Sõrve küüditamine

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
fallensoldier
Uudistaja
Postitusi: 23
Liitunud: 07 Juul, 2005 16:44
Kontakt:

Sõrve küüditamine

Postitus Postitas fallensoldier »

Siis selline küsimus, et mulle rääkis seda minu tuttav, et 1944. aastal küüditasid sakslased ära sõrvest eestlasi, see pidi olema umbes augustikuus, olen uurinud juba Ülo Tuuliku "Sõja Jalus". Kui kellelgi on mingit infot selle küüditamise kohta, siis ma oleks väga tänulik.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Mälestusi nt siin

Elu pisarad: [mälestused]; [toimetanud Aino Suviste ja Loore Mäger; eessõna: Heino Hankewitz]
Tallinn : Ilo, 2004
145, [7] lk. : ill.

ja siin

Õigus ja tõde : [koguteos põgenemismälestustest] / koostanud Roman H. Marley
[Kanada : s.n.], 1987
343 lk.

*

Neisse võiks ka vaadata:

Saarlaste elulood. I / Tallinna Saarlaste Ühendus ; kogunud [ja toimetanud] Paul Tamkivi
Tallinn : Tallinna Saarlaste Ühendus, 2003

Saarlaste elulood. II / Tallinna Saarlaste Ühendus ; kogunud [ja toimetanud] Paul Tamkivi
Tallinn : Tallinna Saarlaste Ühendus, 2004

Saarlaste elulood. III / [Tallinna Saarlaste Ühendus] ; kogunud [ja toimetanud] Paul Tamkivi
Tallinn : Tallinna Saarlaste Ühendus, 2005

Saarlaste elulood. IV / Tallinna Saarlaste Ühendus ; kogunud [ja toimetanud] Paul Tamkivi
Tallinn : Tallinna Saarlaste Ühendus, 2006

*

Vooglaid, Ella. Sõrulaste küüditamine Saksa moodi. // Kesknädal. - (2006/Apr/12) - Lk. 8
Sõrulaste küüditamisest Saksamaale 1944. aastal

Mändmets, Leida. Saksa ajal Sõrvemaal. // Meie Maa. - (2005/Jun/4) - Lk. 5
Sõrve eluolust Teise maailmasõja ajal. Järgneb 07.06., lk. 7

Kesküla, Edna. Helmine Lõbus meenutab 1944. aasta küüditamist Saksamaal. // Meie Maa. - (2005/May/31) - Lk. 6
Sõrulaste küüditamisest Saksamaale 1944. aastal

Kipper, Eimar. Kord põlvili, kord roomakil. // Nädaline. - (2004/Nov/2) - Lk. 6
Möödus 60 aastat sõrulaste Saksamaale küüditamisest

Laine, Aare. Möödus 60 aastat sõrulaste Saksamaale küüditamisest. // Meie Maa. - (2004/Oct/30) - Lk. 1

Nõulik, Einvald. Hirm ees, hirm taga. Kuhu me läheme?. // Nädaline : Mõeldes Tagasi. - (2002/Nov/23) - Lk. 14
1944. aasta oktoobris Sõrve poolsaarelt Saksamaale küüditamisest. Järg 22. veebr. 2003, lk. 16 ; 29. märts 2003, lk. 14

Tulk, Mehis. Sõrve küüditamisohvreil on lootus lisatoetusele. // Meie Maa. - (2000/Mar/16) - Lk. 3
Saksa töösturite poolt asutatud toetusfond plaanib raha maksmisest küüditatud sõrulastele

Pitk, Merike. Võõrastele meelehead, omadele trääsa. // Maaleht. - (2000/Mar/16) - Lk. 15
1944. a. Sõrve poolsaarelt küüditatutele varade kompenseerimisest

Häng, Leevi. Sõrulased ei nõua võimatut. // Rahva Hääl. - (1993/Jan/5) - Lk. 2
Sõrve taotlemas Saksa LV-lt kompensatsiooni.

