www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 14 Dets, 2018 11:54

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 373 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ... 25  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 10 Jaan, 2012 21:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Veebr, 2005 21:50
Postitusi: 3500
Asukoht: Eesti
Normaalne, et jänkid oma sõjalise raskuskeskme Vaikse ookeani regiooni viivad. Just see piirkond hakkab moodustama tuleviku "rindejooni".
Neil on see plaanides juba aastaid.(imelik oleks, kui see nii poleks)
Ja kust mujalt nad ressursse ikka ümber mängivad, kui mitte Euroopast. Kohast, kus tänapäeval puudub reaalne oht ja enamgi, vähegi reaalsem vastane.
Meie fantoomi, Venemaa nimelist moodustist, ei peeta tõsiste tegijate seas enam ammu reaalseks ohuks.(eriti, kui võimul jätkab senine "rahamaias" seltskond)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 03 Juun, 2012 0:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 16250
„Tuuma“ Hiina- varjatud oht.

Pilt

Hiina on Aasia ainukeseks „ametlikuks“ tuumariigiks, kusjuures asub ta selles staatuses juba pea pool sajandit. Sealjuures puuduvad igasugused ametlikud andmed tema raketi-tuumaarsenalist nii minevikus, tänapäeval ja ilmselt ei saa neid olema ka hoomatavas tulevikus. Peking keeldub üleüldse arutlemast oma raketi-tuumajõudude suuruse ja paiknemise üle, tunnustades vaid nende äärmiselt olematut suurust.
Sellele ettekäändel keeldub Hiina osalemast ükskõik millistel läbirääkimistel tuumarelvastuse vähendamisest. Hinnangulised mitteametlikud andmed mida toovad ära suurem osa lääne allikaid, kujutavad endast unikaalset sürrealistliku absurdi näidist, millele on raske isegi seletust leida.
Nii tõi eelmisel aastal tuntud Rootsi SIPRI välja andmed, et HRVA omab 200 tuumalaengut, kusjuures kõik need on laiali paigutamata. Selle väite absurdsus on lausa mitmeplaaniline.
Esiteks- et Hiina tunnistab tuumarelva olemasolu, kuid isegi ei vihja selle hulgale, on täiesti arusaamatu, millise toa laest on võetud number kakssada. Kui aga lähtuda tuumarelva arvukuse määramisel riigi tootmisvõimekusest, siis võib Hiina omada vähemalt mitu tuhat laengut, maksimumprogrammi järgi aga mitukümmend tuhat laengut.
Hiina tuumakompleks seletab kergelt sellist kogust. Esimene tuumakatsetus viidi Hiinas läbi 1964 aastal. Kas tõesti loodi 47 aasta jooksul vaid 200 laengut( samas kui Hiinast võrreldamatult väiksemate teaduslike ja tootmisvõimalustega Pakistan suutis 13 aasta luua 110 laengut)
Kas tõesti Hiina kontinentidevahelised ja allveelaevadel baseeruvad tuumaraketid seisavad šahtides ilma päisosadeta? Jääb mulje, et SIPRI saab otsefinantseeringud Pekingist. Kuid seda absurdi tiražeeritakse massiliselt nii lääne massiteabes ning ka Venemaal. Kõige tihedamalt toodud numbrid Hiina kontinentidevaheliste rakettide arvukuse kohta(30 tk. DF-31, 24 tk. DF-5) allveelaevadel baseeruvate ballistiliste rakettide kohta(20 tk. DF-4, 30 tk. DF-3A, 80 tk. DF-21 ja operatiiv-taktikaliste ning taktikaliste rakettide kohta (600 tk. DF-11, 300 tk. DF-15) küünivad vaevalt isegi tegelikuse alumise piirini.
Hiina sõjalis-tööstusliku kompleksi võimaluste hinnangud ning Hiina keskosas asuvate hiiglaslike kontinentidevaheliste rakettide varjamiseks mõeldud tunnelisüsteemide olemasolu kõneleb sellest, et ainuüksi kontinentidevahelisi ballistilisi rakette võib Hiinal olla kuni tuhat ja samuti pole ilmselt allveelaevadel baseeruvaid ballistilisi rakette mitte vähem. Mis puutub aga erineva võimsuse ja otstarbega tuumalaengutesse, siis siin võib jutt käia vaevalt väiksemast kogusest kui 10 000 ühikut. (sinna hulka on loomulikult arvatud ka lennukipommid). Arvestades, et neid toodetakse juba üle 40 aasta.
Juba ainuüksi gigantseid summasid nõudnud tunneliteehituse fakt ise näitab, et Hiinal, kes üldiselt ei armasta raha tuulde heita, on, mida neisse peita. Ja päris kindlasti ei ole see suurus 200 raketti koos samapalju lõhkepeadega.
Hiina luurel õnnestus veel 80-ndatel hankida USAst uusima allveelaevadel paiknevate rakettide „Trident -2“ jaoks välja töötatud lõhkepea W-88 joonised, aga ka neutronpommide joonised, mis lubas Hiinal märkimisväärselt kiirendada enda vastavate süsteemide väljatöötamist , hoides kokku kümme aastat ja sadu miljardeid dollareid. 90-ndatel tootis Hiine mitte vähem kui 140 lõhkepead aastas.
Järelikult „…200 laialipaigutamata laengut…“ on võimatu pidada isegi ebaõnnestunud naljaks. Üleüldse eksisteerib mitte millegagi põhjendatud totaalne Hiina sõjalise potentsiaali alahindamine, ringleb absoluutselt põhjendamatu müüt selle kohta, nagu toodetaks Hiinas uusimat tehnikat „väikeste partiidena“ . Reaalse situatsiooniga pole sel midagi ühist, kuid sellele vaatamata on müüt üllatavalt elujõuline.
Millegipärast ei panda absoluutselt tähele fakti, et lahingutehnikat „väikeste partiidena“ toota on majanduslikult äärmiselt kahjulik(mida suurem on mingi toodangu seeria, seda odavam tuleb iga üksik ese), sõjalisest aspektist on aga see sama mõttetu(mida vähem on tehnikat, seda madalam on su potentsiaal ja seda kallim on kaotus) ja isegi ohtlik(sest provotseerib vastast andma preventatiivset lööki).
Pealegi ületavad sellisel juhul kulutused väljatöötamisele tootmiskulutusi, mis on absurdi tipuks. Seega tuleb eeltoodud rakettide kogused korrutada minimaalselt kahe-kolmega, võibolla isegi nelja-viiega.
Üldse loendatakse HRVA „teises suurtükiväes“(strateegilistes raketivägedes) kuute raketiarmeed (51-56 armee) koos 17 nendesse kuuluva raketibrigaadiga. 52 armee, millesse kuulub neli brigaadi, on paigutatud Anhui provintsi Taiwani vastu ning on põhiliselt varustatud operatiiv-taktikaliste ja allveelaevadel paiknevate ballistiliste rakettidega. Ülejäänud viis armeed, mis dislotseeruvad HRV erinevates osades, omavad relvastuses kontinentidevahelisi rakette ja allveelaevadel baseeruvaid ballistilisi rakette.
Allveelaevadel paiknevate rakettide DF-4 (laskekaugus mitte vähem kui 5500 km) tabamisulatuses asuvad India ja Venemaa territoorium isegi juhul, kui need raketid lastakse välja Hiina idaosast.
Sama kehtib ka allveelaevadel asuvate rakettide DF-3 kohta (laskekaugusega 2500-4000 km) ja uusimate rakettide DF-21 (mitte vähem kui 1800 km) kohta tulistamisel Hiina lääneosast.
Ida-Siberi ja Kaug-Ida tihedamalt asustatud alad jäävad rakettide DF-15 (660 km) ja DF-11 (kuni 800 km) tabamisraadiusesse. Kontinentidevahelise raketi DF-31 merel baseeruv variant JL-2 on paigaldatud neljale „Projekt 094“ tüüpi allveelaevale.
Tuleb meenutada, et Venemaa suhtes on Hiina allveelaevadel paiknevad ballistilised keskmaa raketid täisväärtuslikud strateegilised relvad, kuna on võimelised ulatuma Venemaa suvalisse punkti. Venemaal aga kesktegevusraadiusega ballistilisi rakette pole. Et oma kontinentidevaheliste ballistiliste rakettidega ja allveelaevadel paiknevate ballistiliste rakettidega hoiab Venemaa ohjes USA-d, siis on Hiinaga juba praegu välja kujunenud märkimisväärne disballans Hiina kasuks, kuigi veidra arusaamatuse tõttu jätkavad venemaalased (sealhulgas ka sõjalis-poliitilise juhtkonna liikmed) oma tohutusse ülekaalu uskumist
HRVA õhujõudude pommituslennuvägi koosneb kuni 140 lennukist Xian H-6 http://cdn-www.airliners.net/aviation-p ... 830118.jpg, mis on äärmiselt vananenud ja juba nõukogude ajal relvastusest maha võetud Tu-16 koopiaks. Lennukaugus on ligi 2500 km ning formaalselt kuuluvad nad strateegiliste tuumajõudude hulka. Kaasaegset õhukaitset pole need masinad suutelised ületama.
Alates 2006 aastast lastakse välja pommitajat H-6M suurendatud lennukaugusega. Lennuk on suuteline kandma tiibraketti DH-10, mis on välja töötatud nõukogude päritolu tiibraketi X-55 baasil(hiinlased omandasid kuus sellist raketti Ukrainast) kuid milles kasutatakse ameerika tehnoloogiat, mille hiinlased ka kopeerisid või said Pakistanilt. Muideks, kõnealune lennuk on vananenud juba sellises astmes, et mingid moderniseerimised ei suuda seda kaasaegseks muuta.
Teisest küljest moodustavad Hiina, nagu kunagi ka NSVL strateegilised tuumajõud nimelt raketid, mitte lennukid. Taktikalise tuumarelva kandjateks võivad olla pommitajad Xian JH-7, milliseid HRVA õhujõududes ja merelennuväes on üle 150 lennuki ning milliste tootmine jätkub. Kokkuvõttes pole vähimatki kahtlust, et Hiina omab rohkem tuumalaenguid kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja neli „mitteametlikku“ tuumariiki kokku.
Kuidas suhestub Hiina tuumapotentsiaal vene ja ameerika omadega, on äärmiselt raske öelda. Arvestades külma sõja järgseid USA ja Venemaa märkimisväärseid mitme-etapilisi kõigi klasside tuumalaengute vähendamisi, võib kindlalt öelda, et Hiina arsenal on minimaalselt vastandatav USA ja Venemaa omale ja võib oma maksimaalmääralt olla maailma suurim.
Sealjuures ei tohi silmist lasta geograafilist faktorit. Kontinentidevaheliste kohaletoimetamisvahendite poolest jääb Hiina ilmselt siiski veel USAst maha (see mahajäämus väheneb seoses uusimate kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide DF-41 tootmise algusega). Aga vaat India ja Venemaa suhtes on Hiinal arvestades ballistiliste keskmaa- ja operatiiv-taktikaliste rakettide hulka juba tuntav üleolek.

Seda enam, et paljudes olukordades esineb Hiina liitlasena tuumariik Pakistan. Nagu USA, nii ka Hiina ülemaailmse tuumadesarmeerimise korral tänu hiiglaslikele viimastel aastakümnetel määratu kvalitatiivse hüppe teinud tavarelvajõududele pigem võidaks kui kaotaks.
Esialgu veel jääb HRVA USAst märkimisväärselt maha täppisrelvastuse osas, sestap on tuumarelvastus käsitletav omamoodi kompensatsioonina mahajäämuses antud relvastuses. Selle arsenali peamine roll on varjatud ähvardus. Selle avamine, kui see ükskord toimuma saab, võib ülejäänud inimkonna jaoks saada äärmiselt ebameeldivaks üllatuseks.



Автор Александр Храмчихин
Первоисточник http://hvylya.org

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 03 Juun, 2012 11:23 
Eemal
Liige

Liitunud: 03 Okt, 2008 13:16
Postitusi: 117
Aitäh, tõlke eest!

_________________
War, war never changes...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 06 Juun, 2012 20:04 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 16250
Veel üks kaeblus Hiina teemadel...



Piiril pilved süngelt käivad…


Pilt
Neid maa-alasid näeb Hiina juba enda omadena

Kuniks jätkuvad teravad vaidlused sel pinnal, kuidas arendada Kaug-Ida, jätkab ligem naaber Hiina Venemaa Kaug-Ida resursside kasutamist täisprogrammi järgi. Kui varem käis jutt valdavalt paljudes Kaug-Ida asulates hiina päritolu mittelegaalide arvpidevas kasvust, siis tänasel päeval on sellele lisandunud veel üks probleem- vesi. Hiina hakkab tasapisi mõistma, et piirijõgesid saab kasutada eranditult omakasupüüdlikel eesmärkidel, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, et nendes voola vesi kuulub ka Venemaale. Järjest rohkem vajavad Taevaaluse põhjaprovintside tööstusettevõtted toodangu arendamiseks vett. Aga kust seda vett tööstuse tarbeks võtta, kui näiteks Sise-Mongoolias ei jätku vett isegi elanike jootmiseks. Ning Hiina võimud leidsid väljapääsu. Nad ehitasid mitmeid kanaleid, mille kaudu piiriäärsete jõgede vesi suunatakse Hiina territooriumile ning seejärel, saastatuna kõigega, mida tööstus iganes tarvitab, suunatakse taas Venemaale tagasi. See kõik ähvardab raskete tagajärgedega mitte ainult Venemaa Kaug-Ida ja Siberi ökosüsteemi, vaid on ohtlik ka suurte vene linnade puhta veega varustamisele. Spetsialistid väidvad, et tohutu hulk Hiina poolt ärajuhitavat vett (ligi 35% Irtõšši aastasest voolust) ähvardab suure laevatatava jõe muutmisega väikestest niredest ja soodest koosnevaks tuhandete kilomeetrite peale veninud ahelikuks. Arusaadavalt ei ole mingist laevatatavusest sellistel tingimustel enam juttugi juba aasta 10-15 pärast.
Olukorda süvendab veel see, et Hiina ignoreerib täiel määral Venemaa muresid teemal, et praeguse hetkeni ei eksisteeri mingeid Hiinapoolseid juriidilisi kohustusi veeressursside ekspluateerimise kohta piiriäärsetel aladel. See lubab Hiinal süüdimatult naeratades jätkata Kaug-Ida jõgede tühjaksimemist ning sellega Venemaa tekitada Venemaa ökoloogiale ja majandusele kolossaalset kahju.
Nimetades asju oma nimedega , võib öelda, et sisuliselt peab Hiina piiril Venemaaga veesõda, vabandades end sellega, et ta teisiti ei saa, kuna peab oma tööstustsooni veega varustama.
Siiski hüdroloogia pole hetkel ainus probleem, mis on seotud Hiina poliitikaga Venemaa Kaug.Ida suhtes. Üks tähtsaimatest punktidest Kaug-Ida demograafia. Tänasel päeval on Venemaa kodanikke Kaug-Idas ligi 8 miljonit, Kui võrrelda seda Hiina põhjaprovintside elanikkonnaga , siis on seda 10-13 korda enam kui Vene elanikkonda. Tööpuudus kodumaal sunnib paljusid hiinlasi legaalselt, pool-legaalselt või ka täiesti illegaalselt siirduma Venemaa piiriäärsetesse kraidesse ja oblastitesse.
Ametlikel andmetel elab Venemaal praegu enam kui 50 000 hiinlast, kelledest ligi 40% elab Kaug-Idas. Kui rääkida aga reaalsest Hiina kodanike arvust Vene Föderatsioonist, siis demograafide arvates võib see number ületada ametlikku statistikat kümneid kordi. Seoses sellega võib Taevaalune oma kodanike kasvavat arvu Venemaal kasutada juba ka riiklikes huvides. On ju ilmselge, et Kaud-Idas on ka selliseid asustatud punkte, kus Hiina kodanike arv on vähemalt võrdne Vene kodanike arvuga. On kerge ette kujutada, mis võib juhtuda, kui hiina passi omavate etniliste hiinlaste kasvav arv hakkab elama mitte ainult oma seaduste järgi, vaid esitab need seadused ka juriidilisele tasemele. Sel juhul võib rääkida mitte ainuüksi Hiina demograafilisest ekspansioonist, vaid ka vene maade aeglasest vene seadusandluse mõjusfäärist väljanihutamisest. Teiste sõnadega oleks nagu tegu vene maadega, aga vaat seadused sellel maal on juba täiesti Hiina omad. Ja kõige negatiivsem on selles, et esialgu ei suuda Venemaa sellele tendentsile midagi vastu panna. Kuigi selline suundumus pole tänasel päeval omane mitte vaid Vene Föderatsioonile. Terve rida maailma riike, sealhulgas ka USA, tunnetavad täiel määral, mida tähendab „Hiina „sõbralik“ ekspansioon. Ei saa ju 1,35 miljardilise elanikkonnaga riik jätta emiteerimata oma kodanikke teistesse riikidesse. Ärme unustame, et kuigi Hiinas on võimas majandus, ei tähenda see üldsegi mitte, et riigis oleks elanike elujärg kõrge. Ja et see tase on madal terves riigis, siis eriti madal on see justnimelt põhjaprovintsides, mis piirnevad Venemaaga. See määrabki migratsioonivektori suuna. Seda olukorda püüavad Hiina võimud igati oma eesmärkidel kasutada, milliste hulka kuulub ka Venemaa Kaug-Ida ressursside ekspluateerimine.
Kas oleks võimalik organiseerida mingi barjäär taolisele ressursikasutusele Hiina poolt. Kahtlemata oleks. Ainult et selleks tuleb Hiinale esitada sellised tingimused, millest Taevaalune niisama lihtsalt ei saa keelduda. Üks võimalikest variantidest on migratsioonipoliitika igakülgne karmistamine koos Hiina kodanikele ränkade rahaliste sanktsioonide juurutamisega mittelegaalselt Venemaa territooriumil asumise eest. Sealjuures võib töötada ühisettevõtete loomisega, milliste arv peaks nii Vene kui ka Hiina piiriäärsetel aladel olema võrdne. Loomulikult tuleb sealjuures tõsiselt tööle hakata Kaug-Ida asjade uuel ministril Viktor Išajevil.
Seetõttu tuleb tunnistada, et juba ainuüksi Kaug-Ida asjage ministri ametikoha tekkimine VF valitsuse juures on ülimalt ajakohane. Minister Viktor Išajev väljendab juba täna rahutust piiriäärsetel aladel kujunenud olukorra pärast. Oma intervjuus „Komsomolskaja pravdale“ teatas uus minister, et hiinlased ei kiirusta Venemaa territooriumile investeerima, küll aga kasutavad aktiivselt tema ressursse. Seoses sellega visandab minister ülesande- jääda Hiinaga heanaaberlikesse suhetesse, püüdes silmas pidada mitte ainult poliitilist aspekti. Ja kui selles plaanis lastakse aeg mööda, astub Hiina juba mõlema jalaga Venemaa territooriumile kasutamaks meie ressursse oma huvides.

Автор Володин Алексей

Использованы материалы:
http://svpressa.ru/economy/article/55786/
http://dv.kp.ru/daily/25890/2850798


http://topwar.ru/15010-na-granice-tuchi ... hmuro.html

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 06 Juun, 2012 21:12 
Eemal
Site Admin
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 12:32
Postitusi: 4368
Ausalt öeldes ei viitsinud juttu läbi lugeda, aga juba toodud kaardile 1 pilgu viskamine näitab, et tegu pole mitte poliitilise analüüsiga, vaid Venemaal levivate Hiina-foobiate järjekordse väljendusega.

Palju ilusat triibulist maastikku Venemaa külje all ning Vietnamis ning Taivan on ilus hall. Tegelikult on ju Taivan just see järgmine "emamaa" tükk, millega on seotud Hiina kõige suuremad ambitsioonid.

Pärast seda kui Hong Kong juba käes on...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 06 Juun, 2012 21:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 16250
Eks see ole see kuuriuksele kraabitud sõna sündroom- mutike uskus kah uksele joonistatu järgi kuuris hoopis muud olevat. :wink: Aga veeprobleem võib venelastele muret valmistada küll. Kui keegi viitsib originaalartikli alt kommentaare lugeda, siis seal on arvamusi seinast seina, seda isegi kohalike hulgas.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 07 Juun, 2012 12:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Juul, 2009 13:29
Postitusi: 6120
Kas keegi oskab leida Putini poolt esimestel presidendiks (2012) oleku päevadel allakirjutatud Venemaa välispoliitika järgmise 5 aasta tegevuskavasid lähivälismaa kohta?

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 07 Juun, 2012 14:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 24782
Tsiteeri:
Palju ilusat triibulist maastikku Venemaa külje all ning Vietnamis


Vietnamis üritati, aga Vietnami armee osutus kõvaks vastaseks.
Taiwaniga on aga risk sattuda USA-ga vastasseisu (ja ega see Taiwan ise ka papist pole).
Seega venelase loogikast mingi osa on isegi sedasi argumenteeritav.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 07 Juun, 2012 14:58 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 24782
Kas ikka käib asi Hiina tahtmist mööda?
http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/co ... 04113.html

The United States says weapons sales to Taiwan help to maintain stability in East Asia by making it more difficult for Beijing to bully Taiwan. The United States is legally obligated to provide weapons for Taiwan's defense, under the Taiwan Relations Act.

Seejuures tegu Obamaga, kes on tuntud oma rahuarmastava poliitikaga (mis saanuks kui president olnuks McCain?).

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 19 Aug, 2012 14:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 16250
Nafta ja gaas meie maailmas.

Pilt


Selle materjali ettevalmistamise ajal toodeti maailmas igal päeval 91,1 miljonit barrelit toornaftat. Mis on läbi aegade suurim naftakogus, mis maa sisemusest igapäevaselt välja on toodud.
OPECi riigid(naftat tootvate riikide ühendus, kuhu kuuluvad 12 riiki) tootsid sellest 31,5 miljonit barrelit päevas, mis samuti ületab kartelli riikide senist igapäevast toodangut.
Hinnad toornaftale kukkusid viimase kolme kuu jooksul 30% ning jätkavad kukkumist. Juuni lõpul olid need 78,20 dollarit Põhja-Ameerika nafta eest (West Texas Intermediate – WTI) ja 89.23 Brenti naftabarreli eest. Kusjuures hind vähem kui 90 dollarit oli väikseim hind Brenti nafta eest viimase 18 kuu jooksul.
Miks siis ikkagi hinnad musta kulla eest viimasel ajal niimoodi langesid ning kaua selline langus võib kesta? Sellel on mitmeid põhjuseid mida kohe lähemalt vaatamegi.
Ilmselt oleks õigem arutada olukorda eraldi riikide kaupa.

Alustame USAst.
Selle riigi majandus reageerib väga tundlikult energiakandjate hinnatõusule. Mis on ka igati arusaadav- on ju USA autojuhtide riik ning lihtsad ameeriklased suhtuvad vägagi valuliselt bensiini, mis autode põhiliseks liikumapanevaks jõuks, hinna tõusu.
Paari viimase nädala jooksul on autotanklates bensiini hind langenud. Kuid mitte 25-30%, nagu seda kõik sooviksid, vaid kõigest paarkümmend senti. Kuigi kiiret hinnalangust polegi oodata, ostetakse ju juulis bensiini, mis valmistatud aprillis kõrgema hinnaga ostetud naftast.
Mitmetel põhjustel pole naftasaaduste hinnad jäigalt nafta hinnaga seotud. Sestap pole põhjust toornafta hinna kahekordse langemise korral rõõmust käsi hõõruda ja oodata, et kahe kuu pärast odavneb tanklates kütus samuti kaks korda.
Räägime praegu USA nafta-gaasitööstusest. Vaid kõigest viis aastat tagasi ei olnud see majandusharu kaugeltki mitte heas seisundis. Riik eksportis hiiglaslikes kogustes naftat, seda eeskätt araabiamaadest, mis suurendas järsult USA niigi tohutut eelarvedefitsiiti. Nafta rahad moodustasid sellest ligi 50%.
Olukord hakkas otsekui võluväel muutuma alles paar aastat tagasi. Töötati välja uued tehnoloogiad nafta ja gaasi tootmiseks, mis järsult vähendas energiakandjate importi, aga samuti vähendas riigi sõltuvust tooraineimportijatest. Rida osariike, esmajoones Texas, Kansas ja Põhja-Dakota muutusid omamoodi „nafta-Klondikeks“. Põhja-Dakotas toodetakse tänasel päeval rohkem naftat, kui seda toodab OPECi liige Equador. Täna toodetakse USA territooriumil iga päev 6,6 miljonit barrelit naftat ning number jätkab suurenemist. Riik kasutab täna 42 % ulatuses eksporditud naftat, kümme aastat tagasi aga eksportis USA 60% kogu tarvitatavast naftast.
Möödunud aasta detsembris ületas esmakordselt peale 1949-ndat aastat ameerika naftaproduktide eksport Ladina-Ameerika ja Euroopa riikidesse nendesamade naftaproduktide importi. Loomulikult kajastus naftaproduktide müümine ka teatud hinnatõusus New Yorgi, Teksase ja California bensiinitanklates. Kuid see tendents, et USA lakkas olemast vaid tarbija ja asus müüjate ritta, on märkimisväärne ning lootustäratav. Liiati on toodangu eksport parim majanduse tõusu vedur.
Mis puudutab looduslikku gaasi, siis selle maksumus USAs kujutab endast vaid neljandikku sellest, mida maksavad tarbijad Euroopas. Ameerika kaupade tootmine muutub selle arvelt odavamaks, ning ekspordiks tootjate toodang Euroopa tootjate omaga võrreldes märksa konkurentsivõimelisemaks.
Märkimata ei saa jätta ka tõsiasja, et nafta ja gaasitootmise järsk tõus toimus USA naftagaasimajanuse jaoks vägagi negatiivsetel asjaoludel. Toome vaid mõned neist.
Sellisteks on 2010 aasta aprillis Mehhiko lahes toimunud British Petroleumi Deepwater puuraugu avarii, mis põhjustas inimeste huku ja põhjustas mastaapse looduskatastroofi. Nagu ka puurimiskeeld rikkas California selfialas ning sadadel ruutkilomeetritel Alaska looduskaitsealadel. Nagu ka Keystone naftajuhtme ehituskeeld, mis Canada Alberta provintsis puuritud 1,4 mil. barrelit naftat päevas oleks Teksase naftatöötlemisettevõtetesse toonud.
Tego on president Obama poliitikaga, mis igati püüab takistada ja ajuti sõna otseses mõttes keelustab USA naftatööstuse sektori arengut ja eelistab nn. rohelisi tehnoloogiaid ja nendega seotud töökohtade loomist.
Heade kavatsustega on teatavasti ka põrgutee sillutatud. „Rohelises“ sektoris töökohtade loomine läheb riigile väga ja väga kalliks, sellised tootmised muutuvad sõna otseses mõttes „kuldseteks“. Meenutagem kompanii Solyndra päikesepatareide paneelide tootmist, mis 2009 aastal sai krediiti 535 miljonit dollarit ja läks peale seda 2011 aastal edukalt põhja või elektriautosid tootev firma Tesla, mis oma esikmudeli, laialt reklaamitud elektriauto väljalaskmisega kaotas ligi ühe miljardi.
Veel üks põhjus, miks president Obama kangekaelselt on vastu erinevatele nafta-gaasi projektidele, peitub ka selles, et juba ajalooliselt kujunenud traditsiooni põhjal toetavad suured energiakompaniid alati vabariiklasi, samal ajal kui naftat töötlevad korporatsioonid on demokraatide doonoriteks. Ka fakt, et USA endised presidendid Bush vanem ja Bush noorem olid vahetult seotud Teksase naftatööstusega, ei kutsu Obamas esile vähimatki sümpaatiat energiatootmisfirmade vastu
Siiski võib USA sisene naftagaasitööstuse areng (loomulikult äärmise keskkonnasäästlikuse tingimustes) osutuda just selleks vedavaks jõuks, mis suudab takerdunud majanduse välja vedada. Ekspertide arvestuste põhjal võib ainuüksi selle sektori arvel USA suurendada iga-aastast SKPd ligi 05%, mis tähendab maailma suurima majanduse kolossaalset kasvu ja tuhandeid uusi töökohti.Samaaegselt võimaldab see USAl maha ronida „nafta-gaasi“ nõela otsast, millele nad eelmiste valitsuste ja presidentide äärmiselt lühinägeliku poliitika tõttu istunud olid.
Kuidas võivad USA nafta-gaasitööstuse tulevikule mõjuda selle aasta novembris toimuvad valimised?
Juhul, kui Obama teist aega presidendiks valitakse, lahendab ta muidugi hambad ristis mõned riigisisesed nafta-gaasi projektid. Sest ükskõik kui vastumeelne see talle ka on, tähendab see sektor ikkagi miljardeid maksudollareid riigi eelarvesse ning tuhanded uued töökohad. Kuid esimesel võimalusel ja vähimalgi põhjusel keelatakse uute puuraukude rajamine ning lükatakse määramatusse tulevikku uute naftajuhtmete rajamine. Samal ajal soodustatakse igati erinavaid ebareaalseid „rohelisi“ projekte, kuhu ilma igasuguse tulemuseta kallatakse miljardeid maksumaksjate dollareid.
Mitt Romney, vabariiklaste läbi aegade kõige liberaalsema esindaja ning kõneosavuselt demokraatide esindajale Obamale tunduvalt alla jääva kandidaadi valimisel ootab majanduse nafta-gaasisektorit tõeline buum. Seda kõigepealt Keystone naftajuhtme ehitusega, mis annab majandusele tuhandeid uusi töökohti, ning parandab märkimisväärselt Teksase ja Luosiana naftatöötlemistehaste varustatust toorainega. Koos sadade uute puuraukude rajamisega mitte ainult Dakotas ja Kansases, vaid võimalik, et ka Californias.
Muideks, Lõuna-California on nafta poolest vägagi rikas. ASada aastat tagasi paiknes Los Angelese rajoonis sadu naftapuurauke ning linn nägi välja nii, nagu tänasel päeval näevad välja Saudi-Araabia naftaväljad. Võib juhtuda, et võetakse maha ka keeld puurimistöödeks California rannikuselfil ja mõningates Alaska rajoonides, milleks nägi vaeva Alaska ekskoberner Sarah Palin
Lugejad võivad muidugi öelda, et autor on uuenduste vastane, vastustab „rohelisi“ tehnoloogiaid ja kutsub igati arendama nafta-gaasi sektorit, mis reostab maailma.
Härrased, proovige oma kodu valgustada päikesepatareidega. Seejärel proovige nendesamade patareide abil valgustada pilvelõhkujat San Francisco tsentris. Mitusada või tuhat patareid te selleks vajate? Nende maksumus tuleb vga kõrge, kasutegur aga tühine. Võimalik, et tulevikus õnnestubki inimkonnal luua aseaine naftale ja gaasile, kuid mitte täna. Seepärast on miljardite dollarite tagumine „rohelistesse tehnoloogiatesse“ meeletus ja diletantsus.
Siirdume nüüd Lähis-Itta…

