Meediku eriala ja militaarmeditsiin

[Leo]

Palun vabandust, ma edaspidi püüan lihtlausetega kirjutada, et oleks lihtsam jälgida. Kiirabipraktika annab enesekindluse kiirabi kolmanda numbrina tiksuda. See on kõik. SKJ on 90% üles ehitatud riittävän hyvä-põhimõttel. See tähendab, et enamik asju on piisavalt head. Aega, raha ja inimesi lihtsalt ei ole selle nirvaanast puudu olema 10% saavutamiseks ning ei ole vaja ka. Enamik reserve on terved ja noored mehed ja naised. Üks põhjus, miks üksikvõitleja EA-kursus on 2-3, jao meedikul 5 ja RPl 20 tööpäeva, ongi see, et häda korral suudetakse süsteem käima panna ja käimas hoida, kus medõde koolitab RP - RP koolitab JM ja JM koolitab reamehi. Harjutatakse inimeste peal seda, mida inimese peal saab harjutada. Looma peal harjutatakse seda, mida inimese peal ei saa harjutada. Pärast lähevad loomad söögiks või väetiseks. Inimesed elavad edasi targemana. Lõuna-Eestis tehakse KL meedikutele baas- ja täiendõpet. Leitud on inimesed ja rahad. MKR arstid teavad, mida ja kuidas on vaja teha. Jamaga ei tegeleta, selleks ei ole aega, raha ega inimesi.

[SuurPaksValevorst]

Ei ole mina küll ühtegi korda näinud, et para praktikant lükataks kõrvale samal ajal kui teised tegutsevad, ikka lastakse neil endil teha. Kl toimub tõesti täiendõpe, mina rääkisin KV paradest. LSEK kestab minu teada siiski 4 nädalat, RPEK 10 nädalat.

Edit: Või rääkisid sa soome kursuste pikkustest?

[talas]

Akf Leo kirjutas pika jutu, millest teine lõik oli selge kogu medvõkis treenivale koosseisule juba 10 aastat tagasi selge, ei usu, et seda vahepeal unustatud on. Ei mõista, mis selle jutu iva seoses kiirabipraktikatega on. Lisaks mu meelest on seda sama ka antud teemas korduvalt mitme nurga alt arutatud. Ja muide, kuna talase pädevus on siin ümbernurga kahtluse alla seatud, siis lisaks kümneaasta tagusele kogemusele on talast vahepeal täiendkoolitatud, näiteks krikotüreotoomia ja pingelise õhkrinnaga tegelemise valdkonnas.

Aga nagu ma aru saan, kuna sõjameditsiin on rahuaja meditsiinist mõnevõrra erinev, pole rühmaparadel kiirabipraktikalt midagi õppida?

Selles arvamuses on mitu põhjendamatut eeldust. Esiteks, et kiirabipraktika ajal on rühmapara kasutu keha, kes kõrvalt vahib, mitte ei ole käed kallal tööl. Teine eeldus, et rühmaparameediku haridusele tuleb rohkem kasuks kodukülastamine kui kiirabipraktikal viibimine. Kolmas, tsiviilmeditsiinit pole rühmaparal midagi sõjaajaks justkui õppida.

Esiteks, rühmapara kaasatakse kiirabibrigaadi tegevusse. Tõsi, ilmselt natukene oleneb brigaadiülema usaldusest, mida tal teha lastakse ja mida mitte, aga omast kogemusest - pigem lastakse kui ei lasta.

Teiseks, igasugune praktika on parem kui mittepraktika. Sa võid muidugi kogemuste kuulamisest õppimist naeruvääristada palju tahad, ja ma olen päri, et käed küljes tegemisele see vastu ei saa, aga igasuguse õppimise alus on teooria ja teiste inimeste kogemus. Sinu sõnadekohast "tiksumist" ei olnud mitte kellelgi, mitte kordagi. Vestle mõne rühmaparaga, igalühel neist on mõni põnev lugu rääkida, usu mind.

Kolmandaks, jah, "seksikate" vigastustega ehk traumadega puutub kiirabibrigaadis kaasasõites küllaltki harva kokku. Mis teha, kuuli ja lõhkekehadest tingitud kehavigastusi ei juhtub Eestis päris-päris harva. Rühmaparad, nii õudselt kui see võiks tsiviilinimesele tunduda, pigem ei joppa sellised juhtumeid. Sinu argument, et kui midagi tõsist - lükatakse rühmapara kõrvale - on vale. Isegi minu lennust said kõik, kes sattusid elustamisjuhtumile, südamemassaaži ja ambutamist kaasa teha.

Võib-olla aitaks traumatoloogia osakonna praktika, et paradel sellekohaseid kogemusi rohkem koguneks, ja vanemparameedikud ja arstiabid vist mingit sihukest kogemust isegi saavad, probleem on vist rühmaparade rohkuses. Aga selles küsimuses ma võin eksida ka. Teine varinat jah, elusloomade peal protseduuride harjutamine.

Ka sedasama kanüüli ja lahuse teemat on selles samas teemas korduvalt lahatud

Arusaam, et kannatanu äkki tunni jooksul saab i/o, seega veenitee rajamisel mõtet pole, paneb kulmu kergitama. Ma usun, et seda võiks otsustada keegi traumadoktor, kas hemostaatilise šoki riski vähendab verevolüümeni tasakaalustamine pelgalt nacl lahusega, et see vaev küünlaid vääriks. Ma ei tea, kui otsustatakse ümber, andakse ka mulle teada ja siis käitun vastavalt. Ilmselt rühmapara koti sisu on saladus, aga seal on üle ühe nacl-i.

Nüüd, selleks, et panna kanüüli rahuldavalt, ei ole vaja 60x aastas seda harjutada. Ärgem nüüd seda meditsiinilist protseduuri ülemüstifitseerigem ka. Mina panin viimase kanüüli ajateenistuse ajal ja võin rahapeale kohe praegu täiskasvanud keskmisele inimesele kanüüli panna. Olgu, äärmisel juhul esimene võib minna nihu, aga teine juba mitte! Kuidas kiirabipraktika kaotamine tagaks 60x reserviaasta jooksul kanüülipaneku harjutamist, ma ei mõista.

[zephys]

Kogu poleemikat (kiirabi)praktika kohta lugedes tiksub kuklas mõte - miks me peame jalaväelase või misiganes "fancy" eriala puhul absoluutselt normaalseks ja iseenesest mõistetavaks väljaõppe etapiks lahinglaskmistel osalemist? See ju ka meeletu riigiraha põletamine - saaks hoida raha kokku nii toidu, transpordi kui ka moona pealt (seda enam, et meie polükas ju pole "päris" polükas )

Minu tagasihoidlikul ja absoluutselt diletantlikul arvamusel on ju mõlemad oma olemuselt väljaõppe tsükli tipphetk ja õpitu rakendamine (võimalikult) realistlikes tingimustes. Kahjuks jah, jalaväelased ei saa eluskehade peal oskusi praktiseerida.

Ja sekundeerides prakitka pooldajatele lihtsalt pean taaskord ära mainima austatud kaasfoorumlaste ekselentsi igas võimalikus (militaar)valdkonnas tasemel "ise pole teinud, aga olen kuulnud..."

[ruger]

Veidi missioonidel olnud kirurgi mälestustest
http://vilistlaselu.ut.ee/lauri-korgvee ... haigetega/

[hillart]

Lihtsalt repliigi korras. Ei suutnud taas oma nokki kinni hoida ja torkan taas korraks oma naba imetlevasse KV nn. militaarmeditsiini peenrasse oma pisukese umbrohuseemnekese.
Suht vana artikkel, kuid vähemalt meie jaoks peaks see endiselt aktuaalne olema. See on TEGELIK sõja- ja sõjaväemeditsiin, mitte kus iganes asuv kõrgtehnoloogiline HAIGLA (CB-s või mujal), nagu seda meil harjutud pidama on. (Tegelikult, kui hästi järele mõelda, siis arvatavasti ma seda linki kunagi juba jagasin, aga - taoliste asjade kordamine pole kunagi liiast.)

https://www.obozrevatel.com/health/dise ... 7-WYTFxr9c

Neile, kes prognoositavalt keeleoskuse pärast hädaldama hakkavad (kuigi potentsiaalse vastase keele tundmine, oskamisest rääkimata, peaks igal juhul meie oskuste-teadmiste nimistus päris kõrgel kohal olema.

