Postitatud: 14 Dets, 2007 23:17
Vene ajaloolane B. Sokolov on oma raamatus "Punane koloss. Miks Punaarmee võitis?" (pealkiri peaks sõnasõnalises tõlkes olema selline) on maininud ka Prohhorovkat. Sai tehtud kokkuvõttena väike tõlge:
Kurski lahingu üheks suurimaks müüdiks on Prohhorovka tankilahing. Seal toimunud lahingus osalesid 5. kaardiväe tankiarmee (komandör kindral Pavel Rotmistrov) ja 2. SS-tankikorpus (komandör obergruppenführer Paul Hausser). Nõukogude ajaloolased kinnitasid kogu aeg, nagu oleks Punaarmeel olnud 850 tanki ja liikursuurtükki, aga Wehrmacht’il umbes 750 tanki ja suurtükki, sealhulgas rohkem kui 100 „tiigrit“. Nõukogude poole andmetel kaotas kumbki pool kusagil 300 – 400 tanki. Väga sageli kordasid neid arve ka Lääne ajaloolased. Nõukogude poole seisukohalt lõppes see lahing justkui viigiga ning ühtlasi peatas sakslaste liikumise lõunast Kurski suunas ning määras juba ette operatsiooni „Tsitadell“ krahhi.
Alles 1993. aastal hakati sellele lahingule taas tähelepanu pöörama. Saksa ajaloolane Karl Heinz Frizer otsustas arhiividokumentide abil välja selgitada, mis siis Prohhorovka all 12. juulil 1943 tegelikult toimus. Vastavalt Nõukogude ja Saksa arhiivide andmetele oli tol päeval Prohhorovka piirkonnas 850 nõukogude tanki ja liikursuurtükki. Saksa poolel aga 273 tanki ja suurtükki, sh 15 „tiigrit“. SS-tankikorpus kaotas mitte rohkem kui 5 tanki (see selgus ajavahemikus 11. – 13. juuli tehtud lahinguettekannetest, kuigi täpsemaid andmeid ei olnud ka seal mainitud). 2003. aastal aga tuli Frizer järeldusele, et saksa pool kaotas Prohhorovka all ainult 3 tanki. Selle all mõeldi ainult neid tanke, mida ei saanud enam kasutusse võtta. Kui aga uskuda 5. kaardiväe tankiarmee staabi 17. juulil tehtud ettekannet, siis nemad kaotasid 334 tanki ning kahjustasid 38 saksa tanki ja suurtükki.
Sakslased aga hõivasid Prohhorovka ning lahkusid sealt alles 17. juulil, kui saabus käsk oma senised positsioonid maha jätta ning vastavalt plaanile asuda uutele positsioonidele.
Seega ei saa Prohhorovka puhul rääkida ei Punaarmee võidust ega isegi mitte viiki jäänud lahingust.
Voroneži rinde Sõjanõukogu liige Nikita Hruštšov aga tegi Prohhorovka tankilahingust 24. juulil 1943 Stalinile ettekande ning muuhulgas mainis järgmist: „Vastane evakueerib taganedes spetsiaalselt selleks loodud komandode abil oma vigastatud tankid ja materiaalse varustuse, kuid seda mida pole võimalik ära viia, sealhulgas meie tankid ja materiaalne varustus, põletatakse või õhitakse. Selle tulemusena meie poolt hõivatud aladel olev tehnika ei kõlba enam millekski muuks kui vanarauaks.“
Legendi Prohhorovka lahingu tähtsusest olevat pärast sõda lahti lasknud Rotmistrov ise. Ühes erakõneluses ta olevat maininud, et „Kõrgem Ülemjuhataja, kuulnud suurtest kaotustest Prohhorovka all, oleks ta peaaegu kohtusse andnud.“
Samuti kinnitavad Saksa poole dokumendid, et pealtung Kurski suunas peatati Saksa väejuhatuse poolt Prohhorovka lahingu tulemusest sõltumata.
Nõukogude poole sellist suurt tankide kaotust on püütud seletada mitmeti. Muuhulgas mainitakse ka tankistide viletsat ettevalmistust, kuid ka seda, et side puudus. Saksa poolel olid kõik tankid varustatud raadiojaamadega, Punaarmees aga oli korralik raadiojaam ainult komandöril ning teistel lihtsalt raadiovastuvõtjad. Sakslased teadsid seda ning püüdsid kõigepealt rivist välja viia just need tankid. Pärast seda kui üksuse komandöri tank oli rivist välja viidud, ei suutnud enam keegi üksust juhtida. Lihtsalt puudus omavaheline side.
See et Nõukogude poole kaotused ületasid alati mitmekordselt sakslaste kaotusi, oli tingitud Punaarmee sõdurite ja ohvitseride viletsast ettevalmistusest. Stalin ei vajanud tarka ja vilunud sõdurit, sest sellised oleksid olnud küllaltki sõltumatud ning otseseks ohuks totalitaarsele süsteemile. Kõrgem Ülemjuhataja eelistas võita suurte masside ja suurte kaotustega, sest inimelul polnud tema jaoks mingit tähtsust.
Kurski lahingu üheks suurimaks müüdiks on Prohhorovka tankilahing. Seal toimunud lahingus osalesid 5. kaardiväe tankiarmee (komandör kindral Pavel Rotmistrov) ja 2. SS-tankikorpus (komandör obergruppenführer Paul Hausser). Nõukogude ajaloolased kinnitasid kogu aeg, nagu oleks Punaarmeel olnud 850 tanki ja liikursuurtükki, aga Wehrmacht’il umbes 750 tanki ja suurtükki, sealhulgas rohkem kui 100 „tiigrit“. Nõukogude poole andmetel kaotas kumbki pool kusagil 300 – 400 tanki. Väga sageli kordasid neid arve ka Lääne ajaloolased. Nõukogude poole seisukohalt lõppes see lahing justkui viigiga ning ühtlasi peatas sakslaste liikumise lõunast Kurski suunas ning määras juba ette operatsiooni „Tsitadell“ krahhi.
Alles 1993. aastal hakati sellele lahingule taas tähelepanu pöörama. Saksa ajaloolane Karl Heinz Frizer otsustas arhiividokumentide abil välja selgitada, mis siis Prohhorovka all 12. juulil 1943 tegelikult toimus. Vastavalt Nõukogude ja Saksa arhiivide andmetele oli tol päeval Prohhorovka piirkonnas 850 nõukogude tanki ja liikursuurtükki. Saksa poolel aga 273 tanki ja suurtükki, sh 15 „tiigrit“. SS-tankikorpus kaotas mitte rohkem kui 5 tanki (see selgus ajavahemikus 11. – 13. juuli tehtud lahinguettekannetest, kuigi täpsemaid andmeid ei olnud ka seal mainitud). 2003. aastal aga tuli Frizer järeldusele, et saksa pool kaotas Prohhorovka all ainult 3 tanki. Selle all mõeldi ainult neid tanke, mida ei saanud enam kasutusse võtta. Kui aga uskuda 5. kaardiväe tankiarmee staabi 17. juulil tehtud ettekannet, siis nemad kaotasid 334 tanki ning kahjustasid 38 saksa tanki ja suurtükki.
Sakslased aga hõivasid Prohhorovka ning lahkusid sealt alles 17. juulil, kui saabus käsk oma senised positsioonid maha jätta ning vastavalt plaanile asuda uutele positsioonidele.
Seega ei saa Prohhorovka puhul rääkida ei Punaarmee võidust ega isegi mitte viiki jäänud lahingust.
Voroneži rinde Sõjanõukogu liige Nikita Hruštšov aga tegi Prohhorovka tankilahingust 24. juulil 1943 Stalinile ettekande ning muuhulgas mainis järgmist: „Vastane evakueerib taganedes spetsiaalselt selleks loodud komandode abil oma vigastatud tankid ja materiaalse varustuse, kuid seda mida pole võimalik ära viia, sealhulgas meie tankid ja materiaalne varustus, põletatakse või õhitakse. Selle tulemusena meie poolt hõivatud aladel olev tehnika ei kõlba enam millekski muuks kui vanarauaks.“
Legendi Prohhorovka lahingu tähtsusest olevat pärast sõda lahti lasknud Rotmistrov ise. Ühes erakõneluses ta olevat maininud, et „Kõrgem Ülemjuhataja, kuulnud suurtest kaotustest Prohhorovka all, oleks ta peaaegu kohtusse andnud.“
Samuti kinnitavad Saksa poole dokumendid, et pealtung Kurski suunas peatati Saksa väejuhatuse poolt Prohhorovka lahingu tulemusest sõltumata.
Nõukogude poole sellist suurt tankide kaotust on püütud seletada mitmeti. Muuhulgas mainitakse ka tankistide viletsat ettevalmistust, kuid ka seda, et side puudus. Saksa poolel olid kõik tankid varustatud raadiojaamadega, Punaarmees aga oli korralik raadiojaam ainult komandöril ning teistel lihtsalt raadiovastuvõtjad. Sakslased teadsid seda ning püüdsid kõigepealt rivist välja viia just need tankid. Pärast seda kui üksuse komandöri tank oli rivist välja viidud, ei suutnud enam keegi üksust juhtida. Lihtsalt puudus omavaheline side.
See et Nõukogude poole kaotused ületasid alati mitmekordselt sakslaste kaotusi, oli tingitud Punaarmee sõdurite ja ohvitseride viletsast ettevalmistusest. Stalin ei vajanud tarka ja vilunud sõdurit, sest sellised oleksid olnud küllaltki sõltumatud ning otseseks ohuks totalitaarsele süsteemile. Kõrgem Ülemjuhataja eelistas võita suurte masside ja suurte kaotustega, sest inimelul polnud tema jaoks mingit tähtsust.