Iraan

Eelmise aasta lõpus kutsusid selle riigi juhtkonna avaldused esile nafta hinnatõusu. Nagu me mäletame, ähvardas president Mahmoud Ahmadinejad lääneriikide poolt islamivabariigi suhtes sisseviidud majanduspiirangute korral Hormuze lahe sulgemisega, mida mööda kulgeb ligi 40% maailma mere kaudu veetavst nafta ja naftasaaduste ekspordist. Sõltumatute ekspertide arvates sisaldas naftahind toona vähemalt 20%-list „Iraani ohutuslisandit“. Samaaehselt koos Venezuelat juhtiva populist-sotsialisti Hugo Chaveziga esines Iraan pidevalt OPECis ettepanekutega nafta hinna tõstmiseks. Ahmadinejad nimetas „õiglaseks“ 250 dollarilist naftahinda barrelilt ning OPECi riikide poolset toodangu vähendamist, mis omakorda kutsuks esile hinnatõusu kogu maailmas.
Pärast USA ja lääneliitlaste järsku vastust Iraani provokatsioonidele ning Islamivabariigi vastu kehtestatud sanktsioone esmalt karmilt vähendades, seejärel aga esimesest juulist täielikult keelustades Iraani nafta ekspordi, muutus olukord kardinaalselt. Toornafta hinnad hakkasid pidevalt langema, Iraani eksporditarned aga vähenesid 40%. Täpselt samapalju odavnes Iraani rahvusvaluuta. Riigi kaotus naftaekspordi vähenemisest jõuab aasta lõpuks 8 miljardi dollarini. Mõned analüütikud arvavad, et eelnevatel aastatel on Iraan kogunud piisavad valuutareservid ja riik jätkab vaatamata kõigeleoma tuumarelvade väljatöötamist. Sellele vaatamata võib arvata, et Iraani võimsusele on minimaalselt antud võimas löök, millest Islamivabariigil on küllaltkii raske taastuda.
Lisaks tundub Iraani relvajõudude võimsus olevat tugevalt ülehinnatud. Nagu mäletame, pidas Iraan aastatel 1980-1988 kaheksa aasta jooksul pidevat sõda Iraagiga, kes kahel korral, 1991 ja 2003 aastal purustati täielikult USA vägede poolt. Pole väga tõenäoline, et Iraani kindralid ja ajatollad tahaksid omal nahal katsetada USA relvajõudude võimsust.
Selle aasta märtsis oli võimalus lugeda sõjalise eksperdi polkovnik Viktor Barants, kes möödanikus oli Venemaa kaitseministri pressi-sekretär, prognoosi võimalikust USA-Iraani kokkupõrkest. Baranets, kes ilmselgelt ei ole eriline USA ja selle relvajõudude sõber, ennustas, et Iraani armee põhijõud purustatakse täielikult umbkaudu ühe nädala kestel, kusjuures ameeriklastel ei tarvitse selleks isegi läbi viia maavägede operatsiooni Iraani territooriumil. Sestapn oletan, et sõjaline konflikt Iraani ja lääneriikide vahel, mis võiks esile kutsuda naftahindade eskalatsiooni, on hetkel vähetõenäoline.

Saudi-Araabia.

Väga tähtis tegija maailma naftaturul. Šiitliku Iraaniga konfliktsituatsioonis olev sunniitlik Saudi-Araabia esineb USA liitlase rollis. Iraan, kes pretendeerib regiooni üliriigi rollile, oli alati saudide õelaim vaenlane, sestap on ka mõistetav saudide soov oma vaenlasele suurimat majanduskahju tekitada.
Peale USA poolsete sanktsioonide väljakuulutamist hakkas Saudi-Araabia oma naftatoodangut suurendama, sest kõik võimalused olid neil selleks olemas, kuna riik valdab kolossaalseid naftavarusid. Saudi-Araabia suurendas naftatoodangut 2. Milj. barrelivõrra ja ekspordib hetkel päevas 9,1 miljonit barrelit toornaftat- pea 30% kogu OPECi riikide poolt toodetavast kogusest. Kuid ka see pole veel kõik.
Märtsis, aprillis ja mais saatis Saudi-Araabia USAsse hiiglaslikud tankerid, millistes sisalduv nafta müüdi mõningatel ebaametlikel andmetel ameerika firmadele turuhinnast odavamalt. Juuni keskel toimunud OPECi riikide konverentsil suutis Saudi-Araabia, vaatamata Venezuela ja loomulikult ka Iraani protestidele, kes astusid välja naftatootmise mahtude järsu vähendamise poolt, siiski läbi suruda kartelli liikmete seas musta kulla tootmismahtude säilitamine endistes kogustes. Saudi-Araabia juhtkond mõistab suurepäraselt, et naftahinna langemise tõttu saamatajäänud tulu tasub ennast kuhjaga Iraani nõrgendatud majanuse näol. Pealegi on naftahindade kasv millest nii unistas Ahminejad, maailmamajanduse arengu jaoks pidurdav faktor, mis lõpptulemusena vähendab nõudlust süsivesinike vastu ja alandab vastavalt nende hinda.

Iisrael.

See Lähis-Ida riik sõltub tänasel päeval pea täiesti susivesinike ekspordist. Mulle võidakse vastu vaielda- alles hiljaaegu avastati seal hiiglaslik gaasileiukoht. See on tõepoolest nii, kuid see leiukoht asub Iisraeli territoriaalvetes, Vahemeres ja enam kui 100 kilomeetri kaugusel rannikust. Sügavust on seal mitte 10-20 meetrit, nagu Mehhiko lahes, kus USA oma naftat ja gaasi toodavad, vaid 1500-2000 meetrit. Puurimised sellises sügavuses on võimalikud vaid spetsiaalsetelt laevadelt ning seotud sadade miljonite dollarite suuruste kuludega iga puuraugu kohta. Nii et antud hetkel Iisraelis tööstuslikes mastaapides gaasi ei toodeta kuigi viiakse läbi aktiivseid ettevalmistudi tootmiseks tulevikus.
Tänu oma geopoliitilisele asukohale ja ajaloolisele tähendusele jätkab Iisrael mängimast erakordselt tähtsat osa rahvusvahelises poliitikas ja majanduses. Teravnenud situatsioon „territooriumitel“ või ühel juudiriigi piiril kutsub automaatselt esile teatud naftahinna tõusu kogu maailmas. Mida siis veel rääkida hüpoteetilisest löögist Iraani tuumaobjektide pihta, mida Iisrael lubas ootamatult anda. Praegusel hetkel on olukord selliseks löögioks aga muutunud. Iisraelil puudub mõte lähema poolaasta või aasta jooksul Lähis-Idas oma vaenlase vastu uue sõja alustamiseks. Üsna tõenäoline, et juba paari kuu pärast, peale täismahuliste sanktsioonide kehtestamist, saab Iraanil olema hulgaliselt muid muresid peale Iisraeli.
Peale Iraani võib täiesti arusaadavatel põhjustel Iraani rahutust põhjustada ka Araabia kevade käiguds toimuv mõõdukate režiimide vahetus naaberriikides märksa radikaalsemate vastu, mida oleks küll õigem nimetada „islamitalveks“.
Eeskätt on see Egiptus, mille presidendiks juuni lõpus kuulutati islamivennaskonna esindaja Mohamed Morsi. Uus president lubas rahulepingu Iisraeliga, mille 1979 aastal sõlmis president Anvar Saddat, puruks rebida.
Morsi võis aga oma elektoriaadile, kellest suurema enamuse moodustas poolkirjaoskamatu külaelanikkond, lubada mida tahes, küsimus on selles, kas ta hakkab oma lubadusi täitma. Peale Hosni Mubaraki võimult kukutamist on turistide voog, mis riigi kassasse märkimisväärse osa sissetulekutest tagas, tuntavalt vähenenud. Egiptuse kullavarud mis 2011 aasta jaanuaris enne rahutuste algust ulatusid 36 miljardi dollarini, olid Morsi valimishetkeks vähenenud 16 miljardini. Millega kavatseb suurimat, 80-miljonilise elanikkonnaga araabia riiki toitma hakata islamistist president, kui inimesed ka need 16 miljardit nahka on pistnud? Palvetega või needustega Iisraeli aadressil? Egiptuse poliitikat stabiliseerivaks momendiks on alati olnud ameerika abi, mis igal aastal ulatub kuni kolme miljardi dollarini. Rahulepingu puruksrebimise korral Iisraeliga see abi katkeb.
Liiatigi ei oma reaalset poliitilist võimu Egiptuses mitte Morsi, vaid Sõjanõukogumille koosseisu kuulub 18 kindralit. Juunis lasi seesama sõjanõukogu valimiste käigus toimunud protsessinõuete rikkumise ettekäändel laiali Egiptuse parlamendi, milles rõhuv enamus kohti kuulus Moslemivennaskonnale ning teistele islamiparteide esindajatele. Seejärel piiras sõjanõukogu märkimisväärselt presidendivõimu, jättes ta näiteks ilma õigusest sõjakuulutuseks. Kellel veel kui mitte Egiptuse kindralitel on selge, et president kuulutab esimesel võimalusel sõja Iisraelile ja millega Egiptuse armeele selline sõda lõppeda võib, on Iisraeli-Egiptuse sõjad andnud rikkaliku kogemustepagasi. Kusjuures egiptlastele ülimalt kurva.
(Kusjuures Egiptuse president Mohamed Morsi tühistas pühapäeval, 12 augustil 2012 põhiseadusliku dokumendi, mis andis relvajõudude ulatusliku võimu, teatas tema pressiesindaja Yasser Ali.

"President on otsustanud tühistada põhiseadusliku deklaratsiooni, mille 17. juunil kiitis heaks relvajõudude ülemnõukogu," ütles Ali televisioonis edastatud avalduses-LEMET)

Nüüd siirdume Lähis-Ida riikidest Euroopasse.

Euroliidu riikides mässab majanduskriis. Uudised mitmetest riikidest meenutavad ajuti rindeteateid. Alles hiljaaegu jälgis kogu maailm hinge kinni pidades Kreeka valimisi. Selle riigi majandus on nutuses seisus. Hiljutistes valimistes osalenud populistlik Siriza partei
Lubas valijatele, et keeldub valimisvõidu korral võlgu maksmast ning Kreeka lahkub üldse eurotsoonist. Kreeka Eurotsoonist väljumise korral algab nn. dominoefektKus ühtse Euroopa pankrotistunud liikmed- aga Kreeka järel on sappa võtnud juba Hispaania, Itaalia ja Portugal- keelduvad ühtsest eurorahast, jttes teiste Euroopa riikide kanda hiiglaslikud võlad sadades miljardites eurodes. Õnneks sai siiski Kreekas võimule partei nimega „Uus demokraatia“, mis viib läbi suhteliselt mõõdukat majanduspoliitikat, lubab järgida kõiki võetud kohustusi ning on valmis minema mitmetele ebapopulaarsete abinõude kasutuselevõtule.
Tundub, et Eoroliidu loomine ühtse valuuta- euroga- pole just maailmamajanduse edukaim projekt. Ühes rakendis osutusid olevat nii majanduslikult areneud riigid nagu saksa- ja Prantsusmaa kui ka majanduslikult üpriski mahajäänud ääremaad nagu seesama Kreeka või Portugal. Kõige eest tuleb aga maksta eeskätt Saksamaal, mis kutsub selle riigi elanikes esile täiesti õigustatud rahulolematust.
Seoses kõige sellega alaneb Euroopa riikides tootmine, ning vastavalt väheneb ka nafta ja gaasi tarbimine. Seega ei peegeldu Euroopa riikide keeldumine alates 1 juulist Iraani nafta ostmisest kuidagi nende riikide majandusel. Seda enam, et nagu eelpool mainitud, kompenseerib Iraani nafta puudumist Saudi-Araabia suurenenud tootmine. Edasi viib meie tee

Hiinasse.

Viimastel aastakümnetel hämmastab Taevaalune maailma oma majanduse ennenägematu kasvutempoga. Loomulikult on Hiinale tööstustoodanguks vaja tohutu kogus toorainet, eeskätt naftat. HRV on suur Iraani nafta ostja, mis loomulikult ärritab suuresti Washingtoni. Kuid Hiina on liiga tugev ja majanduslikus mõttes sõltumatu suurriik, et USA rakendaks tema suhtes samu võtteid kui teiste maailmamajanduse malelaua figuuride puhul. Nimelt seetõttu, kõigest kaks päeva enne erakordselt karmide sanktsioonide kehtimahakkamist firmadele, pankadele ja riikidele, kes Islamivabariigist naftaf ostavad, avaldas USA riigidepartemang nimekirja riikidest, kelle kohta Washington erandi teeb. Nimekirja eesotsas oli loomulikult Hiina.
Loomulikult ei taha USA pingestada niigi keerukaid suhteid Hiinaga. Liiati kuulab Hiina vaatamata kogu oma võimsusele ja sõltumatusele USA arvamust Iraani osas. Nii vähendas Hiina selle aasta jaanuarist Iraani nafta ostmist 25 % ning see number hakkab lähikuudel kasvama. Kriis Euroopas on põhjuseks Euoliidu riikide poolse Hiina kaupade ostu vähenemiseks, hiinlased on sunnitud tootmise tempot vähendama ning Hiina vajadus süsivesinike järele väheneb. Seetõttu võib Hiina ilma mingite kahjulike tagajärgedeta enda jaoks vähendada Iraani nafta ostmist või leida endale selle tooraine teisi tarnijaid.

Hiinale suhteliselt lähedal asub ka Turkmeenia. Endine NSVL vabariik on peale liidu lagunemist muutunud tõeliseks idamaiseks despootiaks, mis on välismaailma jaoks väga suletud.
Teistest vennasvabariikidest eristab Turkmeeniat suhteline vedamine- riigis on väga suured loodusliku gaasi varud. Mille poolest kuulub riik koos Venemaa, Katari ja Iraaniga maailma riikide esinelikusse.
Turkmeenias asub suuruselt teisl kohal asuv gaasi leiukoht maailmas Galkõnõš, mille kinnitatud varud on 26,2 trilj. kuupmeetrit gaasi. Ning riigis jätkuvad üha uute gaasileiukohtade avastused. Nii näiteks leiti eelmisel aastal varud, milliste maht arvatakse olevat 6 trilj. Kuupmeetrit. Isegi kui oletada, et need varud on 2-3 korda liialdatud, nagu see idas kombeks, on Turkmeenia ikkagi üks põhitegijatest maailma gaasiturul ning see roll tugevneb iga aastaga.
2009aastal algas Turkmeenia-Hiina gaasijuhtme ehitus, mille kaudu Taevaalusesse plaanitakse aastas tarnida 65 miljardit kuupmeetrit gaasi. Peale selle gaasijuhtme tööleasumist saab Turkmeenia, kellel praegu puudub oma gaasi otseeksportimise võimalus ning kes on seetõttu sunnitud oma gaasi“Gazpromi“ süsteemile sadu miljoneid dollareid kaotades dumpinghindadega müüma, hakata Venemaad Hiina turult välja suruma ning ise oma „helesinise kullaga“ kauplema hakata.
Pöördume nüüd tagasi Euroopasse, sedakorda Ida-Euroopasse-

Ukraina.

Peale suuri spordipidustusi- Ukrainas toimusid Euroopa meistrivõistlused jalgpallis- tuli riigil pöörduda tagasi ihapäevaelu karmi reaalsusesse. Taas on jõudu kogumas harjumuspäraseks muutunud „gaasikonflikt“ Ukraina ja Venemaa vahel. Kahe riigi vahelised erimeelsused teravnesid juuli lõpul peaminister Medvedevi Kiievi- visiidi ajal. Venemaa peaminister nõudis, et Ukraina ostaks Gazpromilt sel aastal välja 52 miljardit kuupmeetrit gaasi, nagu on kirjas 2009 aasta jaanuarilepingutes, mille toonane Ukraina peaminister Tõmošenko oli sunnitud allkirjastama. Nüüdne Ukraina peaminister Nikolai Azarov on aga nõus ostma vaid 27 miljardit kuupmeetrit. Ja täiesti võimalik, et kui kumbki pool ei suuda leida mõlemaid pooli rahuldavat lahendust, võib Euroopat oodata ees taas 2009 aasta jaanuar, mil Gazprom katkestas 18-ks päevaks gaasitarned ja Euroopa riigid lihtlabaselt lõdisesid.
Mai lõpus ilmus Ukraina pressis teade Ukraina energeetika ja söetööstuse ministri Juri Boiko visiidist USAsse. Visiidi kestel tegi minister rea kõlavaid avaldusi. Ta kinnitas, et Ukraina hakkab ostma gaasi mitte Venemaalt, aga Ameerikast, sest USA põlevkivigaasi 1000 kuupmeetri hind on vaid 80 dollarit, samas kui Venemaa nõudis oma gaasi eest selle aasta teises kvartalis 450 dollarit 1000 kuupmeetri eest. Ning seda juba 100-dollarilise allahindlusega.
Lubadus ameerikast gaasi osta pole miski muu kui ministri PR käik. Boiko ei rääkinud ajakirjanikele, mil kombel ta kavatseb gaasi USAst Ukrainasse transportida. Minister tõotas, et ameeriklased hakkavad tarnima veeldatud looduslikku gaasi, kuid unustas sealjuures mainida, et Ukrainal pole antud hetkel ühtegi sellise gaasi regasifitseerimisterminali ning sellise objekti ehitustöid planeeritakse alles 2015 aastaks.
Teades Euro-2012 ettevalmistuste pühjal, kuidas Ukrainlased omi staadione ehitasid, võib arvata, et selline terminal võib Ukrainasse tekkida mitte varem kui 2020 aastal. Milleks siis, küsitakse, oli härra Boikol üldse vaha Ameerikasse sõita ja gaasi kaubelda, kui tema riik nii ehk naa lähima 8-10 aasta jooksul seda osta ei saa?
Peale gaasi sõltub Ukraina majandus tugevalt ka Venemaa naftast. Riigile on igal aastal keskmiselt vaja 15 miljonit tonni toornaftat, Ukraina ise suudab aga tänasel päeval toota kõigest 4 miljonit tonni „musta kulda“
Ja ülevaate lõpetame

Venemaaga.

Venemaa kogu eelarvest tuleb ligi 40% naftamüügist. Lisame siia veel 20 %, mis saadakse gaasi müügist ja saame väga aukartustäratava numbri. Omal ajal nimetati riike, mis elasid toorainete müügist, põlglikult „tooraineripatsiks“, mis väga kujundlikult ja täpselt väljendas asjade seisu. Vladimir Putini teise valitsemisaja kestel mõtlesid teenistusvalmid Kremli propagandistid välja uue sõnaühendi- „energeetiline suurriik“( "энергетическая сверхдержава"). Just sellise üliriigi positsioonilt ongi Venemaa välis- ja majanduspoliitika üles ehitatud. Vene Föderatsioon toetab igati odioosseid Iraani ja Süüria režiime, blokeerib tähtsate resulotsioonide vastuvõttu ÜRO Julgeolekunõukogus. President Putin ja tema lähikondsed püüavad hoogustada ameerika- ja läänevastast hüsteeriat massiteabes ja laiemalt terves vene ühiskonnas, kasutades selleks „Külma sõja“ aegset retoorikat. Riigis kasvab nn. „patriootiliste“ loosungite ja vannetega „tugevast Venemaast“ varjus natsionalism ning mittepõlisrahvusest elanike vastane sallimatus.
Venemaa koondiste sportlikud saavutused kuulutatakse Suur-Venemaa pidupäevadeks, kaotused aga saavad mõnitusallikaks mitte ainuüksi massiteabes, vaid ka Riigiduumas.
Venemaa on võtnud endale õiguse kõiksugu maailmamastaabiga massiürituste läbiviimiseks. Selleks on näiteks Aasia ja Vaikse ookeani riikude riigipeade kokkutuleku korraldamine, milline saab selle aasta septembris Vladivostokis toimuma. Ja ka 2013 aasta suvel Kaasanis toimuv XXVII ülemaailmne Universiaad. Ja ka 2016 aastal toimuv jäähoki maailmameistrivõistlus Moskvas ja Piiteris. Ning lõpuks muidugi XXII taliolümpiamängud Sotšis ning jalgpalli maailmameistrivõistlused 2018 aastal, mis said Venemaale osaks tänu Putini isiklikule sekkumisele.
Kõik need kallid projektid lasuvad raske koormana Venemaa majandusel. Liiatigi on Venemaa riik, kus korruptsioon moodustab äris väga suure osa ning tuntud ülimalt ebaefektiivse ehituskvaliteedi poolest. Näiteks võib siinkohal tuua Aasia ja Vaikse ookeani riikide liidrite kokkutulekuks ehitatud vastvalminud ühe miljardi dollari maksumusega tee lagunemise kõigest kaks kuud enne kokkutulekut. Juba ainuüksi taliolümpia subtroopikas läbiviimine ja jalgpalli meistrivõistluste korraldamine riigis, kus jalgpallimatše võib ilmastikutingimuste tõttu läbi viia vaid viiel või kuuel kuul ning mitmetes regioonides vealgi vähematel kuudel aastas, kutsub spetsialistide hulgas esile arusaamatust. Kuid peamine- see tähendab äärmiselt kallite spordi- ning infrastruktuuri objektide ehitamist sinna, kus kõiki neid objekte peale võistluste lõppemist suures jaos täisväärtuslikult tarbima ei hakata.
Need majandust hävitavad projektid torkasid meelde ulmelistel aegadel, mil Venemaa joobus naftadollarite voolust sedapalju, et isehi sotsiaalseteks vajadusteks nõrgusid sellest kulla ja dollarite veerohkest voolust haledad nired, millest jagus pensionite tõstmiseks ja hädaliste toetamiseks.
Mis ootab aga Venemaad juhul, kui rahad nafta ekspordist järsult vähenevad? Kõigi ülesloetud projektide maksumus, arvestades, palju kaob raha altkäemaksudeks ametnikele või palju seda lihtsalt varastatakse, moodustab mitmekümneid miljardeid dollareid.
Aga Venemaa järsult tõusnud sõjalised kulutused? Püüab ju Venemaa näidata kõigile, et tegu on üliriigiga ning püüab end vastustada USAle ja NATOle.
Ja enam kui kahekordne palgatõus sõjaväelastele, õpetajatele, arstidele?
Seda Kremli praeguse „peremehe“ valimiseelsete lubaduste loetelu võiks veelgi jätkata.
Riigi praegune eelarve on koostatud arvestades nafta hinnaga 115 dollarit barrelilt. Analüütikute arvestusel ootavad naftahinna langusel 90 dollarini barrelilt Venemaa majandust väga rasked ajad, kui aga hind peaks langema alla 80 dollari, võib Venemaa majandus seda lihtlabaselt mitte välja kannatada.
90 dollari märk on läbitud, mis ootab Venemaa majandust edasi?
Виктор ЗИМИН
Сан-Франциско
Источник - http://www.kstati.net/neft-i-gaz-v-nashem-mire/

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 11 Nov, 2012 11:11 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 6855
Asukoht: Siilis
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/v ... d=65245306

Minu arust väga hea artikkel Venemaa rollist 1. ilmasõja vallapäästmisel (+ muidugi ka 2. ilmasõja vallandamine) 8)

_________________
Infanterie - königin aller Waffen


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 24 Nov, 2012 16:15 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 6855
Asukoht: Siilis
Et see hea teema siin ära ei kiduks, siis üks lahe netiavarustest leitud Euroopa kaart aastast 2022 :P


Manused:
Europe 2022.jpg
Europe 2022.jpg [ 82.19 KB | Vaadatud 3673 korda ]

_________________
Infanterie - königin aller Waffen
Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 24 Nov, 2012 17:18 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Jaan, 2011 22:13
Postitusi: 537
Kurat. Eestile jääb ikka sitem variant :D Vähemalt pole Nike ja Adi eriti kaugel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 25 Nov, 2012 15:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 14 Aug, 2008 16:40
Postitusi: 4523
Borja kirjutas:
Et see hea teema siin ära ei kiduks, siis üks lahe netiavarustest leitud Euroopa kaart aastast 2022 :P


Hakkab idanema:

http://arvamus.postimees.ee/1052202/lau ... -riik-elis


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Geopoliitika.
PostitusPostitatud: 27 Apr, 2013 18:17 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 16250
Valgevene on andnud teada, et kaalub taas tuumarelvade soetamist, kas iseseisvalt (paar tonni piisava puhtusastmega materjali pidada neil juba praegu olemas olema) või koostöös Venemaaga. Samuti plaanib Venemaa paigutada Valgevene territooriumile aastaks 2015 tervet hävituslennuväe polku. Aastal 2013 maikuus toimuvate õppuste "Zapad-2013" käigus pidada siiski (vastuoksa ametlikele kinnitustele) läbi töötatama ka tuumalöögi andmist Varssavi pihta.

http://www.rosbalt.ru/exussr/2013/04/25/1122719.html

Huvitav, millised saavad selle kõige valguses olema lähinaabrite Poola ja Leedu toimetamised

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 373 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ... 25  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt