Tehlvi on avaldanud miski üllitise Eesti FH-70 haubitsatest
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/f ... d=40046951
Seal all on üks tundmatu sulemees võtnud lühidalt ja tabavalt kokku "suurtükiprobleemi".
6emees, 10.02.2011 11:26
Viimane number, mis kaitsejõudude sõjaaegseks suuruseks on välja käidud, oli 48000 meest. Rusikareegli järgi peaks neljandik sellest, ehk siis 12 pataljoni, olema suurtükivägi. Neid haubitsaid on meil vaid ühe pataljoni jagu. Kuigi hädapärast saaks mitte küll kaks pataljoni, aga kaks väiksema torude arvuga divisjoni relvastada Soomest saadud 122mm haubitsatega, on meil 9 suurtüki-pataljoni relvastus ikkagi puudu. Kuni neid hangitud ei ole, ei ole mõtet ka olemasolevaid vanarauaks sõimata/pidada, vaid tuleb neid hoida töökorras. Kuni meie kaudtulevõimekus on 75% ulatuses puudulik, on riigikaitse seisukohalt kuritegelik rääkida ka olemasolevat haubitsate iseliikuvaiks ümberehitamiseks ressursside raiskamisest. EKJ moodsa relvastuse puudumisest märksa suurem probleem on "külma sõja vanaraua" ilmne vähesus.
Jalaväe pataljoni ilma suurtükitule katteta on ühekordseks kasutamiseks. Vaenlase suurükid tambivad selle päevaga mutta ning isegi kui mehed on endale korralikud positsioonid rajanud ega kanna olulisi kaotusi elavjõus, on nad võimetud tegutsema kuni vaenlase suurtükke pole vaikima sunnitud. Sellistes tingimustes ei saa olla juttugi "kiirest ja mobiilsest tänapäeva sõjast." Meie üksused muutuvad mobiilseks alles siis, kui me oleme võimelised igale vaenlase kaudtule rünnakule omapoolsega vastama ja jääb veel jõudu ülegi omapoolseid kaudtule rünnakuid teostada. Selleks pole vaja mitte vaenlasest rohkem suurtükke, vaid lihtsalt teatud hulka suurtükke maa-alale. Mida suurem on meie suurtükivägi, seda suuremat ala saame me nendega katta, seda mobiilsemad on meie üksused, seda kaitstum on Eesti.
Võrdluseks - Eestil on täna 155mm haubitsaid 24tk, 122mm haubitsaid 42 tk, lisaks peotäis 105mm 2MS eelseid haubitsaid, millele lihtsalt pole enam moona saada. Soomel on üle 700 suurtüki
.
Mis logistilist koormust ja sellest tulenevat lollmoon vs tarkmoon igavest vaidlust puudutab, siis minuarust on asi lihtne - kui lollmoonaga saabub EKV pankrot võib-olla logistika mahasurumise tõttu mitmendal-setmendal sõjapäeval, siis tarkmoonaga saabub EKV pankrot ammu enne, juba rahuajal ning seda peaasjalikult seepärast, et turul konkureerivad endiselt teiste armeede ülejäägid vs uus ja kallis tarkmoon. Ma ei ütle, et tarkmoona pole vaja, aga tarkmoonale tõsine rõhumine toob pankroti kaugelt enne majja. Sama puudutab ka laias laastus otsetule vs tarkade rakettide vastandamist jne. Üks ei asenda teist, vaid täiendab.
Suurtükiväega on aga paraku nii, et kui sul pole võimalust vastast just täppismoonaga üle külvata, puudub tavamoonale tegelikult alternatiiv, sest nagu ma olen kümme korda juba kirjutanud, ei ole sihtmärgiks olev vastane mingi muutumatu protsess, vastane liigub, varjub, hajub ning rakendab vastumeetmeid. Sa võid istutada täppismürsu vastase kolonni ja tabada midagi, aga kui sul pole neid (või lollmoona) piisav hunnik, et kolonn mõjuvtulega tümaks teha, siis ülejäänud löögi alla jäänud masinad sõidavad lihtsalt laiali ja sinu tule efektiivsus kaob olematuks.
Kui vaadata rahakotti, siis mina panustaks suurele arvule järelveetavatele NATO 155 mm haubitsatele, rikkalikule laskemoonavarule, Leica Vectori ja Harrisega tulejuhtide massile ning kirsiks koogile ostaks ühe autokoorma tarkmoona eriti tähtsate märkide tarbeks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.