kaugeltuuriv kirjutas:Kas keegi saaks selle Ekspressi loo avada?
Aga palun
Aasta 2008 augustis näitas Venemaa Gruusias küll oma sõjalist võimekust, kuid rahvusvahelises meedias jäi pigem kaotaja rolli. Sestsaati tõusis pehme jõu ja avaliku diplomaatia tõhusam rakendamine Kremli üheks prioriteediks. Infosõda Baltikumis on seejuures kõrvalise tähtsusega. Kui Venemaa tahab lõhestada ELi ja NATO ühtsust, ei tehta seda mitte Tallinnas ega Riias, vaid Londonis, Berliinis ja Pariisis.
Prantsusmaal on venelased katsetanud eri strateegiaid. Näiteks 2012. aastal loodi Vene saatkonna ning paremäärmusliku erakonna Front National liikme Gilles Arnaud’ koostöös veebitelevisioon ProRussia TV. ITAR-TASS toetas projekti esimesel aastal 115 000 euroga, teisel 300 000 euroga ja kanal sai toimetada väljaspool Prantsusmaa jurisdiktsiooni, sest serverid asusid Venemaal. Mõju jäi siiski piiratuks ning kaks aastat hiljem tegevus lõpetati.
Kremlile sai selgeks, et avaliku arvamuse mõjutamiseks tuleb mängida suurelt. Nii keskendutigi kahele brändile – veebipõhine Sputnik ning Russia Today. RT toimetab Prantsusmaal juba 2015. aastast, kuid rublakursi langusest tulenenud eelarvekärbete tõttu piirduti esialgu vaid veebi- ja sotsiaalmeediakanalitega, mida toimetasid 15 ajakirjanikku. Aasta tagasi oktoobris teatas RT France aga telekanali käivitamisest, mis edastab ööpäev läbi prantsuskeelset sisu Prantsusmaal, Belgias, Luksemburgis ja prantsuse keelt kõnelevates Aafrika riikides. Kanali käivitamiseks eraldati 20 miljonit eurot ning alustati 50-liikmelise ajakirjanike meeskonnaga
Kanalitesse sisu loomisel tulevad mängu inimesed, keda Eesti eriteenistused ja julgeolekueksperdid tembeldaks kasulikeks idiootideks või mõjuagentideks. Sageli kasutavadki RT ja Sputnik marginaliseerunud ajakirjanikke või teadlasi, kuid head sisu aitavad toota ka sõltumatud mõttekojad ja organisatsioonid. Nii loodigi Moskva advokaadi Anatoli Kutšerena poolt 2008. aastal IDC – Institut de la Democratie et de la Cooperation, mida juhib endine riigi duumasaadik Natalja Narotšnitskaja. Kreml kinnitas oma soosingut ICD-le 70 miljoni eurose stardikapitaliga.
Venemaaga seotud organisatsioone, mis kaasavad Prantsusmaa poliit- ja ärieliiti, leidub teisigi. Neist märkimisväärseim on Prantsuse-Vene dialoogi assotsiatsioon, mida juhib Vladimir Jakunin – endine Venemaa Riigiraudtee juht. Eksisid need, kes arvasid, et Jakunin kaotas Kremli soosingu – talle lihtsalt võimaldati pensionipõlv Pariisis. Assotsiatsiooni peakorter aga asub maailma ühel kallimate büroopindadega tänaval – Champs-Élysées’l
Eliidi kaasamine on läinud tal edukalt. Seda kinnitavad organisatsiooni liikmed (suurfirmad Airbus, Bouygues, Alstom, Tota, Rosatom, Gazprom ja Venemaa Riigiraudtee) ja koostööpartnerid, aga ka 2015. aastal korraldatud kümne rahvusassamblee saadiku skandaalne visiit Krimmi. Assotsiatsiooni ja Jakuniniga on koostööd teinud ka Prantsusmaa ekspresident Valéry Giscard d’Estaing. 2015. aastal laiendati oma haaret tudengitele suunatud Cercle Pouchkine’i (Puškini Ringi) loomisega.
Paljude prantslaste kasvavat hirmu kristliku identiteedi tuleviku pärast on Kreml oskuslikult ära kasutanud, luues Venemaast kuvandi kui läänelike väärtuste ja kristluse kaitsjast. Selle sümboliks on Eiffeli torni jalamile rajatud Püha Kolmainsuse Katedraal, mis majutab ka religiooni, kultuuri ja keele instituuti ning prantsuse-vene algkooli. Kompleksi rajamist juhtis Vladimir Kožin, toonane Venemaa presidendi majandusasjade administratsiooni juht, pakkumist aitas koostada Prantsusmaa kinnisvaragigandi Nexity juht, vene juurtega Alain Dinin ning läbirääkimistel aitas kaasa valgeemigrantide järeltulija prints Alexander Trubetskoy. Katedraali ehitus läks maksma umbkaudu 170 miljonit eurot ning selle kupleid kaunistab 90 000 lehte kulda.
Katedraali asukoha tõttu oluliste riigiasutuste vahetus naabruses kahtlustati, et seda proovitakse kasutada luuretegevuseks. Tänapäeva side- ja segamistehnoloogiate tõttu oleks see aga mõttetu. Katedraal polegi mõeldud signaale püüdma, vaid neid edastama – nii vene diasporaale, prantslastele kui ka turistidele, kes teel Eiffeli torni juurde seda imetlema jäävad.
Isikuid ja organisatsioone, kellel on roll Venemaa ja Prantsusmaa ühenduslülidena, leidub arvukalt ning nende koordineerimisel on viimastel aastatel suur osa olnud Venemaa saatkonnal ning just suursaadik Aleksandr Orlovil. Orlovi põhiliseks mantraks on see, et Prantsusmaa rahvas ja poliitiline eliit on piisavalt targad, säilitamaks oma välispoliitikas Charles de Gaulle’i traditsiooni. Mis tähendab, et USA rolli tuleb suhtuda skepsisega ning panustada Prantsusmaa-Venemaa ajaloolistele sidemetele ja erisuhtele. Seda põhisõnumit on meedia ja konverentside kaudu edasi kandnud arvukad kõneisikud ja organisatsioonid.
Aga kuidas see Eestit puudutab?
Loomulikult peame olema teadlikud sarnasest, meilgi toimuvast mõjutustegevusest. Samas peame olema ettevaatlikud, et võitluses mõjutajate vastu ei teeks me Kremli tööd ise ära. Näiteks üleskutsed paljastada või avalikult häbistada mõjuagente ja kasulikke idioote näitavad vaid kõnelejate lihtsustatud maailmapilti. Avalik nõiajaht teisitimõtlejatest haritlaste, ajakirjanike, kultuuriinimeste või ettevõtjate vastu on libe tee, nõnda polariseerime ise oma ühiskonda.
Pigem tasub meil õppida Prantsusmaalt, kus avalik debatt põhineb argumentidel, mitte argumenteerijatel, ning julgeolekustruktuurid ei pretendeeri avalikus ruumis tõemonopolile. Kultuurilistel, majanduslikel ja ajaloolistel põhjustel peaks Prantsusmaa olema Venemaa mõjutustegevusele vägagi avatud. Ent vaatamata kuldsetele kuplitele Eiffeli jalamil ning Prantsuse suurettevõtete huvidele Venemaal on Prantsusmaa praegune president Vladimir Putini jaoks ebamugavaim koostööpartner Euroopas, kui mitte kogu maailmas.
Loo autor on politoloog. Vootele Päi töötab kommunikatsiooniettevõttes Corpore. 2018. juunis kaitses ta Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal magistritöö „Pehme jõud ja avalik diplomaatia Vene Föderatsiooni instrumentidena selle välispoliitikas Prantsusmaa suunal“.