Ma usun,et USA Lähis-Ida ühte olulisemat poliitikasuuna riiki Israeli,ei hakka USA küll üksi jätma.Aga juutide varustamiseks ja koos tegutsemiseks on ka vaja mingit logistikat.
Selge on see,et nafta enam ei mängi nii olulist rolli nagu oli see eelmise sajandi algusest(kui hakati kasutama massiliselt sisepõlemismootoreid) kuni 21 sajandi esimese kümmnendini.
Nafta sõltuvust enam USA ei oma Lähis-Ida riikidest,veelgi enam USA ise on muutunud suurimaks nafta ja gaasitootjaks.Teisalt ka on muutumas transpordivahendite tehnoloogia ning ka siit vähenev nõudlus gaasile ja naftale.
Ma vaatasin sellist õkonomisti nagu Segei Guriev tuubis,kes on endine Euroopa Arengu ja Rekonstrutsiooni Panga nõukogu liige ning Medvedjevi presidentuuri aegne majandusnõunik.
Ja otse loomulikult on ta asüülis Prantsusmaal,kuna julges vastu vaielda Jukose riigistamisele(teades millised tagamaad tegelikult Hodarkovski vangistamise ja ettevõtte riigistamise taga olid).Meest peetakse üheks parimaks õkonomistiks Venemaal ning ka Euroopas.Mehe sõnum oli selge,selliseid mahtusid nagu naftatööstus tootis veel kümmekond aastat tagasi ei saa enam olema,pigem näitab see langustrendi ning sajandi keskpaigaks ei ole enam nafta ja gaas peamised energijakandjad.Ning selline areng puudutab ka otseselt Lähis-Ida,lihtsalt majanduslik huvi on hakanud kaduma.Milleks sõdida asjade eest,mis kas endal või lähinaabritel on olemas.
Juutidega on muidugi teine lugu,nemad nii lihtsalt USA-d ei taha eemalt vaadata,neile on eluliselt tähtis USA julgeolekuabi ning toimiv logistika,juhul,kui otseselt on vaja sõjalist abi.
Seega Süüria ei ole kindlasti mingi eriline huvipunkt USA-le,pigem probleem hetkel.
Küll aga jätab selline rapsimine ja seljakeeramine kurdidele väga hapu mulje,mida eelkõige Venemaa kasutab ära,et kuidagi moodi saada Süüriasse tugevat sõjalist baasi(kui tahetakse olla mängur Vahemeres).
Türklased aga vist ei varjagi enam,et tahavad Süüria kuju maailmakaardil muuta.Mingisugune Otomani impeeriumi taganutmine mingis mastaabis,umbes selline nagu vene šovinistid igatsevad.Kurb aga samas ka traagiliselt naljakas,see läheb maksma iga päev inimelusid ning ma ei ole kindel,et ühel päeval venelased jälle ei karju,et sultan on neile noa selga lõõnud.
Lisan siia jutu BBC kodulehelt,ma arva,et seni loetus on see üks paremini kirjutatud ülevaade Trumpi aegsest julgeolekupoliitikast ja eesmärkidest.Huvilistel soovitan soojalt see läbi lugeda ka autori tõttu.
https://www.bbc.com/news/world-us-canada-50049421
Panen siia juurde ingliskeelsed lõigud,mis mulle enim tähelepanu äratasid.
1.
Syria is different. It's not something he can blame on Barack Obama or House Democrats. Notwithstanding the administration's intent to punish Turkey with fresh sanctions, this is a crisis largely of Trump's making.
To Trump, his decision to withdraw US forces from the contested areas along the border between Syria and Turkey is consistent with his electoral mandate, extracting US forces from complex and costly Middle East conflicts.
As he tweeted, "it is time for us to get out of these ridiculous Endless Wars," adding with capitalised emphasis, "WE WILL FIGHT WHERE IT IS TO OUR BENEFIT, AND ONLY FIGHT TO WIN."
2.
After all, in another conversation in late 2018, Trump signalled his strong desire to withdraw US forces from Syria, reportedly telling Erdogan, "OK, it's all yours. We are done." Secretary of Defense James Mattis resigned as a result, one of the last national security "adults in the room" willing to contain Trump's impulses.
3.(vaade Erdogani käitumisele,kes sai oktoobris 2018 ok sõjategevuseks Süürias Trumpi poolt,peale telefonivestlust).
Ten months later, when Erdogan decided to act, he knew he was pushing against an open door.
4.Punktid,mis võiks puudutada ka meid.
Even more significantly, the credibility and reliability of the United States as an ally is now an open question, in the Middle East and beyond.
The Kurds, Trump said, "didn't help us with Normandy."
There is a lot to unpack there.
Some Kurds fought on the allied side during World War Two, but there was no recognised Kurdish state then, or now for that matter.
Germany and Japan, both staunch American allies now, were adversaries back then. Others - think South Korea and Israel - were occupied or not yet independent states.
Japan and South Korea are already nervous that Trump's pursuit of a deal with North Korea will fail to address their legitimate security and human rights concerns. Trump's cavalier attitude towards the Kurds will only exacerbate those concerns.
None of this is reassuring to a majority of countries who are today Nato allies, or any country in the Middle East that relies on the United States for its security. They don't pass Trump's D-Day test either.
5.Ning viimaks kena kokkuvõte,mis tegelikult lahkab asja väga hästi ära.
This is a telling rejection of the main pillars of Trump's foreign policy. Syria, along with his continued blind spot regarding Russia, demonstrates that he is also mismanaging international relations. He has lost sight of the national interest in pursuit of his own political interests.
