ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev: ,,16. augustil algas Moskvas endise majandusarengu ministri Aleksei Uljukajevi kohtuprotsess. Teda süüdistatakse riikliku naftakompanii Rosneft juhilt Igor Setšinilt kahe miljoni dollarilise altkäemaksu väljapressimises. Uurimisversiooni järgi lubas Uljukajev selle summa eest anda heakskiidu Rosnefti soovile võtta üle üks oma peamisi konkurente, naftakompanii Süüdistus kõlaks igati loogiliselt, kui poleks tõsiasja, et Rosnefti juht on üks Venemaa presidendi lähedasemaid sõpru ja temalt raha välja pressida on sama hea kui proovida nõuda seda Vladimir Putinilt eneselt. Märksa tõenäolisem tundub versioon, et suurim ja agressiivseim naftafirma kõrvaldab oma teelt kõik, kes võiksid seista tema edasise laienemise ja turu monopoliseerimise ees – olgu need siis ärikonkurendid või ametnikud, kes peavad sellist laienemist majandusele kahjulikuks. Uljukajevi kohtuasi paneb mõtlema: kui efektiivne saab põhimõtteliselt üldse olla loodusressursside riiklik ammutamine ja töötlemine? Vastuse saamiseks tasub vaadata Venemaa kahe suurema kompanii, Rosnefti ja Gazpromi tegevuse tulemusi. 2000. aastate algul, kui Putini Kremlisse tuli, sai energeetikast ja eriti selle naftaharust riiklik prioriteet. Jukose kohtuasi näitas, missugust strateegiat pidas Kreml olemasolevate väärtuste valitsemiseks kõige kasulikumaks. Nimelt talle alluvate riiklike monopolide loomist. Gaasi puhul selline monopol Gazpromi kujul juba eksisteeris. Nafta puhul oli vaja ette võtta suur töö. Lõpuks sai selleks suur kompanii Rosneft, millest kujunes Jukose varade konfiskeerimise tulemusena riigi peamine naftatootja. 2000-ndatel maksid nii nafta kui ka gaas palju, nii et mõlema gigandi väärtus ja kapitalisatsioon suurenes järjekindlalt. 2008. aastal maksis Gazprom 360 miljardit dollarit ja selle juht Aleksei Miller ennustas, et seitsme-kaheksa aastaga tõuseb hind ühe triljonini. Paraku tegi elu oma korrektiivid. Kõigepealt kukkusid naftahinnad ja pärast seda vähenes ka gaasi maksumus, sest gaasi hinda arvutati tarnelepingutes nafta hinna järgi. Ent põhiprobleem polnud selles, vaid arengu puudumises. Pärast hindade langemist muutus raskesti ligipääsetavate leiukohtade uurimine ja arendamine mõttetuks. Praegused gaasiväljad on 50–60% ulatuses ammendatud ja toodang väheneb. Kui 2007. aastal ammutas Gazprom 549 miljardit kuupkilomeetrit gaasi, siis 2016. aastal kõigest veidi üle 400 miljardi. Samal ajal suureneb kõigist sanktsioonidest ja Euroopa Komisjoni vastutegevusest hoolimata juba kolmandat aastat Vene gaasi eksport Euroopa Liidu maadesse. See on igati loogiline, sest Vene gaas on läinud märksa odavamaks. Milleri prognoos pole end seni sugugi õigustanud. Planeeritud ühe triljoni asemel maksis Gazprom eelmisel aastal kõigest 44,3 miljardit dollarit. Riiklik kompanii, mis reklaamib end loosungiga „Gazprom – rahvuslik aare”, on jäänud kaheksa aastaga kaheksa korda odavamaks. Kui gaas ise pole viimase kaheksa aasta jooksul kaheksa korda odavnenud, siis mis võiks seletada „rahvusliku aarde” väärtuse kahanemist? Küsimus on riigile kuuluvate väärtuste valitsemise kvaliteedis. Veelgi ilmekam on Rosnefti näide. 2008. aastal ammutas ettevõte 110 miljonit tonni naftat ja tema kinnitatud varud ulatusid 2,42 miljardi tonnini. Toona maksis Rosneft umbes 130 miljardit dollarit. Selle arvu tuletas Vene majandusteadlane Vladislav Inozemtsev Rosnefti Londoni börsil noteeritud võlakirja maksumusest. 2012. aastal juhtis Rosnefti Igor Setšin, keda nagu öeldud peetakse Putini lähedaseks sõbraks. Ettevõte hakkas aktiivselt nii kodu- kui ka välismaal varasid ostma. 2013. aastal ostis Rosneft 55 miljardi dollari eest oma konkurendi TNK-BP, aga eelmisel aastal 5,3 miljardi eest Bašnefti. Nõnda kulutas riiklik kompanii kahe hinnalise ettevõtte ostuks 60 miljardit dollarit. Naftatoodang kasvas nende kahe ostuga 110 miljonilt 210 miljonini. Uuritud varude maht ulatus 4,38 miljardi tonnini. Selliste ostude tulemusena pidanuks Rosnefti väärtus suurenema. Aga ei! Hoolimata toodangu ja kinnitatud varude suurenemisest oli riikliku naftakompanii väärtuseks umbkaudu 56 miljardit, mis tähendab üle kahe korra vähem võrreldes 2008. aasta tasemega. Küsimuse vastus on trööstitu: tuleb välja, et Rosneft maksab praegu isegi vähem sellest, kui palju tema juhtkond (ja Venemaa valitsus kui omanik) kulutas kahe väärtusliku ettevõtte, TNK-BP ja Bašnefti ostmiseks. Nafta hinna langusega on võimatu sellist kukkumist seletada. Nagu Gazpromi puhulgi on küsimus kompanii juhtimise ja arengustrateegia kvaliteedis. Riigi kahe olulisema ettevõtte väärtuse langus peaks võimudele muret tekitama. Kuid seda ei sünni, sest Gazprom ega Rosneft ei allu sisuliselt Dmitri Medvedevi valitsusele. Gigandid eksisteerivad kui riigid riigis ja otsustavad ise näiteks seda, kui palju dividende aktsionäridele makstakse – mis sellest, et peamine aktsionär on Venemaa Föderatsioon ise. Kuid siin pole küsimus enam isegi juhtimise kvaliteedis (ei kompanii, valitsuse ega riigi puhul tervikuna), vaid olukorra strateegilises hinnangus. Eeldusel, et riiklikke kompaniisid vajatakse eelarvesse raha toomiseks, juhitakse nii Gazpromi kui ka Rosnefti lihtsalt kohutavalt, nende väärtus on hävitatud. Kuid kui eesmärk on tagada kontroll riigi kahe tähtsama ressursi, nafta ja gaasi üle ning hävitada konkurents, siis kulgeb kõik normaalselt. Eks see olegi nn energeetiline julgeolek, mille kindlustamiseks need kaks kompaniid loodi. Tõsi, edaspidi võib praegusest normaalsusest kujuneda katastroof. Kui valitsuse reservid ammenduvad – aga see võib juhtud lähima kahe-kolme aasta jooksul –, oleks kõige loogilisem riigiettevõtted eelarve täitmiseks osaliselt müüki panna. Kuid selleks ajaks võib „rahvusliku aarde” väärtus veelgi väheneda. Eks siis kerkib – liiga hilja – ka juhtimise kvaliteedi küsimus. Tekib lihtne dilemma: kas kärpida eelarvekulusid, pensione, sotsiaaltoetusi ja taristusse tehtavaid investeeringuid või müüa oma „rahvuslik aare” osaliselt maha, muu hulgas välismaalastele. Viimane variant lööks kirstunaela energeetilise julgeoleku kontseptsioonile, esimene variant sotsiaalsele stabiilsusele. Igav igatahes ei hakka."
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kes-ku ... d=79319996
