Paraku pean konstateerima tõsiasja, et peale suure NATO-vaimustuse algust ei tegelda enam kohalikest oludest ja oma üksustest tuletatud arendusega. Kopeeritakse vaid nn. suure venna struktuure, endale aru andmata, et tegelikult pole me mitte selle "suure venna" suurarmee allüksus, vaid ikka omaette oma riigi relvajõud.Veel üks erinevus sinu kirjutatud nägemusest jääb silma, kui ma võrdlen kirjutatut Soome vastava välimeditsiiniga. Nimelt ei ehitata sealset sõjaväe meditsiini juba mitmed kümnendid kui omaette seisvat süsteemi (mulle jäi selline mulje sinu kirjutatust, et sõjaväemeditsiin peaks olema omaette seisev sammas) vaid tehakse seda arvestusega, et ta on osa tavakodanikele kättesaadavast abist. Küll siis erakorralistes situatsioonides, kuid ometigi.
Arvamus, et just-kui ma olla väitnud sõjaväemeditsiini täielikult omaette olekut, ei ole päris tõene. Pigem vastupidi. Ma väidan, et sõjaväemeditsiin peaks olema väga tihedas läbikäimises tsiviilsfääriga + oma sõjaväelise spetsiifika väga heal tasemel tundmine. Sellega tagaksime meditsiiniteenistuse isikkoosseisule vähemalt keskmisel tasemel professionaalsuse ja vähetähtis pole ka KV-le rahaliste vahendite lisandumine. Pean silmas kaitseväe meditsiiniteenistuse sanitaartranspordivahendite ja kiirabiprigaadide integreerimist üldisesse tervishoiuvõrku pideva erakorralise meditsiinialase praktika huvides + vastava teenuse Haigekassapoolset finatseerimist. Reaalelus pole see aga võimalik EV seadustiku teatavate nüansside tõttu. Kuigi! Bundeswehr´i meditsiiniteenistus (haiglad ja kiirabiteenistus) ju saab, ja mitte kehvasti.
Naer läbi pisarate. Eesti arstidel pole aga mingit probleemi. Neil pole EV ees nimelt mingeid kohustusi (kaitseväekohustus puudub, siduvaid lepinguid pole samuti jne.) Soomes peaksid minu teada kõik arstid meessoo tunnuste olemasolul olema vastavalt väeteenistuseale reservlasena kusagile arvele võetud. S.t., et iga mees teab mida teeb ja kuhu läheb.Parim näide oleks vast Kotka haigla arstide teadmatus, mis saab neist sõja korral. Haigla evakueeritakse, seda teatakse, kuid kuhu komandeeritaks nemad on "must auk". Samas kui samas piirkonnas asuvad välikirurgid teavad täpselt kuhu nemad liiguvad.
Haigla evakueerimisel on loogiline, et samasse läheks ka seda teenindav personal, kes just juba mobilisatsiooni alla ei kuulu.
Paralleeliks tooksin ära tõsiasja, et näiteks meie riigis pole haiglaid üldse plaanis kuhugile evakueerida.
Pole see meilgi miskit teisiti (s.t. ametlikult), kui mujal pool, ainult, et ... Tänaste ajateenijate teadmised-oskused esmaabiks enese või lahingupaarilise poolt on pisaraidväärivalt madalad, ulatudes isegi kuni täieliku puudumiseni. Ja selle olukorra põhjused ning võimalikud meetmed situatsiooni parandamiseks tõin samuti artiklis ära. Kahjuks pean konstateerima, et mitte midagi tõeliselt olukorda parandavat ette ei võeta (rääkimata siis juba midagi neist minupoolsetest ettepanekutest) ja ega vist ei kavatsetagi. Võitleja ja laskur-sanitari (jagu) tasemel meditsiinilise esmaabi pea-aegu olematu tase on aga tegelikult vaid üks komponent kogu KV meditsiiniteenistuse tänase päeva haletsusväärsest mannetusest ja asja jaluleajamiseks peab praegu tegema juba väga kardinaalseid otsuseid ja muudatusi, milliseid aga ei paista kellegil olevat julgust teha. Kahjuks.Mulle jäi sinu artiklist selgusetuks tänaste ajateenijate teadmised fataalseima (põhi)haavatasaamise puhul elik veresttühjaks jooksmise kohalt. Kas neile õpetatakse kuidas teha elementaarseid žgutte nagu ka seda, milline on ajaline faktor säärase haava puhul? Või antakse sääraseid teadmisi vaid rühma parameedikutele?
Amidel nagu ka brittidel ja soomlastel jpt. käib ju selliste haavadega tegelemine nii eneseabi kui ka buddy süsteemikorras. Mitte ainult rühma meediku tasemel...
Küsid. Vastan.Kas neile õpetatakse kuidas teha elementaarseid žgutte nagu ka seda, milline on ajaline faktor säärase haava puhul? Või antakse sääraseid teadmisi vaid rühma parameedikutele?
Õpetatakse, kuid sandisti õpetatakse - niivõrd-kuivõrd (selgitused artiklis).
Ei. Need teadmised-oskused peaksid olema selgeks tehtud igale võitlejale ja ka jao laskur-sanitarile (rühmaparameedikust allpool asuvad meditsiinilise esmaabi tasemed).
Ajaline faktor? Noh, näiteks reiearteri läbilõike korral on see ca. 3-4 min. Peale selle aja möödumist on vigastatud indiviid tõenäoliselt edasiseks elulemiseks juba liialt ära kuivanud.
P.S. Üks kommentaator siin kord viskas kinda, et ma peaks siis selgitama, et mida ma ise asjast konkreetselt arvan ja mida ise ette panen, kui juba nii varmas kritiseerima olen.
Hakkasin asjast isegi korraks kinni, kuid ... Avastasin, et teemade valdkond on selleks liiglai, et täielikke võhikuid (nagu sageli kommentaaridest tuletada võis) asjaga kurssi viia. (Mitte solvuda! Sest kuigi iga eesti mees end riigikaitses, meditsiinis ja pedagoogikas spetsialistiks loeb, pole see tegelikkuses mitte nii. ). Jätsin pooleli, kui kirjatükk hakkas juba selle "Sõduri" artikli mõõtu võtma ja - ma polnud veel teemaga poole pealegi jõudnud.
Tegelikult on aga asi selline, et ega ma ikka reeglina nii-sama miskit välja ei ütle küll. Kui midagi näen laita, siis on mul ikka ka konkreetsed ettepanekud olukorra parendamiseks olemas. Ikka elukogemusest ja senisest kaitseväeteenistusest tuletatud.
Suuresti selles asi ongi, et tavaliselt ei saa puhtad erialaspetsialistidest KV arstid-õed (ilma kaitseväelise väljaõppeta) paljude abinõude mõttest aru, kuna ei adu nende seotust meditsiiniteenistusega. Paraku pole aga meditsiiniteenistus mingi eraarmee ja KV-st eraldiseisev grupeering ning see on tuhandete sidemete kaudu seotud KV-ga üldiselt. Seda kõike tuleb aga midagi KV meditsiiniteenistuse hüvanguks tehes ( või tahtes teha) arvestada.