Mölder, Mihkel. Saaremaalt Saksamaale. // Pärandilaegas : Pärnu linna ja maakonna õpilaste kodu-uurimistööde kogumik. II. Pärnu. - (2005) - Lk. 137-142. - Bibliogr.
Sõrulaste sunniviisilisest Saksamaale evakueerimisest 1940ndatel


Pulk, Johannes. Endistest fashismivangidest ja sõrulaste abistamisest. // Meie Maa. - (1998/Nov/14) - Lk. 2
Järg Nov/17 Eesti Natsistlike Koonduslaagrite Vangide Ühing

Kaju, Sirle. Sõrulaste valu ja kannatuste hind kolm ja pool miljonit krooni. // Meie Maa. - (1995/Aug/1) - Lk. 1,2
Saksamaa maksab kompensatsiooni Eesti natsismiohvritele

Minu paljukannatanud Sõrve / Maimu Jõgi
Meie Maa (1990) 16. nov., nr. 46

Meid küüditati Sõrvest / Leida Mändmets
Oma Saar (1994) 19.nov., nr.191



jne
fallensoldier
Uudistaja
Postitusi: 23
Liitunud: 07 Juul, 2005 16:44
Kontakt:

Postitus Postitas fallensoldier »

tänan väga.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

See teema oleks suhteliselt lihtne ja üheselt mõistetav, kui sellest ei oleks hiljem tahetud poliitilist profiiti lõigata. Aja jooksul on kasutatud nende inimeste aadressil kõikvõimalikke keerulisi väljendeid - represseeritud, küüditatud, natsismivangid, natsismiohvrid jne. jne.
Tegelikkuses on teema ju väga lihtne. Tegemist oli inimestega kes asjaolude kokkusattumise tulemusena ja vastu nende oma soovi juhtusid olema SÕJA JALUS. Ü.Tuulik on leidnud apsoluutselt õige sõna. Sama välendiga võib iseloomustada tegelikult kogu eesti rahva ja riigi olukorda teise maailmasõja kontekstis.
Kuid konkreetselt Sõrve situatsioon. Otsuse langetajaks oli seal kindralleitnant Hans Schirmer. Mille vahel oli tal valida? Ta teadis täpselt, et kaks saksa jalaväediviisi hakkavad kaitsma seda väikest Sõrve poolsaart. Neid ründama asub vähemalt 2 punaste jalaväekorpust koos väga tugeva lennu- ja suurtükiväega ning tankiüksustega. Saksa pool saab toetust merelt raskekahuritest. Sakslastel oli käsk võidelda Sõrves viimase meheni.
Ja selles situatsioonis oli Sõrves paigal tsiviilelanikkond. Ma usun, et igaüks saab aru, et siin on kaks võimalust - a)kas vaadata tsiviilelanikkonnast lihtsalt mööda, muuta ta enda jaoks olematuks ja mitte mõelda sellele mis neist saab, sest sakslastega neil justnagu mingit pistmist ei ole. b) üritada nad viia otsese lahingutegevuse piirkonnast (s.o. Sõrvest välja). Kuna praamid käisid Kuramaa vahet, saabudes moonaga ja lahkudes enamjaolt tühjalt siis probleemi kui sellist selle variandi osas ei olnud.
Schirmer otsustajana loomulikult välistas esimese variandi, sest see oleks olnud ju tänapäeva mõistes sõjakuritegu ja tolle aja mõistes lihtsalt ebainimlik. Jätta inimesed aitamata, kui selleks on reaalne võimalus.
Nii andiski ta käsu evakueerida sõrulased Kuramaale (mitte küüditada Saksamaale). Oli sõjaaeg ja loomulikult ei küsinud ta kellegi isiklikku soovi, ei saatnud inimeste juurde nõustajaid ega pannud asja hääletusele. Ta lihtsalt tegi asja ära, oli tsiviilelanike probleemist lahti ja võis oma otseste ülesannetega edasi tegelda.
Tegelikkuses osutus pealtnäha lihtne tehniline lahendus sõrulastele katastroofiks. Oli ridamisi asjaolusid, millega otsuse vastuvõtja arvestada ei osanud.
Sõrves elati oma aja jooksul välja kujunenud arhailise elukorralduse järgi. Need inimesed olid elujõulised oma kodus (olenemata valitsevast ühiskonnakorrast), kuid mitte võõrsil. Sakslane ei mõistnud siis ja ei mõista ka tänapäeval, et Sõrve on Eesti ja Kuramaa on Läti. See ei ole üks Baltikum. Kuramaale sattunud sõrulased ei leidnud lätlaste hulgas mingit poolehoidu (lätlased nägid neis parasiite-lisasuid oma niigi vähesele toiduvarule) ja nad ei suutnud sealsesse ühiskonda assimileeruda. Nad jäid paratamatult sakslaste Kuramaa armeegrupi kaela peale, kes aga loomulikult nendega tegelda ei soovinud. Bürokraatsel Saksamaal sotsiaalprobleemidega tegelemiseks omad institutsioonid ja loomulikult ei pidanud sellega tegelema sõdiv armee.
Sellest lähtuvalt saadeti nad esimesel võimalusel Saksamaa poole teele.
Sõrulaste olukorda Saksamaal on kirjeldanud Karl Hinzer. Kuramaalt saadeti sõrulased teele tegemata mingeid ettevalmistusi nende vastuvõtuks Saksamaal. Lihtsalt pandi vabade kohtade olemasolul laevale ja oldigi soovimatutest külalistest vabad. Seetõttu saabusid nad Saksamaale eri aegadel, eri kohtadesse ja keegi neid ei tervitanud ka seal. Hintzer on toonud näiteid, kus on tulnud teade, et kusagil sadamakail või lahtise laoruumi varikatuse all istuvad juba mitmendat päeva mingid räbalates eestlased, sülelastest raukadeni. Keegi neile süüa andnud ei ole, nad on seal külmas ja näljas, osa haiged ja mingi rauk juba surnud. Just sellises olukorras toodi sõrulased saksamaale. Mõned sõrulaste transpordid avastati eestlaste abistamisorganisatsiooni poolt ja nad said saabudes ka mingisugust abi - söögi ja teavitamise näol, kuid kaugeltki mitte kõik.
Sõrulaste kirstunaelaks sai nende olematu saksa keele oskus ja kogemuse puudumine, kuidas moodsas ühiskonnas toime tulla.
Sellest tulenevalt oligi neil vaid üks võimalus - nende tee viis kuhugi riiklikusse asutusse (laagrisse) kus neil oli peavari, toitlustus ja loomulikult mingi töö. Siinjuures tuleb toonitada, et keegi ei mõistnud neid inimesi saksamaal milleski süüdi ja loomulikult ei paigutatud neid saksamaal KZ laagritesse. Erinevalt eestlastest pagulaste üldmassist istusid nad apaatselt neile määratud kohtades (teised põgenikud sebisid aktiivselt ja proovisid leida omale paremaid võimalusi) ja ootasid venelaste tulekut. Sest see oli ainukeseks võimaluseks minna tagasi koju. Selline suhtumine ei leidnud aga mingisugust mõistmist teiste eesti pagulaste hulgas ja distants nende kahe eestlaste grupi vahel suurenes veelgi. Lõpuks venelased tulidki ja sõrulased said koju. Paljud, eriti raugad, neid vintsutusi vastu ei pidanud.
Teine teema on see, et mis selle loo ümber on keerutatud peale sõda. Paljud hakkajad sõrulased hüppasid selle ratsu seljas karjääriredelil mitu pulka korraga. Kapitalismi saabudes otsustati sama ratsu rahategemise vankri ette rakendada. Kogu asja kattis tugev demagoogialoor ja tavainimesel on tänu sellele päris raske aru saada, mis seal tegelikult toimus.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Väga hea kirjeldus. Tore, et viitsisid.
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ennww »

minule isklikult meedis Tuuliku "Sõja jalus". Hoolimata mõningsest "kohustuslikust" punasusest jäi mulje, et Tuulik üritas asja võimalikult ausalt kirjeldada. Eks seetõttu ee raamat ka müügikeelu sai. Selle raamatu lugemisel jäi sisimasse samasugune äng nagu peale "Gulagi arhipelaagi" lugemist.
Ehk asjaga rohkem kursis olevad (Arensburger?) kommenteerivad Tuuliku raamatu kui esimese Eestis ilmunud seda teemat käsitleva üllitise tõepära?
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Müügikeelu? Tahaks lähemalt teada.
Prinz Eugen
Liige
Postitusi: 400
Liitunud: 26 Aug, 2005 19:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Prinz Eugen »

Ühineks tunnustusega Arensburgerile hea teemakäsitluse eest!

Lisaksin hoiatava näite Okinawast.
Usun, et meil on võimatu mõista seda õudust, mida saare elanikud 1945.a läbi pidid elama.
Väikesel väga tihedasti asustatud saarel pindalaga 1201 ruutkilomeetrit (võrrelge Saaremaaga 2673 rkm!) elab hetkel koguni 1,3 miljonit elanikku (1945.a ehk pool miljonit)
Peaaegu kolm kuud 1.aprillist kuni 21.juunini 1945 materdas USA sõjalaevastik ja lennuvägi saart kogu oma tulejõuga, saarel asuvatesse koobastikesse nad muidugi siseneda ei püüdnud - neid puhastati leegiheitjatega.
Erinevatel andmetel hukkus võitluses saare pärast 66 000-100 000 Jaapani sõdurit ja 100-140 000 tsiviilelanikku. Paljud jäid invaliidideks või läksid hulluks.
Ka USA kandis nende kohta suuri kaotusi -surnutena 12513 meest.
Ainuke, mida jaapanlased enne võitluse algust tegid, oli osa saare laste evakueerimine Jaapanisse.

Olen sageli mõelnud sellele, kas Sõrvel oleks toimunud Okinawa mikrovariandis, kui sakslased ei oleks elanikke evakueerinud?
Prinz Eugen
Liige
Postitusi: 400
Liitunud: 26 Aug, 2005 19:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Prinz Eugen »

unustasin lisada lingi
http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Okinawa
Jaapanlased nimetavad Okinawa lahiongut muide Terastaifuuniks.
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ennww »

Estoloog kirjutas:Müügikeelu? Tahaks lähemalt teada.
Ma võisin eksida. Aga selline on mul lapsepõlevest mälestus. "Sõja jalus" ilmus esimest korda 1974-l aastal, olin siis 10 aastane. Isa oli suur raamatusõber, sai selle kätte, aga hilisemast mäletan, et korjati müügilt ära. Aga ei ole 100% kindel selles. Lapse mälu...

Tuulik ise kirjutab tsensori kohta vaid nii:

"Neid ei toideta enam. Nad magavad lageda taeva all loomade söögiplatsidel ning närivad rohtu ja puukoort. Selles surmarivis võtab Pärtelpoja kõrval vaaruv venelasest ohvitser tee pealt suure hobusepabula ning nokib sealt suhu terveid viljateri.

1973. aastal, kui sõnastasin selle stseeni oma dokumentaal-romaanis «Sõja jalus», võtab Eesti NSV peatsensor A. Adams, endine Eesti Laskurkorpuse ohvitser, selle lõigu välja: «Nõukogude ohvitser nii madalale ei alandunud.»"

Äkki keegi teab täpsemalt, vabandan kui eksisin
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Sõrvelate "küüditamisest"

Postitus Postitas Vaikal »

Arensburger on antud teema kohta andnud täpse ja põhjendatud seletuse. Kuna olin isiklikult tunnistajaks sõrvelaste evakueerimisel ja võtnud osa 1944. a. oktoobris-novembris Sõrves toimunud lahingutest, siis võin kinnitada, et Sõrve elanike evakueerimine oli nende pääsemine ja hoidis ära tuhandete elanike hukkumise, mis seal toimunud lahingute tõttu olnuks vältimatu. Sõrve lahingute lõpupäevadel olnuks nad surutud vaid paari-kolme ruutkilomeetri suurusele alale poolsaare lõunatipus, mis oli pideva venelaste kahuritule all.
Teiseks - teatavasti võttis Nürnbergi tribunal vastavate seaduste puudumise tõttu vastu Nürnbergi Harta, mille üks lõik nägi ette tsiviilelanike kaitset lahingute piirkonnas ja mis muide omas tagasiulatavat jõudu. Sõrvelaste jätmisel sõjapiirkonda toonuks see sakslastele tribunalis kaela veel ühe süüdistuse. Tuletagem meelde, et ka Narva evakueeriti enne selle purustamist ja ükski narvakas ei nõua selle eest rahalist kompensatsiooni.
Võitjal on alati õigus?
Kasutaja avatar
krizz
Liige
Postitusi: 2076
Liitunud: 18 Mär, 2006 1:59
Asukoht: Eesti Kuningriik
Kontakt:

