www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Sept, 2019 0:18

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 34 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Sept, 2005 12:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Juun, 2005 9:57
Postitusi: 1067
21. augustil 1941 saatis Stalin Molotovi ja Malenkovi täielike volitustega Leningradi. Nende ülesandeks oli leida patuoinas, kelle kaela saaks ajada kõik ebaõnnestumised, mis Leningradi all oli tekkinud. Saadikutel oli aga veel üks missioon, millest aga ei räägitud. Need mehed pidid otsustama, kas Leningrad tuleb maha jätta või ei. Nii et ka selle linna mahajätmine oli päevakorras siiski. Muide, jõudsid nad kohale parajate sekeldustega.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Jaan, 2008 22:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Juun, 2005 9:57
Postitusi: 1067
Leningradi blokaadi kohta on kirjutatud ka järgmises raamatus: Борис Соколов «Красный колосс. Почему победила Красная Армия?»:

Suure Isamaasõja üheks traagilisemaks leheküljeks oli Leningradi blokaad. Nagu teada, lõikasid armeegrupi „Nord“ üksused 30. augustil 1941 läbi Moskvat ja Leningradi ühendava Oktoobriraudtee ning 8. septembril katkes Leningradil igasugune side muu maailmaga. Algas Leningradi blokaad – II maailmasõja üks suurimaid humanitaarkatastroofe. Ohvrite arvu poolest ületas seda vaid holokaust.

30. augustil kirjutas armeegrupi „Nord“ juhataja feldmarssal von Leeb oma päevikus järgmist: „20. motoriseeritud diviis jõudis Ivanovski rajoonis välja Neevani. Sellega on läbi lõigatud venelaste võimalus viia oma sõjalaevastik Laadoga järve kasutades Leningradist Arhangeliskisse. Samaaegselt hõivati ka Mga raudteejaam.“ Hitler otsustas Leningradi mitte vallutada, sest kartis suuri kaotusi linna ründamisel. Seetõttu otsustas ta linna ümber piirata ja näljutada surnuks.“ 5. septembril, veel enne seda kui blokaadirõngas sulgus, ilmus von Leeb’i päevikusse järgmine sissekanne: „Maavägede ülemjuhataja eilse visiidi ajal arutasime edasist tegevuskava pärast Leningradi ümberpiiramist. Mis puudutab Leningradi ennast, siis seda ei tasu hõivata, vaid vajalik on ta vaid ümber piirata. Avaldasin arvamust, et kui Leningrad nälja tagajärjel alistub, siis tuleb tal võtta ära uue vastupanu võimalus: kõik sõjaväelased ja sõjaväekohustlased saata sõjavangide laagritesse ning seejuures võtta ära ka relvad. Pärast seda võib Leningradi alla jätta minimaalse arvu väeosasid.“ Järgmisel päeval aga märgib von Leeb oma päevikus seda, et kõik Leningradi vastu suunatud operatsioonide tuleb katkestada. Järgmine Leningradi puudutav sissekanne on von Leebi poolt tehtud 8. septembril, kus ta mainib, et Saksa väed hõivasid Schlüsselburgi ning seega kontrollisid Neeva kallast Ivanovskist Schlüsselburgini. Von Leeb lisab, et paraku Neeva teine kallas on endiselt Punaarmee kontrolli all ning seega on tal olemas kõik võimalused tuua linna kaitseks täiendavaid väeüksuseid üle Laadoga järve ning sama teed pidi ka evakueerida elanikkonda. Feldmarssalile ei tulnud pähegi, et massiline evakuatsioon üle Laadoga ei alga mitte kohe vaid alles 4 kuu pärast.

13.septembril asendati senine Leningradi rinde juhataja Vorošilov Žukoviga. Ta andis kohe käsu, et ilma tema kirjaliku käsuta taganeda ei tohi ning need komandörid, poliittöötajad ja punaarmeelased, kes seda siiski teevad, tuleb maha lasta. 15. septembril viisid sakslased Leningradi alt ära suurema osa õhujõududest ning ajavahemikus 18.-21. september lahkus lisaks veel 7 diviisi. Alles pärast seda suutsid Nõukogude väed peatada sakslaste sissetungi Leningradi eeslinnadesse, kuid blokaadirõngast Mga jaama piirkonnas läbi murda siiski ei suudetud. Võib olla oleks see siiski õnnestunud, kui mitte Žukov poleks kogu aeg ekslikult arvanud, et sakslased siiski püüavad linna veel vallutada. Seetõttu organiseeris ta pidevaid vasturünnakuid Pulkovo piirkonnas ja Soome lahe kaldal. Oleks aga pidanud hoopis ründama Dubrovki piirkonnas, et ühineda seejärel 54. armeega. Seetõttu kiirustas Žukov pidevalt 54. armee komandöri marssal Kulik’it pealetungi alustamisega, et murda blokaadirõngas. Ilma vajaliku ettevalmistuseta pealetung ei toonud aga edu. Vähe kasu oli ka Žukovi käsul lahingusse saadetud vähese ettevalmistusega ja halvasti relvastatud tööliste ja madruste kasutamisest. Neid ei kindlustatud ei suurtükitule ega lennuväe toetusega. Nii näiteks hukkus 498-st Kroonlinna madrusest koosnev salk eesotsas komandör polkovnik A. Vorožilovi ja komissar A. Petruhhiniga 5. oktoobril ühes lahingus täies koosseisus. Selle rühma relvastuses olid ainult vintpüssid ja granaadid. Nendes halvasti ettevalmistatud rünnakutes hukkunute arv ulatub tuhandetesse. Kujunenud olukorras oli kõige õigem otsus paisata Leningradi rinde peajõud vastu marssal Kulik’i armeele, aga mitte korraldada vasturünnakuid eeslinnas. Sakslased korraldasid vasturünnakuid ainult selleks, et hoida blokaadirõngas suletuna, linna vallutamiseks puudusid neil vastavad jõud. 28. septembril ilmus marssal Žukovi käskkirja, milles tulevane Võidu marssal käskis: „Selgitada kogu isikkoosseisule, et kõik vaenlasele vangi andnute perekonnad lastakse maha ning vangist tagasi pöördunud lastakse samuti maha.“

Sakslastel püsis veel lootus, et Leningrad, kohkudes blokaadi raskustest, siiski alistub. Seetõttu küsiski von Leeb 15. septembril juhtnööre selleks juhuks, kui Leningrad teeb ettepaneku kapituleerumiseks. Feldmarssali arvates peaks Leningradilt võtma ära tema sõjalise potentsiaali. Vastus oli stiilis: me ei hõiva linna ega hakka toitma ka tema elanikkonda. Tõsi küll, 20. septembril feldmarssal Keitel siiski kaalus võimalust, et võib olla naised ja lapsed tuleb linnast välja viia. Mingeid konkreetseid plaane sakslastel aga Leningradi osas ei olnud. Kapituleerimist sakslased aga ära oodata ei jõudnudki - Stalinil polnud plaaniski kapituleeruda, seda enam, et tegemist oli nn. revolutsiooni hälliga. Stalin isegi ei mõelnud sellele, et võiks organiseerida mingi nn. humanitaarkoridori, mille kaudu linnast saaks välja viia naised ja lapsed. Tema jaoks oli see otsekui vennastumine vaenlasega, mis 1917. aastal lagundas ka Vene armee.

Oli olemas veel üks võimalus Leningradi päästmiseks näljasurmast. Selleks oleks tulnud hakata pidama rahurääkimisi või siis vähemalt vaherahu läbirääkimisi Soomega. Selleks et Soomega kokku leppida, piisanuks sellest, kui oleks tagastatud 1940. aastal hõivatud alad. Nende alade tagasisaamise nimel ju soomlased sõdisidki ja pidasid Saksa sõjast eraldi sõda ning formaalselt ei olnud Soome Hitleri liitlane. Sel juhul oleks saanud Leningradi varustada toiduainetega Soomest ja Rootsist. Stalin aga ei kavatsenud tagastada soomlastele sammukesti Punaarmee poolt ebaõiges, agressiivses Talvesõjas vallutatud maad. Oli olemas ka võimalus Leningradi varustamiseks toiduainetega ilma soomlastega rahu sõlmimata. Selleks oleks tulnud läbi rääkida Soome armee ülemjuhataja ja endise vene armee kindrali Carl Gustaf Mannerheimiga. See linn ei olnud Mannerheimile ju võõras, siin oli möödunud üks periood tema elust. Lisaks sellele ei tundud Soome marssal mingit sümpaatiat Saksamaa vastu, oma hinges oli ta lääneliitlaste poolel ning Venemaaga sõdis ainult hädavajadusest. Mitte ilmaaegu ei andnud ta Soome vägedele korraldust peatumiseks, kui jõuti välja 1939. aasta NSVL – Soome piirini. Ka polnud Mannerheimil mingit soovi vallutada Leningradi, sest ta ei soovinud oma maad tihedalt siduda Saksamaaga. Seega põhimõtteliselt oli Mannerheimiga võimalus kokku leppida. Stalin aga ei soovinud mingit kokkulepet: igasugused läbirääkimised olid tema arust märk jõuetusest. Humanismi ülesnäitamisega oleks ta võinud viia krahhini süsteemi, mille loomisega ta oli palju vaeva näinud; ainult loodud süsteem oli tema arust võimeline kindlustama võitu.

Räägitakse, et Stalin ei armastanud Leningradi – tema silmis oli see zinovjevliku opositsiooni pesa. Peale selle tapeti seal linnas 1934. aastal terroristi poolt Sergei Kirov – üks vähestest Poliitbüroo liikmetest, kellega Stalinil olid soojad ja sõbralikud suhted. Vahel arvataksegi, et blokaadi peeti Stalini poolt ebateadlikuks kättemaksuks leningradlastele. Samas aga ei olnud Stalin sentimentaalne inimene ja oma tegevuses lähtus alati kainest poliitilisest arvestusest. Leningradi tragöödia oli mitte Stalini sümpaatia / antipaatia tagajärg vaid Stalini poolt loodud süsteemi tagajärg, kus inimelu ei maksnud krossigi.

Hitler tahtis Leningradi maapinnalt pühkida ning elanikkonna viia kuhugi Venemaa sügavustesse. Kuid ka Stalin kavatses linnaga käituda sama ebainimlikult. 325 tonni lõhkeainet oli paigaldatud linna tähtsamate ettevõtete, sildade, elutähtsate objektide, administratiivhoonete ja Balti Laevastiku laevadele. Kõik see oleks lõhatud, kui oleks vastu võetud otsus linn maha jätta. Sel juhul oleks linn olnud nii purustatud, et seal elamine oleks olnud võimatu. Sinna jäänud elanikkond aga oleks ette määratud surema külma ja nälga. Stalinit ja tema alluvaid aga huvitas ainult see, et sakslased ei saaks kasutada linna infrastruktuuri oma vajadusteks.

Blokaadi kehtestamise hetkel oli linnas 2544000 inimest, sealhulgas 400 tuhat last. Samuti blokaadirõngasse sattunud eeslinnades oli lisaks 343 tuhat inimest. Ümberpiiratud linnast ei olnud enam võimalik lahkuda, kuid evakuatsiooni õhuteed pidi või üle Laadoga järve ei pandud kaua aega paika. Arvati, et massiline evakuatsioon võib tekitada paanika ja mõjuda halvasti linna kaitsjate moraalile. Arvatakse, et massilise evakuatsiooni oleks pidanud välja kuulutama ja selle ka kiirendatud tempos läbi viima juba siis, kui von Leebi väed 9. juulil Pihkva hõivasid ning lõid sellega vahetu ohu Leningradi ründamiseks. Naiste ja laste evakueerimine ei oleks kuidagi mõjutanud linna tööstusvõimsust, kuid see eest oleks kergendanud linna jäänute varustamist toiduainetega. Juba siis oleks pidanud kehtestama kaardisüsteemi ja paigutama toiduainet suurtest keskladudest väiksematesse ruumidesse. Muuseas, raske ei olnud ära arvata ka seda, et sakslased ei kavatse linna tormijooksuga vallutada (ei tahetud suuri kaotusi tänavalahingutes) vaid püüavad linna võtta tänu tema heale geograafilisele asendile blokaadirõngasse. Kuid Stalin ja teised riigijuhid ei mõelnud inimeste saatusele. Massiline evakuatsioon Leningradist algas alles jaanuaris 1942 üle Laadoga järve viiva nn. Elu tee. Sealjuures iga neljas evakueeritav suri kurnatuse kätte kas teel või kohe pärast kohale jõudmist.

Kuid ka selles suhtes ei ole Leningradi saatus unikaalne. Aasta hiljem, 1942. aasta suvel, kui sakslased hakkasid Stalingradi ähvardama, ei võetud midagi ette linna sadade tuhandete elanike ja sinna saabunud põgenike evakueerimiseks. Aga linna suhtes, mis kandis tema enda – Stalini – nime, ta vaevalt et suhtus vihkavalt.

Luftwaffe esimese suurema õhurünnaku ajal 8. septembril 1941 heideti Leningradile 6 tonni süütepomme. Selle tulemusena süttisid Badajevski laod, kuid seal ei olnud suurt toiduainete tagavara. Tulekahju tulemusena hävines 3 päeva suhkru ja pooleteise päeva jahu tagavara. Häda polnud mitte pommitamistes vaid selles, et linnal olid suhteliselt väikesed toiduaine tagavarad. Nii oli seisuga 12. september jahu ja teravilja 35, kruupe ja makarone 30, liha 33, rasvaineid 45 ning suhkrut ja kondiitritooteid 60 päevaks. Peaaegu puudusid kartul ja juurvili. Et kuidagi suurendada riisi- ja nisujahu kogust, hakati sinna sisse segama linnase-, soja- ja kaerajahu ning purustatud õlikooki ja kliid. Üldiselt ei olnudki Leningradis võimalik varuda palju suuremat toiduainete tagavara. Pärast kaardisüsteemi sisseseadmist septembri algul kulus tagasihoidlike arvestuste kohaselt päevas 2100 tonni jahu. Selleks et luua nt. pooleaastane jahu tagavara, mis oleks tuhanded elanikud päästnud surmast ning võimaldanud üle elada talve ja 1942.a. kevadkuud, oli vaja 380 tuhat tonni jahu. Just need olid kõige raskemad kuud ning nendesse kuudesse langeski kõige suurem ohvrite hulk. Sel ajal täheldati linnas ka inim- ja laibasöömist. Ainuüksi detsembrist 1941 kuni juunini 1942 lasti linnas maha üle 2100 kannibali. Kõigele lisaks ei olnud Leningradis ka veel vastavat hulka ladusid kus saaks hoida suuremat kogust jahu ja teisi toiduaineid. Võimud sõjaeelsetel aastatel selle eest hoolt ei kandnud, sest nendeni ei jõudnud isegi mõtet sellest, et linn võiks sattuda blokaadirõngasse. Sõdida kavatseti ju väheste ohvritega ja võõral territooriumil. Rahuajal elas linn enamasti sisseveetaval toiduainel. Isegi kui mingi ime läbi oleks suudetud koondada linna poole aasta toiduainete tagavara, siis suurem osa neist oleks riknenud ja poleks nagunii nälgiva linnarahvani jõudunud. Alates 1. oktoobrist 1941 said töölised ja insener-tehniline personal kaartide alusel 400 g leiba ööpäevas, teised 200 g. Seega oli tegemist juba tõelise näljaga. Alates 13. novembrist 1941 said aga töölised ja insener-tehniline personal 300 g leiba ööpäevas ning ülalpeetavad 150 g. Blokaadiaja kõige madalam leivanorm kehtestati aga 20. novembril 1941: tööliste kaartide omanikud said 250 g leiba, ülejäänud 125 g. See tähendas juba näljasurma, eriti aga ülalpeetavatele. Viimastel oli kõige vähem võimalusi endale töökoht leida ning seega saada tööliste kaart. Kuna linna ettevõtted olid ära lõigatud tooraine tarnetest, ei saadud töötada ka täisvõimsusega ning töölisi polnud juurde vaja.

Leningradile oli jäänud üks pääsetee – üle Laadoga järve. Esimesed toiduaineid toodi seda teed pidi 12. septembril. Kahe praamiga toodi 626 tonni teravilja ja 116 tonni jahu. Alates 22. novembrist, kui jääolud seda lubasid, sai kasutada juba ka veoautoid. Hoolimata autojuhtide mehisusest jäätrass kahjuks ei katnud linna vajadusi toiduainete osas. Näiteks 23. novembrist kuni 1. detsembrini 1941 toodi ainult 800 tonni jahu, mis isegi tolle aja nn. näljanormide järgi kattis ainult 2-päevase vajaduse. Selle aja jooksul aga kukkus läbi jää 40 autot. Hiljem küll jää olukord tänu külmale paranes ning lisaks sellele hakkasid Elu teel liikuvaid masinaid katma saksa lennukite eest ka hävitajad ja linna õhutõrje. 25. detsembril 1941 õnnestus tõsta leivanormi 100 g võrra töölistele ning 75 g võrra ülalpeetavatele. Sellest hoolimata saavutas suremus jaanuaris 1942 maksimumi – suri peaaegu 100 tuhat inimest. Kuna NSV Liidus oli transpordilennuvägi nõrgalt arenenud ning ka Luftwaffe peremehetses õhus, siis ei kasutatud linna toiduainete tootmiseks lennukitega. Ka massilise evakuatsiooni läbiviimiseks ei kasutatud lennukeid.

Linna piiramise ajal tulistasid sakslased linna ja teda kaitsvate vägede pihta 150 tonni raskesuurtükiväe mürske, umbes 5 tuhat tonni fugasspomme ja 10 tuhat tonni süütepomme. Purustati ja süüdati 3174 hoonet, kahjustusi sai 7143. Seega oli Leningradis hävitatud peaaegu kolmandik kogu linna elamufondist. Suurem osa tsiviilelanikkonnast hukkus aga mitte mürskude ja pommide vaid nälja ja sellega seotud haiguste tõttu.

Erinevatel andmetel oli blokaadi ohvrite arv 650 – 1200 tuhat tsiviilelanikku. Tundub, et teine arv on reaalsusele ligemal kui esimene. 650 tuhat on umbkaudne arv nendest linna alalistest elanikest, kes maeti 1941 – 1944 kahele tähtsamale memoriaalkalmistule – Piskarjovi ja Serafimovi kalmistutele. Peale linna alaliste elanike olid veel ka põgenikud ümberkaudsetest okupeeritud rajoonidest. Nende täpset arvu polegi teada ja nende seast kaugelt mitte kõik ei saanud toiduainete kaarte. Surnuid põgenikke aga memoriaalkalmistutele ei maetud. Lisaks sellele 650 tuhande hulka ei arvatud ka neid, kes suri evakuatsiooni käigus. Kui jaanuaris 1944 blokaad lõplikult läbi murti, oli linnas vähem kui 560 tuhat elanikku. Kui palju nõukogude sõdureid aga hukkus Leningradi kaitsel ning arvukatel blokaadist läbimurdmiskatsetel, ei osata praegu isegi mitte ligikaudu öelda.

Täpselt on teada, et ainuüksi 1942. aastal suri üle 463 tuhande leningradlase, rõhuv enamus neist nälga. Kõige laialt levinumaks kuriteo liigiks sai sel ajal linnas inimeste tapmine toiduainete kaartide pärast. Oli ka juhtumeid kui inimene tapeti ainult selleks et ta ära süüa ning esines ka laibasöömisi. Kõigis eespool nimetatud kuritegudes paljastatud isikud lasti 24 tunni jooksul maha. Õigluse nimel tuleb aga öelda, et sakslaste kätte langenud Leningradi eeslinnades polnud olukord parem ning suremus oli umbes sama nagu Leningradis. Üks Gatšina elanik on oma päevikusse kirjutanud: „Sakslased on võtnud venelastest elanikkonna suhtes mittevahelesegamise hoiaku: kes ellu jääb – elagu edasi, kes sureb – ise süüdi.“ See aga tõestab seda, et linna langemisel sakslaste kätte oleks leningradlased tundnud samasuguseid hädasid nagu blokaadirõngas olevas linnaski ning Leningradi kapituleerumine ei oleks toonud pääsemist. Ainuke eelis sakslaste kätte langemisel oleks olnud see, et linna elanikud oleksid saanud sõita Leningradi oblasti maarajoonidesse ja seal ehk kuidagi süüa saanud.

Ega nõukogude võim oma kodanikesse sakslastest paremini ei suhtunud. 1941/1942. aasta talvel oli leningradlased nördinud oma juhtide üle. Mõned arvamused: „Leningradi juhtideks on südametud inimesed, kes on süüdi elanikkonna suremises nälga... Leningradi elanikkond vihkab Popkovi (Leningradi linna täitevkomitee esimees) ja naised on valmis teda ribadeks kiskuma.“; „Inimesed surevad jätkuvalt, kuid linna juhid ei pööra sellele mingit tähelepanu. Nad arvavad, et mida rohkem inimesi sureb, seda kergem on toiduainetega varustada ellujäänuid.“ Popkovi (lasti maha hiljem nn. Leningradi kohtuasja käigus) perekonnas läks aga asi niikaugele, et kõvaks muutunud saiad visati minema. Ülemused elasid justkui teises linnas ja ei tunnetanud kaugeltki seda traagilist olukorda, kuhu oli sattunud linna elanikkond. Ettevõtete direktorid, nende asetäitjad ja peainsenerid, professuur, kunstitegelased (mitte kõik, vaid parteikomitee poolt kinnitatud nimekirjades olevad) said lisaks harilikele kaartidele ka lõunaid, ühendkaarte ning kuivpajukit. Partei-, komsomoli-, nõukogude- ja ametiühingute juhtivtöötajad said lisaks veel ka tasuta õhtusööke. Kõrgem juhtkond, kaasaarvatud Ždanov ja tema kaaskond, Leningradi rinde ja Balti Laevastiku juhatus, NKVD, samuti kindralite, admiralide ja Nõukogude Liidu kangelaste perekonnad – olid erilisel toidul ja neile ei keeldutud millestki. Ka keskastme juhid ei vaevelnud just puududes. Näiteks 1941. aasta novembripühadeks saabus Primorje rajoonikomitee sööklasse kohalikku nomenklatuuri kuuluvatele 5 isikule kokku 10 kg šokolaadi, 8 kg musta kalamarja ja konserve. Samal kuul aga suri Leningradis nälga üle 9 tuhande inimese! Nii kummaline ja paradoksaalne kui see ka pole, aga Leningradis massiline nälga suremine tuli kasuks nii Stalinile kui ka kohalikele võimudele. Leningradis oli alles küllaltki palju neid, kes polnud rahul nõukogude võimuga. Nagu näitavad NKVD ettekanded, olid paljud nn. endised ja kommunistide poolt tagakiusatud valmis korraldama linnas ülestõusu, et hävitada vihatud bolševikud ning tervitama sakslastest vabastajaid soola-leivaga. Nad ei uskunud nõukogude propagandat natside julmustest ning kolonisatsiooniplaanidest. Hirm nälja (aga mitte nälg!) ees võib tõesti põhjustada rahulaolematust ja lükata inimesi ekstreemsetele sammudele. Nälga surev inimene ei ole enam võimeline ülestõusuks ja sõltub täielikult võimude poolt antavast toidupajukist. (Sellest sai juba Lenin aru, kui ta 1921. aasta nälja ajal andis korralduse anda hävitav löök kirikule, sest sel ajal nälginud talupojad ei olnud võimelised selle vastu astuma.) See tähendas aga, et Leningradis suri nn. viies kolonn esimesel sõjatalvel nö. loomulikul teel.

Eriti raske oli aga esimesel sõjatalvel Leningradi jäänud kinnipeetavate olukord. Neid ei kavatsetudki evakueerida tagalasse ega varustada ka toiduga ning tuhanded surid nälga. Nii suri 10. veebruaril 1942 vangla psühhiaatriaosakonnas 36. aastasena suhteliselt kitsas ringkonnas tuntud poeet, kirjanik ja dramturg Daniil Harms.

Tsiviilelanikkonnast mitte vähem hukkus Leningradi kaitsel ja arvukatel blokaadirõngast väljamurdmise katsetel punaarmeelasi ja punalaevastiklasi (tuntuim neist oli kindral Vlassovi 2. löögiarmee hukkumine). Seda ohvrite arvu pole isegi umbkaudselt keegi püüdnud välja arvutada.

Nagu näitavad NKVD ettekanded, ei muutunud leningradlaste meeleolud pärast blokaadirõnga läbimurdmist sugugi kohe mitte paremaks. Kuigi nälginud linlased lootsid toiduainete küllust, seda siiski ei juhtunud. Nii näiteks anti 7. novembriks 1944 nn. pühade pajukina 10 g pipart ja 10 g loorberilehte. Sel puhul rääkisid linnaelanikud järgmist: „Sakslaste juures oli elu halb meie raadio juttude põhjal, aga tegelikult on meil veel hullem. Näe, anti meile pühade puhul pipart ja viina, joo ja söö.“ 1944. aasta kevadel tabas rida Leningradi ettevõtteid rahutuste laine. Töölised olid rahulolematud, sest ei suutnud tagada elatist oma peredele. Võime aga rahuldas täiesti see, et linnas lõppes massiline nälga suremine, kuid ei kiirustanud sellega et tõsta linnas toidunorme. Leningrad jäi endiselt linnaks, kus oli täiesti võimalik mässu puhkemine.

_________________
Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku. See kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2008 17:40 
Foorumil
Liige

Liitunud: 10 Juun, 2004 16:02
Postitusi: 910
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Mga jaama piirkonnas toimus ka "Tiger " tankide esmakorden kasutamine idarinndel 29 . augustil 1942 .a , kust vöiks selle lahingu kohta rohkem infot leida ?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Jaan, 2008 16:00 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 31 Jaan, 2008 13:55
Postitusi: 1
ugandiklubi kirjutas:
Mga jaama piirkonnas toimus ka "Tiger " tankide esmakorden kasutamine idarinndel 29 . augustil 1942 .a , kust vöiks selle lahingu kohta rohkem infot leida ?


Tiigri kasutamisest saab lugeda vene keeles siit:
http://armor.kiev.ua/Tanks/WWII/PzVIH/pzVI.php?page=3

ja siit:
http://www.fictionbook.ru/author/isaev_alekseyi_valerievich/antisuvorov_desyat_mifov_vtoroyi_mirovoyi/isaev_antisuvorov_desyat_mifov_vtoroyi_mirovoyi.html
"Зверинец на поле боя".


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Aug, 2010 11:41 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 18 Mär, 2006 2:59
Postitusi: 1538
Asukoht: Eesti Kuningriik
Leningrado blokaadi sattus Eestist evakueeritud inimesi, enamasti olid need mobiliseeritud. Neist osa suunati Partisanide kooli ja hiljem partisaniüksustesse. On kuskil selle kohta täpsemat infot?

Tänukiri Leningradi blokaadis olnud sõjamehele:
Pilt

_________________
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2010 11:19 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Nov, 2007 14:38
Postitusi: 514
Asukoht: Eesti
Mul on kusagil raamatus (ei viitsi otsima hakata) nõukogudeaegne foto Laadoga nn eluteest, kus mõlemas suunas vurab katkematu veoautode kolonn. Täistuledes.
Järeldusi võib sellest igaüks ise teha.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 06 Nov, 2011 23:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Apr, 2005 20:32
Postitusi: 58
Asukoht: saue
Käisin täna vanaema juures ja rääkis mulle, et tema pere oli elanud enne Leningradi blokaadi umbes 60 kilomeetrit enne Leningradi mingis eestlaste külas nimega Pärnamäe.Mainis ta mulle ka Gatšina küla, aga see Gatšina küla teema jäigi mulle segaseks.Kuskilt ei ole leidnud märget just selle Pärnamäe küla kohta.Muidugi vanaema juba vana inimene ka, ehk võis see küla olla ka mõne teise nimega.
Teab keegi midagi sellest niinimetatud Pärnamäe külast ?
Enne täieliku blokaadi algust oli sakslane sisse tulnud nende külasse,nõudnud süüa ja juua, käitunud eestlastega kokkuvõttes suhteliselt viisakalt.Samas kuna küla ümbruses elas ka venelasi, siis oli tulnud sinna mingi hävituspataljon,vanaema miskipärast nimetas neid niimoodi.Peale eestlaste likvideeriti kõik ümbruskaudne elanikkond teatud moel.Eestlased aeti rongide peale ja komandeeriti kodumaale tagasi.Siia kodumaale naastes sattus ta kogu oma perega sulasteks Raasiku mõisa.Seal oli sellel ajal olnud peremeheks keegi advokaadihärra Pikner.
Kas vanaema jutul ka mingi täpne tõepõhi all on, seda ma ei tea,kuid siiski tuleb mainida, et kuidagi liiga detailselt kirjeldas ta kõike seda olustikku sellest eestlaste külast ja kõigest sellest muust.
Jutu lõpuks veel niipalju, et Raasiku mõisa peahoonet ei olnud tõesti selleks ajaks juba ammu enam olemas.Mõisa peahoone põletati maha aastal 1905.

Minupoolsed vabandused ka sellepärast, et kui osa jutust veidi teemaväline oli.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 07 Nov, 2011 10:51 
Foorumil
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Dets, 2008 0:29
Postitusi: 1813
Asukoht: Tallinn
Tsiteeri:
Teab keegi midagi sellest niinimetatud Pärnamäe külast ?


Päris sellist nime pole teada. Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo (Saarikylä) maakonnas olid sarnase nimepõhjaga eesti külad Lipkino ja Lipova, tõesti Gattšinast (Hatsinast) mitte eriti kaugel.

Kaugusi jms vaata Nigola raamatust lk 22:

http://tallinn.ester.ee/record=b1197797~S1*est

_________________
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 07 Nov, 2011 16:51 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 22 Mär, 2008 23:57
Postitusi: 240
Castellum kirjutas:
Tsiteeri:
Teab keegi midagi sellest niinimetatud Pärnamäe külast ?


Päris sellist nime pole teada. Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo (Saarikylä) maakonnas olid sarnase nimepõhjaga eesti külad Lipkino ja Lipova, tõesti Gattšinast (Hatsinast) mitte eriti kaugel.

Kaugusi jms vaata Nigola raamatust lk 22:

http://tallinn.ester.ee/record=b1197797~S1*est
Raamat on nähtav ka siit: http://www2.kirmus.ee/grafo/view.php?gid=4#

_________________
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 07 Nov, 2011 20:03 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Apr, 2005 20:32
Postitusi: 58
Asukoht: saue
Niisiis, selgus veidi uut infot.Ametlik nimetus Pärnamäe külal oli siiski olnud Lipovaja gara.Pärnamägi peaks olema otsetõlkes venekeelest.

Parandan veel veidi seda infot ;
See niinimetatud Pärnamäe küla oli asunud Gikerina(õiget kirjapilti ei tea) külast umbes viis kilomeetrit.Krt seda ainult unustasin küsida, kuhu poole.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 11 Nov, 2011 21:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 12:38
Postitusi: 1961
Липовая гора.

http://maps.google.ee/maps?hl=et&sugexp ... CBcQ8gEwAA

_________________
Ostan kokku kõik võimalikud E.Savisaare kuju, nime, autogrammiga esemed (trükimaterjalid, aktifotod, raamatud, pastapliiatsid, toiduainepakendid) jne.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 12 Nov, 2011 16:00 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Nov, 2005 20:19
Postitusi: 1518
Asukoht: Tallinn
silverykssilm kirjutas:
Käisin täna vanaema juures ja rääkis mulle, et tema pere oli elanud enne Leningradi blokaadi umbes 60 kilomeetrit enne Leningradi mingis eestlaste külas nimega Pärnamäe.Mainis ta mulle ka Gatšina küla, aga see Gatšina küla teema jäigi mulle segaseks.Kuskilt ei ole leidnud märget just selle Pärnamäe küla kohta.Muidugi vanaema juba vana inimene ka, ehk võis see küla olla ka mõne teise nimega.
Teab keegi midagi sellest niinimetatud Pärnamäe külast ?
Enne täieliku blokaadi algust oli sakslane sisse tulnud nende külasse,nõudnud süüa ja juua, käitunud eestlastega kokkuvõttes suhteliselt viisakalt.Samas kuna küla ümbruses elas ka venelasi, siis oli tulnud sinna mingi hävituspataljon,vanaema miskipärast nimetas neid niimoodi.Peale eestlaste likvideeriti kõik ümbruskaudne elanikkond teatud moel.Eestlased aeti rongide peale ja komandeeriti kodumaale tagasi.Siia kodumaale naastes sattus ta kogu oma perega sulasteks Raasiku mõisa.Seal oli sellel ajal olnud peremeheks keegi advokaadihärra Pikner.
Kas vanaema jutul ka mingi täpne tõepõhi all on, seda ma ei tea,kuid siiski tuleb mainida, et kuidagi liiga detailselt kirjeldas ta kõike seda olustikku sellest eestlaste külast ja kõigest sellest muust.
Jutu lõpuks veel niipalju, et Raasiku mõisa peahoonet ei olnud tõesti selleks ajaks juba ammu enam olemas.Mõisa peahoone põletati maha aastal 1905.

Minupoolsed vabandused ka sellepärast, et kui osa jutust veidi teemaväline oli.

Loe seda: http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2 ... k39-59.pdf

_________________
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 14 Nov, 2011 10:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3152
Asukoht: Tallinn
Tsiteeri:
Ametlik nimetus Pärnamäe külal oli siiski olnud Lipovaja gara.Pärnamägi peaks olema otsetõlkes venekeelest


Pigem ikka vastupidi, et ametlik nimetus on otsetõlge eesti keelest. Noh, kuna elanikud olid eestlased, siis nemad selle küla enda järgi ka nimetasid.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 27 Jaan, 2019 16:47 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Mai, 2014 12:20
Postitusi: 1530
Peterburis loodi aastapäeva puhul sõjaaegse linna atmosfäär, sealjuures anti õhurünnakuhoiatusi ning raadios esineti avaldustega, nagu oleks tegemist sõjasituatsiooniga. Samuti korraldati sõjaväeparaad Peterburi Palee väljakul, millest võttis osa üle 2500 sõduri endistes ja praegustes sõjaväevormides. Näidati ka tanke ja raketisüsteeme. Peterburis elavad sõjaveteranid on paraadi korraldamist nii kiitnud kui ka hukka mõistnud, pidades seda peamiselt militaristlikuks propagandaks. Leningradis sündinud Venemaa president Vladimir Putin külastas täna Piskarjovi sõjaväekalmistut ning mälestuskontserti.
https://www.postimees.ee/6508959/galeri ... aastapaeva


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Leningradi blokaad.
PostitusPostitatud: 27 Jaan, 2019 18:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3152
Asukoht: Tallinn
Mis seal imestada. Nn. Suur Isamasõda on Venemaa riiklik religioon, millest väänatakse välja kõikvõimalik, viimseni. See on rituaalid, ajaloo endale sobivaks kohandamine, venelaste, kui missioonirahvuse, maailmavabastajate, imago kinni komposteerimine venelaste teadvusse jne., jne. Kole mõelda kohe, mis Venemaast saaks, kui selle religiooni konsolideeriv toime ühel heal momendil kaoks. Laguneks laiali, kui kaardimajake. :roll:

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 34 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt