Sobiks rohkem teemasse "Nende kombed" või "Venemaad mõista üritades", aga äkki pean selliseid vajalikuks mina üksi, seega postitan esialgu siia.
Üks selgitus, miks Venemaad näib olevat tabanud üldine sõjahüsteeria.
Karmo Tüür: sõjalis-patriootiline VenemaaVenemaa ühiskondlikus teadvuses toimub sõja ja vägivalla hiiliv normaliseerimine. Kui mingit nähtust piisavalt kaua vaadelda, siis hakkad nägema mustreid ja nende muutusi. Nihkeid maatriksis, kui soovite. Mitte niivõrd suurtelt tribüünidelt öeldud deklaratiivsetes sõnades, kuivõrd päriselus toimuvates mikromuutustes.
Jälgides igapäevast infolõime juba paarkümmend aastat, on viimaste aastatega järjest rohkem hakanud silma jääma sedasorti sõnaühendid, mis eestikeelses kõnepruugis sisuliselt puuduvad ning mõjuvad kummaliseltki. Sõjalis-patriootiline kasvatus, sõjalis-õigeusklikud lastelaagrid, sõjalis-rakenduslikud spordivõistlused, sõjalis-ajaloolised koolituskursused jne.
Oluline on siin rõhutada, et need sõnad ja teod ei ole mitte niivõrd ülalt alla otsesõnu pressitud, vaid suuresti just n-ö rohujuuretasandil tekkivad. Seda võiks ju tõlgendada mingi Vene ühiskonna ja vaimsuse erilise militariseerituse läbi, kuid ma võtan seda nähtust teisiti seletada.
Igapäevaelus ei mõtle Vene inimene kuigivõrd teistmoodi kui meie siin. Jah, kindlasti on n-ö ülemise korruse tunnetuses erinevusi, vene hing on harjunud endast mõtlema suures, imperiaalselt vägevas mõõtkavas, kuid see on praegu teisejärguline.
Kujutage end ette keskmise Vene provintsi asukana, kes üritab ennast ja oma peret kuidagi ära elatada, minemata vastuollu seaduste ning omaenda südametunnistusega. Loomulikult püüab siis igaüks ringi vaadata, kus on mingid ressursid saadaval. Noh, umbes nagu koopainimene nuusutab tuult, et kustpoolt on haista saaki ja mis külje pealt on sellele mõistlik läheneda.
Vaadates ringi, missugused projektid saavad toetussüste erinevatest eelarvetest, sh presidendi rahastusest, saab väga kiirelt selgeks, kustpoolt tuul puhub.
Sellise tuulenuusutamise käigus saab päris lihtsalt selgeks, et kõige kergem on oma tegevustele toetust saada, kui selles on vähemalt see üks, aga soovitavalt kaks komponenti. Esiteks sõjalis-patriootiline ja teiseks õigeusklik.Näiteks tegeled noorsootööga ning otsid huvijuhina toetust oma lastelaagrile. Või soovid leida rahastust mingile haridus- või kirjastusprojektile MTÜs, kus tegutsed. Vaadates ringi, missugused projektid saavad toetussüste erinevatest eelarvetest, sh presidendi rahastusest, saab väga kiirelt selgeks, kustpoolt tuul puhub.
Samasugusele suunasurvele ei allu mitte ainult kohaliku külaseltsi asjade ajajad, vaid ka kõikvõimalikud ministeriaalsed ja ametkondlikud tegelinskid. Seetõttu laskub ka ülevalt alla järjest rohkem selliseid algatusi, millel on kõva nõukogulik-patriootiline maik man. Nii näiteks on sisuliselt kohustuslikuks muutunud uuesti sisse seatud VTK-normide täitmine (Valmis Tööks ja Kaitseks ehk sõjalis-sportlikud sooritused), juhul kui soovid olla nn kaadrireservis arvestataval kohal.
NSVLi-aegsete märgisüsteemide taastootmises pole midagi eriskummalist. Keerulistel aegadel on möödunu idealiseerimine paratamatult tekkiv fenomen. Venemaa ühiskonnas tajutakse maailma õmblustest kärisemist teravamaltki kui mujal, sest nende tele-eeter taob seda trummi agressiivselt ja armutult.
Oluline on mõista, et see pole mingisugune «müstilise vene hinge» erijuhtum. Tuulenuusutamine ja signaalide püüdmine on ellujäämiskunst, mida on harrastatud aegade algusest peale – ega ma ilmaasjata koopainimest maininud. Lihtsalt igas ühiskonnas ja riigis avalduvad need erinevas vormis, Venemaal mh opositsionääride ja muude hingerahurikkujate kõrvaldamises.
Vene maatriksi muutumist on meil lihtsalt veidi käepärasem ja olulisem jälgida, seetõttu räägime sellest ehk veidi rohkem, kui tahaks. Sest lisaks kõigele muule on Vene ühiskonna militariseerumises meie kõigi jaoks ka otsest sõjahõngu.
----
Enam-vähem meie reaalsusesse asetades: kasuta maagilisi sõnu "kogukond", "vabatahtlik", "öko-", "rohe-", "taastuv-" jne ning kuku toetusprojekte kirjutama. Ning projektikirjutamise tööstusharu toob meilgi leiva päris paljude lauale.