Postitus Postitas krizz »

Olgem täpsed, ühtkiki narvakat ei viidud vägisi Saksamaale.
OK! Rahvas päästeti, kuid see on sama, kui pätt tuleb mu tuppa, ütleb, et kohe tuleb teine pätt, ja me hakkame siin mõllama. Peaks siis tänulik olema? Ja kuidas neid "päästetuid" koheldi? Väga halvasti. Ja miks sakslased süütasid talusid? Hiljem võib ju enda õigustuseks rääkida, et lahing oleks sama teinud. Aga kas oleks? Keegi ei käsi külades sõdida. See selleks...

Oma tädi suri Saksamaal. Oli alles laps. Oli see talle päästmine? Ei olnud!
Nii et kahjutasu nõudmine on igati õigustatud. Muuseas Hitlergi lubas kõik peale sõda ülesse ehitada. Tänaseks on sõeve aga jäädavalt lage maa. Olgugi, et enne sõda oli üks Saaremaa asustatumaid paiku...
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Kasutaja avatar
sworbe
Liige
Postitusi: 165
Liitunud: 11 Jaan, 2006 14:17
Asukoht: Saaremaa
Kontakt:

Postitus Postitas sworbe »

:Krizz
Ja miks sakslased süütasid talusid?
Teadaolevalt panid punaarmeelased 9.mail 1945 Võidupäeva auks põlema 3 maja mis ka maani maha põlesid. Üks maja Soodevahes, üks Lülle külas ja ühe asukohta täpselt ei mäleta. Pean täpsustama kui Sõrve satun.
Miks mitte!
medieval
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 22 Jaan, 2006 12:48
Kontakt:

Postitus Postitas medieval »

krizz kirjutas:Olgem täpsed, ühtkiki narvakat ei viidud vägisi Saksamaale.
OK! Rahvas päästeti, kuid see on sama, kui pätt tuleb mu tuppa, ütleb, et
...
Olgugi, et enne sõda oli üks Saaremaa asustatumaid paiku...
Aga siiski peab tunnistama, et sakslased niisama, nagu seda tegid Punaarmee sõdurid, Sõrve elanikke ei tapnud(njah, kui sa just juut polnud).
Vaikal
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 17 Okt, 2004 10:19
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Sõrve lahingud

Postitus Postitas Vaikal »

krizz kirjutab:
Ja miks sakslased süütasid talusid? Hiljem võib ju enda õigustuseks rääkida, et lahing oleks sama teinud. Aga kas oleks? Keegi ei käsi külades sõdida.
Ma ei tea, millisest allikast pärinevad andmed talude süütamise kohta sakslaste poolt. Võib arvata, et nõukogude. Viibisin Sõrves alates 25. oktoobrist kuni 24. novembrini 1944 ja ei tea küll ühtegi juhtu, et sel perioodil oleks sakslaste tagalas spetsiaalselt hooneid süüdatud. Kuna viimastel nädalatel olid sakslaste kaotused haavatute ja langenute näol kohutavalt suured, ei olnud neil mahti mingeid ersatzkomandosid moodustada. Tagala oli sõjaväelastest praktiliselt inimtühi. Ka kõik kergemalt haavatud aeti eesliinile. Viimasel nädalal saadeti isegi rannakaitsel olnud õhutõrjepataerid rindele ja rannajoon jäi venelaste dessantidele avatuks.
Küll aga hävis palju hooneid tagalas venelaste kaootilisest suurtükitules, mis kestis nii päeval kui öösel. Torgu koolimajas oli sakslaste välilaatsaret, kus oli palju haavatuid. Hoone katusele oli maalitud suur punane rist. 23. novembril hävitasid venelased selle koos haavatutega.
Ainult see, kes lavastatud sõda on telekast näinud, võib väita, et kes käskis külades sõdida. Sõrves oli lahingute platstarm nii väike, et seal oli iga ruutmeeter tule all.
Sõrves toimunut on selles foorumis varem pikemalt kirjeldanud Arensburger. Soovitan lugeda.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=s%F5rve
Või loe: http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu-17.htm
Viimati muutis Vaikal, 03 Mai, 2007 11:23, muudetud 1 kord kokku.
Võitjal on alati õigus?
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist