Venemaa majandus ja sanktsioonid I

[Kapten Trumm]

On siis sanktisoonidel ülemäärane mõju (a la ksf Martin Peeter) või siis mõju puudub täielikult (a la ksf Kapten Trumm)?

Minu arvates on sanktsioonide mõju tagasihoidlik. Kuna Lääs ei suuda kehtestada põhimõtteliselt blokaadi, siis toimub majanduslik ümberorienteerumine Itta.
Üks suuremaid muutujaid võrrandis on muidugi nafta hind, mille tulevik on lahtine. Kui jätkuvad +10 kraadised talved, siis jätkub status quo, kui toimuvad mingid sündmused ja tuleb külma, siis hakkavad venelaste rahakotti rohkem rahakest tekkima.

Kuna Veiko Palm selgitas lahkelt, et sanktsioonide idee on saavutada rahumeelne UKR konflikti lahendamine, siis siin on tulemuseks ümmargune null.
Küll on saavutatud see, et põhimass venelasi on saanud selgeks vaenlase asukoha ja lähiaastatel mingit riigipööret vaevalt juhtub. Kuigi sellist vaenulikkust läänes vaevalt sooviti, aga noh, vene olude nõrk tundmine toob vältimatult kaasa soovimatud tulemused.

Sanktsioonide kogu efekt raskuspunktis (e UKR konfliktis) on olnud vaid see, et Kreml ja sepakad ei võta ette mingeid ofensiivseid tegevusi, kuid samas külmutatud konflikt püsib. Ilmselt ei riskeeri Kreml konflikti eskaleerida, kuid pole ka väljumas. Krimmist praegu venelased taanduda ei kavatse kindlasti - vastupidiselt käib poolsaare militariseerimine ja uue relvastuse kasutuselevõtt.

[asiootus]

Nii nagu Henry Ford aitas Punaarmeed motoriseerida, on seda täna teinud hulk suurettevõtteid. Loomulikult on venelastel vaja nt raskediiselmootorite ehitust kaasajastada, sest täna on vaja BTR-idele 500 ja tankidele 1500 hobujõulisi mootoreid, poole lahjematest, mida toodagi eiteamisaegsete näidiste alusel, enam ei piisa. Sellest ehk piisab 40-45 tonnise T-90 jaoks, aga üle 50 tonni (kuhu seeriatankid selgelt lähevad, jääb väheks - ja eluiga võiks ka natuke olla).

Üks põhjuseid, mis venelased lükkavad edasi oma Armata-tanki projekti, võibki olla raskused mootoriga, nende õnnetuseks Cummins või Caterpillar, kes oma tehnoloogiat Venemaale jagasid, sellist X-kujulist diiselmootorit ei tooda, kuskilt maha teha ei saa - ja jalgratta leiutamine võtab soovitust enam aega ja raha. Lihtne. Vene tankiehitus aga vajab hädasti ka mootorite moderniseerimist, sest täna kasutatakse endiselt T-34 tankilt pärinevat vana 38,8 liitrist assümmeetrilise kolvikäiguga V2 diiselmootori lahendust, millest 1000 hobujõust ülespoole pole lihtne minna.

Ei ole põhjust pessimismiks, jalgratast ei pea keegi leiutama asuma.

Tõenäoliselt on Moskval MTU MB-873 või selle analoogid kenasti ees olemas ja töö enda versiooni väljatöötamise kallal hetkel üsinasti käib. Arvatavasti saab antud probleem oma lahenduse lähimate aastate sees.

Mäletamist mööda oli see Volga-Dnepr, kes Kanada vägesid Afganistanis varustades, oskas juhtumisi ühe MTU MB-873 või selle modifikatsioon neil jäädavalt ära kaotada ja isegi kui see ei jõudnud otsaga Venemaale on alati varnast võtta sõbrad türklased, kes samuti oma Altaile ihkavad uut mootorit peale saada.

[Kapten Trumm]

MTU 873 mootor kaalub avalikel andmetel 2200 kg, sellist kobakat venelased, kes võitlevad oma tanki kilode nimel, vaevalt ihkavad.
Armatale on ju loodud 1500-1550 kg kaaluv ChTZ 12Н360 mootor, mis lubatakse arendavat 1350-1500 hobujõudu. Vanad, V-2 diisli arendused kaalusid 1000-1200 kg (kuni 1000 hobujõudu).
Kui aga mootorile pildil otsa vaadata (nüüd ninanips mind Kremli propas süüdistavatele tegelastele) - siis mina ei usu, et nad saavad selle lähiajal kasutusküpseks.
Lihtsalt liiga ebakonventsionaalne ja venelaste kael selliseid asju ei kanna.

Seni kasutusel oleva igihalja V-2 põhise 38,8 liitrise ebasümmeetrilise kolvikäiguga V12 diisli forsseerimisvaru on ammendunud - põhjuseks on mootori pööretekartus (silindriridade erineva kolvikäigu tõttu tekivad väntvõllil ebasoovitavad koormused, mis lõpevad viimase purunemisega) kui ka venelaste suutmatus tagada forseerimisega vastuvõetavat eluiga. Ehk tehnoloogiline mahajäämus. See mootor iseenesest on täna Venemaal endiselt tootmises - seda kasutatakse nt jõujaamade, raskeveokite ja laevade mootorina - nimetusega D-12.

Siin asuvadki uude valgusse trikitamised suurte mootoritootjate Cummins ja Caterpillar diiselmootoritega, kes on saavutanud silmapaistvalt kõrgeid erivõimsusi ja seejuures silmapaistvalt häid vastupidavusnäitajaid. See on tegelikult asi, mida venelased ihkavad, mitte Euro4 norme täitvaid Kamazi kallureid. Selliste saladuste omandamise eesmärki teenivadki igasugu ühisettevõtted ja tootmised kohapeal - mis ühel hetkel omanikku vahetavad.

[Martin Peeter]

Minu arvates on sanktsioonide mõju tagasihoidlik. Kuna Lääs ei suuda kehtestada põhimõtteliselt blokaadi, siis toimub majanduslik ümberorienteerumine Itta.
Üks suuremaid muutujaid võrrandis on muidugi nafta hind, mille tulevik on lahtine. Kui jätkuvad +10 kraadised talved, siis jätkub status quo, kui toimuvad mingid sündmused ja tuleb külma, siis hakkavad venelaste rahakotti rohkem rahakest tekkima.

Ma ei tea, kas siin on varem olnud. Siin on üks Europarlamendi kuulamisel toodud hinnang sanktsioonide mõjule:

While Russian official statements on the impact of Western sanctions should be viewed
with caution, these figures broadly concur with Western estimates:  according to the IMF, the initial impact on Russia was probably 1-1.5% of GDP. In
the medium term, the cumulative impact could reach 9% of GDP, due, among
other things, to slower productivity growth. However, the IMF admits these
estimates are 'subject to significant uncertainty'.  according to the Wall Street Journal, an unpublished European Commission
study seen by its reporters in October 2014 estimated that sanctions would cost
Russia 0.6% of its GDP in 2014, and 1.1% in 2015. The same report put the
impact on the EU economy at 0.2% and 0.3% respectively.
All these sources are in broad agreement that the economic impact of sanctions on
Russia is serious (in the range of 1-2% of GDP per year), but also that lower oil prices are
the main cause of the country's economic recession.

No mõju 1-2% aastas GDP-le

- ei ole väike;
- ei ole sihitud süüdlastele;
-aga ei ole mõjutanud Vene poliitikat Ukraina suhtes soovitud määral ega ka eriti pärssinud Venemaa üsna agressiivset relvastumist.

Sisuliselt nõustun akf Krikuga, et käib tõesti vaikse visinaga auru välja laskmine ja akf Trummiga, et nafta hind mängib ikkagi põhirolli.

http://www.europarl.europa.eu/EPRS/EPRS ... -FINAL.pdf

[toomasv]

On siis sanktisoonidel ülemäärane mõju (a la ksf Martin Peeter) või siis mõju puudub täielikult (a la ksf Kapten Trumm)?

Sanktsioonide kogu efekt raskuspunktis (e UKR konfliktis) on olnud vaid see, et Kreml ja sepakad ei võta ette mingeid ofensiivseid tegevusi, kuid samas külmutatud konflikt püsib. Ilmselt ei riskeeri Kreml konflikti eskaleerida, kuid pole ka väljumas. Krimmist praegu venelased taanduda ei kavatse kindlasti - vastupidiselt käib poolsaare militariseerimine ja uue relvastuse kasutuselevõtt.

Sanktsioonid ju mõjuvad, sa tunnistad ise ka. Anname venemaale väljumiseks lihtsalt rohkem aega.

[toomasv]

Siin asuvadki uude valgusse trikitamised suurte mootoritootjate Cummins ja Caterpillar diiselmootoritega, kes on saavutanud silmapaistvalt kõrgeid erivõimsusi ja seejuures silmapaistvalt häid vastupidavusnäitajaid. See on tegelikult asi, mida venelased ihkavad, mitte Euro4 norme täitvaid Kamazi kallureid. Selliste saladuste omandamise eesmärki teenivadki igasugu ühisettevõtted ja tootmised kohapeal - mis ühel hetkel omanikku vahetavad.

Trumm, lõpetame selle. Sa oled ise ka elanud NL aeg ja ometi ajad seda jama, isegi NL ei riskinud ette võtta kiire diisli ehitamist. Sa ju oskad kindlasti õelda, miks.
Ma räägin ikka ju seeriatootmisest.

[ermot]

Mul on tunne, et me vaidleme tegelikut teema üle, kas käib totaalne majandussõda Venemaa vastu või mitte. Sõltuvalt vaatenurgast siis ka hinnang kahjude suurusele. Kellele tütar, kellele ema, nagu öeldakse.

Kui lähtuda eeldusest, et sanktsioonide eesmärk on sundida Venemaa kõikvõimalikele järeleandmistele, siis tõepoolest- Moskva on vallutamata ja võimekus relvastust toota on jätkuvalt alles. Tõesti, tõesti, rahvarevolutsiooni toimunud pole, paleepööre ei ole Putinit kukutanud. Natuke naiivne arvata muidugi, et keegi selle eesmärgiks on võtnud, aga sisemaiselt müüb selline Isamaasõja paleus hästi ja võimaldab igat õiget venemaalast samastada ennast II MS võidukate Punaarmee surematute kangelastegudega. Vähemalt midagi lohutavat halli argipäeva, eks ole.

Kui lähtuda eeldusest, et eesmärgiks on kärpida armsa idanaabri tiibu ja panna ta rahvusvahelisi reegleid paremini järgima, siis jällegi on piiratud ulatusega sanktsioonid teinud ehk üksjagu rohkem kahju kui alguses oodatud. Valdavalt Venemaa juhtide enesekastreerimise ja ensepiiramise läbi, misläbi kodumaise ja nõrga kvaliteediga toodangule rohkem tarbijaid leitakse. Tore, et vene põllumehe klientuur kasvab, aga pandagu tähele- mitte ausas konkurentsis ja võrreldava kvaliteediga, vaid väga tõsiste konkurentsipiirangute läbi. See on ka selle lähenemise kõige nõrgem külg- sisulist kvaliteedi põhist efektiivset tootmist see siiski ei taga. Olulistes kohtades annab igasugustest piirangutest muidugi mööda nihverdada ja kui jutt on edukriitilise relvastuse võtmekomponentidest- tööstusspionaaz on Venemaal alati au sees olnud. Ma pigem imestaks, kui nad sedagi ei suudaks, aga pikaajalist konkurentsiedu see kahjuks ei taga.

Siinkohal tasub küll silmas pidada tööstusspionaazist lähtuvat lühiajalist võimalikku ohtu ja siinkohal ma toetaks ksf. Kapten Trummi pessimistlikku lähenemist- parem karta kui kahetseda. Samas ei maksa üle ka põdeda- seegi kampaania saab ükskord läbi ja siis tulevad uued ja huvitavad kampaaniad- tehisintellektiga juhitavd lahingurobotid ja mis kõik veel. Jõuad siis kõige pärast ette ja taha muretseda, eks ole.

Ksf Tsikkelrööveli seisukoht stiilis "kui te annate kellegi pihta löögi ja seda kodanikku katavad nö "rinnaga" tolle kaaskodanikud, saavad nemad alati esimesena pihta" on väga hea tähelepanek. Ma ei võrdleks praegust Venemaad hetkel siiski 5 aastat mitmel rindel parimaid poegi kaotanud ja totaalse jälgimise all oleva ühiskonna suutmatusega oma poliitilist staatust muuta. Otto Carius, 1944. aastal Wehrmachti noorim Rüütliristi Tammelehise kavaler ja raamatu "Tiigrid poris" autor, heidab oma mälestustes korduvalt Saksamaa tsiviilelanikele ette riigireeturlikke meeleolusid sõja lõpupäevil, kui teemaks tuli ameerika sõdurite varustamine infoga omaenda vägede liikumise kohta. See selleks.

Positiivse külje pealt on meil võimalus lähedalt jälgida venemaa ühiskonna kaitseseisundi kujunemist ja sellega kaasnevaid nüansse. Sisuliselt on tegemist mudeliga, mille põhjal võib teha üldistusi ja järeldusi tulevikus aset leida võivate analoogsete protsesside kohta. Suurepärane võimalus mängida läbi kriisisituatsioon ja omandada kogemusi edaspidiseks. Nagu korralik treening või nii. Paneks siinkohal venelaste "kõik ühe eest" hoiaku kõrva taha, seda võib veel vaja minna. Pigem tasub küsida, kuidas seda nähtust vajadusel murda või kui murda ei anna, siis kuidas seda enda kasuks tööle panna. Mulle meenutab see natukene vanade viikingite süsteemi, kus lojaalsus jarlidele (tsaaridele, oligarhidele, batjuskatele jne) oli kõigi muude vääruste kõrval esikohal. Viikingite vastu töötas väidetavalt taktika, kus jarli surmamine tõi kaasa kogu vennaskonna võitlusvõimetuse- polnud kellegi ja millegi eest enam võidelda. Ehk vene armee läbinud oskavad tagasisidet anda, kas selles on lihtsustatud lähenemises on midagi kasulikku üle kanda meie päevile.

[kuido20]

Mnjah. Vaadake, kui te annate kellegi pihta löögi ja seda kodanikku katavad nö "rinnaga" tolle kaaskodanikud, saavad nemad alati esimesena pihta. Selline sanktsioonidega "täppislöögi" andmine toimib sellisena ainult siis, kui sel kodanikul pole toetust omas riigis ja omad ta kõrvaldavad, et ise löögi alt pääseda. Kui tal aga on toetajad, siis kannatavad nad kõik koos ning sellest "täppislöögist" on saanud "tavapärane lauspommitamine".

Isikustatud sanktsioonid on hea valufaktoriga. Kui sina ja su lähedased enam "roiskuvas läänes" käia ei saa, siis on üsna ebameeldiv. Nagu äri enam koos ajada ei tahaks.

Sanktsioonid muudavad üliharva poliitikat aga pärsivad võimekust.

Tehnika koha pealt vaata toodangut, mis Venemaalt välja tuleb ja kes seda ostavad.

Venelastele (ca 90%) on "derzhaava" üle kõige ja ollakse nõus kartulikoori järama, seni kuni veel hambaid suus on ja nende võimuladvik täidab rahva soove selles suhtumises.

[dm7]

Äkki küsiks teistmoodi ja spekuleeriks teemal mis oleks siis kui sanktsioone poleks kehtestatud?

[Kapten Trumm]

Siin saab kahjuks ainult oletada, teadmata VF juhtkonna plaane. Neid me tõenäoliselt kunagi teada ei saagi.

Ma siiski meenutan, et separatistide invasiooni peatamine ja vastupealetung toimus siiski tänu UKR relvajõudude tublidusele, mitte tänu lääne abile, poliitilisele survele või mingile materiaalsele abile. Siit ka ninanips neile, kes räägivad või arvavad tõsimeeli, et mingid sanktsioonid, abi või "tagatoa kokkulepped" asendavad võitlevaid relvajõudusid.

Küsimus on lihtsalt selles, et kas peale tagasilööki Donetskis ja nähes Lääne oletatavat ignorantsust, oleks Putin lõpetanud teatri ja saatnud oma tankiarmee tulema või mitte. Paraku jällegi, momentum 1. tankiarmeega Kiievi peale minekuks oli konflikti esimese 1-2 nädalaga, kui ukrainlased alles said ehmatusest üle. Aasta hiljem poleks see enam edukas olnud.

Päris selged on 2 asja: osapooled lahingutes Ida-Ukrainas kõike välja ei pannud - ja tekkinud sõjalise olukorra põhjal ei saa teha mingeid põhjapanevaid järeldusi - seda kummagi poole kohta muideks.

Mulle meenutab Putini käekiri üha enam Stalini käekirja siinkandis 1930-1940ndatel. Niipea kui lokaalne plaan hakkab ähvardama suurt plaani, antakse lokaalsele viivitamatult tagasikäik.

[tsikkelröövel]

"Sanktsioonid muudavad üliharva poliitikat aga pärsivad võimekust."

Justnimelt. Seda ma öelda tahtsingi. Ühiskond saab pihta alati, kui ka rünnatakse üht liiget selles ühiskonnas (kes ei tarvitse pihta saada).

Ja nõus ka sellega, et mingi sanktsioon ei võitle ukrainlaste eest. Üleüldse - kes end ise kaitsta ei taha või ei suuda, seda ei kaitse keegi. See käib ka muuseas meie kohta. Ja edasi: seni, kuni agressiooni ohver (hetkel siis Ukraina) võitleb, on kogu publikul ebamugav ja tuntakse, et peaks vist ikka midagi tegema - ja sanktsioon (kui kõige mugavam suhtumise näitamise viis) kestab. Kui Ukraina alla annab, neelab vähemalt Euroopa selle (teatud) kergendusega alla (USA ei saa, suurriik ei saa endale lubada konkurendi võidu tingimusteta tunnistamist. Inglased võib-olla ka, neil on veel säilinud vana maailmariigi mentaliteeti) ja matab "kohutavad" mälestused paksu vaiba alla (kust nende hais vahel välja kipub) ning head nägu tehes hakkab vaikselt äri edasi ajama. Kuni venemaa järgmise sammuni. Me oleme seda ju näinud. Ja näeme veel. Just selle pärast tuleb eelkõige ise võidelda, sest seni sind ka aidatakse. Liitlased on alati tinglikud (arusaadav ka - kui üht liitlastest enam pole, siis kuidas saad sa olematu tüübiga liitlane olla - pragmaatiline on hoopis röövida agoonias liitlaselt kõik kasutatav, sest ise tuleb ju edasi võidelda (nagu nt inglased prantslaste laevad viimaste kapitulatsiooni ajal)). Kusjuures, ärge nähke mu sõnastuses erilist hukkamõistu - see on pigem konstanteering, sest nii lihtsalt alati tehakse. Ja meie asi on olla ise piisavalt tugev, et mitte olla ise see kaduv liitlane.
Muidugi, Ukrainal hakkab ka minu arvates vaikselt aeg lõppema kaevikus istumiseks. Mingid aktiivsed tegevused ükskõik kummalt poolt tõstaks asja jälle aktuaalseks - praegu kipub asi EL mastaabis unustuse hõlma vajuma ja ma olen täiesti valmis uskuma, et ignorantsem osa kodanikkonnast (pakun 2/3) ei anna endale ehk tõesti isegi mitte aru, millega on tegu näiteks Krimmi külastamise puhul (see Scooteri näide).

[ermot]

Küsin nüüd, et kust tuleb järjekordselt arvamus, et seekord on teisiti? Eriti arvestades, et praktiliselt kõik sellised "piiratud operatsioonina" alanud konfliktid on lõpuks suubunud ikka massiivsesse löömingusse.
Edasi: Nii lolle valitsusi ei ole ka "läänes", kes sellest aru ei saaks. Iseasi, mis nad välja ütlevad. .

Üsna absolutiseriv väide, eriti arvestades Venemaa viimase aja piiratud konflikte Gruusias, Ukrainas, aga ka Armeenias, Transnistrias jms. On küll ju suudetud päris edukalt massiivseid lööminguid vältida, ehkki kõik konventsionaalse sõja tunnused on olemas olnud. Sellest ehk ka arvamus, et seekord on teisiti?

Kui naiivsed on Lääne valitused, seda on raske öelda. Selge on see, et hetkel ei taha keegi kakelda Venemaaga, seega mina näen sanktsioonides pigem hädalahendust. Lihtsalt Venemaa taristu ja inimelu hind on Lääne demokraatiate heaolu tingimustes arendatud taristu ja kasvanud inimeluga võrreldes mõõtmatult erinevad. Parafraseerides, sanktsioonid on teadaolevalt halvim viis venelasele koht kätte näidata, välja arvatud kõik teised. Samas, minu arvates võrreldamatult targem. Ehk vilets rahu on parem kui väike hea sõda, eks?

Eks Vladimir Vladimirovitsh häiri oma käitumisega paljusid. Samas on tema käitumine selgelt analüüsitav (ehkki alati mitte ennustatav) - Venemaal ei saada võimule selleks, et rahvast teenida, vaid vastupidi. Kui kaua Huilool õnnestub venemaalastele "makarone kõrva peale riputada", kui kasutada käibivat venekeelset väljendit- jube hea küsimus ja ma arvan, et me veel oma eluajal saame vastuse sellele põnevale küsimusele. Kas aga Lääne valitsused peaksid igale avantüürile samaväärselt vastama? See oleks kindlasti efektne, aga rumal. Selline kooli keskastme tasemel pubekate lööming, laias pildis midagi ei muuda, aga osalejate jaoks hirmus oluline sündmus.

Mille poolest siis kollektiives Lääne praegune käitumine on targem, vaatamata Venemaa võimekusele arendada sanktsioonidele vaatamata Armata jaoks paremaid mootoreid (mis tundub olevat ksf Kapten Trummi argumentide nurgakivi)? Lähtub see tõdemusest, mille mulle õpetas Ülo Vooglaid (ja ma oleks tänulik inimesele, kes suudaks viidata algallikale): tark on see, kes juhib protsessi mõjutavaid tegureid, mitte protsessi ennast. Jah, see on palju aeglasem ja argpükslikum ja ebapatriootlikum ja ebaefektsem ja mis kõik veel. Samas on see palju tõhusam. No mis kasu on puberteetiku kolkimisest, õpeta talle parem suhtlemisoskust ja kuidas konflikte rahumeelselt lahendada, eks? Tegemist on olulise arenguetapiga ja kui valesti läheneda, siis kasvab ajapikku hoopis kriminaal.

Tarkus on ka oskus valida oma lahinguid ise, mitte võtta vastu kõik need, mida ajalugu sinu jaoks valmis pannud on. Jah, Euroopa on mugavaks läinud ja Ameerika enesekeskseks ning kõike sellel tundub olevat vähe Venemaa kasvava agressiivsuse tasakaalustamiseks. Meie siin tunnetame seda eriti teravalt, arvestades kui suurt huvi pakub meile asümmeetrilise kolvikäiguga soomuki põhimootori forseerimisevõimekuse ammendumine. Ma tõesti hindan Kapten Trummi põhjalikkust ja erudeeritust sõjatehnika valdkonnas, aga rohujuure tasandil opereerides ei pruugi suuremat pilti alati näha.

Jätan siiski lahtiseks küsimuse, kas Läänes on argpüksid ja/või naiivikud või erakordselt kaugelenägelikud strateegid. Vastus on nagu tavaliselt kusagil nende äärmuslike valikute vahel. Mulle väga meeldiks lüüa see dilemma kaheks, õigeks ja valeks pooleks, paraku on elu mõõtmatult keerulisem kui need kaks äärmust.

[kuido20]

Muidugi, Ukrainal hakkab ka minu arvates vaikselt aeg lõppema kaevikus istumiseks. Mingid aktiivsed tegevused ükskõik kummalt poolt tõstaks asja jälle aktuaalseks - praegu kipub asi EL mastaabis unustuse hõlma vajuma ja ma olen täiesti valmis uskuma, et ignorantsem osa kodanikkonnast (pakun 2/3) ei anna endale ehk tõesti isegi mitte aru, millega on tegu näiteks Krimmi külastamise puhul (see Scooteri näide).

Viimane Venemaa vastane sanktsioonide pikendamine ei ulatnud isegi suuremat uudisekünnist ehk kohaneda tuleb reaalusega, kus uus "külm sõda" käib täistuuridel.

Venelaste katse häkkida USA valimisi on IMHO see sündmus, mis määrab tuleviku pikemateks aastateks, ehk UKR-RUS sõjast on saanud West-RUS sõda ja Ukraina on üks koht, kus kuum nagelemine teoks tehakse.

See võidu strateegia, kus ukrainalsed endale mõistliku tsivilisatsiooni ülesse ehitavad ei kipu kohe kuidagi realiseerima, kuna ukrainlased ennast muuta kohe kuidagi ei taha ja kes ennast ise ei aita, neid ei ole võimalik ka kohe kuidagi aidata.

Olevik ja tulevik on pikaajaline West-RUS vastasseis, kus Ukrainas ja Süürias tulistatakse.

[Troll]

Olevik ja tulevik on pikaajaline West-RUS vastasseis, kus Ukrainas ja Süürias tulistatakse.

Ja on väga tõenäoline, et neid pinevuskoldeid tekib veelgi juurde.

[Kriku]

Jah, see on peaküsimus.

Ühelt poolt, tänane Venemaa ei ole Külma sõja aegne NSVL, vaid on hale vari sellest. Venemaa on sunnitud oma lähiümbruses rakendama võtteid, mida Külma sõja ajal NSVL kasutas üle maailma. Venemaal ei ole Ida-Euroopast ja Lähis-Idast kaugemal enam askeldamist.

See justkui viitaks, et meie regioonis võiks pingekoldeid juurde tekkida. Teisest küljest, Ukrainaga on nii suur tükk ette võetud, et iga järgnev afäär mõjuks jõudude killustamisena. Süüria olukord on selles mõttes unikaalne, et Süürias juba paljude osapooltega sõda käis, kui Venemaa suhteliselt väikese jõuga sekkus. Leidus protsess, mille tasakaalu andis vähese jõupingutusega muuta ja venelased tegid ära. Ka Montenegros üritati väikese jõukuluga kohalikku (küll poliitilisse) pardakki sekkuda ja sama võiks öelda järgmise ürituse kohta näiteks Moldovas. Et Venemaa võtaks Ukraina kõrvale ette teise afääri, kus oleks vaja diviiside või korpuste suurusjärgus jõudu - raske uskuda.