www.militaar.net

Tõesti on kohutav see ,et on leiutatud tuumapomm. Kuigi see pommi kuju on lahe vaatada aga see ,et sellega suri tohutult süütuid inimesi on kohutav.Tegelikult oleks saanud sõda lõpetada sellega et lihtsalt tuua paar armeed Jaapani ranniku juurde ja siis alles ähvardanud. Siis oleks 50% olnud võimalus ,et Jaapan oleks alistunud. Need radiatsiooni tõvega kaasa tulevad õudused on lihtsalt kahutavad! Vell selle peale olen lugenud kommentaare selle kohta ,et Ameeriklased tahavad tänada jumalat pommi pärast on vägagi isekas ja isegi kuratlik. Kuigi ise arvavad ,et see on kõik õigustatud. Midagi pole õigustatud mis seonduvad massitapmisega. See oli juu massitapmine ja veel pahvatab mind see ,et tuumapomme kasutatakse diplomaatiliste ja militaristlikutele eesmärkidele.


Mida te ise arvate? Kas te nõustute minu arvamusega? Kui ei siis selgitage palun. Kuigi see foorum on rohkem euroopa teemaline jutt aga Palun vastake

Kas jaapanlased oleks ilma pommideta alistunud?
Kindlasti, aga ilmselt alles pärast kohutavat veresauna kodusaarte kaitsel. Ameeriklastel oli rünnaku planeerimisel Iwo Jima ja Okinawa vallutamise kogemus silme ees - neil saartel võitlesid jaapanlased sõna otseses mõttes viimase hingetõmbeni. Kardeti, et Jaapani kodusaarte vallutamisel hukkub vähemalt pool miljonit sõdurit, rääkimata miljonitest jaapanlastest ja sõda jääb venima. Mis teha - tuumašokk vist tõesti aitas sõja kiiremini lõpetada.

Radiatsiooni tegelikust toimest, eriti just pikas perspektiivis oli tol ajal suhteliselt udune ettekujutus. Muuseas tegid ameeriklased 1950-te alul seeria tuumakatsetusi, milles armeeüksused saadeti vahetult pärast plahvatust epitsentrisse (operatsioon Buster-Jangle)


Tuletaks siinkohal meelde üht minu silmis negatiivseimat tegelast sõjaajaloost - Curtis LeMay'd, tollel ajal jänkide strateegiliste õhujõudude pealikku Vaiksel ookeanil. Selle tegelase sõjakus ja halastamatus mängisid kindlasti väga suurt rolli. Ingiisi oskajatele Vikipeedia link - http://en.wikipedia.org/wiki/Curtis_LeMay

C LeMay, mis tas negatiivset. Juhtis õhujõude ja töötas välja uusi pommitajate kasutamise taktikaid. Mille poolest hullem , kui nn bomber Harris või Zhukov? Ega temast üksi sõltunud kõik otsused.

Luuraja kirjutas:Kas jaapanlased oleks ilma pommideta alistunud?
Kindlasti, aga ilmselt alles pärast kohutavat veresauna kodusaarte kaitsel. Ameeriklastel oli rünnaku planeerimisel Iwo Jima ja Okinawa vallutamise kogemus silme ees - neil saartel võitlesid jaapanlased sõna otseses mõttes viimase hingetõmbeni. Kardeti, et Jaapani kodusaarte vallutamisel hukkub vähemalt pool miljonit sõdurit, rääkimata miljonitest jaapanlastest ja sõda jääb venima. Mis teha - tuumašokk vist tõesti aitas sõja kiiremini lõpetada.

Radiatsiooni tegelikust toimest, eriti just pikas perspektiivis oli tol ajal suhteliselt udune ettekujutus. Muuseas tegid ameeriklased 1950-te alul seeria tuumakatsetusi, milles armeeüksused saadeti vahetult pärast plahvatust epitsentrisse (operatsioon Buster-Jangle)


Tuletaks siinkohal meelde üht minu silmis negatiivseimat tegelast sõjaajaloost - Curtis LeMay'd, tollel ajal jänkide strateegiliste õhujõudude pealikku Vaiksel ookeanil. Selle tegelase sõjakus ja halastamatus mängisid kindlasti väga suurt rolli. Ingiisi oskajatele Vikipeedia link - http://en.wikipedia.org/wiki/Curtis_LeMay

saa vist ei ole näinud videoklippe inimestest kes sai surmava radiatsiooni doosi

No sulle just ju kirjutati, et "Radiatsiooni tegelikust toimest, eriti just pikas perspektiivis oli tol ajal suhteliselt udune ettekujutus.". Millest ettekujutust pole, seda ei osata ju karta.

ma arvan, et kui ka oleks teatud pikemaajalistest tagajärgedest (ja vabandage väga aga aatomiteema polnud tolleks ajaks enam eriti lapsekingades- juba mitukümmend aastat oli seda uuritud ja persetäis teadlasi teise ilma läinud - vaid loll ei teadnud, mis sellega kaasneb), oli tuumapommi peamine eesmärk ikkagi jõudemonstratsioon ja seda sugugi mitte ainult jaapanile vaid ka teistele. eeskätt ikkagi nõukogude liidule, kellega juba selleks ajaks suhted (euroopas) kahtlaseks olid kiskunud.

Luuraja kirjutas:Kas jaapanlased oleks ilma pommideta alistunud?
Kindlasti, aga ilmselt alles pärast kohutavat veresauna kodusaarte kaitsel. Ameeriklastel oli rünnaku planeerimisel Iwo Jima ja Okinawa vallutamise kogemus silme ees - neil saartel võitlesid jaapanlased sõna otseses mõttes viimase hingetõmbeni. Kardeti, et Jaapani kodusaarte vallutamisel hukkub vähemalt pool miljonit sõdurit, rääkimata miljonitest jaapanlastest ja sõda jääb venima. Mis teha - tuumašokk vist tõesti aitas sõja kiiremini lõpetada.

Radiatsiooni tegelikust toimest, eriti just pikas perspektiivis oli tol ajal suhteliselt udune ettekujutus. Muuseas tegid ameeriklased 1950-te alul seeria tuumakatsetusi, milles armeeüksused saadeti vahetult pärast plahvatust epitsentrisse (operatsioon Buster-Jangle)


Tuletaks siinkohal meelde üht minu silmis negatiivseimat tegelast sõjaajaloost - Curtis LeMay'd, tollel ajal jänkide strateegiliste õhujõudude pealikku Vaiksel ookeanil. Selle tegelase sõjakus ja halastamatus mängisid kindlasti väga suurt rolli. Ingiisi oskajatele Vikipeedia link - http://en.wikipedia.org/wiki/Curtis_LeMay

ja veel see on lihtsalt võimatu sinna minnes ellu jääda. See ala on juba piisavalt kiiritunud et tappa inimene.Inimene ei saa muidugi aru veel kui ta saab väikese doosi siis ta ka sureb ära. See mida sina räägid on praktiliselt võimatu. Uuri natuke tuumapommide kohta ja siis räägi

Pole praegu aega pikemalt jahvatada.
Selle asemel panen lingi mõnedele huvitavatele filmilõikudele jänkide tuumakatsetuste ajaloost:
http://www.youtube.com/watch?v=IMqnJYcwjQ8
http://www.youtube.com/watch?v=d3jgOpjni-E
http://www.youtube.com/watch?v=oD448WuT_lc

Luuraja väidetes kumab vastu "kinderstube" puudulikus.
"...kui ta saab väikese doosi siis ta ka sureb ära..."
"... Uurisin natuke tuumapommide kohta...(ja nüüd räägin)"-ja ennäe imet-tuli välja,et kui saab väikese doosi,siis ei suregi ära-imelugu.Ilmselt ei ole kirjaoskamatuse likvideerimise kursustel viisakust õpetatud.Või on mõni vend sel ajal lihtsalt viilinud.Aga suurest-väiksest doosist-herr võiks uurida,kui suur on pidev radiatsioonitase,milles ta viibib,ja kuidas on meieni jõudnud veel siiani elus olevate tuumakatsetustes vahetult osalenute memuaarid,kui nad oleksid pidanud kohe peale väikese doosi saamist ära surema.Spetsialist,my...!

Oh krt,nüüd läks valele aadressile,tuhat vabandust Luuraja ees,tegelik manitsus oli ikka Joonapile mõeldud.Vabandused veelkord.

Tuletaks siin meelde - just tollal mõeldi USA-s välja ja arvestati sellist asja nagu operatsiooniteooria. Nende arvestajate järgi 1945 oleks Jaapani emasaartele sissetung USA-le maksma läinud ca 0,5 miljonit KIA. Samas juba teadaolnud Okinawa lahingutega kusagil paarkümmend tuhat KIA sisuliselt murdis eesliiniüksuste võitlusvõime. Järelikult - suur pomm oli vajalik ameeriklastele sõja võitmiseks. Teisalt - suur pomm oli vajalik ka jaapanlastele inimeseks saamiseks.

Viasat History jooksutab aeg-ajalt dokfilmide sarja "Põrgu Vaiksel Ookeanil". Soovitan vaadata, annab hea pildi toimunust tavaliste inimeste - sõdurite, sõjavangide, tsiviilide mälestuste läbi. Teiste hulgas räägib ka "Enola Gay" komandör Paul Tibbets (http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Tibbets)

Siinsamas foorumis on tuumasõja ja tuumarelva üle pikemalt arutletud järgnevas teemas http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6331

starkatter kirjutas:http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=10814587

Artikkel on jama ruudus. Üks järjekordne vandenõuteooria...

Jänkid olid tõsimeelselt hädas, kuda kuradi moodi lõpetada sõda nii, et see ei lõpeks jaapanlaste üksmeelse Banzai rünnakuga. Jaapani tolleaegset ühiskonda ja absoluutset pühendumust keisrile on väga raske mõista.

Aga Hirohito võttis alanduse ette. Vähemalt üks aus inimene valedest kubiseval sajandil.

Japsidele oleks ju täiesti piisanud kusagil Nevada kõrbes vaikselt üks väike demonstratioon ära teha.Aga tarvis oli lihtsalt kogu maailmale pommi demonstreerida.
Aga seoses kiiritusega tuleb meelde mingi dok.film,kus venkud oma tuumaallveelaeva reaktorit seestpoolt keevitasid.Pärast näitas ka ühte tüüpi,kes sellise "mõnusa"asja üle elas ja ellu jäi.