Kirurg ATO-tsoonis: enne surma kutsuvad kõik sõdurid ema.
30.07.2014 09.40
Kirurg Aleksandr Zelenjuk ja tema paariline anestesioloog Jaroslav Levtšenko päästavad sõdurite elusid GAZ-66´s, mis on operatsioonitoaks ümber ehitatud, otse Slavjanski lähedasel välja. Nad kisuvad välja kuule ja kilde ning õmblevad külge käsi-jalgu.
”Me teenime 25. üksiku õhudessantbrigaadi meditsiinikompaniis. Meie auto-operatsioonitoas on ruumi kirurgile, anestesioloogile, kätepesukohale ja operatsioonilauale. See on meie töökoht ja meie kodu”, – räägib doktor reporterile.
Juba märtsis kutsuti teda, Dnepropetrovski gastroenteroloogia instituudi arsti, 10-päevasele kordusõppusele. „Nii ma jäingi. Läheb juba 5. kuu. Enne seda polnud ma kusagil teeninud, kuid olin 5 aastat õppinud med. Instituudi sõjalise kateedris. Peale „õppeväeosa” oleks mind suvalisel juhul mobiliseeritud ja nii ma läksingi ATO-sse ilma liigsete formaalsusteta vabatahtlikuna – sõjas on arstist rohkem kasu, kui kodus”, räägib Zelenjuk. Aneksandri sõnul pole üksikväeosade meditsiinikompaniid mitte ainukesed arstid idas: ATO tsoonis on 2 meditsiini-BTR (täidavad rohkem nagu sanitari ülesandeid), kiirabi ja vähesel arvul arste-vabatahtlikke välitööl.
„Kui ma tulin, öeldi meile, et ei kiivreid, kuuliveste ega relvi meile ei väljastata, kuna kehtib just-kui Genfi Konventsioon ja arste laskma ei hakata. Kuid see oli vale: meid tulistatakse esimesena. Lõppkokkuvõttes kogus raha minu kuulivesti ostuks minu abikaasa, püstol ja Kalašnikovi automaat väljastati. Ma ei osale lahingutegevuses, kuid mõnikord tuleb evakueerida haavatuid otse lahinguväljalt ja ka vastu tulistada, kui sinu pihta sihitud tuld antakse. Väljanägemiselt oleme nagu tavalised sõdurid. Ohutusest tulenevalt ma isegi plätserdasin kinni auto mõned punase risti tähistused. Mu naine on, muideks, kah arst. Ta on sünnitusabi arst-günekoloog ja ka minu „tagala” – jätkab Zelenjuk. Kirurgi sõnul toetab teda tema abikaasa teda tema otsuses töötada sõjas, kuid ta ise jäi Dnepropetrovskisse.
Imeline pääsemine.
Operatsioonilaual, mille taga Aleksandr kuulivestis töötab, on olnud kümneid sõdureid. „ Ükskord, - räägib kirurg, - toodi meile separatist. Ta oli umbes 60 aastat vana. Mehel oli reis läbi lastud. Mulle esialgu ei öeldud, et kes ta on, kuid hiljem sai kõik selgeks – otse opilaual mees ropendas, karjus, et varem või hiljem lüüakse meid kõiki maha. Kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu: mul oli patsient raske haavaga ja emotsioonid jätsin ma kõrvale.”
Zelenjuki sõnul tuli ATO ajal puutuda kokku erineva raskusastmega haavadega, Kuid oli üks sõdur, kelle pääsemist võis nimetada imeks, „Meile toodi seljatraumaga sõjaväelane (seljaaju vigastus – aut.), Tal oli tõsine verejooks ja vererõhk oli 40/0. See oli peaaegu-et kooma. Meil Jaroslaviga õnnestus talle abi anda ja kui me poleks seda saanud nii ruttu teha, oleks sõdur surnud. Noormees toimetat edasi Izjumi haiglasse. Ta jäi ellu, kuid jääb paralpseerituks”, - jutustab Aleksandr.
Tuli ette ka seda, et kirurgil tuli ise haavatuid lahingust välja tuua. „Meie poisid läksid kord luurele blokkposti eelsele alale ja sattusid seal terroristide varitsusele. Kui algas lahing sööstsime meie koos oma paarimehega otse kuulide alla haavatuid ära tooma. Ühe sõduri järele jooksime, kuid nagu välja tuli, oli ta juba surnud, „ – meenutab Aleksandr.
Asi on kuulis
Kirurg räägib, et tema opilaual on surnud 12 inimest: „Me vüitlesime neist igaühe elu eest, kuid surm sai võitu. Kui surrakse, siis naf faktiliselt räägivad ikka ühte ja sama: kutsuvad ema või oma lahingukamraade”. Kirurg kinnitab, et sageli sõltub lõikuse edukus sellest, et kas kirurg teab, missugusest relvast trauma on tekitatud. „Näiteks on 7,62mm kuuli vigastus on prognoositav – kust ta sisse läks, sinna ta ka kinni jäi. Ag, vaat, 5,45mm kaliiber on väga ohtlik: otsid seda ühest kohast, aga see osutub hoopis mujal olevaks”, - jagab meiega Zelenjuk oma teadmisi.
Tema sõnul leiab surm lahinguväljal sageli ka meedikuid. „Minu seltsimees Andrei Litvinenko oli laskur-sanitariks: ta osales lahingutegevuses, kuid kui keegi haavata sai, siis sööstis abi andma. Nii juhtus ka tolel päeval. Andrei nägi haavatud sõdurit, hakkas teda endale selga tõmbama, kuid seejärel lasti Andreid selga ja kuul läbis rindkeret südame kohal. Mõlemad said surma. Anderil oli nõukogude aegne kuulivest, nn. „kilpkonn”, mis oli õmmeldud taskutesse pandud kilbikestest. Kohas, kuhu tabas kuul, polnud aga kilbikese taskut üldse olemaski. Andreist jäid maha naine ja kaks last”, - jutustab Zelenjuk.
„Väljastati NSVL-aegseid steriilseid salfrätikuid”
Küsimusele ATO-tsooni probleemidest arstidega vastab Aleksandr Zelenjuk järgmist: „Esiteks, meditsiiniteenistuse halb koordinatsioon: meist möödusid BTR-id raskestihaavatutega ja nad isegi ei teadnud, et just siin on abi käepärast. Kui ma relvaga käes teele ette astusin, alles siis said nad meist teadlikus. Katstroofiliselt ei jätku ravimeid. Steriilsed salfätikud saavad otsa, kuid armee poolt antakse neid meile NSVL-aegsetest varudest. Mõningad instrumendid võtsin ma kodust kaasa. Isegi sterilisaatori tegime me ise: keedame instrumente ja säilitame neid formaliini aurudes”.

