www.militaar.net

ormsö kirjutas:Seoses sellega kutsun tallinnlastest foorumlasi aasta parast osalema küünalde panemisel,et see koletu hävitustöö oma süütute ohvritega ei vajuks unustustehõlma.

Seda üleskutset võiks korrata ka järgmisel aastal, enne 9. märtsi.
Traditsioon võiks tõesti jääda.

eile olin tunnistajaks kuidas üks keskealine vene mees ütles kahele eesti vanaprouale,kes seal küünlaid süütasid,et eks see pommitamine oli kole küll aga meie tõime ju ikkagi teile vabaduse.peale seda sai ühel vanaproual hing tais ja ta vihastades pea röögatas,et mis kuradi vabadust te tõite-ainult surma,pisaraid,muret ja havingut tuli teiega!kurat tuli endalgi selline tunne peale,et paneks õige sellele ?????´ajaloolasele´piki vahtimist.

Kes see ajaloolane oli ? Ära ei tunne ? Vahest õpetab veel mõnes gümnaasiumis ajalugu ?

Jah, vabastajad nad olid ja vabastasid meid küll hitlerlikust timukareziimist ja puha.

Ainus viga on see, et nad läksid oma vabastamisega pisut liiale ega tundnud piire: lisaks natsidele vabastasid nad maalapi ka kodanlikest vereimejatest, kulakutest ja nõukogudevaenulikust elemendist... Väsisid esimese hooga ära - isake suri ära - aga 50 aastat hiljem hakkasid nad taas vabastama ja oleks vaata et maa vabastanud steriilselt ka nende va kulakute ja vereimejate keelt kõnelnud elemendist, aga hakkasid uuesti liialt suure hurraaga peale ja vabastasid kogemata maailma iseendast?

Sain täna jutule ühe Võrumaa mehega, kellega käisime Sangaste kandis sõjahaudasid vaatamas. Oli teine poisikesena Tallinnasse kooli saadetud, mis peale 9. märtsi küll katki jäi. Laial tänaval oleks pommiga pähe saanud, aga plahvatus lõi ainult ühe kõrva trummikile puruks ja seda alla kümne meetri kaugusel plahvatades (sic!) Poisil oli ema ka linnas, aga liikusid nad erinevaid trajektoore pidi, seega sai poisike oma uudishimu rahuldada, ilma et koju oleks käsutatud. Kõige koledam sündmus toimus Tartu maanteel. Põles kivitrepikojaga puidust korrusmaja, pakkus, et kusagil Stockmanni kandis, ka Aspe tn. meenus. Majja oli jäänud naine lapse või lastega, mees oli kustutajate seltskonnas, kui möödusid omakaitselaste kätte langenud allatulistatud lendurid. Selle mehe eestvõttel visati kõik neli või viis punakotkast pootshaagi otsa löödult elusast peast põlevasse majja! Selline lugu siis.

Kuidas se venelaste ütlus oligi: Tulid meile mõõgaga, siis mõõga läbi sa hukkud ka.
Punakotkad tulid meid põletama, põlemise läbi hukkusid ka.

Võidusõitja Ants Promet meenutas üht seika pommitamisega seoses. See konkreetne juhtum toimus küll 1957, kuid teda saadeti Eestist Venemaale sportmootorrattaid tooma.

"Kui me tehasest mootorrattad kätte saime ja Iževskist transpordilennukiga tagasi lendasime, pandi meie närvid proovile. Iževskist jõudsime Gorkisse õhtuks, hakkas juba pimedaks minema. Kui peatus liiga pikale venis, läksime selgust nõudma. Selguski, et meid sõidutanud noortel lenduritel polnud öise lennu luba.

Siis läks märuliks. Jooksime ja helistasime läbi kõik instantsid ning ebakorrektsete väljendite ja sõimamise tulemusel aeti välja meeskond, kes lennutas meid öösel Moskvasse. Tukkusime „meeldivalt“ jahedas pagasiruumis mootorrataste kõrval. Oli külm ja ebamugav.
Läksin igaks juhuks lendurite käest küsima, kas nad lubavad mul enda juures olla. Lubasidki, sain sooja ja ainulaadse kogemuse, kuidas tol ajal öösel lennates orienteeruti. Lennuki komandör oli kogenud mees: ta näitas muudkui uusi tuledesäras linnu, ütles nende nimesid ja tegevusalasid. Näiteks ühes linnas tehti žiletiterasid. Küsisin naiivselt, et mis siis saab, kui linnade tulesid ei ole ja öö on kottpime. „Vaata alla,“ kostus vastus. All pimeduses voolas mingi jõgi, mis peegeldus meile vastu. Vaat nii sõitsid toona lendurid öösel.
Teades meie päritolu, ei jätnud komandör uhkustamata, et ta oli 1944. aasta 9. märtsil Tallinna pommitanud. Isegi orientiirid olid tal meeles. „Teil on seal ozero Maardu, ozero Julemiste, ozero Harku i Finskii zaliv. Nende keskel asub Tallinn,” rääkis ta. Tänasin informatsiooni eest ja vabandasin, et äkki segan teda maandumisel ning läksin tagasi külma ruumi tavotiste mootorrataste juurde. "

Nii et vabalt võis pommitamine toimuda ka lihtsalt pimesi, nelja vesise koordinaadi järgi, mille keskel olevale linnale siis lihtsalt pommivaip peale kallati. Eks hiljem lasti pomme tõenäoliselt teele juba sinna, kust leegid paistsid.

A.

Aspelund, niimoodi see tõenäoliselt toimuski, punakotkad ei hiilanud vaprusega (mõned eriti ideelised välja arvatud), tuletage meelde Pokrhõskini "Sõjataevast" lõiku, kus autor tõstatas mingil koosolekul küsimuse rindejoone taha lendamisest. Ma pole viitsinud süüvida, mis hüvesid nad said allatulistatud lennukite eest, aga midagi taolist pidi ka pommitajate puhul toimima, põhiline, et pommid visatud ja lend kirjas, kelle pihta viskasid, see neid ei huvitanud.

Eks oli nii kõrvalehoidjaid kui hulljulgeid. Kõiki ühe mõõduga ei mõõda.
Esimeste argpüksluse tummadeks tunnistajateks on Ohtu turbarabast väljatulnud kildpommid AO-8. Eks kästi Keila raudteesõlme pommitada, kuid õhutõrje kartuses viskasid punakotkad pommid alla ohutus kauguses. Tuul pomme nii kaugele poleks kandnud.

Eks ka Tartu lähistel on päris suuri lehtreid reas, samas nagu pommitada polnud midagi. Kui aga eesti pommitajate memuaare lugeda, siis nagu suurt vahet polnud, kas viskasid niisama alla, või ikka proovisid tagala varustusliinidele kahju teha - sihtmärgid olid ju eesliinist tagapool ja mitmest õhutõrjetõkkest tuli üle ülelennata! Eriti kartlikud surevad ikka esimesena, liiga julged järgmisena.

Eesti vanasõna - Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koduje jõuavad.

Ega "vanarahvas" loll olnud! Aga teinekord tuleb "loll" olla - Vabadussõda meenutades!

oli siin juttu Pronksi tänava pritsumajast. Tundsin üht vana tsekisti, kes oli sel ajal paras nagamann ja elas pritsumaja kõrval üle tänava, aga kuspool ei mäleta enam täpselt, jutt oli ca 10 a tagasi. Tema rääkis et nad olid oma maja katusele roninud vaatama mis toimub ja siis oli süütepomm kukkunud otse pritsumaja torni otsas olevale platvormile, kus oli üks pritsumees valves olnud ja ka selle tagajärjel surma saanud ja torn oli ka kiirelt ära kustutatud. Kui tõsi, siis õnnetu täpsus

Kui tõsi, siis õnnetu täpsus

Minu korrespondent rääkis ka Laial tänaval ühte kohta kukkunud kahest pommist - need tuntud lood, et kaks korda ühte lehtrisse ei kuku!
Siis arvas olevat leidnud Sõjaministeeriumi juurest musta kummipalli, paraku jalaga toksates pööras külge ja ajas hambad irevile.

Seoses märtsi pommitamisega on mul üks pealtnägija, kes tuleb näitama laupäeval, kus kukkus üks lennuk alla, mis sai tabamuse õhulahingus. Sellal keegi polnud teist kokku korjanud. Eks näis.

Seoses märtsi pommitamisega on mul üks pealtnägija, kes tuleb näitama laupäeval, kus kukkus üks lennuk alla, mis sai tabamuse õhulahingus. Sellal keegi polnud teist kokku korjanud. Eks näis.

jään põnevusega ootama tulemust ehki arvan, et midagi suuremat enam ei leia. Aga tont seda teab!