Ilmar Raag arutleb huvitavalt:
2017 – pallimäng üle meie pea
Kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag analüüsib kolme väljamõeldud stsenaariumi varal, kuidas kulgeb sel aastal lääne ja Venemaa vastasseis ning mida võivad erinevad arenguvariandid tähendada Eestile. Väliste märkide järgi on Venemaa infooperatsioonide teravik suunatud lääne suurriikidele ja mitte Ida-Euroopale. Teiste sõnadega käib see mäng üle meie peade.
Möödunud aastal otsustas NATO paigutada Ida-Euroopasse ja sealhulgas Eestisse reaalseid lahingüksusi. See ei olnud suvaline liigutus. Selle taga olid eksistentsiaalsete valikutega analüüsid ja just seepärast võib tegemist olla Eesti möödunud aasta kõige tähtsama arenguga. Läänemaailm pööras ümber oma 25 aastat kestnud mõtteharjumuse ja Eesti oli osa uuest raamistikust. Kummatigi seisame me ikka veel ristteel, kus sündmustevoog toob vastuolulisi arenguid, mida meie ei kontrolli.
Enne Ukrainat vähendas lääs kümne aasta jooksul oma sõjalist võimsust.
Selles loos on mitu strateegilise kommunikatsiooni kihti. Esimene neist on Venemaa ja lääne suutmatus vastastikku olukorda ühtemoodi mõista. Üldine sõjaline planeerimine rahu ajal sarnaneb mänguteooria rakendamisega. Seal ei planeerita riikide omavahelisi suhteid, vaid spekuleeritakse sõjaliste võimete tasemetega, juhul kui poliitiline tahe peaks nõudma jõu kasutamist. Just siin arenes viimase kümne aasta jooksul suur tajukonflikt. NATO riikide poliitiline tahe töötas tervikuna sõjalise võimsuse kokkutõmbamise suunal vähemalt 2006. aastast saadik. Ühest küljest jätkati külma sõja järgse sõjalise kärpe loogikat, aga teisest küljest valitses arusaam, et Iraagi ja Afganistani sõda on vaja kiiresti selja taha jätta.
Prantsusmaal kui Euroopa suurima armeega riigis käivati president Sarkozy ajal 2008. aastal plaan, mis nägi ette 54 000 mehe koondamist 2015. aastaks. Veel 2013. aastal kinnitas järgmine president Hollande kaitsepoliitika nn valge paberi, mis näeb ette aastani 2019 relvajõudude vähendamist veel 24 000 mehe võrra. Selline areng ei olnud erandlik. Brittide «Strateegilise kaitse ja julgeoleku plaanis» nähti 2010. aastal ette relvajõudude vähendamisprogrammi kuni 2020. aastani, mille osaks oli kokku 17 000 sõjaväelase ametikoha kaotamine.[1] Veel 2014. aasta eelarves oldi kindlalt kärbete meeleolus. Saksamaa Bundeswehr järgis laias plaanis sama arengut, kui külma sõja lõpu 585 000 sõduri asemel on praegu teenistuses 177 000 meest. Peale selle võib meenutada, et isegi NATO liikmena oli Saksamaa kaitsekulutuste osakaal eelarves umbes 1,2 protsenti soovitud kahe protsendi asemel. Väga raske oli selles kõiges näha sõjaks valmistumise märke. Euroopa Komisjoni hinnangul vähenesid Ukraina-Vene konflikti eelsel kümnel aastal Euroopa kaitsekulutused 12 protsenti.
Kas USA oli erand? Kindlasti mitte. 2005. aastal valmis USA kaitseministeeriumis nn BRAC-raport[2], mis nägi ette sõjaväebaaside vähendamist Euroopas, kuna Venemaas ei nähtud jätkuvalt ohtu. 2013. aastal raporteeriti koguni ajaloolisest hetkest, mil Euroopast viidi ära oma viimased 22 Abramsi tanki. Esimest korda pärast Teist maailmasõda ei olnud Euroopa pinnal enam USA tanke.
Aasta enne Krimmi annekteerimast oli USA sõjaline võimsus Euroopas umbes 15 protsenti võrreldes külma sõja lõpuga. Samal aastal avaldati Washingtonis veel üks raport, mis kirjeldas Iraagi sõjale järgnevat kärpeplaani, mille kohaselt pidi aastaks 2020 olema USA armees ligi 70 000 meest vähem.[3] Oluline oli ka sisuline suunamuutus, sest juba Bushi ajal leiti, et Vaikse ookeani teater on USA-le strateegiliselt olulisem, kuna näiteks Aasia impordi maht oli ligi 30 protsenti suurem Euroopa omast. Obama viis selle pöörde lõpuni, kui 2012. aasta strateegiaplaanis nähti ette lisavägede paigutamist Lõuna-Aasasse ja Austraaliasse. Seega samal ajal, kui Euroopast toodi ära kaks brigaadi, plaaniti üht brigaadi Austraaliasse ja üht lennukikandjat samasse piirkonda.[4] Nende liigutamiste loogika on ilmne – Venemaa ei ole ohtlik, aga Hiina on.
Kuidas Venemaa näeb arenguid enda ümber?
Samal ajal aga nägi Venemaa retoorika arenguid täpselt vastupidisest vaatenurgast. Nende stsenaarium ütleb, et Venemaa piiratakse ümber. Seda nähti Gruusias, kus tõepoolest oli kohalik poliitiline tahe NATOga liituda, aga kindlasti ei olnud seal lääne riikide valmisolekut peatada oma kärpepoliitika kulgemist. Ka Krimmi annekteerimise puhul tõi Kreml korduvalt ettekäändeks väidetava NATO kavatsuse ise Krimmile käpp peale panna. Ainult et lääne riikidel ei olnud säärase kampaania alustamiseks mingeid rahalisi ega poliitilisi eeldusi, nagu me eelpool nägime. Igal juhul leiab siin põhjuseid, miks võib Kremli retoorikat pidada küüniliseks demagoogiaks, sest on võimatu, et nad ei näinud lääne tegeliku sõjalise suutlikkuse kahanemist.
Samas ei saa mööda minna hüpoteesist, et Kremli koridorides valitseb usuga sarnane veendumus lääne olemuslikust vaenulikkusest. Kinnisideede kütkes olevaid inimesi leidub ju kõikides riikides. Ka Eestis. Kui me aktsepteerime seda hüpoteesi, siis on meil valida, kas Putini näol on tegemist kavala impeeriumitaastajaga või paranoilise patrioodiga, kes näeb igal pool vaenlast. Proovime seda viimast versiooni, sest arhailise impeeriumitaastaja kuvandis peitub teatav annus ka meie endi ebaratsionaalset hirmu. Seega on järgneva analüüsi aluseks Vene strateegiline kommunikatsioon, ehk see mida väljendab nende tegude ja sõnade kooskõla.
Heatahtlik partnerlus eeldab, et me tunnistame iga riigi õigust muretseda oma julgeoleku pärast. Ka Venemaal on see õigus olemas. Probleemseks kujuneb asi aga juhul, kui nende ohutaju aluseks on tajutõrge. Olen kuulnud lääne diplomaate rääkimas, et veel enne Ukraina sündmusi olid Vene kindralstaabi esindajad mitteametlike vestluste ajal väljendanud veendumust, et NATO rünnak on varem või hiljem vältimatu. Vene doktriinis esineb NATO, kel on olemuslikult vaja Venemaa hävitada, ja seetõttu tähendab konfliktide nähtav puudumine varjatult nendeks valmistumist. Sealt edasi toimub kõik justkui isetäituvas prohvetluses. Kõigepealt käivitab Venemaa oma kaitsevõime parandamiseks armeereformi, mis võtab isegi kriisi ajal üle viie protsendi riigi eelarvest. NATOs, kus samal ajal ei kulutata enamik riike relvajõududele üle kahe protsendi, küsitakse sel puhul: «Milliseks konfliktiks siis Venemaa valmistub?» Vastuse leiame relvajõudude paigutusest, mis eeldab vastast just nimelt läänes. Sealt edasi algab puhas militaarloogika, mis dikteerib, et Venemaa peab kontrollima NATO võimalikke rünnakupositsioone. Näiteks Ukrainat ja rangelt militaargeograafia mõttes ka Balti riike. See loogika on raudne.
Kui NATO peaks kasvõi teoreetiliselt ründama Venemaa lääneosa maavägedega, siis peab ta sel juhul neutraliseerima Kaliningradi ja looma Balti riikides sillapea edasiseks liikumiseks. Konventsionaalse sõja mõttes ei ole midagi muutunud Teise maailmasõjaga võrreldes. Kui õppuse Zapad 2009 stsenaariumis nähti ette kaitselahingute käigus taktikalise tuumalöögi andmist Varssavile, siis võib sealt välja lugeda, et Venemaa kaitselahinguid peetakse ka Balti riikide territooriumil, et likvideerida seal eespool mainitud NATO sillapea. Just seetõttu on lääne strateegilisele suunale paigutatud Venemaa kõige moodsam sõjatehnika. Ja just seetõttu oli ainuüksi võimalus, et lääs võiks teoreetiliselt piirata Musta mere laevastiku liikumisvabadust läänemeelses Ukrainas, täiesti piisav põhjus Krimmi operatsiooniks.
Läänt teeb ärevaks selle loogika irratsionaalsus, millega Venemaa omistab neile olematuid kavatsusi. Kui Venemaa ei suuda lugeda viimase kümne aasta lääne sõjalise jõu kärpimise strateegilist sõnumit, siis mille peale üldse võib loota? Igal juhul piisas Ukraina sündmustest, et kogu eelmise kümnendi kärpeplaanid peatada pea kogu NATO piires. Ja veel enam, Ida-Euroopasse paigutatakse esimest korda reaalseid lahingüksusi. Sellise pöörde tähtsust ei saa alahinnata.
Lääne heidutuskommunikatsioon on ettevaatlik
Märkimisväärne on, kuidas lääs kalkuleeris oma heidutuskommunikatsiooni. NATO kohaloleku hulk on mõõdetult täpselt nii suur, et nõuda Venemaa tähelepanu, aga reaalset ründevõimekust neil ei ole. Tegelikult saavad sellest aru ka Vene kindralstaabi eksperdid, kes 2015. aasta Moskva julgeoleku konverentsil ei pidanud NATO maavägesid üleüldse Venemaa jaoks strateegiliseks ohuks. Seevastu NATO rakette ja õhuväge küll ja just seetõttu nähakse Poolasse ja Rumeeniasse paigutatavates NATO raketitõrje süsteemides suuremat ohtu. Seega ekspertide tasandil saadakse Kremlis aru, et NATO maavägede kohalolek Balti riikides ei suuda reaalse sõjalise massiga Venemaad ohustada, aga poliitilise staatuse kaotamise riski tõttu ei saa Moskva sellega leppida, sest lääs on teinud täpselt seda, mida Venemaa retoorika oli kogu aeg kartnud.
Kohanemise stsenaarium
Edasisteks arenguteks 2017. aastal on võimalikud erinevad stsenaariumid. Lääne soovitud lõppseis oleks lähitulevikuks nn kohanemise stsenaarium, kus pärast formaalset nördimust lepib Venemaa uue reaalsusega ja Eesti on ühendatud Lääne-Euroopaga rohkem kui ei kunagi varem. See on realistlik stsenaarium selles mõttes, et Venemaa sõjalised vastukäigud sarnanevad seni rohkem kommunikatsioonilise poliittehnoloogiaga kui sõjalise mobilisatsiooniga.
Ühest küljest on Venemaa sõjaväe Keskringkonnast toodud lääne ringkonda piirile lähemale mõningaid üksusi ja demonstreeritakse ka Iskanderide jm liigutamisi, kuid see kõik jääb suuresti juba varem plaanitud sõjaväereformi raamidesse. Teiste sõnadega ei ole püssi alla oluliselt rohkem mehi toodud, aga varasemaid plaane esitletakse nüüd kui improviseeritud vastuseid NATO-le. Nii on näiteks värskete diviiside puhul tegelikult tegemist varasemate brigaadide ümberstruktureerimisega.
Puhta retoorika mõttes on märkimisväärne aga suurusjärk. Kui NATO eelpaigutus räägib igasse Balti riiki paigutatud pataljonist (kuni 1000 meest)[5], siis Kreml räägib vaheldumisi kolmest uuest diviisist (igaüks kuni 10 000 meest) või tankiarmee taastamisest. Nii et sisuliselt oli Putinil õigus, kui ta väitis 2016. aasta detsembris pressikonverentsil, et Venemaa on valmis ükskõik millise vastase rünnakuks.
Jalta formaadi stsenaarium
Teine, ohtlikum ja tõenäolisem stsenaarium eeldab, et Venemaa eesmärgiks on igal juhul NATO sillapea likvideerimine Ida-Euroopas. Selleks on kolm teed. Kõige ebatõenäolisem praeguste märkide järgi on otsene sõjalise jõu kasutamine. Seda eelkõige seepärast, et Venemaa on teinud märkimisväärseid jõupingutusi, saavutamaks nn Jalta formaadis lahendust. See tähendab kokkuleppe saavutamist lääne juhtivate riikide valitsustega.
Putinil on selleks praegu viimase kümne aasta parimad eeldused. Lääs elab läbi mitmetahulist kriisi ja kui Kreml üle ei pinguta, siis võib ta piltlikult öeldes jõe ääres istudes näha oma vaenlaste laipu mööda hulpimas. Ühest küljest on Putin Süüria avantüüriga oluliselt (ja muidugi vastuoluliselt) kasvatanud oma rahvusvahelist poliitilist kapitali. Teisest küljest leidub läänes rohkem inimesi, kes on vastuvõtlikud Venemaa argumentidele. Meenutagem vaid Putini ja Trumpi avalikku flirti USA presidendivalimiste aegu. Märgilise tähendusega oli fakt, et Putin jättis 2016. aasta 30. detsembril Obama algatatud diplomaatide-spioonide väljasaatmisele samalaadselt vastamata. Venemaa ei riski provotseerida läänt mõne teoga, mis seaks ohtu tulevased kokkulepped.
Samamoodi ootab Kreml Prantsuse presidendivalimiste tulemusi, kus presidendivalimiste favoriidid on vene Valdai klubi kohtumisel käinud endine peaminister François Fillon ja muidugi ka Marine Le Pen. Praegu on neil mõlemal suuremad võimalused valimised võita kui sotside kandidaadil Manuel Vallsil. Kui Euroopa Liidu Berliini-Pariisi telg juba lonkama hakkab, siis paneb i-le täpi võimalus saavutada ka muudatused Saksamaal. Uueks presidendina toetab Angela Merkel oma välisministrit ja NATO suhtes ettevaatlikku Frank-Walter Steinmeierit, mis on Venemaale sobilik valik. Peamine küsimus on Merkeli saatus pärast sügisel toimuvaid Bundestagi valimisi. Juba ongi kosta hoiatusi, et Venemaa teeb nii mõndagi Merkeli sisepoliitilise nõrgestamise nimel. Nähtavad soojendusharjutused on juba tehtud AfD toetamisega ja kasvõi näiteks «meie Liza» operatsiooniga, mis sihtis otseselt Merkeli populaarsust.
Seega on Kremlil 2017. aastal huvi näidata Venemaad rahumeelse ja konstruktiivse partnerina, et oma lääne partneritele maha müüa sisepoliitilist suuna muutust. Väliste märkide järgi on Venemaa valinud hetkel just nn Jalta strateegia, sest ka Vene infooperatsioonide teravik on suunatud lääne suurriikidele ja mitte Ida-Euroopale. Teiste sõnadega käib see mäng üle meie peade. Venemaa silmis on stsenaariumi puuduseks see, et see jätab võimaluste akna lahti Ida-Euroopale, kuhu 2017 kevadeks tõepoolest NATO lisajõud paigutatakse.
«NATO okupatsiooni» lõpetamise stsenaarium
Kolmas stsenaarium on «NATO okupatsiooni» lõpetamise strateegia, mille foon on loodud juba ammu ja mille teravik on suunatud meie ühiskondadele. Eesmärk on NATO lisajõude vastuvõtvate riikide sisepoliitiline destabiliseerimine, et saavutada poliitikamuudatus NATO kohaloleku suhtes. Võimalik, et see strateegia käivitub «Jalta formaadiga» samal ajal, aga esialgu peab Venemaale jääma ettevaatlikuks, sest sündmused võivad kergesti kontrolli alt väljuda ja Venemaa tegevust võidakse läänes kriitiliselt tugevalt tajuda agressiivse manipuleerimisena. Seega seni, kuni elab lootus, et «Jalta» õnnestub, ei ole tingimata vaja NATO-vastase Ida-Euroopa protesti gaasi põhja vajutada. Piisab fooni hoidmisest.
Kõige tõenäolisemalt ratsutatakse eelkõige sõjahirmu ratsu seljas, mis tähendab, et NATO vastu ei pea protesteerima sugugi ainult vene vähemus Eestis ja Lätis, vaid piisab sellest, kui «tulevasest sõjast» räägivad kõik poliitilise spektri esindajad vasakult paremale ja vastupidi. Ühed hirmuga, teised vaprusega ja kolmandad põlgusega, tulemus on ikka sama – intensiivse teema ekspluateerimise järel saabub varem või hiljem hetk, kus elanikkonna enamusel tekib eemaletõuke refleks. Meenutagem, kuidas USAs kadus poolehoid Vietnami või Iraagi sõjale. Ühte depressiivset teemat sai liiga palju. Seejuures ei pruugi raskuskese olla üldse propagandas, vaid strateegilises kommunikatsioonis. Siin omandab keskse tähenduse Venemaa planeeritud suurõppus Zapad 2017. Milliseks see kujuneb? Kui 2016. aastal Poolas toimunud NATO suurõppus Anakonda tõi kokku 31 000 meest ja sama aasta venelaste Kavkaz 120 000 meest, siis käesoleval aastal Zuwalki koridori naabruses korraldatav Venemaa õppus saadab kindlasti huvitavaid signaale, mis kõige tõenäolisemalt on mõeldud lääne hirmutamiseks. NATO vastus ei otsi otsest vastandumist, sest 2017. aasta suurim õppus Saber Guardian toimub eemal Venemaa piiridest Rumeenias ja Bulgaarias. (Muidugi võib soovi korral seda käsitleda ähvardusena Krimmile.)
Teise teemana, mida kindlasti kasutatakse «NATO okupatsiooni» raames, on «ebaviisakate» NATO sõdurite ja kohalike elanike suhted. See on taimelava kõikidele klassikalistele desinformatsiooni kampaaniatele ja need tulevad sõltumata muudest arengutest. Kuna mingid intsidendid on tõenäolised, siis on juba tehniline küsimus, kuidas spinnida pealkirju à la: «Purjus briti sõdurid kaklesid Tallinna vanalinnas», «Nelja-aastase Nataša surnuks sõitnud britt jäeti karistuseta», «Briti tank sõitis maha taluniku loomalauda» jne. Facebookis võib ilmselt lugeda veelgi fantaasiarikkamaid viiruslikke lugusid «KAPO käskis mul maha vaikida, kuidas briti sõdurid mu tütart vägistasid», «Eesti emad NATO vastu» jne.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes lugesin ma õhkuvisatud kitseluude pealt, et järgmisel aastal sõda Eestis ei tule, sest Venemaal on põhjust loota, et saavutab oma eesmärgid odavamalt. 2017 on aasta, mil Putinil on eeldusi oma positsiooni parandamiseks. Eestile tähendab see eeldust, et seni, kuni Putinil on lootust Trumpiga mingeid diile teha, ei käivita Venemaa ühtegi radikaalset operatsiooni Balti riikides. Pikemas perspektiivis oleks Venemaale ilmselt vastuvõetav iseseisev Eesti, mida sõjaliselt kontrollib Venemaa ja mis nõustub vene äritavadega, aga samal ajal kuulub jätkuvalt venesõbralikku Euroopa Liitu. Veel pikemas perspektiivis vajab Venemaa aga võimalust «kaasmaalaste» kaudu kontrollida Eesti poliitiliste protsesside sobilikkust.
Tuntud musti hobuseid on kaks. Kõigepealt jääb mängu Trumpi sõjakus Hiina suhtes. 2017. aastal ei ole eskalatsioon vältimatu, aga ka teoreetiline USA sidumine Vaikse Ookeani konfliktiga lööks Ida-Euroopa kaardid sassi, sest koos USA võimsusvaru ärakadumisega oleme siin kõik omapead.
Teiseks on paslik meenutada, et Putini üheks tunnuseks on olnud ettearvamatus… Rationaalselt mõeldes läheb tal niigi hästi ja ta ei peaks suppi üle soolama, aga ta on läänt juba paar korda üllatanud.
P. S. Teinekord mõtlen igatsusega oma vene sõpradele. Tahaksin neile iga päev saata sõnumi, et ma ei ole muutunud ja armastan neid väga. Kunagi peab ju ka see torm läbi saama. See ongi mu lohutus 2017. aastasse.
-------------------------------------------------
[1] Maavägi pidi vähenema 7000 mehe võrra. Merevägi ja lennuvägi vastavalt 5000 mehe võrra kummaski väeliigis.
[2] Base Realignment and Closure Commission 2005.
[3] «Army’s Programmatic Environmental Assessment for Army 2020 Force Structure Realignment» January 2013.
[4] Department of Defense, «Sustaining U.S. Global Leadership: Priorities for 21st Century Defense,» January 2012, pg. 2, at
http://www.defense.gov/news/Defense_Str ... idance.pdf.
[5] Tegelikult muidugi räägitakse pigem kahest brigaadist kogu Ida-Euroopasse.