[SuurPaksValevorst]

Pean tunnistama, et ei saa väga aru, mis selles artiklis nii uut ja põhjapanevat on? See, et meditsiinitöötajaid lastakse? See, et vahenditest on sõja ajal puudu? See, et haavatuid saab olema palju?

[hillart]

Pean tunnistama, et ei saa väga aru, mis selles artiklis nii uut ja põhjapanevat on? See, et meditsiinitöötajaid lastakse? See, et vahenditest on sõja ajal puudu? See, et haavatuid saab olema palju?

Mn-jah ... Tõepoolest. Kui ikka aru ei saa, siis ... Ega siis polegi miskit teha. Tuleb vaid oodata ära REAALNE sõda ja küllap siis tuleb ka arusaamine. Kui tuleb.

[SuurPaksValevorst]

Küsin veel kord, mis selles artiklis nii uut ja põhjapanevat on? Sinu jutust jääb mulje nagu ootaks kõik, et sõja ajal käiakse 8-17 "tööl", haiglad on puutumatud, kõike on küllaga ja meedikuid kaitseb Genfi konventsioon. Me kõik teame, et nii ei saa olema ehk siis ma ei saa aru kelle või mille vastu see "umbrohuseeme" on suunatud. Kas sinu soov on öelda, et kogu Kaitseväe meditsiinisüsteem on omadega rabas?

[Leo]

Mul endal rohkem kogemust SKJ välimeditsiiniga, mis on kaugel täiuslikkusest, kuid võrreldes Eesti välimeditsiiniga on silma jäänud, et Eestis tegeldakse peamiselt ideaalilähedase olukorraga, SKJ mõtleb selle olukorra peale, kui sõnnik on ventilaatoris ja ainuke hea päev oli eile. Näide: Viimasel tormil kinnistati ka ajateenijatele teadmine, et häda korral tuleb medevaci kopter ja viib välihaiglasse, ma väidan et reaalselt need mõned üksikud transpordikopterid, mis saavad lennata (pigem ei lenda, sest vastase ÕT on liiga kõva), lennutavad eriüksuseid. Tavaüksused roomavad ikka mööda maad. Lisaks see konteineritesse pakitud välihaigla on küll tore ja ilus, kuid väga kallis, oluliselt lihtsam on varustus kus iganes katuse all lahti pakkida ja seal sidumispunkt või välihaigla püsti panna. Teiseks, kas on ka broneeritud üksused nende suhteliselt liikumatute välihaiglate kaitseks, pataljoni meditsiinirühm vajab kaitseks ja evakuatsiooniabiks vähemalt jalaväerühma, sest meedikud tegelevad kannatanutega, seal ei ole praktiliselt kedagi, kes lähikaitset teeks. Brigaadi välihaigla lähikaitse- ja abiüksus on kompanii.

Ukrainlaste näitel on siis ilmne, et Genfi konventsioonile sülitatakse ja meedikuid tulistatakse valimatult, seega punane rist tuleb ära peita ja kaitsevarustus selga ajada, lisaks võiks evakuatsioonimasin olla soomustatud. Teiseks, segadus, ehk kannatanuid võidakse teadmatusest abipunktist mööda vedada, mis tähendab, et aeg abi saamiseks ja surevus suurenevad. See, et GAZ66 maastikuveoki kuuti on väiksemat sorti operatsioonisaal ehitatud, näitab just leidlikust halvas olukorras kõiki võimalusi ära kasutada. Loomulik, et kui kannatanu saab kiiremini abi, siis tõuseb oluliselt ka ellujäämise võimalus. Oluline on leida tasakaal, et meedikud ei oleks otseses ohupiirkonnas, vaid sellele piisavalt lähedal, et oleks võimalik selleni kannatanuid viia.

Kolmas, väga oluline mõtlemisaine on see, kuidas muuta võitlejate ja üksuste mõtte- ja tegutsemismalle, et kannatanu peab esmajärjekorras ise ennast aitama, seejärel tehakse üksuses kõik mis võimalik ja lükatakse kõrgemale edasi, mitte ei jääda lootma, et keegi kompaniist või pataljonist järgi tuleb, sest sealt ei pruugi kedagi tulla. See mõtteviisi muutus eeldab muidugi TC3 põhimõtete sisestamist ja väljaõppe läbimist ning varustuse saamist. Eks seda ka vaikselt tehakse, juba on kuulda, et ärksamad rühma- ja kompaniiülemad planeerivad haavatutega tegelemist lahingutegevuse osana.

[Lemet]

Laupäeval oli Vikerraadios saade kirurg Tiit Mereniga, kui kellelegi peaks huvi pakkuma...

https://vikerraadio.err.ee/877908/kajal ... b-pidevalt

[kuido20]

Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini konverents 2019

https://www.kvak.ee/wdmc19/

[Leo]

https://youtu.be/8I2akVAAcwE

Soome kohaliku kaitse kompanii sisuliselt õppusel

[Fucs]

Tartu ülikooli teadlased aitavad kaitseväelastel vigastusi ennetada
https://tervis.postimees.ee/6914225/tar ... i-ennetada

[Harnland]

Vaatasin siin filmi "Nakkus" (2011) ja hakkasin mõtisklema järgmise välihaigla asukoha üle, sest vaevalt Saaremaaga asi piirdub, kui läheb Covid-19 levikuga nagu kardetavasti läheb ja mida on näidanud teiste riikide kogemus. Peaks olema koht, kus ei ole väga palju rahvast, mis asub enamvähem Eesti keskel (kuhu üle riigi haigeid tuua), oleks vajalik infra ja samal ajal suuremad linnad mitte väga kaugel, et tarnida vajalikke kaupu ja tööjõudu, mida kohapeal ei ole. Pakuksin, et ehk Tapa?

Kui läheb kehvasti, siis on enamik haigeid Harjumaal/Tallinnas, samuti neid ravida/hooldada suutev personal ja muud võimekused/võimalused. Ja kuhugi Tapale ehitatav "välihaigla" on nagu piisk meres.

Tuletan teile meelde tõsiasja, et - Eestil EI OLE MITTE ÜHTEGI VÄLIHAIGLAT.

P.S. See, kui me ise mõnda kokku koondatud konteinerit ja telki välihaiglaks nimetame, ei tee sellest veel haiglat ka tegelikkuses. Meie soovmõtlemine ei ole reaalsus.

Rootsi oma äkki on?