus Jõgevamaal, Saare vallas, Kääpa külas (seda on ta praegu, siis võis ta ka Tartumaa olla). Nimelt mammi ja taat tegutsesid maja taga põllul, kui suurte viisnurkadega sõjalennuk eemalt lähenes. Nähes inimesi avas nende pihta miskipärast tule. Suure uperpallitamise ja lendava mulla saatel said mõlemad tervelt maja taha varju. Mikski pärast aga lennuk ei lahkunud, vaid proovis veel maja tahagi varjuvaid rahulikke külaelanikke vagaseks teha. Edasi läkski nii, et lennuk ühelpool maja, taat ja memm teisel pool. Kui kassi-hiire mäng juba tükk aega toimunud viskas vanaemal asi üle ning hüppas maja kõrval olevale kartulipõllule vagude vahele peitu, kartulipealsed olid juba põlvekõrgused. Seda märganud lendur kallas mõnuga oma torud põllule tühjaks, mille tulemuseks vaid kartuliikaldus. Vanaema ühegi kriimuta. Vanaema ise suri miski 10 aastat tagasi, rahulikult oma voodis.
Selle loo on mu isa alati toonud näiteks vene sõduri jõhkrusest ning mõttetust tapahimust. Mis tookord asja taga oli seda ei tea keegi, aga oma võimalikku frustratsiooni süütu külaelaniku peale välja elada...

[Aspelund]

Minu paariaastast ema, kes oma sünnikodus Ingerimaal mööda külatänavat jooksis, tulistas hävitaja pardakuulipildujast. Ema seda ise ei mäleta, aga tema vanem vend nägi seda pealt.

Ingerimaa oli toona veel sakslaste käes, seega...

[Arnold]

Inimjaht oli väga tavaline, seda eriti rinde tagalas, kus polnud vaenlase hävitajaid ega õhutõrjet. Need talupõllul töötanud naiste-laste tulistamised vene lendurite poolt on väga levinud, et jagub nii enda kui naise suguvõssa endiseid "liikuvaid märklaudu".

[krijgsvolk]

Minu ema on sellest samuti kõnelenud, et kui Tartut pommitati, siis oli ta koos emaga(st mu vanaema) linnastvälja põgenenud. Elasid tookordses linnaservas raudtee lähedal Tervishoiu tänaval ja seal ju linn enam vähem tookord lõppes.
Olid mitmeid kordi lipanud või jalgratastel sõitnud. Ükskord oli siis punatäheline stalinlik kotkas sõna otses mõttes neile jahti pidanud. Nemad jooksnud veidi edasi, kuni lennuki ümber pööras ja siis jälle maantekraavi kõhuli.
Ema jutu kohaselt olnud lennukilt suitsusaba taga, sest Tartu Raudteejaama juures olla flakid hirmsasti marutanud. Ja veel, et lennuk tulnud nii madalalt, et lenduri nägu näha olnud.
Ja peale teist või kolmandat pikeerimist olevat kuhugi Külitse poole maha lartsatanud ja plahvatuses annihileerunud...
Kadund vanaema rääkis mulle sedasama kui poisike olin.
Tundub, et see oli "maailma pruunist katkust vabastajate" standardkäitumine.
Eriti kui arvesse võtta, mida nad Saksamaal enne sõja lõppu ja pärast veel korda saatsid!

[hillart]

Tundub, et see oli "maailma pruunist katkust vabastajate" standardkäitumine.

Häh! Eks ekstreemsituatsioonid (aga üks sõda seda ju kindlasti on) too ikka välja igasugu inimeste nii negatiivsed, kui positiivsed küljed. Ja pole oluline, missugustel ajenditel mingi konkreetne tüüp sellesse olukorda sattunud on.
Seega ei tarvitse sellist või teistsugust käitumist just vaid näiteks nende samuste "maailma pruunist katkust vabastajate"-ga seostada. Oli analoogset tegevusmalli kõigi võitlevate poolt juures täheldada. Ja kui palju nimelt, see sõltus peamiselt 2-st asjaolust. Kas seda soodustati (või siis ei tähtsustatud) ametliku poliitika tasandil ja kas konkreetne ülem suutis (ja tahtis) taolisi negatiivseid ilminguid ohjes hoida.
Lendurite puhul torkasid aga taolised hälbed seda enam silma, sest olles oma lahingumasinas, olid nad tegelikkuses oma tegevuses ju vaid iseenda vastutusel ning siis sõltus vaid selle konkreetse mehe isikuomadustest tema edasine käitumine.
Muideks! Sõjas olnud meeste juttudes (kirjalikes memuaarides mitte, sest taolised asjad ei klapi ju kuidagi ametlikku ajalookäsitlusse!!) tuleb nii mõndagi välja. Kuidas meie vaprad eesti soost vabadusvõitlejad vägagi omal algatusel vange maha lasid või siis kusagil muuseumis-erakorteris puhtast hävituskihust (või siis, labaselt öeldes, näiteks pohmaka masendusest) laamendasid, või ..., või ... Loetelu on igatahes muljetavaldav.
Samas on ka piisavalt näiteid täiesti normaalsest inimlikkusest kõigi võtlevate poolt sõdurite juures. Ka sõdur on ju eelkõige ikkagi inimene koos kõigi oma heade ja halbade külgedega. Sõltumata rahvusest või vormiriidest, mida ta kannab. Oli seda toona ja on ka täna.
Nii, et mingist nn. standarskäitumisest ei saa küll suuresuuliselt juttu teha.

P.S. Ärge kujutage endid mitte ette, kui mingeid Lääne kultuurikandajate eelposti eriüksuslasi, kes vastavalt oma nn. kõrgetele ideaalidele, omavad just-kui õigust teistele ülbelt ülalt alla vaadata.
Väga-väga hiljutisest isiklikust kogemusest võin igatahes väita, et meid ikka veel (!!) vaid vaese ja metsiku Ida-Euroopa kahurilihaks peetakse. See on selliselt ja see arusaam ka jääb selliseks veel väga-väga kauaks. Ja kas see arusaam muus maailmas üldse kunagi muutubki? Vist mitte, arvan ma.

Aga, et postitus ka teemasse läheks, räägin kah ühe loo, mille mulle ema pajatas.
Sündmused toimusid Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis, kui võitmatu Punaarmee taas lääne poole liikumas oli.
Olid siis nemad oma perega kah peale lahingutegevuse üle liikumist taas metsast välja tulnud ja oma kodumaja juurde jõudnud. Maja oli õnneks alles. Oli küll tiba auklik ja aknaklaasideta, kuid ikkagi alles. Hakatigi kohe jälle elamist sisse seadma. Kaevati aiamaalt üles sinna äraminnes maetud kodukraam. Osaliselt küll, sest paar peidukohta olid tundmatud käed ikkagi üles leidnud ja ära ärastanud (või siis lihtsalt puruks tagunud).
Nii siis kestis suhteliselt rahulik elamine oma paar päeva, sest sellesse kõrvalisse kohta polnud peale vahetu lahingu üle liikumist enam ühtegi venelast ilmunud. Oli küll üks kusagilt maha jäänud saksa sõdur olnud, kes siis nende juures oma relva puhastas ja päevakese puhkas, ning siis jälle lääne poole edasi liikus, kuid kedagi teist mitte. Kuid paari päeva pärast olid lapsed taluaia taganurgast vaarikapõõsastest 2 habetunud vene sõdurit leidnud. Polnud teised miskid maailmarevolutsiooni kuulutajad olnud, kes rind kummis peale trüginud oleks. Ikka lihtsalt 2 keskealist vene meest kes alles mõni kuu tagasi kusagilt Venemaalt mobiliseeritud olid ning nüüd oma üksusest lahku läinud ja ära eksinud olid. Olla teised juba paar päeva seal põõsas istunud, sest kaarti neil polnud, oma asukohta ei teadnud ja üleüldse - need paar päeva olla nad puhta söömata seal istunud, sest välja tulla ei julgetud, kuna neile olla enna pealetungioperatsiooni algust selgitatud asju ikka vägagi hirmutavalt. Nimelt seisvat neil ees liikumine vaenulikule territooriumile, kus igasugune kontakteerumine kohaliku elanikonnaga on keelatud. Seda nimelt sellel põhjusel, et need inimesed ilmselt vaenulikult meelestatud olevat, nõukogude sõdureid mürgitada ja selja tagant pussitada ihkavat jne., jne. muud samas laadis. Ja nii need mehed siis seal põõsas istusidki ja värisesid. Kuigi, jah! Üks tõeline "vabastaja" oleks ju võinud need vaenulikud välismaalased käepärast olevate torudega lahedasti ära kustutada ning selliselt ennast laialt toidukraamiga varustada, kuid ...
Noh, kuid see olukord lahenes seal selliselt, et vanaisa, kes vabalt vene keelt valdas, tõi siis need mehed sealt võsast välja ja selgitas olukorda. Sai meestel kõhud täis söödetud ja said nad ka oma silmnäo ära peastud, ning nii nad edasi läksid. Ikka lääne suunas, kuhu ka nende allüksus paar päeva tagasi liikunud oli. Mis neist meestest edasi sai, on teadmata, kuid arvan, et nende lihtsate vene meeste arusaamad polnud edaspidi mitte eelpoolnimetatud "standardkäitumise" kriteeriumidest lähtuvad. (Kuid nagu ma sellest kandist läbi liikunud PA üksuste edasist lahinguteed põgusalt uurinud olen, siis tõenäoliselt nad elusat peast järgmist aastat ei näinud.)