Tsiteeri:
Tuttava isa oli 1980ndate alguses ajateenijast mehaanikuna Ukrainas ja hiljem käis paar korda enne suuremaid õppuseid Baltikumi sõjaväeosades reservmasinaid sõidukorda putitamas. Tema kirjeldas asja nii, et sõjaväeosas oli tehnika jagatud mõtteliselt (ja ilmselt ka paberil) nelja kategooriasse. Esimene oli igapäevaseks väljaõppeks ja väeosa majandamiseks mõeldud masinad, need pidid käivituma iga ilmaga. Teine olid häiremasinad, millega oleks sõja alguses väeosast ettenähtud arv kaadrit ja ajateenijaid välja saadetud, need pidid käivituma mõne tunni jooksul väikese remondiga. Suurusjärgus pataljon polgu kohta. Kolmas oli reservimasinad, mis pandi käima suuremate kordusõppuste ajaks, nende remont võttis aega ja kõiki ei saadudki käima. Neljas olid üksikud tankikorpused, põhimõtteliselt pukkide peal seisvad sarad, mille pealt varuosasid maha keerati. Ta siis pakkus, et 10% oli esimene, 20% teine ja veel 20% kolmas kategooria ning ülejäänud ei läinudki käima.
Baltikum ise võis (vähemalt meie ja Läti osas) kuuluda kolmandajärgulisse piirkonda, kust mingeid diviise sõtta oleks saadetud peale vähemalt aastast vormiajamist. Niipalju kui mina aru sain, siis meie Tondi diviisi ülesanne oli rannakaitse ja mobilisatsiooni läbiviimise toetamine ehk siis nagu tagaladiviis.
Need üksused, mis seisid raudse eesriide taga, päris kindlasti taolist tehnika "jaotust" ei omanud (niipalju, kui on kuulda olnud seal teeninud meeste meenutustest). Kui Saksamaalt nõuka vägesid ära toodi, siis laskemoona sõjaväebaasides oli olnud 2 tonni iga isikkoosseisus olnud inimese kohta. Kui see arvestada automaadipadruniteks näiteks, siis oleks see 200 tuhat padrunit näkku. 122 mm haubitsamoona arvestades oleks see 60-70 pauku. St see seltskond, kes oleks kiiresti sõtta saadetud, oli ka komplekte ja varustatud rikkalikult kõigega.
Eks see sealt Saksamaalt itta liikudes järjest rohkem logises. Need WWII järgsed tankid olla figureerinud rohkem seal Baikali järve kandis.