www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 17 Okt, 2019 21:58

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 657 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 44  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
PostitusPostitatud: 17 Mär, 2009 22:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
Ei räägita kuskil sellest eriti, kuid arvestades asjaolu et tegelikkuses lendab ju kontaktides rauda tonnides ja soolikaid rohkem kui uskuda tahaks, tahaksin teada, kas mõni tegelane teab kas meedikud on ka pädevad erinevates üksustes, ibuprofeni oskan mina ka anda.
pean silmas justnimelt seda et kuuli- ja killuhaavad, lahtised luumurrud, sisemised verejooksud, kas lahinguväljal meditsiin ka mingil määral toimub, olen aru saanud et mingid suuõppused on olnud, siis pannakse välihospital püsti ja seda ju ometi ei rünnata, tegelikkus on ilmselt midagi muud.

kas üksustes harjutatakse evakueerimist õppustel, või ollakse piisavalt mugavad et keegi surma ei saagi?
ja mulle tundub et ega ajateenijate meedikukursus ei ole ka midagi erilist, või eksin?

oleks tore lugeda, kui kuskil toimub õppusi nii et stsenaariumis arvestatakse alati ette et tuleb haavatuid jne.

_________________
paraadil näeme, raisk


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Mär, 2009 23:37 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Mai, 2006 10:12
Postitusi: 308
Asukoht: Hiiumaa
Arstina väliolukorras töötanuid on ilmselt väga vähe.
See lugu on tuttav? http://paber.ekspress.ee/viewdoc/8C0D42 ... 4B006D76BE

Võiks öelda, et hindamatu väärtusega kogemused...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 9:54 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Huvitab sind tõepoolest tegelik olukord tänase päeva Eestis ja EKV-s, KL-s?
See on pisaraidvääriv. See teema on ka siin kusagil juba väga ammu läbi käinud ja ei mäletagi enam millal just, kui olemas ta oli.

Tegelikkus on selline, et - "kes pihta saab, see sinna ka jääb".
KL-s ollakse aga tänase päeva seisuga sellisel tasemel, et seal reeglina ei osata isegi veel märgata vastava teenistuse puudumist, sest seal pole seda kunagi olnud ja ei osata tahtagi, sest reaalset sõdimist pole ju olnud. (pareeriks kohe pahameeletormi ja vastuväited - meditsiiniteenistus tänapäeval ei ole mitte malbete valgetes kitlites "samariitlastest" mammide tegevuspõld, nagu seda veel praegugi KL-s mõistetakse). :lol: :lol:

Toodud Ekspressi artiklist ei tasu eriti sillas olla, sest selle kogemusega (arstile on see muidugi igaühele kordumatu ja suurepärane) pole EV esmase kaitsevõimekusega suurt tegemist, ja ka pärast, kui NATO-liitlased meile loodetavasti appi jõuavad, pole artiklis toodud tööpõld mitte MEIE arstidele määratud. Meie arstide-õdede koht oleks ettemääratult üksustes, kuid seal pole taoliste suurepäraste oskustega suurt peale hakata.

Teate, tuli siin üks mõte. Postitan siia ühe kaunis pika artikli, missugune peaks lähimal ajal ilmuma, kuid millise toimumises (s.t. ilmumises) ma suurtes kahtlustes olen (kuigi lubati). On ju sarnaselt varemgi juhtunud.
Nüüd siis inimesed ikka vahest loevad, ja võib-olla saab sellest ka miskit kasu tõusma.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 13:49, muudetud 2 korda kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 10:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
teema on ju täiesti iseenesestmõistetav, on ju fakt, etlahingus lendab päid ja jalgu, nii tsiviilide kui üksuste omi.
kuidas sellele ei mõelda? lahingolukorras haava sulgemine, mingi arter sulgeda tuleb, süstida tuleb jne. see on ju täielik kaos, mis toimub, miks sellega ei tegeleta, igas üksuses peaks olema meedik olemas.
ma tunnen huvi selle pärast, et kui mina jalaväelasena kuskil varitsuses pihta saan, ja ellujäämine sõltub näiteks reiearteri sulgemisest, ja keegi ei oska, siis on vähe hirmutav.
ohvitserid on meil vägevad, vehivad mõõgaga ja puha aga meedikud....puuks.

tahate öelda et polegi?
kas evakueerimist vähemalt harjutatakse?on ju olemas lohistamismatid jne(jällegi peaks olema rootsi toode, huvitav milleks neid kasutatakse)

_________________
paraadil näeme, raisk


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 10:18 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
me kõik tahame harjutada ülimat balletti, me ei taha mõelda sellele, et mees meie kõrval võib oma näost või jäsemetest hetkega ilma jääda-mis siis saab?

sellepärast peabki üksustes iga mees oskama elementaarset esmaabi ja iga mees peab oskama KP,TT ja muid erialasid, ning tegelikult peaks olema ka iga mees olema valmis üksuse juhtimist üle võtma, sest ülemad ei ole surematud, nagu meile mõelda meeldib.

_________________
paraadil näeme, raisk


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 10:47 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 09 Mär, 2005 15:11
Postitusi: 1326
Asukoht: Tartu
Olen KL-s olnud 9 aastat. Vaid kahel korral olen õppusel näinud haavatu evakueerimist tule alt rühma medpunkti. Kummalgi korral ei jõudnud haavatu kompanii medpunkti. Haavatu evakueerimise harjutus katkestati enne. Pataljoni mepunkti olen suurõppustel korduvalt näinud, kuid vaatamata ümberringi toimuvatele suurele lahingutele ei ole selles kunagi olnud haavatuid.

_________________
Tänasida postitusi ära viska homse varna ... sest homme võid sa juba kaine olla!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 10:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Mõtteid Kaitseväe sõjameditsiiniväljaõppest – silmaklappideta.

Vapper verine võitleja vaarub relva najal võitlusliinilt tagalasse, kus soojas telgis koheselt sööstab ta juurde valges kitlis hella pilguga malbe tädike, kellelt siis see väärikas ja vapper kodumaa patrioot nõuab üleolevas toonis oma kohest tervekstegemist (sage stseen paljukordselt nähtud sõjafilmides). Eks ikka selleks, et peagi taas innukalt vaenlase kallale söösta. Ja tädike (tegelikult on neid selleks ajaks juba mitu) silitab õrnalt sõjamehe tapatööst karmistunud palgeid ning lausub kauneid emalikke lohutussõnu. Samas teised „head samariitlased“ juba, kes masseerib kodumaakaitsja väsinud labajalgu, kes üritab teda ebamaiste maiustega teelusikast toita, kes tohterdab õrnal käel tema lahinguhaavadest lõhestatud rinda.
Ja siis tõuseb karm sõjamees resoluutselt, nagu paljukordselt Ameerika filmides nähtud, meedikute haledatest protestidest hoolimata ning suundub tervenenult kindlameelsel pilgul taas lahingusuitsupilvedesse oma isamaalist kohust täitma.
Selline pilt kangastub paljude kaitseväelaste mõtteis, kui nad kuulevad taolist kaunist eestikeelset sõna, „meditsiiniteenistus“. Aga kas reaalsus ikka on selline?

Tegelikkuses näeks (just „näeks“, aga mitte „näeb“ – aga sellest edaspidi) aga viga saanud karm sõjamees pärast haavatasaamist esimesena hoopis oma lahingupaarilist või oma jao laskur-sanitari ning edasi juba rühmaparameedikut, ja veel edasi, kompanii meditsiinigrupis, kompaniiparameedikuid ning, kui hästi läheb, siis ka evakuatsiooniautode meeskondi. Pilt ja tunded, missugused haavatud võitlejale sealjuures osaks saavad, ei lange paraku põrmugi kokku eelpoolkirjeldatud kujutluspildiga. Sageli saab just see kannatanu elu päästev esmaabiperiood väga karm ja füüsiliselt raske olema. Nii abistatavale, kui abilis(t)ele. Just selle aja jooksul toimub otsustamine elu ja surma üle ning need otsustajad on needsamad selle haavatud sõduri võitluskaaslased. Nende võitluskaaslaste – lahingupaarilised, sanitarid, parameedikud - oskustest ja võimalustest sõltubki, kas jäädakse elama ja saadakse terveks, või ... Need saatuslikud otsused haavatud sõduri suhtes tehakse esimese paarikümne minuti jooksul peale haavatasaamist, kuid sageli on see aeg isegi tunduvalt lühem.

Kui 2001. aastal loodi Kaitseväe Tervisekeskus, oli selle struktuuri arvestatud ka allüksus, mis pidi tegelema sõjameditsiinilise väljaõppega. Esialgu oli sellele arvestatud isikkoosseisu vaid 3 kaitseväelast, kes siis oleksid just-kui pidanud kogu Kaitseväe sõjameditsiinilise väljaõppega hakkama saama. Iseenesest on see muidugi mõnevõrra üllatav, et „kõigest“ 9 aastat peale esimeste Kaitseväe üksuste formeerimist hakati mõtlema ka vastavale organiseeritud väljaõppele.(Minupoolne iroonia).
Kahjuks on küll täheldatav, et meditsiiniteenistus tuleb enamikule (k.a. „suured“ sõjamehed) meelde alles siis, kui neil endil miskit korrast ära on, kuid mitte enne seda. Ja ka mitte pärast, sest kui valu kadunud, siis on ka abiandjad (ja nende olemasolu) meelest läinud. Nagu tsiviilelus, nii ka Kaitseväes. Kuid arvata võib, et peamiseks initsiaatoriks meditsiiniväljaõppestruktuuri loomisel oli tookord siiski võlusõna – „NATO“, sest veel praegugi võib Kaitseväes aeg-ajalt kuulda märkusi, et muidu poleks vaja, kuid NATO nõuab jne..
Aga pole miskit uut päikese all. Oma sõjaajaloohuvist ajendatud sõjamemuaaridega tutvumisest on mulle meelde jäänud vanade sõdurite korduv konstateering sõjaaegsete sündmuste kohta, et – näe, kõike sai varutud, küll toitu, küll laskemoona, küll sooje riideid, kuid kui asjad kibedaks läksid, siis avastati, et sidumismaterjal oli unustatud. Ja mis kõige hullem – keegi ei osanudki midagi teha. Nii oli see siis, ja nii paistab see olevat ka praegu.
Kuid tegelikult on Eest Vabariigis siiski ka viimase 19 aasta jooksul tegeldud sõjameditsiinialase väljaõppega. Kaunis algelises vormis küll, kuid siiski. Igas väeüksuses pusiti midagi, kuid reeglina oli see tehtud n.ö. linnukese pärast. Ka võeti üksuste arstide initsiatiivil ajateenijaid aeg-ajalt mingisse üksusesse kokku ja siis kohapealne meditsiiniteenistuse isikkoosseis viis läbi väljaõpet. Nii, nagu ise oskas ja ise heaks arvas, ja kuidas võimaldati.
Üheks, juba meile teadaolevast ajast pärit näiteks suhtumisest meditsiiniväljaõppesse ja meditsiiniteenistusse üldse, on lähiminevikusündmus 1992. aastast, kui olles 1991-1992 Riigi- ja Piirikaitse Ameti meditsiiniteenistuse ülemaks, õnnestus mul Remniku Õppekeskuses õpetada välja rühmajagu nn. sanitare. Õppekava aluseks võtsin endiseaegsed Nõukogude Armee vastavad normatiivid ja üritasin neid siis meie olude, olemasoleva varustuse ning piiratud väljaõppeajaga kohandada. Idee kohaselt oleks igasse kordonisse saanud iga ajateenijate kutsega suunatud üks minimaalse sõjaväemeditsiinilise väljaõppega nn. spetsialist, kes siis koha peal oma vastavat tegevust arendaks ja oleks üksuse ülemale abiks erialastes küsimustes. See oli teenistuse loomine nullist. (Siin tunnetasin ma eriliselt oma mõned aastat tagasi laevakirurgina töötatud aja kasulikkust, mis andis mulle selguse esmavajalikest oskustest ja teadmistest välimeditsiini vallas ning kogemuse töö iseseisval organiseerimisel. Ka polnud mul mööda külgi maha jooksnud Nõukogude Armee kordusõppusekogemus luurepataljoni meditsiiniteenistuse ülemana.)
Kahjuks ei saanud eelpoolkirjeldatud idee teoks ja 2-nädalase intensiivse väljaõppe (12-tunnised õppepäevad) saanud ajateenijad suunati kordonitesse laiali suvaliselt, läbitud väljaõpet arvestamata. Veel sellest ajast on meelde jäänud ühe praegugi tuntud piirikaitseülema ütlus, et – mis nende noorte poistega ikka juhtub, väike palavik on, siis kruus kuuma teed sisse ja asi korras. Paraku see ütlus aga reaalelus ja –ajas ei toiminud. Nii palju siis meditsiiniväljaõppeüritusest Piirikaitses peaaegu 20 aastat tagasi.
Sellelaadse üldise suhtumise tulemuseks olid piirivalveüksustes tollal lausa tavapäraseks saanud aeg-ajalt esinevad kõhulahtisusepuhangud ja Eesti Piirivalve algaastate nuhtlus – sügelised. Probleemid lahenesid alles mitme aasta pärast, kui märgati meditsiiniteenistusele tõsisemat tähelepanu pöörata, sest sellest lihtsalt ei saanud enam ei üle ega ümber.
Tulles tagasi Tervisekeskuse väljaõppekeskuse (tollal –jaoskonna) juurde, siis võin öelda, et see algusaeg, 2001-2002, oli meile hea selle poolest, et me saime suhteliselt rahulikult oma väljaõppekavasid ja –programme ning –materjale ette valmistada. Meditsiiniväljaõpet polnud seni Kaitseväes olnud ja mitte keegi ei osanud sellest ka mingit erilist puudust tunda. Väljaõppekursused olid suhteliselt väikesearvulise osavõtuga, sest erinevate üksuste koosseisutabelites polnud tollal vastavaid ametikohti lihtsalt vajalikuks peetud. Ja meid endidki oli vähe.
Esialgne nägemus Kaitseväe tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskusest oli selline, et sellest saaks
kogu Kaitseväe sõjameditsiini väljaõppe keskpunkt, kus valmistataks ette ühtseid väljaõppematerjale, õpetataks ühtsetele nõuetele vastavalt välja nii meditsiinilise erialaga ajateenijad, kui ka kaaderkoosseisu (oleksid tagatud ühtsed väljaõppe alused) ning peetaks arvestust ja teostataks kogu Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisu operatiivstruktuuri nõuetele vastavat kujundamist. Enesestmõistetavalt oleksid lähtunud meditsiiniväljaõppekeskusest ka Kaitseväe üksustes isikkoosseisule sõjameditsiinilist väljaõpet läbiviivad instruktorid, sest pole ju võimalik viia läbi väljaõpet, kui ise neid õpetatavaid asju ei osata. Lisaks oleks meditsiiniväljaõppekeskuse ülesandeks olnud pidev üksustes läbiviidava sõjameditsiiniväljaõppe kontroll.
Sellised olid plaanid ja tulevikunägemused, kuid kahjuks ei lähe kõik alati nii, nagu tahetakse. Kolm järgnevat aastat käisime 3-4 inimesega mööda erinevaid Tallinna väeüksusi väljaõpet tegemas. Oma autoga, õppevahendid kuhjas tagaistmel ja õppematerjal suhteliselt juhuslik. Hea oli, kui selle aja jooksul mõnikord Tervisekeskuse ruumides juhuslikult ka kusagil nurgas vaba istumiskoha leidsime, et õppematerjalide ettevalmistamisega tegelda. Vägisi hakkas tekkima tunne, et see ettevõtmine on meile rohkem nagu omaks hobiks.
Paraku ei saanud sellise töökorralduse juures eeldada ka eriti head väljaõppe kvaliteeti, kuigi tegelikkuses neid nõudeid me (vaatamata eelpoolnimetatud väljaõppetingimustele) esitasime ja kursuse lõpetajate protsent oli kaugel rahuldavast. Kuid kuna sõjaväemeditsiin on eriala, millise juures ei saa väljaõppe lõpptulemusi arvestades teha mööndusi mingiski aspektis, siis – selliselt me ka toimisime (ning toimime senini).
Alates 2004. aastast on meditsiiniväljaõppekeskuse statsionaarseks asukohaks Vahipataljoni kasarmu V korrus, missugune meiepoolsel initsiatiivil (kuna TERK asub samal territooriumil) ja Kaitseministeeriumi finantseerimisel täielikult välja ehitati. Seni oli see ala Vahipataljonile vaid kasarmuhoone pööningu ning tuvide munela funktsiooni täitnud.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 13:54, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 10:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Projekteeritud sai meditsiiniväljaõppekeskus arvestades selleaegseid nn. pikaajalisi plaane Kaitseväe arendamisel ja oletatavat eelseisvat väljaõppekoormust. Väljaõppekeskuse nii kasarmu-, kui õppeosa (k.a. väljaõppekeskuse isikkoosseisu arv) olid ette nähtud ühe suurendatud koosseisuga jalaväerühma ja ühe jaosuuruse kursuse üheaegseks väljaõppeks. Samadest algandmetest lähtudes sai kavandatud ka meditsiiniväljaõppekeskusele vajalik isikkoosseis. Kuid kahjuks saime sellise väljaõppemahu arvestusega töötada vaid 1 aasta, sest muutunud pikaaegsed plaanid on tänaseks päevaks kaasa toonud väljaõppekoormuse mitmekordse tõusu (näiteks on üheaegselt õppel ja majutatud ühe rühma asemel kompanii), kusjuures peab arvestama, et meie väljaõppekeskus pole oma eksistentsi jooksul veel kunagi vajalikus mahus kaaderkoosseisuga komplekteeritud olnud. Ka pole meditsiiniväljaõppekeskus jäänud puutumata kaitseväe üldistest kaadriprobleemidest. Juba möödunud 8 aasta jooksul on korduvalt olnud situatsioone, kus väljaõppinud instruktorkaader lahkub ning uute, koosseisu võetud inimestega tuleb nende ametikohale vastavusse viimiseks vajaliku väljaõppega taas peaaegu algusest alata. Muidugi kajastusid taolised perioodid koheselt ka väljaõppe kvaliteedis ja organisatsioonis ning arvatavalt, et mitte positiivselt.
Vaatamata neile kitsaskohtadele (missugused on väga tuttavad kõigile teistelegi Kaitseväe üksustele) funktsioneerib meditsiiniväljaõppekeskus Kaitseväes, kui seni ainuke reaalselt tegev sõjaväeliselt organiseeritud (KV LOGK alluvuses olev) meditsiiniteenistuse üksus.
Loomulikult on meditsiiniväljaõppekeskuse olukord praeguseks võrreldamatu ajaga 8 aastat tagasi, kuid sellegi poolest ei ole alust rahuloluks.
Vaieldamatult on meditsiiniväljaõppekeskuse töö arendamisel olnud põhiroll täita eelkõige heal ja pühendunud isikkoosseisu tuumikul (millist Kaitseväes mitte kerge leida ei ole ja mis seni siiski enam-vähem samaks on jäänud). Mulle endale on väga suureks abiks olnud minu eelnev 6-7 aastane kogemus KL-malevapealiku ning jalaväe rühma- ja kompaniiülemana (Kalevi ÜJP-s). Senini pean tänutundega meeles head rivilist ettevalmistust (Eesti KV rivimäärustiku järgi), mille sain 1991. aastal Piirivalveameti Remniku õppekeskuses ja 1992. aastal lõpetatud Kaitsejõudude Peastaabi poolt organiseeritud jalaväeohvitseride väljaõppe- ja täienduskursusel. Ka oleme oma kaaderkoosseisu valikul meditsiiniväljaõppekeskusesse ja selle kujundamisel lähtunud heast üldsõjalisest, auastmele vastavast väljaõppest ja eelnevast teenistuskogemusest (nii üldsõjalisest, kui erialasest aspektist). Eelkõige oleme eeldanud sõjaväelisele auastmele vastavat juhiväljaõpet ja väljaõppeprotsessi läbiviimise võimekust, sest erialane haridus peab ametikohal teenimiseks olema nii-kui-nii. On olnud (ja on praegugi) kaitseväelasi, kes on meie sellised valikuprintsiibid kahtluse alla seadnud, kuid praktiline igapäevane teenistus on meie nõudmiste õigsust vaieldamatult tõestanud.
Koomilise vahemärkusena pean ütlema, et veel mõned aastad tagasi olid nii mõnedki meile väljaõppele saabunud õppurid üllatunud leides meditsiiniväljaõppekeskuses eest sõjaväelise organisatsiooni ja –korra. Kui see esialgu tekitas paljudes segadust ja mõnikord isegi protestimeeleolusid (eriti Kaitseväe kaaderkoosseisu poolt), siis praeguseks ollakse meie taolise elu- ja teenistuskorraldusega juba harjunud ja meie üksuse igapäevateenistus kulgeb igati kaitseväele kohaselt. Oldi ju harjutud, et meditsiiniväljaõpe s.o. malbe tädikese uinutavad loengud ning valmistuti juba ette nädalaid kestvaks nn. leboeluks, kui nüüd – „võta näpust!“.
Meilt teenistusse minevad nooremallohvitserid on leidnud seni vaid positiivset äramärkimist oma teenistuskohtadel ja eriti iga-aastastel „Kevadtormidel“. Palju positiivset tagasisidet on erinevatest tsiviilstruktuuridest, kus meie kursuste lõpetajad praeguseks parameedikuna oma igapäevast leiba teenivad.
Äramärkimist vääriv on ka fakt, mis näitab Kaitseväeüksuste meditsiiniväljaõppele pööratava tähelepanu tõusu (igati positiivne tendents), et kui aastaid tagasi üritati üksustest saata meile väljaõppele ajateenijatest kaitseväelasi, kes olid (viisakalt öeldes) jäägid kõigist eelnevatest üksusesisestest ametikohtade jagamistest, siis viimastel aastatel pole enam olnud arvestatavaid probleeme ei õppurite füüsilise ja vaimse võimekuse, ega keeleoskusega. Tunduvalt on paranenud ka väljaõppele tulnute motivatsioon õppeprotsessis osalemiseks. Ja eks see paistab ära ka väljaõppe tulemuslikkuses. Kursuselt väljaarvamisi edasijõudmatuse või distsipliinirikkumiste tõttu on jäänud aasta-aastalt aina vähemaks.

Kuna Kaitseväe sõjaväemeditsiiniga, nii organisatoorselt, kui ka väljaõppe poole pealt, pole täna minu arusaamade kohaselt mitte just kõik ideaalses korras, siis tahaksin siinjuures nende küsimuste üle põgusalt mõtteid mõlgutada. Loodan, et sellest tõuseb miskit kasu meie Kaitseväe edasiviimisel.

Et analüüsida ja planeerida meie oma Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastele vajalikku väljaõpet, peaksime endale selgeks tegema rea kogu maailmas tänapäeval aksioomidena võetavaid meditsiiniteenistuse põhimõtteid ja nende kujunemislugusid, missugused haakuvad väga otseselt meie Kaitseväe meditsiiniteenistuse tänase päeva probleemidega, millistele me nagu esmapilgul täna mingit lahendust ei näe.

1. Meditsiiniteenistuse tähtsus ja olulisus.
Siin ei pea ma selle „tähtsuse“ all silmas hoopistükki mitte üksikute meditsiiniteenistuse kaitseväelaste tähtsat olemist või siis nende kõrgete auastmetega kaasnevat välist aupaistet ja sära, vaid selle teenistuse olulisust Kaitseväe üldises süsteemis, kui selle ühtse süsteemi lahutamatut ja võrdväärset koostisosa.
Tooksin mõningad näited ajaloost, sest tarka tegutsemist on alati iseloomustanud just eelkõige teiste kogemustest õppimine, et ise paremini teha, selmet ise eksida ja enne oma kogemusest õppimist raskeid kahjusid kanda. Kuid Eesti Vabariik pole teadupärast nii jõukas ja rahvarikas, et vaid oma rumalustest õppust võtta.
Ühest sellisest meditsiiniteenistuse olulisuse näitest, mis pärines meie riigi lähiajaloost, oli juba eelnevalt juttu. Probleem lahenes Piirivalves tookord aga alles peale meditsiiniteenistusele üldises süsteemis väärilise koha leidmist. Muidugi polnud ülalpoolmainitud sündmus mitte ainus omataoline tookordses Piirivalves, mis situatsiooni normaliseerumisele kaasa aitas (sundis), kuid lõpuks see ometi sinna välja jõudis.
Üldteada on ka fakt omaaegse Saksa Wehrmacht´i Aafrika kampaania kuulsusetust lõpust. Rommeli, kui silmapaistava väliohvitseri, eksisammuks oli logistilise toetuse, k.a. meditsiiniteenistus, ilmne alahindamine. Näiteks olid Aafrika mandril kampaania lõpupäevadel liitlaste vangilaagritesse siirdunud saksa sõjavangidest suur ja oluline osa hepatiitipõdevad sõdurid(e. rahvakeeli – kollatõves), pannes sellega laagrite organiseerimise eest vastutatavate liitlasvägede meditsiiniteenistuse suurtesse haldamisraskustesse. Enesestmõistetav on , et sellised haiged sõdurid ei saanud kohe kuidagi olla täisväärtuslik lahingujõud otsustavates lõpplahingutes. See tõsiasi, millisest alles viimastel aastatel sõjaajaloolaste hulgas tõsisemalt rääkima hakatud on, näitab kuulsa „Kõrberebase“ poolt läbiviidud, esialgu võidukat, kampaaniat nii mõneski aspektis hoopis teisest valgusest kui seda seni nägema harjunud olime.
Veel üks näide 70-ndate lõpu 80-ndate alguse Kesk-Ameerikast. Salvadoris oli kujunenud olukord, kus kohalikud, nn. sotsialismileeri riikide poolt antavast välisabist toetatud, terroristlikud grupeeringud hakkasid riigis vägisi ülemvõimu võtma. Oluline osa riigi territooriumist oli juba punaste sisside käes, valitsusele alluvas armees oli väejooks massiline ning ees terendas perspektiiv lähima aja jooksul kogu riik kommunistidele kaotada. Valitsuse juures asuvad USA-nõunikud analüüsisid olukorda ja – puhtsõjalise ja relvaabi asemel saatsid ameeriklased kohale hoopis armee sõjaväemeditsiini instruktorid valitsusarmee meditsiiniteenistuse ülesehitamiseks. 1979. aastal olid Salvadori armee isikkoosseisu kaotused päevas 7% (s.o. nii langenud-haavatud, kui väejooks), haavatute suremus 45% (USA armees II MS ajal 28% ja Vietnami sõjas 13%) ning esmase meditsiiniabi saamiseni lahinguväljal kulus 48-72 tundi. Vaieldamatult toimis taoline olematu meditsiiniteenistus armee isikkoosseisu võitlusvõimele laastavalt. Sõdurid teadsid, et haavatasaanu ei saanud arvestada praktiliselt mitte mingi meditsiinilise abiga ja et isegi suhteliselt kerge haavatasaamine võib olla kohapealse surma põhjuseks. Ca. 5 aastaga saavutati rakendatud meetmete tulemusel (USA sõjaväe meditsiiniteenistuse instruktorid) järgmist: esmane meditsiiniabi 5-16 min peale haavatasaamist, 85%-le haavatuist esmane arstiabi esimese 30 min jooksul peale haavatasaamist ning haavatute suremuse langus 45-lt 15%-le. Tulemuseks oli Salvadori valitsusvägede võitlusvõime otsustav tõus ning varasemal ajal märkimisväärse väejooksu, kui olulise probleemi, kadumine.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 13:59, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 10:59 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Umbes samal ajal ja samalaadselt lahendati probleemid kohalike kommunismimeelsete sissidega ka teises sama regiooni riigis, Hondurases.
Neist eelpooltoodud näidetest peaks piisama, et saada aimu meditsiiniteenistuse ja vastavate üksuste olulisusest tänapäeva relvajõududes. Muidugi eeldab selline oma kohal olek nende üksuste ning sealhulgas ka üksikute meditsiiniteenistuse kaitseväelaste täisväärtuslikkust nii üksuses, kui ka üksiksõdurina.


2. Meditsiiniüksuste-allüksuste relvastus ja varustus (ja selleks vajalik väljaõpe).
Huvitav on jälgida Saksa Wehrmacht´i meditsiiniüksuste evolutsiooni II Maailmasõjaeelsest ajast kuni selle suure sõja lõpuni.
Näiteks: 01.10.1937.a Meditsiinikompanii (Sanitätskompanie KStN 1313) – koosseis 270; relvastus 72 püstolit
01.03.1939.a Meditsiinikompanii b(Sanitätskompanie b KStN 1309) – koosseis 168; relvastus 60 püstolit
01.07.1944.a Meditsiinikompanii b(Sanitätskompanie b KStN 1309) – koosseis 222; relvastus 12 püstolit, 4 püstol-kuulipildujat, 206 karabiini, 3 kergekuulipildujat.
Kaitsevarustuse osakaal üksuses suurenes, ja kui algul oli kompanii isikkoosseisust ca. 3/4; relvastamata, siis lahingutegevuse praktikast tulenevalt oli sõja lõpuks isikkoosseis 100% relvastatud (k.a. püstol- ja kergekuulipildujad). Näeme, et sõjategevuse iseloom tingis vajaduse täiendava relvastuse läbi tõsta meditsiiniüksuste enesekaitsevõimekust, et viimased oleksid ja jääksid eluvõimeliseks ning jätkusuutlikuks.
Sama arengut saab täheldada ka teiste Wehrmacht´i meditsiiniüksuste (välilaatsaretid, sanitaartranspordiüksused jne.) juures II Maailmasõja ajal.
Mingiks erandiks pole olnud ka teiste lääneriikide armeed, kui vaatame-võrdleme arenguid nende meditsiiniüksustes nii II Maailmasõja ajal, kui ka peale seda, kuni tänase päevani. Eriti on meditsiiniüksuste enesekaitsevõimekuse tõstmine muutunud aktuaalseks mittekonventsionaalse sõjapidamise tingimustes erinevates lokaalkonfliktides, kus puudus ja puudub nn. tagala (mistõttu ei saa rääkida ka nn. klassikalisest tagalateenistusest). Eriti efektiivselt on meditsiiniüksuste arengule toiminud sellised rahvusvahelise osalusega relvastatud konfliktid maailmas, nagu Vietnami sõda, Lahesõda ning möödunud sajandi 80-ndatel alanud Afganistani sõda.
Loomulikult on relvastuse ja muu kaitsevarustuse lisandumisega neisse meditsiiniüksustesse kaasnenud sellele ka vastav väljaõpe. Meditsiiniüksused-allüksused peavad olema ise võimelised end kaitsma ja tagama oma võimekuse säilumise täitmaks neile pandud ülesandeid (ja seda mitte ainult rahuaja tingimustes).
Pareerimaks paljude nn. humanistide vastuväiteid igasugusele meditsiiniteenistuse relvastamisele saab vaid öelda, et tänu meditsiiniüksuste relvastusele on ka nende isikkoosseisul võimalus kaasaja sõjapidamise tingimustes ellu jääda ja ka vastav üksus on võimeline jätkuvalt täitma oma ülesandeid. Surnud meedikut pole aga vaja ei talle endale, ega ka tema poolt tagatavale üksusele.

3. Meditsiiniteenistuse kaitseväelaste sõjaväeline ja erialane väljaõpe.
1974.aastal lõppenud Vietnami sõja kogemustele tuginedes töötas USA armee täielikult ümber oma meditsiiniteenistuse sõjaväelaste väljaõppenõuded, kuna sõjastatistika näitas kurioossel kombel meditsiiniteenistuse sõjaväelaste hulgas keskmisest tunduvalt kõrgemat kaotuste protsenti, ja seda just puuduliku või lausa puuduva sõjaväelise väljaõppe tõttu. Teadupärast lähtus ka USA armee varasematel aegadel seisukohast, et meditsiiniteenistusele on sõjaline väljaõpe erialaspetsiifikat arvestades tarbetu või siis vajalik vaid väga minimaalses mahus. Uued ametinõuded nägid juba meditsiiniteenistuse ohvitser-, allohvitser- ja reakoosseisule ette üldist sõjalist väljaõpet ning allohvitseridele-ohvitseridele oma auastmele vastavat väljaõpet sõjaväelise juhtimise alal. Ehk siis - meditsiiniteenistuse ohvitserid ja allohvitserid pidid olema vastavalt ohvitserid ja allohvitserid ka oma reaalselt võimekuselt. Vietnami sõjale järgnenud erinevad USA osalusega lokaalkonfliktid aina tugevdasid arusaama tehtud väljaõppealaste muudatuste õigsuses. Haavatute suremuse % on viidud minimaalseks just tänu meditsiinilise esmaabi võimalikult lähedasele ja vahetule kohalolekule, mida on saavutatud sõjameditsiiniliste esmaste oskuste taseme tõstmisele reakoosseisu hulgas ning jao-rühma ja kompanii tasemel - meditsiiniabi tasemetel, kus haavatu asub ca. esimese tunni jooksul pärast haavatasaamist.
Hiljem jõudis samadele meditsiiniteenistuse isikkoosseisu väljaõpet puudutavatele järeldustele ka Saksa Bundeswehr, kes viis vastavad muutused oma meditsiiniteenistuse sõjaväelaste väljaõppes sisse alates 2005. aasta lõpust. Lähtusid nad neid muudatusi tehes oma konkreetsetest välismissioonikogemustest (peale II MS polnud Bundeswehr seni väljaspool Saksamaa riigipiire tegutsenud). Tähtsaimaks muudatuseks oli lisandunud täies mahus sõjalise juhtimise kursus kõigile meditsiiniteenistuse ohvitseridele-allohvitseridele ning vastavad täienduskursused juba teenistusesviibijaile. Väljaõpe nimetatud valdkonnas oli seni neile ohvitseridele ja allohvitseridele olnud vaid väga piiratud ulatuses, kuna reaalse sõjategevuses osalemiseta polnud need väljaõppealased puudujäägid seni rahuajatingimustes kuidagi avaldunud. (NB! Nagu, muideks, ka Eesti Kaitseväes)

Kaitseväe meditsiiniteenistus täna.

Olen ise 2003. aasta „Kevadtormil“ osalenud meditsiinirühma ülemana ja sellel järgnenud kolmel aastal meditsiiniteenistuse hindajana (+ lugenud ka minu osaluseta toimunud õppuste kokkuvõtteid) ning minu tähelepanu on olnud kontsentreeritud eelkõige õppusel osalenud erinevate üksuste meditsiinilisele tagamisele. Tahaksin siinjuures tuua ära mõningad minupoolsed tähelepanekud (s.o. tänase päeva seisuga).
Kuna „Kevadtorm“-id on kontrollõppused, missugused annavad võimalikult tõepärase pildi Eesti Kaitseväe hetkeseisudest, siis oleks igati otstarbekas nende tulemusi ka arvestada ja neist vajalikke järeldusi teha.
Täheldasin järgmist.
1) Üksikvõitleja sõjameditsiinialane väljaõpe on reeglina puudulik või olematu, olles väga kõikuv sõltuvalt seda allüksust ettevalmistanud üksusest.
„Haavatule“ individuaalselt ja üksuse võitlusvõimele tähendas see tavaliselt hävingut (vt. Näide Salvador´i kohta).
2) Laskur-sanitaride sõjameditsiinialane väljaõpe on reeglina nõrk.
Aga ei saagi oodata sanitaridelt nõuetele vastavat tegutsemist kui nende õpetajatelt endilt pole nõutud nende õpetatavate teadmiste-oskuste tundmist (kuid just nii on praeguseks lood enamiku praeguste meditsiiniteenistuse arstide ja õdedega).
3) Rühma- ja kompaniiülematel (põhiliselt siiski kompaniide probleem) on suhteliselt udune arusaam meditsiinilise tagamise integreerimisest üldisesse süsteemi, millest olid sageli tingitud ka ilmselt väärad meditsiinikomponendi paigutused lahingurivistuses. Viimasest faktist tulenevalt olid ka selle kasutusvõimalused sageli piiratud, või puudusid hoopis.
4) Õppusel osalev meditsiiniteenistuse kaaderkoosseis oli osaliselt relvastamata. Järelpärimisel osutus tõeks fakt, et mõnede üksuste juhtkond polnud nende relvastamist vajalikuks pidanud, nad polnud relva kaasavõtmist ise vajalikuks pidanud (kuna ei oskavat sellega nii-kui-nii midagi peale hakata) või siis poldud relva väeüksuses neile isegi mitte käskkirjaga kinnitatud.
Omapärased seisukohad!? Eriti kui arvestada tõsiasja, et isegi planeeritud õppuse käigus, juhtus korduvalt olukordi, kus meditsiiniüksus-allüksus sattus kontakti „vastasega“ ning isegi meie oma, Genfi konventsioonidega kursisolev, „vastane“ „hävitas“ (kas sihilikult või kogemata) nii mõnegi meditsiiniallüksuse (mõnikord isegi täielikult).
5) Õppustel osalenud meditsiiniteenistuse kaaderkoosseis (NB! kuid oli ka väheseid erandeid) paistis reeglina silma suutmatusega aru saada oma kohast kaitseväelises struktuuris ning võimetusega juhtida neile allutatud allüksusi (kompanii meditsiinigrupid, sidumispunktid jne.). Paraku ei näe ettevalmistust neis valdkondades ette ka praegune Kaitseväe meditsiiniohvitseri ja -allohvitseri väljaõppekava.
Tõsi on, et sageli sai meditsiiniüksustes (kompanii meditsiinigrupp, meditsiinirühm, sidumispunktid) n.ö. päästerõngaks mõni nooremallohvitserist parameedik, kellele vajalikul momendil kõrgesti tituleeritud meditsiiniohvitseri või –allohvitseri poolt juhtimisülesanded edasi delegeeriti, kuid seda ei saa ometi asjade normaalseks käiguks lugeda. Viimatikirjeldatud situatsioongi võiks olla näiteks, et sageli on isegi nooremallohvitseri tasemel sõjalise juhtimise kogemus ja väljaõpe parem, kui hoopistükki mitte midagi. Sama arusaama toetab ka fakt, et mõnedes kompanii meditsiinigruppides, kus nende ülemateks olid määratud (tegelikult küll mitteametlikult) kompaniiparameediku kursuse läbinud ajateenijast nooremallohvitserid, need allüksused ka toimisid ning toimus nende reaalne sõjaväeline juhtimine ja eesmärgipärane tegevus.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 14:05, muudetud 2 korda kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 11:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Nagu on korduvalt mainitud meie erinevate välismissiooniüksuste inspektsiooniaruannetes ja nagu ma seda ka ise samas piirkonnas viibides kogenud olen, on meditsiiniallüksuste isikkoosseisu üldsõjaline väljaõpe ebapiisav või lausa olematu, missugune fakt omakorda teeb küsitavaks selle allüksuse (kompanii evakuatsioonigrupp) võimekuse reaalses lahingutegevuses oma ülesandeid täita. Võhiklikkus eelpoolnimetatud valdkonnas võib olla mõnikord ohtlik mitte ainult meediku iseenda, vaid ka kogu üksuse julgeolekule.
Ise korduvalt kohapeal olnuna, tekitab minus hämmingut mõnede meditsiiniteenistuse kaitseväelaste poleemitsemine (ikka veel!!) relva vajalikkusest-mittevajalikkusest missiooniüksuse koosseisus olles. Just-kui peaks kõigi teiste, peale tema enda, mure olema selle konkreetse (meditsiiniteenistuse) kaitseväelase elu- ja tegevusvõimelisuse säilitamine. Enesestmõistetavalt on iga üksus huvitatud sellest, et meditsiiniteenistus elaks ja olemas oleks (ja oleks toimimisvõimeline), kuid eelkõige peaks see kaitseväelane(-sed) ikka ise oma elulisusest huvitatud olema ja see ei saa toimuda kogu üksuse lahinguvõime arvelt.
Sealjuures tuleb märkida, et välismissioonidel osalejad on reeglina see aktiivsem ja entusiastlikum osa Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisust ning kodumaal oma igapäevases teenistuses viibivatel meditsiiniteenistuse kaitseväelastel pole neidki teadmisi-oskusi, kuid (v.t. Bundeswehr´i kogemus) igapäevases teenistuses ei tule äramärkimist väärinud väljaõppealased puudujäägid lihtsalt esile. Bundeswehr tegi oma välismissioonikogemusest järeldused kogu oma meditsiiniteenistusele, meie viitame seni vaid mõnele missiooniüksusele, nägemata sama puudust kodumaises struktuuris. Aga mis saab siis, kui tuleb aeg rakendada oma esmast kaitsevõimet meie omal kodusel Eestimaal?
Kuigi need põletav-teravad puudused on ikka ja alati iga-aastastes õppuste kokkuvõtetes välja toodud ja sinna on juurde lisatud ka võimalikud meetmed, missugused olukorda parandaksid, ei ole ma nende aastate jooksul meditsiiniteenistust puudutava osas praktiliselt mingeid nihkeid täheldanud. Pigem võiks täheldada lausa vastupidist tendentsi – korduvalt äramärkimist leidnud puudused süvenevad. Küll aga on tunduvalt paranenud jalaväe riviohvitseride arusaamad ja oskused meditsiiniallüksuste osas. Näiteks, kui ma veel mõned aastad tagasi nägin ühes üksuses nooremallohvitseride väljaõppematerjali, kus kohe must-valgel oli kirjutatud, et – haavatud jäetakse alati maha (sic!), siis praegu toob isegi taolise asja meenutamine häbipuna nii mõnegi mehe palgeile. Tunduv edasiminek on toimunud meditsiiniteenistuse taktikalises rakendamises.

Üritaks siis neid põletavaid puudujääke lahata ja omapoolseid lahendusvariante välja pakkuda.

Üksikmehe ja laskur-sanitaride sõjameditsiinialane väljaõpe toimub praegu nende teenistuskohtades üksuse meditsiiniteenistuse kaitseväelaste poolt vastavalt kehtestatud väljaõppekavale. Õppekava on olemas, õppematerjalid ja instruktorid samuti. Kõik tundub just-kui korras olevat, kui poleks mitte ühte nüanssi, mis lõpptulemuse juures otsustavaks osutub. Nimelt pole (ja seda pole ka nõutud ning vajalikuks peetud) kuni laskur-sanitari tasemeni meditsiiniväljaõpet läbiviivad meditsiiniteenistuse ohvitserid ja allohvitserid ise neid asju kunagi õppinud ja ise läbi teinud, mida nad õpetama peavad (nagu ma juba ka eelnevalt mainisin). Ka pole neist keegi reeglina saanud vähimatki sõjaväepedagoogikaalast väljaõpet (näiteks, ei osata sageli vormistada isegi elementaarset plaankonspekti, rääkimata siis juba mingi arvestatava väljaõppetunni läbiviimisest). Praegused nn. erialaohvitseride ja –allohvitseride õppekavad (KVLK, KVÜÕA) meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele ei näe nimelt seda ette (kuigi ametikoha ülesannete täitmiseks oleks see hädavajalik). Seega on ka arusaadav, et ei saa erilist juttugi olla eelpoolnimetud esmaabi tasemest.
Jalaväeüksustes ollakse harjunud välimeditsiini käsitlema, kui eraldiseisvat ainet, ning vastavat väljaõpet viiakse reeglina läbi isoleerituna, mitte aga integreerituna üldisesse väljaõppeprotsessi. See komponent väljaõppes sõltub aga juba vastava allüksuse ülemast ja temapoolsest väljaõppe planeerimisest ning läbiviimisest. Jääb vaid loota, et ka siin mingeid nihkeid paremusele hakkab juba lähiaegadel toimuma.
Veel mõne aasta eest võis kevadisel suurõppusel kohata rühma- ja kompaniiülemate silmis hämmingut, kui neile kanti ette kaotustest ja vajadusest tegelda haavatutega. Taolist asja poldud ju kunagi harjutatud ja sellist võimalustki poldud kaalutud. Õnneks on seis meditsiinilise tagamise planeerimise ja teostusega rühma- ja kompaniiülematel viimastel aastatel tunduvalt paranenud, mis näitab ilmselt vastava väljaõppe tõhusust KVÜÕA-s.
Praegune meditsiiniteenistuse kaaderkoosseis, kes ka meie iga-aastasel kevadisel suurõppusel täidab erinevaid meditsiiniallüksuste juhtpositsioone, pole reeglina saanud mingit üldsõjaväelist baasväljaõpet, rääkimata siis juba oma auastmele vastavast ohvitseri- või allohvitseriväljaõppest. Mingi 20-30 aastat tagasi olnud NA reservohvitseri-allohvitseri kursus, missugusel osaleti (mitte ei ÕPITUD), ei ole end enamasti paraku Eesti Kaitseväe reaalses teenistuses õigustanud ja nende alusel nn. taastatud ohvitseri ja allohvitseri auastmed on seda suures osas just sellised nagu nad kõlavadki - AU-astmed (auaste kaasuva AU pärast). Väline AU aga paraku reaalsetes tingimustes ei tööta. Ka praegu kehtivad õppekavad (KVÜÕA, KVLK) ei näe ette meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseride, kui sõjaväeliste juhtide, väljaõpet vastavalt nende sõja- ja rahuaja ametikohtade vajadustele. Jah, tõsi see on, et neile õppekavadele vastavalt saadakse teadmised-oskused teenistuseks staabiohvitserina ja kõrgemalseisva ülema nõuandjana, kuid selliseid staabiohvitsere ja -allohvitsere (kellele mitte kedagi ja mitte kunagi ei allu ning kes vahetult pole seotud lahinguülesannete täitmisega) on kogu kaitseväe operatiivstruktuuris siiski vaid mõned üksikud. Valdav enamik meditsiiniteenistuse ohvitseridest ja allohvitseridest on nii rahu-, kui sõjaajatingimustes teenistuskohtadel erinevates lahinguüksustes ja mingi grupi kaitseväelaste (pooljagu, jagu, meeskond, rühm jne.) sõjaliste juhtidena.
Eriti teeb selline puudujääk praeguses meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseride väljaõppes muret Eesti Kaitseväe esmast kaitsevõimet silmas pidades, mille rakendudes peaksid need samad meditsiiniteenistuse ohvitserid-allohvitserid olema oma vastavate jagude, rühmade, poolrühmade jne. ülemateks.
Mis puudutab meditsiiniteenistuse kaitseväelaste suhet relvadega, siis sellele peaks kogu kirjutist lugenu kindlasti ka ise juba ammendava vastuse leidnud olema. Lisaksin vaid nii palju, et silmatorkavalt hakkab selle valdkonna senine puudujääk avalduma just REAALSES sõjategevuses ja siis n.ö. omast kogemusest õppimine saab tõenäoliselt meie Kaitseväele arvatavasti liigkarm olema. Kuid me peaks olema suutelised siiski ka TEISTE kogemustest õppima?
Analüüsides hetkeolukorda võib öelda, et nii Kaitseväe rivikoosseisu kaitseväelaste hulgas, kui ka meditsiiniteenistuse ridades endis on laialdaselt levinud arusaam, et eelpoolnimetatud puuduvad oskused-teadmised polegi meditsiiniteenistuse kaitseväelastele vajalikud, kuid ... Maailmapraktika (v.t. eelnev) ja oma kogemus (v.t. Kevadtormid, välismissioonid) näitavad paraku muud. Meil on kuidagi vaikides kõigi kaitseväelaste poolt omaks võetud seisukoht, et meditsiinierialane haridus ja sõjaline väljaõpe on just-kui üksteist välistavad ja lausa antagonistlikud asjad. Vaadates meditsiiniteenistust maailmas laiemalt, me sellele oma seisukohale aga sealt tuge ei leia. Isegi meie n.ö. saatusekaaslane Leedu Vabariik on selles osas meist väga erinev.
Leedu vabariigi relvajõududega seoses tuleb meelde üks seik paari aasta tagusest ajast, kui Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse delegatsioon käis tutvumas samalaadsete struktuuridega Leedu Vabariigis. Meie meditsiiniteenistuse kaitseväelased vestlesid Leedu ametivendade-õdedega ja ei suutnud neid kuidagi mõista, kui viimased väitsid end olevat läbinud mitmeid puhtsõjalise suunitlusega väljaõppekursusi. Eriti uskumatud oldi, kui väideti seda väljaõpet kohustuslik olevat. Oma igati riukalike küsimustega püüti vestluskaaslastelt välja pressida vastuseid, et eelpoolnimetatud väljaõpe ikka kangesti vastumeelne on ja et neid selleks sunnitakse. Kuid soovitud vastused jäid paraku tulemata. Hämmingus leedulaste poolt selgitati, et selline väljaõppe ülesehitus on lihtsalt hädavajalik igapäevaseks armeeteenistuseks.
Selleks, et meie haavatud ka ellu jääks ning oleksid peale ravi võimelised taas meie riigi eest vajadusel edasi võitlema, selleks peavad ka meil olema pädevate meditsiiniteenistuse kaitseväelastega komplekteeritud meditsiiniüksused, kes oskavad asjatundlikult juhtida oma üksusi, et need jätkusuutlikud oleks ning ühtlasi tagada kannatanutele heal tasemel abi vähemalt esimese traumajärgse tunni (1 tund, kus otsustatakse suures osas haavatu edasine elulisus) jooksul. Selle tunni jooksul toimib kannatanute evakuatsioon haavamiskohast kuni pataljoni sidumispunktini ning, sõna otseses mõttes, tema elu päästmine. Selle tegevuse juures saab vähe abi olema tänase rahuaegse kaitseväe meditsiiniteenistuse kontsentreerumises enamasti (sageli ka AINULT) vaid tsiviilmeditsiinilistele õppeainetele ja enese esitlemisest kõrgharitud erialaspetsialistina. Ma ei sea kahtluse alla meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseride pideva erialase täiendamise vajadust, kuid ei saa märkimata jätta, et need omandatud nn. kõrged teadused jäävad kaitseväele (ja haavatud kaitseväelastele) kasututeks, kui puuduvad konkreetsele ametikohale nii enesestmõistetavad vastavad sõjalised oskused-teadmised. Kui ei toimi meditsiinilise tagamise alumised astmed (v.t. eelnev – üksikmees, laskur-sanitar, jne.), siis jäävad käed rüpes istuma ka nn. rindejoonest (aga seda ei tarvitse ollagi) kaugel olevad arstid-õed, sest nendeni lihtsalt keegi kannatanutest ei jõua.
Nagu jalaväelase juures alustatakse üksikmehe välioskustest, nii peab ka meditsiiniteenistuse kaitseväelase väljaõpet erialaselt alustama kõige madalama taseme esmaabist välitingimustes ning siis oskavad juba ka need vastava koolituse saanud arstid-õed seda erialaselt pädevalt isikkoosseisule edasi anda. Ehk siis, nad peavad ISE läbi tegema kogu selle väljaõppe, mida nad hiljem teistele õpetama hakkavad. Sellele eelneva sõjaväelise baasväljaõppe läbitegemine on muidugi niigi enesestmõistetav.
Eelpool äramärgitud probleem meditsiiniteenistuse kaitseväelaste väljaõppega (nii sõjalise, kui erialase) on minu arusaama järgi võtmeküsimuseks ja ilma millise lahendamiseta ei parane Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuses mitte midagi (vaatamata iga-aastastele ühte ja sama konstateerivatele märgukirjadele ja õppuste aruannetele, pole seni selles valdkonnas mingeid muutusi toimunud). Olen püüdnud neile küsimustele ka Kaitseväe üksuste (kellele need puuduliku kaitseväelise väljaõppega konkreetsed meditsiiniteenistuse kaitseväelased riviliselt alluvad ja kes nende väljaõppe eest vastutavad) tähelepanu juhtida, kuid ... Eranditult püütakse end sellest oma alluvate kontingendist distantseerida, väites nende väljaõppeküsimusi vaid meditsiiniteenistuse enda asi olevat. Jääb tõesti mulje, et meditsiiniteenistus oma üksuste ja isikkoosseisuga on vaid tema enda probleem ning ka oma väljaõppega on ta suures osas (kui mitte täielikult) lihtsalt omapead jäetud. Ehk siis, et meditsiiniteenistus ise määrab millist väljaõpet ta ise tahab ja soovib. Ja kui tahab, siis viib ka läbi, ja kui ei taha, siis ... Nonsens! Selliselt konkreetselt, must-valgel, seda fakti paberile pannes tundub see praegu iseendalegi kurioossumina. Kuid nii see ometi on. Minupoolsed edasised kommentaarid sellisele olukorrale tunduvad liigsetena.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 14:06, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 11:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Lisaks eelpooltoodule torkab silma tõsiasi, et kaitseväes on rahuaja meditsiiniallüksused komplekteeritud suure isikkoosseisu puudujäägiga või siis on nende koosseisu teadlikult vähendatud (palgafondi kokkuhoiuks?). Eelpoolkirjeldatud situatsioon omakorda on loonud olukorra, kus isegi parema tahtmise juures pole võimalik sellele isikkoosseisule täiendavat väljaõpet läbi viia (kui vastav üksus seda isegi tahaks), sest koosseisutabeli ametikohad on arvestatud vaid konkreetseid igapäeva (rahuaegseid) meditsiinilise tagamise rutiinülesandeid (sageli isegi selleks ebapiisavalt) silmas pidades. Meditsiiniline tagamine aga teadupärast on üks selline elu(teenistus-)valdkond, kus ei saa suvalisel momendil midagi tegemata või pooleli jätta, et näiteks mingile väljaõppele minna (tuletage meelde karikatuuri lõunatavatest kirurgidest kellel patsient laual, nuga kõhus püsti). Kuna tänase päeva seisuga on kaitseväelasi meditsiiniallüksuses vaid pidevateks igapäevasteks rutiintegevusteks (sageli isegi selleks ebapiisavalt), siis ei olegi tegelikult arvestatava täiendväljaõppe läbiviimine sellele kaitseväelaste kontingendile võimalik. Pääseteeks tekkinud ummikseisust oleks eelpoolnimetatud meditsiiniüksustesse täiendavate (arstid, õed, parameedikud) ametikohtade loomine, mis omakorda avab võimaluse nii täiemahuliseks üksusesiseseks väljaõppeks, kui ka loob vajaliku reservi erakorralisteks olukordadeks, võimaldab üksusel katta KÕIK põhimäärusekohased ülesanded ja kindlustab operatiivstruktuuri vastavate ametikohtade täitmise. Ka tekib sellisel juhul võimalus nende ohvitseride-allohvitseride kaitseväesiseseks rotatsiooniks ja ka meditsiiniteenistuses muutub võimalikuks mingigi karjääriplaneerimissüsteem.
Oma taolistele ettepanekutele isikkoosseisu suurendamiseks olen trafaretselt kuulnud vastuseks, et – aga teile pole siis ju midagi nii palju teha. Mina olen omakorda püüdnud seda pareerida vastusega, et – näiteks miinipildujarühm ju ei tegele päevast-päeva reaalse lahingutegevusega, kuid ometi on see rühm olemas. See miinipildujarühm tegeleb lihtsalt oma rahuaegse ettevalmistuse, väljaõppega. Just samuti peaksid funktsioneerima ka rahuaegsed meditsiiniteenistuse allüksused (seda lisaks igapäevastele rutiinsetele meditsiinilise tagamise ülesannetele).

Meditsiiniväljaõppekeskuse tänane päev.
Vastavalt olemasolevatele juhistele ja normatiivdokumentidele, toimub meie väljaõppekeskuses vaid kaitseväe erineva erialase tasemega parameedikute väljaõpe (nii ajateenijad, kui kaaderkoosseis) ning üksikvõitleja ja laskur-sanitari sõjameditsiinialaseks väljaõppeks vajaliku väljaõppematerjali ettevalmistamine ning väljatöötamine. (Kunagi olid meie sõjameditsiinialase väljaõppe ambitsioonid küll tunduvalt laiemad, kuid tänaseks on see just eelpoolkirjeldatud tasemele paika pandud.) Samuti viime läbi välismissioonidele minevate üksuste isikkoosseisule missioonieelset meditsiiniväljaõpet ja Kaitseväe autojuhtidele esmaabi lühikursusi. Praeguseks võime arvestada, et meie väljaõppekeskuse tulemiks selle viimase 4-5 aasta jooksul on olnud juba sajad parameedikud ning mitmed sajad lühemate esmaabikursuste lõpetajad (välismissiooniväljaõpped, autojuhid jne.). Valdavalt on olnud tegu küll ajateenijatega, kuid kindlasti pole need inimesed oma teadmiste-oskustega ka tsiviilriietust kandes meie riigi jaoks kadunud. Nad kõik on eelkõige heade esmaabioskustega Eesti Vabariigi kodanikud.
Kaitseväe kaader- ja reservkoosseisu kuuluvad arstid-õed hakkavad edaspidi oma väljaõpet saama KVÜÕA vastavatel kursustel.
Meie väljaõppekeskuse kursused lõpetanud nooremallohvitserid on määratud täitma oma väljaõppele vastavaid ametikohti jalaväerühmas ja -kompaniis ning pataljoni meditsiinirühmas. Mingi osa lõpetajatest saavad ametikohale aga ka meditsiinikompaniides. Vastavalt tekkivale vajadusele (ja seda vajadust on näidanud iga-aastased „Kevadtormid“) on nad tegelikkuses võimelised juhtima sõjaväeliselt ka väiksemaid meditsiiniüksusi. Kuna reaalselt on taolisi olukordi ette näha (kogemus -„Kevadtorm“-id), siis oleme neid selleks ka ääri-veeri ette valmistanud, kuid kindlasti pole see olnud piisav ja selliseks vajaduseks ei peaks ka tegelikult tarvidust olema. Väljaõppe kestvus parameedikutele on meil vastavalt omandatava kvalifikatsiooni tasemele 2,5-4 kuud ning selle aja jooksul üritame anda kõik endast oleneva, et valmistada neid võitlejaid ette just selleks esimeseks haavamisjärgseks elupäästvaks tunniks (v.t eelnev). Teadmised-oskused, missugused igaüks neist kursuste jooksul omandab, peaksid võimalikult täielikult katma kõikvõimalike lahingutegevuses ja tsiviilelus esiletulevate tervisesituatsioonide lahendamise ning tagama ka nende teenistuskohaks olevate meditsiiniüksuste eluvõimelisuse reaalses lahingutegevuses.
Üldmeditsiinilised ained:
– inimese ehitus ja talitlus,
– meditsiiniline esmaabi traumade ja haigestumiste korral,
– terviseõpetus,
– meditsiiniline ABK-kaitse,
– kriisipsühholoogia,
– katastroofimeditsiin,
– jne.
Sõjameditsiini väljaõpe:
- meditsiiniteenistuse organisatsioon, dokumentatsioon, medistiinitaktika algteadmised jne.
- meditsiiniteenistuse varustus (seadmed, aparaadid, masinad, instrumendid jne.) ja selle kasutamine,
- välihügieen ja esmaabi välitingimustes (mahukaim osa, kuna tegu on just välitingimustes tegutsemisega),
- kannatanute transport (transpordiviisid käsitsi, üksi ja mitmekesi, laadimisprotseduurid ja organisatsioon lennukisse, autosse ja vagunisse jne.),
- kannatanute meditsiiniline sorteerimine,
- päästekursus (tuletõrje, nööripääste, vetelpääste),
- jne.
Lisaks eelnevale muidugi erinevad üldsõjalise väljaõppe alla kuuluvad ained, nagu kehaline kasvatus, topograafia, side jne. Ning, mis eriti tähtis! Arvestusliku õpilasharjutusega lõppev sõjaväepedagoogika lühikursus (lisaks NAK-is omandatule). See viimane võimaldab kursuse lõpetajat kasutada üksuses ka sõjameditsiiniväljaõppes kas siis instruktori, või vähemalt abikoolitajana. Kahjuks tuleb nentida, et seda võimalust oma meditsiiniväljaõpet tõhusamaks muuta, pole üksused seni reeglina kasutanud ja meilt tulnud värskeid kursuselõpetajaid on sageli püütud vaid oma nooremallohvitseride põua leevendamiseks suvalistel ametikohtadel kasutada (NB! V.t. minu kunagise kogemusega Piirivalveametis).
Väga oluliseks osaks isegi juba algtaseme parameediku väljaõppes on erialane praktika töötades reaalselt kiirabibrigaadi koosseisus. See viimane toimub meie õppuritele Tallinna Kiirabis.
Iga järgneva parameediku kutsetasemega lisanduvad väljaõppesse aina keerukamad ja komplitseeritumad ained, missugused tulenevad kaitseväelase tulevase ametikoha nõuetest. Lisanduvad oskused elementaartasemel käitada meditsiiniallüksuse transpordivahendeid (sõidueelne kontroll, kohalt liigutamine, maastikusõit, rattavahetus jne.), oskused-teadmised tööks abilisena kirurgilise operatsiooni juures, instrumentide ja materjalide steriliseerimine, meditsiiniüksuste taktika nii teoorias, kui praktikas, orienteerumisvahendite (GPS) süvendatud tundmaõppimine, aeroevakuatsiooni juhtimine jne. Ühtlasi tõuseb õppekavas reaalse teenistuspraktika osakaal vastava spetsiifikaga tsiviilraviasutustes. Vajaliku praktiseerimiskogemuse on meie õppurid saanud nii kiirabimeeskondades, kui ka haigla intensiivraviosakondades. Muidugi peab ära märkima, et taolisest praktikast jääb tegelikult eriala tõsisel omandamisel väheseks, kuid teadupärast paneb meie väljaõppele omad piirid ka kaitseväe üldine väljaõppekava, mida me aga vaieldamatult arvestama peame.
Tuleb tõdeda, et meie senistele soovitustele, lubada värsketele parameedikutele kohalikes meditsiiniasutustes täiendavat erialast praktikat, on kaitseväeüksustes, kuhu meie kursuste lõpetajad edaspidi teenistusse läinud on, reeglina väga positiivselt reageeritud ja seda täiendavat erialapraktikat ka võimaldatud.

Me töötame selle nimel, et kõik meie sõdurid võiksid olla kindlad abis oma võimalike tekkidavõivate tervisehäirete korral. Nad kõik peavad teadma, et kui ka midagi juhtub, siis mitte kunagi ei jäeta neid maha ja nad ei jää abita. Nad võivad olla kindlad, et meie kaitseväe parameedikud on alati kusagil nende lähedal. Parameedikud on igati varustatud nii vastava materjali, kui oskustega ning neid on tugevasti treenitud, et tagada nii meditsiiniabi, kui ka kannatanu julgeolek ükskõik kui ohtlikus olukorras.
Kuid PARAMEEDIKUD on vaid üks osa meie meditsiinilise tagamise süsteemis ning jääb üle vaid tõdeda vana ütluse tõesust, – iga kett on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 14:06, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2009 11:06 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Ma arvan, et paljud saavad siit nüüd vastused ka oma eelnevalt esitatud küsimustele.

See võib meile kaunis kummaline tunduda, kuid olukord sellel rindel on just selline, kui kirja pandud. See on karm 21. sajandi Eesti Kaitseväe reaasus. Kaitseliidust ma siin üldse ei rääkinudki, sest seal pole lihtsalt mitte millestki rääkida. :cry: :cry: :cry: :cry:

Paraku arvan ma, et see artikkel ei saa ilmuma, kuigi seda lubati. Vähemasti ei saa see olema seda sellisel kujul mitte ja kärbitud-nuditud kujul (kui see ilmubki) jääb selle oluline sõnum kindlasti edastamata. Tuletan selle viimase väljaöeldud tõdemuse ikka oma eelnevatest kogemustest nimelt. :cry:

Tänan tähelepanu eest, kamraadid! :wink:

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 14:07, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Mär, 2009 9:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Hm-mm. Mis siis nüüd juhtus? Kui algul olid kõik varmad sõna võtma, siis nüüd ... :roll: :roll: :roll:
Ega ma tegelikult suurt arvanudki, et siin eriti palju seltskonda on kes vaevuvad selle artikli MÕTTEGA läbi lugema (senine kogemus selles foorumis), kuid mõned ikka. Igatahes läheb see teema mulle endale VÄGA korda ja aeg-ajalt ikka kiikan siia, et - noh, äkki mõned siiski avaldavad oma asjalikku arvamust. Just ASJALIKKU, aga mitte tavapärast Õhtulehe stiilis ilkumist. :x
Muideks! Mõnikord on mõne teemaga mul siiski õnnestunud seltskonda üles äratada. Seekord vist ei õnnestunud. :cry:

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Viimati muutis hillart, 22 Okt, 2013 14:07, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Mär, 2009 10:05 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Juun, 2007 22:22
Postitusi: 555
:D
asi on lihtsalt selles et pole jõudnud veel läbi lugeda, plaan siiski on.

_________________
paraadil näeme, raisk


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Mär, 2009 10:07 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 30 Dets, 2004 14:13
Postitusi: 979
Asukoht: Tallinn/Tapa
Vähemalt Tapa meedikutega on juba rahuajalgi seis selline, et (peale paari teatava isiku siirdumist missioonile) tahaks neid käsitleda pigem apteegi (ja sotsiaalasutuse/varjupaigana), kui reaalset med. toetust tagava allüksusena. Laskmistel ja lõhkamistel on med. brigaad küll väljas, aga omades muid teenistusalaseid puutepunkte, ei taha mõeldagi, mis saab, kui "midagi juhtub". Mõnele entusiastlikumale teen siinkohal ehk liiga, kuid minu silme läbi on seis selline.

Jõuame taas ringiga kogu ajateenistustsükli väärastunud ülesehituseni, mille tagajärjel ei ole poole aasta jooksul väeosades ei jaoülemaid, jao- ega rühma parameedikuid. Aga küllap on kõrgemalt ette nähtud nii kiriisisituatsioonide kui õnnetusjuhtumite puudumine iga aasta teisel poolaastal.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 657 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 44  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt