www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 18 Okt, 2019 1:58

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 49 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Nov, 2007 12:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Juul, 2006 22:04
Postitusi: 879
Asukoht: Paldiski
Mulle meenus vahepeal endalegi,et Ahlemann oli hoopis väljaöppelaagri boss;aga miks Valter teda mörvariks siis nimetas?Mahalaskmist organiseerisid ju vangilaagri tegelased ja hukkamiskomando tuli pealinnast,mitte väljaoppelaagrist.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Nov, 2007 20:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Veebr, 2005 14:23
Postitusi: 1044
araterl kirjutas:
mangust kirjutas:
Väike lugu Klooga koonduslaagri fotost:

http://bhr.balanss.ee/index.php?view=ar ... t&Itemid=9


Probleem selle viitega on, et ega seal midagi asist või kontrollitavat ei väideta.

Seal viidatud gulag.ipvnews.org on kahjuks vastuoluline allikas kus on avaldatud ka punaste vastaseid võltsinguid. Ei google ega saidi enda otsing ei andnud ühtegi viidet sõnale klooga kürillitsas.

Ka ei leidnud mina ühtegi furaškat ega budjonnovkat
Siin parema resoga pilt.

http://victory.rusarchives.ru/index.php ... oto_id=792

Hobuse jutt on ka mingi jama. Hobune on ilmselgelt vankriaisade külge rakendatud.

Aga muidu päris pull antipropagandasait.


Selle kodusõja vormidega võib olla järgmine lugu. Kunagi oli kombeks fotosid retušeerida - seda siis erinevatel põhjustel: kas oli algmaterjal solk või (sagedamini) oli tegu lihtsalt ülepildistamisega. Võimalik, et mingi kunstnik maaliski valed rõivad selga. Iselugu on nüüd see, et kui lugeda toredat raamatut "SS tegutseb". siis on seal ka omajagu selliseid pilte, mis ilmselgelt liigituvad kunsti kategooria alla. Näiteid leiab mujaltki.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Nov, 2007 23:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Juul, 2006 22:04
Postitusi: 879
Asukoht: Paldiski
Kusjuures Punaarmee juristide koostatud esialgses sündmuskoha vaatlusprotokollis need saksa vormis laibad ei kajastu(voi siis asusid nad tuleriidas alumises kihis).Samuti pole eestlastest vangivalvurid hiljem andnud tunnistusi omapoolsete kaotuste kohta-seega voib toesti olla tegu eelmisel päeval Keskvanglast toodud vangidega.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Nov, 2007 0:48 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Apr, 2006 14:49
Postitusi: 408
Asukoht: Eesti
"RAHVA KALENDER 1945"(trükki antud 10.02.1945) toob välja ka roimasüüdlaste nimed:
1.Eestis asetsevate koondusl.peavalitsuse ülem hauptsturmf.Brenneis.
2.koondusl.peaarst Eestis oberststurmf.Franz Bodmann.
3.Klooga koondusl.ülem unteršarf.Werle
4.Klooga laagri asjaajaja unteršarf.Schwarze.
5.Klooga laagri kantselei ülem hauptšarf. Max Dahlmann.
6.Klooga laagri sanitaarala ülem unteršarf. Wilhelm Genth.
7.Klooga laagri majandusülem oberšarf. Helbing.
8.haupttruppenf. Kurt Stache.
9.oberšarf. Fruhwirth.
10.unteršarf.Wilhelm Bahr.
" Peale mainitud isikute võtsid vangide konvoeerimisest,valvamisest ja mahalaskmisest vahetult osa 50 sakslast SD politseikomandost,kelle nimesid juurdlusel pole senini läinud korda kindlaks teha"
Need andmed tegi siis kindlaks erikomisjon(esimees A.Jõeäär,ENSV kohtu rahvakommissar)

_________________
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Nov, 2007 22:38 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Okt, 2007 21:10
Postitusi: 6
Asukoht: Kesoniemi
Küsimus neile, kes Klooga laagri kohta ehk rohkem teavad.

Väidetavalt olid kõik või enamus laagris asunud vangidest Poola ja Leedu getodest pärit juudid ning eestlasi või Eesti juute laagri asunike hulgas ei olnud. Ometi on perekonnas oma lugu, mille tõesust on väga raske kontrollida, sest mälestused on segatud segaste emotsioonidega, milles kindlalt oma osa ka hilisemal NL propagandal. Lugu on esiemast, kes olevat tapetud Klooga laagris. Loo järgi olla esiema inimlikus lahkuses pakkunud lakas öömaja kahele võõrale, kes ilmselt olid põgenenud vangid, väejooksikud või põgenevad enamlased, sõjavangid. Igaljuhul kandis keegi keelt või jäädi lihtsalt vahele ja esiema tee viis väidetavalt Klooga laagrisse, kus ta siis tapeti (ei ole teada kas kohe või koos ülejäänud seltskonnaga septembris). Juttu toetab omajagu ka hiljem USA-sse põgenenud ja seal surnud poja (toonase SS-(all)ohvitseri) tunnistus, et olla püüdnud ema laagrist välja osta, smuugeldada või rääkida aga tulutult. Samas on aga teada, et näiteks Klooga vangidele toitu andnud ja muul moel kollaboreerinud kohalikud saadeti heal juhul mõneks ajaks Patareisse istuma, tapmistest pole kuulnud. Esiema ise oli rohkem eestlane kui midagi muud ja ehk rannarootsi sugemetega, Läänemaalt pärit.

Oskab keegi kommenteerida, kas põhimõtteliselt on võimalik, et näiteks ka kollaborantideks tembeldatud eestlased võisid oma lõpu Kloogal leida? On kellegile ehk sattunud mälestusi, milles juttu laagris olnud eestlastest ja kui, siis sinna sattumise põhjustest? Samas kui kellegil on nõuandeid kuidas jälge ajada, oleksin tänulik info eest. Venelaste poolt arreteeritute ja küüditatute jälge on arhiivis oluliselt lihtsam ajada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Nov, 2007 0:52 
Eemal
Liige

Liitunud: 03 Aug, 2005 14:18
Postitusi: 85
Asukoht: Pärnu
Kui ehk sattus õnnetult just enne laagri likvideerimist sinna istuma....?
41.a kinninabitud punased said ju ka suuresti ainult aasta-kaks laagrit. Omal mul oli ka kunagi töökaaslane, kes oli punase tegevuse eest Lavassaare laagris istunud. Elu kallale pole keegi kippunud, ainult söök oli nigel ja vähene olnud.
See muidugi ainult mu targutamine, ega ma laagriteemast küll suurt ei tea.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Nov, 2007 11:36 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Juul, 2006 22:04
Postitusi: 879
Asukoht: Paldiski
Kloogale koondati lõpuks kokku kõik nn"Vaivara systeemi"(kokku 14 laagrit)vangid ja nende hulgas võis sunnitööle mõistetud eestlasigi olla.Samas ajaloolane Riho Västrik,kes on arhiivides põhjalikult uurinud Kloogal kinnipeetute arvu,sotsiaalset ning rahvuslikku päritolu,seda ei maini.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Nov, 2007 13:27 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Apr, 2004 21:01
Postitusi: 1097
Asukoht: Lilleküla
...tapmispaiga läheduses viibinud tunnistajate Jalase, Trillo ja Sinipalu (kes olid need eestlastest tunnistajad)seletustest, kes tõendasid, et põlevatelt tuleriitadelt ja hoonest kuuldus inimeste kisendamist ja oigeid.
Kes põlesid tuleriitadel?
Rahvustest tuuakse juudid, leedukad,eestlased, venelased ja poolakad.
Järgnev nimekiri koosneb aga eranditult juudi rahvusest hukatute nimedest.


Eriti magus olnuks ära märkida kasvõi üheainsa hukatud eestlase nimi, sellised andmed aga komisjonil puudusid!
Komisjoni kuulus muide ka Ants Lauter.

Eeltoodu ajalehest Rahva Hääl 12. november 1944.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Nov, 2007 18:02 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Mina olen sattunud kolme mehe mälestustes leidma ühise seiga. Nimelt olid need erinevate saatustega mehed kõik, enne Tallinna langemist venelaste kätte, Patareis kinni. Üks väejooksu, üks mopist kõrvalehoidmise ja üks valekaebuse tõttu. Kõik need kolm meest on väitnud, et neid konvoeeriti enne Tallinna langemist Kloogale. Ka on ühine joon see, et Kloogale jõudes leiti laager maha jäetuna. Konvoeerijad ei osanud muud teha, kui jätsid vangid sinna üksi ja lasid ise jalga. Seepeale asusid vangid omal käel Kloogalt koduteele, kes kuhu. Kaks meest on rääkinud, et said kontakti ümbruskonnas liikunud Eesti SS tagavarapataljoni meestega, kes samuti koduteele sättisid. Nende juhatusel käidi ära veel Tagavararügemendi ladudes, kust hangiti varustust ja mindi koduteele. Üks mees, kes ühtegi päeva sõjaväes ei olnud teeninud, asus sealt koduteele täies SS vormis ja relvadega. Sellisena võtsid sakslased ta Muhus paadiga maale tulles kinni ja juba relvadeta saadeti ta edasi Kuressaarde, kus ootas ees transport Saksamaale. Sealt õnnestus mehel ka ära karata ja koju minna.


Viimati muutis Arensburger, 22 Nov, 2007 18:56, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Nov, 2007 18:23 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Vaatasin kiiruga oma failid üle ja leidsin sarnase loo ka Albert Koppeli mälestustest, millised on üles kirjutanud Jaan Holm:

....Talvel olin kodus ja järgmisel kevadel jälle sama töö, nüüd juba Läänemaal. Alustasime Karuse vallast ja edasi Muhumaa suunas. Muhust tulime Orissaarde, sealt Leisi alevikku. Leisi laadalt ostsin endale 30 krooni eest kohvergrammofoni. Leisis sain kätte kutse minna aega teenima Eesti sõjaväkke. Kutsusin noorema venna oma endisele töökohale, sõitsin koju ja järgmisel hommikul, 30. septembril 1939. edasi Tallinna. Tollases sõdurite kodus Tartu mnt. 64 käisin komisjonist läbi ja mind määrati mereväkke. Noorteaja olin Naissaarel patareis nr. 5. Seal oli 2 patareid – nr.d 4 ja 5. Saarel oli ka raudtee nende kahe patarei vahel. Nii ei olnud vaja jalgsi käia, võis sõita dresiiniga.
1940. aastal saime täieõiguslikeks madrusteks. Mind määrati 1. rühma 2. jao ülema abiks. Talvel oli üle 40 kraadi külma. See võttis õunapuudki ära. Käis Soome-Vene talvesõda. Lennukid lendasid üle Naissaare. Ühel udusel hommikul heideti saarele alla 3 pommi, mis purustasid osaliselt 3 maja. Mõned meie poisid said kriimustusi. Rohkem selliseid vahejuhtumeid ei olnud.
Ühel päeval rivistati meid üles ja läksime saare südamesse, kus asus Taani kuningapargiks kutsutud puistu. Sinna tulid ka Vene armee sõdurid. Neid oli umbes poole rohkem kui meid. Nad olid nigelasti riides, torniga mütsid peas. Üsna kehv nägi välja ka ohvitseride vorm. Meie vorm oli hoopis etem. Ohvitseride vormiriietus oma läikivate nööpide ja auastmetunnustega säras nii, et silm rõõmustas. Räägiti eesti ja vene keeles. Meie Naissaare komandant oli kap.maj. Urm ja patarei ülem vanemleitnant Meidla. Meie rühma ülem oli nooremleitnant Kolk ja rühma vanem maat Nelis.
Hiljem määrati mind laevale “Sulev”. See oli Eesti mereväe kõige kiirem laev. Pootsmaniks oli Sõrve mees Münt. Mina olin all masinaruumis kütja.
1941. aasta veebruaris vabanesin sõjaväest haiguse tõttu ja sõitsin Saaremaale tagasi. 2. augustil läksin jälle Vene mobilisatsiooniga. Meie perest läks 4 meest, üks vend pääses tervislikel põhjustel. Teised vennad viidi mandrile, mina jäin Saaremaale. Meid viidi tööstuskooli hoovile, sinna tuli ka maavanem Mui. Ta pidas kõne, nimetades meid paremateks poegadeks kodusaare kaitsmisel. Hiljem viidi meid Kuressaarest Loode tammikusse, kus kaevasime 1,5 m sügavused kaevikud. Nendes me ka magasime. Seal kestsid õppused 3 nädalat. Saime vintpüssid, kuid nende padrunipesasse oli väljastpoolt auk puuritud. Nii saime neid kasutada ainult täägivõitluseks. Seda õpetati iga päev. Käisime käskluse järgi ringiratast ja ikka “k boju”. Süüa sai päris hästi, isegi pakk paberosse, hiljem mahorkat, anti päevas. Augustikuu teisel poolel tuli äkki käsk autodega Muhu suunas sõita. Jõudsime Võiküla alla, kui äkki algas Virtsust kõva suurtükituli. Ehmatas päris ära, mürske lõhkes ümberringi ja kogu väli oleks nagu karbiidi haisu täis olnud. Eelmisel päeval olime Muhus suure tamme all vande andnud, et oleme NL ustavad sõjamehed. Nüüd aga ei olnud muud teha, kui kartulipealsete varjus majade poole roomata ja sealt varju otsida. Ühel õuel võttis mind röhkimisega vastu suur siga. Rahulikku olemist oli raske leida.
Hiljem võtsime komandöri käsul suuna Väikese väina poole. Peagi olime kohal. Juba eemalt oli näha, et keset väina tammi põleb auto. Selle olid lennukid põlema lasknud. Meie rühm pidi aga põlevast autost mööda pääsema, sest teist teed ei olnud. Tormasime autost rivikorras jooksuga mööda. Varsti olimegi Saaremaa pinnal tagasi ja jõudsime Orissaarde, kus oli juba lahedam olla. Liikusime edasi Kuressaare poole, päeval jalgsirännak, öösel puhkamine külades. Kuressaare lähistelt püüti meie rühm tagasi Kuivastu suunas saata, kuid meie komandör hakkas vastu öeldes, et meie relvad ei ole kõlblikud sakslastega lahingu pidamiseks. Rühm lasti minna Kuressaarde tingimusel, et sealt tullakse sakslaste vastu uute relvadega. Kuressaares saime süüa ja seejärel komandörilt käsu liikuda Salme suunas. Salmel olime laagris poolteist päeva, siis jälle edasi Sõrve poole. Südames oli rõõm, et sain kodule lähemale. Mäebe küla all metsas saime jälle süüa. Tegime naabrimehega otsuse jalga lasta. Oli õhtune aeg, seega põgenemiseks soodne. Külas sain tuttavalt tüdrukult erariided. Vene vormi peitsime ära. Lahkusin kohe, sest hakkas hämarduma ja koduni oli 6 km. Teel tuli vastu parajalt purjus sõjaväelane ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et tulen töölt ja lähen koju. “Nu idi!”, lällas tema. Natuke edasi läinud, hakkasin jooksma, et sellest ohtlikust piirkonnast rutem eemale saada. Koduni oli veel 4 km. Võtsin kursi otse, mitte teed mööda, sest mine tea, mis teedel ees ootab. Jõudnud naabri põllule, siis oma heinamaale, tundsin, et nüüd olen pääsenud, nüüd saan koju! Peitsin end ühte põõsasse, et olukorda uurida. Äkki hüüti mulle: “Tule siia!”. Tundsin häälest ära naabrimehe, kes samamoodi ära oli tulnud. Läksin tema juurde ja rääkisime oma põgenemisest. Seejärel hargnesime kumbki oma kodu suunas. Õuel tuli mulle vastu ema tühja ämbriga ja juubeldas: “Sa pääsesid ometi ära! Jumal olgu tänatud!”
Varjasime end naabrimehega kuni sakslaste tulekuni. Siis tulime välja ja olime oma inimestega avalikult koos. Oli septembri lõpp. Lahingud olid lõppenud, venelased Sõrve säärel alla andnud.
Hiljem kammisid eestlased metsad läbi, sest viimanegi venelane oli vaja kätte saada. Loodi Omakaitse, mis koondas palju mehi. Omakaitse juht ja korraldaja Sõrves oli leitnant Ahi. Mina sain külavanemaks. See amet käis kordamööda talumeeste vahel, igaüks oli korraga kuu aega. Nii tuligi vahel teha kirjatööd ja pidada sidet vallaga. Seal oli kirjutaja koht vaba. Näinud mu käekirja, pakuti seda ametit mulle. Võtsin koha vastu. Ülemsekretärideks olid järjestikku Piirkivi, Liini Koel ja Boris Taimla. Viimane abiellus hiljem endast 18 aastat vanema Liiniga. Töötasin seal 1944. aasta sügiseni. Sakslased hakkasid jälle mehi mobiliseerima. Et paadid hoolega Rootsi poole libisesid, oli ka minul mõte see sõit ette võtta. Ilmad olid mu plaanidele vastu ja sõit jäi ära. Mu naabrimees Suurhans siiski läks, võrgud kaasas, imiteerides kalale minekut. Sakslane võis ju merel kontrollida. Oma pisikese purjealusega jõudis ta Gotlandi saarele. Räägitakse, et ta andnud selle paadi Rootsi meremuuseumile.
Niisiis sakslane mobiliseeris, aga mina ei tahtnud oma vendade vastu sõdima minna. Olid ju mu kõige vanem ja kõige noorem vend Vene poolel ning Eesti korpusega Venemaalt tagasi tulemas. Läksin peitu. Ootamatu haarangu ajal saadi mind kätte 20.04.44., kuid mul õnnestus siiski pageda. Mulle hakati vintpüssist järele tulistama. Kuulid vingusid õige lähedal. Hakkasin roomama. Jõudsin tee äärde, seal sattusin peale Saksa piirivalveülema abile ja omakandimehele Prits Eistile. Tundsime teineteist. Prits käratas mul käed üles ja laskmine lakkas. Ilmusid 2 piirivalvurit ratsahobustel, mind piirati sisse ja viidi komandantuuri. Õhtul pakuti kartuliputru, millest keeldusin. Olin öö nende valve all, hommikul läks lauakoorma otsas sõit Kuressaare poole. Olin kinni sidumata, saatjaks relvastatud sakslane. Põgenemist ma ei üritanud, sest mine tea, mis sellest välja oleks tulnud. Kuressaares suleti mind nädalaks Uus tn. 22 keldrisse. Seejärel toimetati mind Tallinna Kawe keldrisse, kus naised ja mehed olid segamini. Kohtasin seal ka tuttavaid inimesi. Kawe keldrist viidi meid grupi inimestega rivikorras konvoi saatel läbi linna Patareisse. Vangide hulgas oli niisuguseid mehi, kes sülitasid vastutulevatele sakslastele lausa näkku. Patareis oli vange 700-800 inimest, kes kõik ühel päeval üles rivistati. Räägiti, et on minek Paldiskisse ja sealt Saksamaale. Kolonnil oli raske liikuda, sest paljudel olid jalad haiged. Mitmed ei suutnud enam käia. Nad jäid maha koos valvuriga. Keilas saime 5 minutit puhata, siis jälle vile ja minek Klooga suunas. Meid aeti Klooga surmalaagrisse, aga sakslasi seal enam ei olnud ja ka meid konvoeerinud sakslased kadusid kuhugi. Olime jäänud täiesti omapead. Panime kohe kamba kokku meestest, kellele sobis minek Virtsu. Meid sai 8 meest. Ärevusest öösel magada ei saanud. Hommikul võtsime laost vintpüsse ja magamiseks õhukesi tekke, mida võis ka leiva vastu vahetada. Lahkusime Kloogalt varahommikul. Läksime mööda kõrvalisi teid - päeval liikusime, öösel puhkasime. Jõudnud Virtsu lähistele, avastasime sadama piirkonnas palju sakslasi. See meile ei sobinud, polnud ju kellelgi meist mingit dokumenti. Läksime tükk maad Virtsust paremale poole. Jõudsime ühte rannakülla ja jäime sinna ülesõidu võimalusi uurima. Kohalikelt meestelt kuulsime, et Saaremaa poole sõitmiseks neil paate ei ole, peaaegu kõigi alustega oli mindud Rootsi. Leidsime aga väikese kummuli paadi, mille kohta öeldi, et see ei pea vett. Meie aga triivisime selle paadi siiski enam-vähem vettpidavaks ja sõudsime Muhu suunas. Nüüd oli meid 6 meest, 2 olid juba varem grupist lahkunud.
Keset väina läks meie eest mööda vasakule Riia lahe suunas 3 suurt aurikut, kuid meist nad välja ei teinud. Muhu kalda lähedale jõudnud, nägime sakslasi kaldal siia-sinna jooksmas ja tuletorni Riia lahe poole pikali vajumas. Oli selge, et sakslased taganesid. Heitsime kaasasolnud püssid merre ja sõudsime kaldale. Läksime sakslaste juurde lahingus segilöödud väeosa meestena. Küsiti: “Kus teie väeosa on?” Vastasime: “Ei tea”. Meid viidi sakslaste väeossa, anti süüa ja järgmisel päeval toimetati veoautoga Kuressaarde. Oli õhtune aeg, seisime postkontori ees, autolt maha meid ei lubatud. Saime siiski rääkida mööduvate inimestega. Ütlesime, et meid viiakse Roomassaarde ja saatsime tervitusi omastele. Siis ronisid sakslased kabiini, auto hakkas liikuma. Vana-Roomassaare tänaval otsustasime sõber Villi Valgega autolt maha hüpata. Selleks oli ka viimane aeg. Hüppasin tagaluugi kaudu maha ja jooksin ühe maja hoovi. Auto sõitis edasi, olin pääsenud. Rõõm oli suur. Äkki nägin hoovis meest, kes oli õhtul hilja õue pissile tulnud. Ta toimetas oma asja ja vaatas kuud. Siis nägi ta mind ja küsis, miks ma nii hirmul olen. Rääkisin oma loo ära. “Väga kena,” ütles ta, “ma toon hapupiima sulle juua. Saan veel aidata ühte inimest päästa”. Sain temalt tumesinise pluusi ja dressipüksid. Saksa sõjaväemunder jäi tema poole. Ta saatis mind Uuele tänavale, kus ühes hoovimajas elas mu õde. Ta rääkis, et sealsamas Uue tänava ääres on üks maja sakslasi täis. Seega liikumine seal oli väga ohtlik. Sõber Villi oli oma teed läinud…
Sõjamürin muudkui lähenes. Mõtlesin, et paneks õe riided selga ja katsuks Sõrve minna, aga jäin kahtlema, kas sakslane ikka nii loll on, et meesterahvast ära ei tunne. Habe ju annab ära. See mõte jäi teoks tegemata. Tuli end peita õe diivani all.
Sakslased lasksid juba linnast jalga. Me õega olime keldris. Sõjatrall läks linnast üsna kiiresti üle. Läksin Eesti korpuse meestelt küsima, kas nad on minu vendi näinud. Saingi oma koduküla mehega kokku. Ta rääkis, et vanem vend on mandrilt väeosale järele tulemas, noorem vend aga langenud Velikije Luki lahingute viimasel päeval. Tema hoiatas ka miinide eest Sõrves. Ta soovitas püksikorrale metsa mitte minna, vaid asi ära ajada otse tee peal. Sõrve ma kohe ei läinud, seal käisid lahingud. Sain tööle vabatahtlikus tuletõrjestaabis Lossi tänavas. Tuletõrje ülem oli Oskar Väärt. Tema oma meestega pidi tuletõrjeasjad maakonnas jälle korda seadma.
Tuletõrjes oli aga kehv palk ja läksin inspektori ametikohale majavalitsuses. Dokumente mul aga ei olnud. Tuli trükkida mingi paber, kus kirjas täielik nimi ja sünniaeg. Varsti aga tuli mul, nagu ka paljudel teistel meestel, astuda uue võimu julgeolekumeeste ette. “Kus olid Saksa ajal tööl?…. Millal võtsid endale uue nime?… Sa valetad! Kohe tuleb inimene, kes sind tunneb….” Ja nõnda edasi. Toodigi mees, kes teadis mu õiget nime. Tema nime teadsin minagi – Rüütel. Ikkagi võeti minult see passi asendanud paber ära ja mind pisteti Uus tn. 20 alla keldrisse valve alla. Ülekuulajad ja valvurid olid Vene sõjaväevormis.
Järgmisel päeval läks lahti pikem sõit – algul Tallinna Patareisse, sealt Leningradi vanglasse. Seal olime just Jõulude ajal. Tegime koos teiste vangidega jõulupuu. Sealt läks sõit edasi Kiievi vangla süngetesse maa-alustesse kongidesse. Kõigil rongist mahavõetuil vaadati enne vanglakongidesse paigutamist taguots läbi, et pärakus ei oleks otsapidi peidus mõnd viilitükki. Paari päeva pärast läks sõit edasi Vorkutasse, teadmatusse tundrasse, kuhu oli meie jaoks ettevalmistatud elu- ja töökohad. Alguses tundus see neetud paik nii sünge ja vastik lagendik – ääretu lumeväli kuni silmapiirini ühegi elusa looduse tundemärgita. Juulikuu saabudes saime aru, et lume alt välja sulanud põlvekõrgused põõsad on kaselehtedega ja tundra võib olla ka roheline ning silma rõõmustada.
Esimesest tööpäevast peale viidi meid töötsooni konvoi ja koerte saatel läbi tundra. Hommikusel rivistusel enne liikuma hakkamist öeldi: ”Šag vlevo ili šag vpravo – budem streljat”. Asi pidi sellega kõigil selge olema. Sammu siia ega sinna kõrvale ei tohtinud astuda, kohe ähvardati tulistada.....


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Nov, 2007 20:32 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Jaan, 2006 21:48
Postitusi: 294
Nendes mälestustes oleks pidanud olema juttu ka sakslaste poolt hukatutest. Vaevalt, et need puuriidad nii pisikesed olid.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Nov, 2007 21:13 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 594
Q kirjutas:
Nendes mälestustes oleks pidanud olema juttu ka sakslaste poolt hukatutest. Vaevalt, et need puuriidad nii pisikesed olid.

Oleks pidanud!!
Oleks pidanud selle pärast, et me tänapäeval Kloogat ainult nende puuriitadega seostamegi.
Kurioosum on aga see, et neid kuulsaid puuriitu ei osanud keegi sel ajal tähele panna ja mälusse salvestada. Rohkem oldi tegevuses enese elusana hoidmisega ja kui kedagi oleks juhatanud, et seal kusagil asuvad tulevikus väga kuulsaks saavad puuriidad, siis kindlasti oleks olnud võimalik need sealt ka leida ja mälusse salvestada.
Kuid siiski arvan, et ajahetkel kus surma oli niigi kõikjal ümberringi ülikülluses, ei oleks need puuriidad ka möödujale mingiks eriliseks šokeerivaks vaatamisväärsuseks kujunenud. Pigem üritati tol ajal taolisi vaatemänge vältida.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Klooga pildist
PostitusPostitatud: 06 Apr, 2008 21:56 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 05 Dets, 2007 13:22
Postitusi: 2
Asukoht: Harju Saue
Antud fotol paistavad mingid taluhooned. Eestiaegsete kaartide järgi aga Sooda järve ääres ei olnud hooneid. Kus siis ikkagi on antud pilt tehtud?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Apr, 2008 18:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 19 Nov, 2007 14:38
Postitusi: 514
Asukoht: Eesti
Ühe seal valves olnud härraga rääkisin eelmisel aastal. Tõsi, teda viimastel päevadel Kloogal enam ei olnud. Tema kinnitas, et tegemist oli puhtakujulise töölaagriga, mitte mingi surmalaagriga ning, et tingimused olid suhteliselt viisakad. Vangid tegid valvuritele toidu eest haltuurat, õmblesid/parandasid riideid jne. Temal endal ripub muuseas seinal portree, mille üks vang temast maalis. Toiduga oli muidugi kitsas käes, kuid nii oli igalpool, oli ju sõjaaeg.

Mis puutub fotosse, siis on seal üks söestunud ront täiesti tervete inimeste vahel. Kuidas inimestel, kui nad kõik olid naftaga üle kallatud ja põlema süüdatud, pole vähimatki põlemisjälge. Kas virnad laoti ümber? Miks ja kelle poolt? Või polnudki algul üldse mingeid virnu olemas ja need tehti hiljem?

Kuskilt on jäänud kõrvu väide, et ajakirjanikud ja manukad lasti laagrisse alles mitmeid päevi hiljem, kui Punaarmee sinna jõudis? Miks?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Apr, 2008 21:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Mai, 2007 14:17
Postitusi: 2945
Need virnad vist ikkagi olid ja juutidega halvasti käituti. Korralikult neid kütteainega üle ei valatud ja ei olnud korralikult põlenud, üks riit oli vist täiesti põlemata. Olid kaugemal metsas kui õieti mäletan ja ei jäänud igaühele tee peale ette. Ellujäänuid oli ka ja need andsid tunnistusi. Et juudid asju suureks puhuda armastavad, ei tähenda, et üldse midagi olnud ei ole. Suhteliselt väike episood muude seas - laagri likvideerimine taganemisel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 49 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
cron
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt