www.militaar.net

Järgmisel hommikul asusime teele Käreveresse, sest Vildma oli saanud kuulda, et Käreveres oli saksa kõige rohkem ja kõige kõrgemate aumärkidega dekoreeritud oberst Rudel oma stukadega pomme külvates peksnud puruks Emajõest üle tulnud vene tankiüksuse, mis sundis venelasi tagasi tõmbuma Emajõe taha.
Jõudnud Kärevere silla rajooni, selgus, et Rudel oli teinud tõesti aukartustäratava hävitustöö - venelaste käsutuses olnud inglise Valentine ja Mathilde tüüpi kergeid tanke oli terve Emajõe äärne väli täis. Kui oleksin olnud vanarauakaupmees, siis oleksin tundnud lausa rõõmu, nähes neid pommide otsetabamuse või pommikildudest purustatud tankide vrakke.
Praktiliste kogemustega tankistina aga oli pilt mulle masendav. Mul polnud ju vahendeid nende purustatud tankide Tallinna vedamiseks, kus Vildma kavade kohaselt Saku õllevabriku hoonetes pidi tulema ltn. Jüri Randla poolt organiseeritud remontdepoo. Kui ka oleks saanud neid purustatud tanke Sakku vedada, siis ikkagi puudusid meil tagavaraosad purustatud ja rikkiläinud osade asendamiseks. Vildma, nähes neid tanke, sattus vasikavaimustusse ja käskis mul need tema poolt kohe Tallinnast väljanõutud meestega kokku vedada. Kuhu vedada ja millega vedu teostada, selle kohta "kõrge ülemus" ei andnud nõu.
Venelaste poolt paanilisel põgenemisel mahajäetud lahinguväljal ringi jalutades leidsin asju, mis mulle oli üllatuseks. Leidsin tühje konserveeritud sealiha purke, millel olid ingliskeelsed pealkirjad ja märge "Made in USA". Järelikult nüüd vene sõdur, taskutäie kaerte asemel sai toiduks ameeriklaste poolt abistamiskorras antud sealiha. Teiseks üllatuseks oli see, et nägin esmakordselt vene uusi kuldseid õlakuid, mis lahinguväljale maha olid jäetud.
Revolutsiooni ajal olid ohvitseride kuldsed pagunid "revoluutsiategijate" poolt üheks põlatumaks vormirõivastuse osaks ja need kisti maha ohvitseride kuubedelt ja palitutelt või siis löödi need naeltega elavate inimeste õlgade lihasse kinni. Nägin lapsena ise, kuidas ühel maapolitseinikul urjaadnikul olid tema pagunid kinnitatud naeltega õlgale enne mahalaskmisele viimist. (Minu vanaonu poeg Hans Mölder oli üks neist kolmekümnest, kes hukati Valgas Luke surnuaia taga 31. jaanuaril 1919. a. Valga vabastamine toimus päev hiljem.)
Järgmisel hommikul olidki kohal mu vanad teenistuskaaslased, allohvitserid Auto Tanki Rügemendist. Need mehed olid tankide remondi alal meistrid, sest kogu omariikluse aja jooksul olid nad hoidnud ajast ja arust läinud, kuid veel kasutamisel olevad Renault tankid eeskujulikus sõidukorras. Ka nende arvates polnud purustatud tankidele elu sisseajamine ainult kruvikeeraja abil mõeldav, sest meil muid vajalikke tööriistu polnud.
Leidsime siiski ühe tanki Emajõe äärest luhast, mis näis olevat enamvähem korras. Tankijuht oli ilmseit paanikas olles kihutanud Rudeli pommide eest pääsemiseks jõeäärsesse luhta ja sinna kinni jäänud. Tankiga pehmes luhas edasipääsu otsides, oli ta käigukasti vigastanud. Venelaste tule all parandasime käigukasti ära niipalju, et saime teist käiku kasutades teele. See oli vanade tankimeeste oskuste demonstratsioon, sest nad olid teinud liikumiskõlbulikuks ühe neile senitundmatu masina ja seda tankis leitud mõne tööriistaga.
Teel liikus tank surnuvankrile omase kiirusega ja meie, oma „kurba saatust leinavad“ mehed, marssisime leinarongis tigusammul liikuva tanki taga. Kirusime Vildmat, kes oma millegagi õigustamata plaani raames oli meid pannud mundritesse väga ohtlikul ajal.
Öökorterisse jäime ühte tallu, kus magamisaseme saime ühe suure küüni lakka. Enne meid olid seal venelased maganud ja neilt pärisime täid, mis vaenuliste poolte omavahelises võitiuses jäid erapooletuiks ja sobitasid sõprust iga mehega, kes pakkus neile söögivõimalust. Meie ise aga olime poolnäljas, sest meil puudus toitiustamiseks üksus ja sellest Tallinnast kohaletulnud meestel kaasasolevast toidumoonast ei jätkunud kõigile korralikuks kõhutäieks.
Tanki, kui meie unistusliku üksuse alusvara, peitsime põhuhunnikusse, et sakslased seda meilt ära ei näppaks.

Arensburger kirjutas:Panen siia üles teema illustreerimiseks lõigu raamatust "Eesti Vabadusvõitlejad Teises Maailmasõjas" lk 554-555, kus endine Eesti Auto-Tankirügemendi ohvitser Herman Mölder jutustab kapten Karl Vildma üritusest luua Eesti 20. Diviisi juurde trofeetankide üksust.
Paistab, et Mölderi ja Vildma suhted on II Maailmasõja päevil sassi läinud ja nähtavasti isiklikest vastuoludest tingituna annab ta asjast väga sarkastilise ülevaate. Kuid fakt jääb faktiks, midagi üritati teha ja mõned inglise päritolu tankid sealt Käreverest ka ära toodi.

Järgmisel hommikul asusime teele Käreveresse, sest Vildma oli saanud kuulda, et Käreveres oli saksa kõige rohkem ja kõige kõrgemate aumärkidega dekoreeritud oberst Rudel oma stukadega pomme külvates peksnud puruks Emajõest üle tulnud vene tankiüksuse, mis sundis venelasi tagasi tõmbuma Emajõe taha.
Jõudnud Kärevere silla rajooni, selgus, et Rudel oli teinud tõesti aukartustäratava hävitustöö - venelaste käsutuses olnud inglise Valentine ja Mathilde tüüpi kergeid tanke oli terve Emajõe äärne väli täis. Kui oleksin olnud vanarauakaupmees, siis oleksin tundnud lausa rõõmu, nähes neid pommide otsetabamuse või pommikildudest purustatud tankide vrakke.
Praktiliste kogemustega tankistina aga oli pilt mulle masendav. Mul polnud ju vahendeid nende purustatud tankide Tallinna vedamiseks, kus Vildma kavade kohaselt Saku õllevabriku hoonetes pidi tulema ltn. Jüri Randla poolt organiseeritud remontdepoo. Kui ka oleks saanud neid purustatud tanke Sakku vedada, siis ikkagi puudusid meil tagavaraosad purustatud ja rikkiläinud osade asendamiseks. Vildma, nähes neid tanke, sattus vasikavaimustusse ja käskis mul need tema poolt kohe Tallinnast väljanõutud meestega kokku vedada. Kuhu vedada ja millega vedu teostada, selle kohta "kõrge ülemus" ei andnud nõu.
Venelaste poolt paanilisel põgenemisel mahajäetud lahinguväljal ringi jalutades leidsin asju, mis mulle oli üllatuseks. Leidsin tühje konserveeritud sealiha purke, millel olid ingliskeelsed pealkirjad ja märge "Made in USA". Järelikult nüüd vene sõdur, taskutäie kaerte asemel sai toiduks ameeriklaste poolt abistamiskorras antud sealiha. Teiseks üllatuseks oli see, et nägin esmakordselt vene uusi kuldseid õlakuid, mis lahinguväljale maha olid jäetud.
Revolutsiooni ajal olid ohvitseride kuldsed pagunid "revoluutsiategijate" poolt üheks põlatumaks vormirõivastuse osaks ja need kisti maha ohvitseride kuubedelt ja palitutelt või siis löödi need naeltega elavate inimeste õlgade lihasse kinni. Nägin lapsena ise, kuidas ühel maapolitseinikul urjaadnikul olid tema pagunid kinnitatud naeltega õlgale enne mahalaskmisele viimist. (Minu vanaonu poeg Hans Mölder oli üks neist kolmekümnest, kes hukati Valgas Luke surnuaia taga 31. jaanuaril 1919. a. Valga vabastamine toimus päev hiljem.)
Järgmisel hommikul olidki kohal mu vanad teenistuskaaslased, allohvitserid Auto Tanki Rügemendist. Need mehed olid tankide remondi alal meistrid, sest kogu omariikluse aja jooksul olid nad hoidnud ajast ja arust läinud, kuid veel kasutamisel olevad Renault tankid eeskujulikus sõidukorras. Ka nende arvates polnud purustatud tankidele elu sisseajamine ainult kruvikeeraja abil mõeldav, sest meil muid vajalikke tööriistu polnud.
Leidsime siiski ühe tanki Emajõe äärest luhast, mis näis olevat enamvähem korras. Tankijuht oli ilmseit paanikas olles kihutanud Rudeli pommide eest pääsemiseks jõeäärsesse luhta ja sinna kinni jäänud. Tankiga pehmes luhas edasipääsu otsides, oli ta käigukasti vigastanud. Venelaste tule all parandasime käigukasti ära niipalju, et saime teist käiku kasutades teele. See oli vanade tankimeeste oskuste demonstratsioon, sest nad olid teinud liikumiskõlbulikuks ühe neile senitundmatu masina ja seda tankis leitud mõne tööriistaga.
Teel liikus tank surnuvankrile omase kiirusega ja meie, oma „kurba saatust leinavad“ mehed, marssisime leinarongis tigusammul liikuva tanki taga. Kirusime Vildmat, kes oma millegagi õigustamata plaani raames oli meid pannud mundritesse väga ohtlikul ajal.
Öökorterisse jäime ühte tallu, kus magamisaseme saime ühe suure küüni lakka. Enne meid olid seal venelased maganud ja neilt pärisime täid, mis vaenuliste poolte omavahelises võitiuses jäid erapooletuiks ja sobitasid sõprust iga mehega, kes pakkus neile söögivõimalust. Meie ise aga olime poolnäljas, sest meil puudus toitiustamiseks üksus ja sellest Tallinnast kohaletulnud meestel kaasasolevast toidumoonast ei jätkunud kõigile korralikuks kõhutäieks.
Tanki, kui meie unistusliku üksuse alusvara, peitsime põhuhunnikusse, et sakslased seda meilt ära ei näppaks.