1943 aastal Kurski ümber toimunu on kohutavalt palju müüte ja neid põhjusi müütide taga on vähemalt sama palju.
1) Nõukogude ajalookirjandus oli ideologiseeritud/tsenseeritud.
2) Lääne ajaloolastel polnud juurdepääsu arhiividele ja polnud ka kaua aega erilist huvi selle vastu mis Idas toimus. Raamatutes on isegi Normandia samblikud ja kännud detailselt kirjeldatud, aga Idas toimunust libisetakse paari lausega üle.
3) Läänes ilmusalguses peamiselt populaarteaduslikud asjad. Pole küll ise lugenud, kuid tuttavad on kirjeldanud nt Martin Caideni Kurski teemalist "The Tigers Are Burning". See sai bestselleriks ja tema mõju oli suur, aga sisult pigem selline jutuke kui tõsiteaduslik teos. Isegi see pealkiri on eksitav, sest Tiigreid olid tollal väga vähe kasutuses.
4) Alles viimase kümnekonna aasta jooskul on hakanud rohkem ilmuma tõiseid kirjutisi: Zetterling, Glantz, Nipe, Frakson, Hoeppel, Newton ja ka Vene poolelt osa asju ümber hinnatud.
5) Nagu alati tekitab probleeme ka terminoloogia. Kui nõukogude ja ka eesti kirjanduses kasutatakse "Kurski lahing", siis läänes on sama asi tuntud Operation Zitadelle/Citadel nime all. Lahing ja operatsioon on aga sõnad, mis jätavad tausta mitte teadvatele inimestel väga erineva mulje.
6) Ka ajaline raam on väha erinev. Saksa poolt vaadatakase operatsioon Zitadelle´i kui 4-15.juulini kestnud sündmust, vahel ka 4-23.juuli. Ka osad Vene allikad kasutavad seda ajaraami. Samas teine osa Vene ajaloolasi tõlgendab asja laiemalt ja lülitab samasse operatsiooni ka augustis toimunud lahingud Oreli, Belgorodi ja Harkovi suunal kuigi seal nimetakse neid veel omakorda eraldi nimedega: operatsioon Kutuzov ja operatsioon Rumjantsev. Selge ka ju see, et kui erinevad ajaraamid, tuleb ka erinev osavõtjate ja erinev kaotuste arv.
7) Isegi see kitsamalt võttes Kursk ehk Zitadell hõlmab ala, mis linnulennult põhja-lõuna suunas 500 km, ida-lääne suunas 200-300 km. See on vaata, et kolm Balti riiki kokkupandud. Kui tõlgendada Kurskit laiemalt (Harkov, Orel lisaks) siis muutub territoorium veelgi suuremaks. Pilt ei ole kindlasti selline nagu keskajal, kus üks plats ja kaks teineteise poole tormavat vaenuväge.
Klassifikatsiooni/terminoloogia erinevus Erinevad ajaloolased, erinevad keeled ja erinev militaarterminoloogia tekitab massiivseid probleeme (eirti siis kui otsida võrreldavaid anmeid ja üritada tõlkida.) Mis asi on soomusmasin, mis asi on tank, mis asi on Panzer, mis asi on StuG jne. Olen näinu tekste, kus soomusmasin=tank, tekste kus soomusmasinate alla arvatakse ka plekiga üle löödud villis või veoauto. Üks asi, kümme erinevat nimetust: Tiger, TigerI, Panzerkampfwagen VI, Mark VI-E, Panzer VI-E, PzKpfw VI-E, Sonderkraftfahrzeug 181. Kui kõrvale panna veel ka Tiger II ehk Königstiger ehk Royal Tiger ehk Panzerkampfwagen VI Ausf. B ehk Sonderkraftfahrzeug 182 jne jne Võite ise ettekujutada, millist segadust see aga kõik tekitab.
9) Aga asjast. Toeppeli (2001) järgi oli 30.juunil 1943 kogu idarindel Saksa armee käsutuses 2676 tanki ja 1080 StuGi. See tähendab siis Soomest Kaukaasiani, ka tagalat, reserve ja harjutusväljakuid. See tähendab ka Shkodasid ja igivanasid Pz II versioone. Kui sul on kogu idarindel 2676 tanki, siis 2900 kaotada…
10) Lühidalt ka Prohhorovkast ehk nö “maailma suurimast tankilahingust”. Nii Zetterling, Glantz, Nipe, Dupuy annavad üsna sarnased numbrid. Kitsamalt võttes osales lahingus ainult LSSAH diviis 100 soomusmasinaga, neist ca 70 tanki, nende hulgas 48 PzIV ja 3 Tiiger I-te, 12 Pz III, 2 PZ I ja 4 PzII. Vene poolel 18 ja 29 tankikorpus ning veel üks väiksem soomusüksus kokku umbes 420 soomusmasinaga, tanke ca 370, aga neistki 150 moodustasid kergetankid T-70.
11) Päris kindlasti ei osalenud ka need masinad kõik korraga Prohhorovka lahingus. Näiteks Saksa raportid ei teata, mitte ühestki kaotatud Pz I, Pz II ja PZ III tangist. Võib oletada, et need vähemalt aktiivses lahingus ei osalenud. Kaotustena teatakase 3-6 hävitatud tangist, sh 1 Tiigrist + veel mõnikümmend vigastatud tanki ja soomusmasinad, mis aga õnnestus päästa.
Kindlasti ei osalenud ühekorraga ka Vene poolele kõik nende 370 tanki. Pigem ikka nii, et kolmepäevase saksa edasitungi käigus toodi masinaid kaotatute asemele juurde. Kokku kaotati ehk ligi 300 tanki ja soomusmasinat.
Oluline nüanss on ka see, et kuna lahinguväli jäi sakslaste kätte, siis nemad said oma vigastatud tangid äravedada/äraremontida, seetõttu on ka nende lõplikud kaotused nii väikesed 3-6.
(Vahemärkusena veel niipalju, et sakslastel ja venelastel oli ka erinev lähenemine vigastatud tankidesse. Sakslased üritasid neid alati päästa ja remontida. Vene kindralid tegid seda palju vähem, mis viis statistilised kaotused vene poolel suuremaks. Aga polnud sugugi mitte alati kindralite ebakompetntsus, vaid ratsionaalne arevstus: mileks raista mehi ja aega tankide lahinguväljalt äravedamise, remontimise peale kui tehaseliinidel tulevad mulle kohe uued asemele.)
12) Inimikaotuste kohta annab Glantz saksa poole kaotustesk kogu Kurski/Zitadell operatsioonile 49 000 meest, neist 5000 surnut. Zetterling annab 56 000 surnut ja haavatud. Vene poolel arvestab Glantz 177 000 mehelist kaotust, neist 70 000 surnut. Praktiliselt samad numbrid paneb ka Kiroshejev.
13) Üldiselt on uuemate ajalloliste käsitluste hinnang Kurskile/Zitadellile: sakslaste taktikaline võit, strateegiline kaotus. Taktikaline selles mõttes, et kaotusi tekitati vaenalsele rohkem, lahinguväli ja nende kontrolli alla ja taanduti mitte teise poole survel, vaid ülaltoodud käsu korras. Strateegiline kaotus aga ses mõttes, et laiem eesmärk vastane ümberhaarata jäi saavutamat. Von Manstein on oma memuaarides küll ütlenud, et ilma Hitleri sekkumata oleks ta kohe-kohe läbimurdnud. Aga isegi kui ta oleks selle saavutanud, oleks strateegilises mõttes olukord ikkagi üliküsitav.
Pikk jutt, sitt jutt, aga kokkuvõtvalt.
Kursk/Zitadell ei olnud üks lahing, vaid nädalaid kestnud ja sadu ning sadu kilomeetreid hõlmanud operatsioon, kus oli nii lahinguid ka lihtsalt mudas marssimist.
Kursk/Zitadell polnud mingil juhul maailma suurim ei tanki, ei soomuslahing, ei lahingusse saadetud või kaotusi arvesates.
Edasiseks lugemiseks:
Niklas Zetterling and Anders Frankson: Kursk 1943, A Statistical Analysis
Steven Newton: Kursk, The German View
David Glantz and Jonathan House: The Battle of Kursk