Sobib ka siia E.N. Krossi artikkel Venemaa hübriidsõjast
Kremli silmamoondusest tuleb ennast lahti raputada ja seda saab teha ainult tõele näkku vaadates. Venemaa ei tohiks oma Itaalia-suuruse SKTga olla läänele eksistentsiaalne oht. Aga ta käitub vastavalt ja saab selleks, kui lääs jätkab heauskset reflektiivset uneskõndi, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Täpselt aasta enne Krimmi okupeerimist avaldas Vene kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov tollal suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud artikli ajakirjas Vojennõi Kurjer. Krimmi okupeerimise, Ida-Ukrainasse sissetungi, Moldova destabiliseerimise, Süüria kodusõja eskaleerimise ja praeguse Süüria põgenikekriisile hoo andmise taustal on see artikkel muutunud märksa tähendusrikkamaks. Kirjutis võtab täiesti avameelselt kokku Venemaa juhtkonna nägemuse tänapäeva sõjast ja tagantjärele tarkusena võib näha seal kirjeldatavaid doktriini elemente kõigis Venemaa viimase aja sõjalistes aktsioonides, olgu need avalikud või varjatud. Täpsemalt, Gerassimovi doktriin näitab, et venelaste viimase kahe aasta tegevus Süüriast Euroopani on üks suur operatsioon.
Lühidalt ütleb Gerassimov järgmist: 21. sajandi sõjas on mittesõjalised meetodid, eriti propaganda, sabotaaž, majanduslikud, kultuurilised ja humanitaarsed mõjutusvahendid jne üha olulisemad ning olulisemadki kui puhtsõjalised. Neid rakendatakse kohalike elanike «protestipotentsiaali» ära kasutades. «Asümmeetriline» sõjaline tegevus käib kõigi nende vahenditega pidevalt, toimub vaenlase peades ja peab informatsiooniliste aktsioonide, meetmete ja vahendite abil looma «pidevalt toimiva rinde kogu vaenlasriigi territooriumil». «Hästi toimiva riigi saab kuude, isegi päevade jooksul muuta ägedate relvakonfliktide areeniks, saab muuta välise sissetungi ohvriks ja uputada kaose, humanitaarkatastroofi ja kõdusõja võrku,» nendib Gerassimov.
Vähem venelaste Ukraina sõja, aga üha enam nende Süüria operatsiooni ja mõlemaga seotud infosõja ehk Gerassimovi keeles «asümmeetriliste meetodite» taustal on hakatud rääkima vanast Nõukogude sõjaväe väljaarendatud nn refleksiivse kontrolli süsteemist. Refleksiivse kontrolli ideest saab ehk kõige lihtsamini aru, kui kujutleda arsti kummihaamriga patsiendile põlve pihta löömas. Arst paneb patsiendi jala liikuma ilma patsiendi tahteta. Vene sõjalises mõtlemises tähendab refleksiivne kontroll vastasele või mis tahes sihtgrupile (ka oma elanikkonnale) spetsiaalselt ettevalmistatud (des)informatsiooni süstemaatilist ettesöötmist ja sisendamist, millele sihtmärk reageerib justkui omal tahtel, kuid tegelikult Venemaa prognoositud ja soovitud moel.
Näiteks Ukraina ründamise eel ja ajal mitmekordistas Venemaa lääneriikide õhuruumi rikkumist, levitas avalikult ja poolavalikult jutte Putini valmidusest kasutada tuumarelva, korraldas oma läänepiiridel suurõppusi ja käitus igal võimalikul juhul ja foorumil kui sõjakas, ettearvamatu, agressiivne, justkui irratsionaalne riik. Samal ajal lavastati globaalne kõigi tasandite infokampaania teemal «me ei sõdi Ukrainas, me aitame teil kriisi lahendada».
Mitu vene uue doktriini tundjat on teinud järelduse, et tegemist oli ja on refleksiivse kontrolli meetodi rakendamisega, mille eesmärk on kutsuda esile lääneriikide passiivsus ja sõjaline mittesekkumine ning Ukrainale sõjalise abi andmisest hoidumine. Agressiivne relvatäristamine pidi andma signaali, et Venemaa hakkab NATO-le sekkumise korral sõjaliselt vastu, et «Putin on valmis kolmandaks maailmasõjaks», samas sõdimise avalik eitamine pidi andma ja andiski läänele võimaluse «otsida diplomaatilist lahendust». Sel moel võiks lääne sanktsioone Venemaa vastu selles 21. sajandi sõjas võrrelda taktikalise territooriumi äraandmisega Napoleonile või Hitlerile 19. ja 20. sajandil.
Sanktsioonid on venelaste ette aktsepteeritud taktikaline kaotus, mille korvavad kuhjaga lääne passiivsus, Krimmi annekteerimisega de facto leppimine ning lääne riigijuhtide pidev alandus «rahu», «vaherahu» läbirääkimistel ja muudel mõttetutel dialoogidel.
Lääs on teinud nii Ukraina kui ka Süüria sõjas klassikalise ja Venemaa programmeeritud vea. Niipea kui Venemaa on oma tegelikud eesmärgid maskeerinud «diplomaatilise lahenduse leidmise» võimaluse taha, on sellest kinni haaratud. Tegelikult usutakse senini, et Venemaa soovib lõpuks diplomaatilist lahendust. Soovibki, ent mitte pärast oma eesmärkide saavutamist Ukrainas ja Süürias, vaid alles siis, kui saavutatud on tegelik ja täiesti avalikult välja kuulutatud strateegiline eesmärk: lääne julgeolekuarhitektuuri lammutamine ja senise maailmakorralduse ümberkujundamine Venemaa huvide kohaselt. Ukraina ja Süüria ning suure eesmärgi vahele võib mahtuda veel üsna mitu avantüüri.
Lääs on hakanud alles viimastel kuudel, eriti seoses Vene õhurünnakutega Süüria tsiviilelanike vastu, mis suunavad Euroopa poole üha uusi põgenikke, ilmutama esimesi märke Venemaa vaenuliku tegevuse tegelike dimensioonide mõistmisest. Näiteks avaldas George Soros äsja artikli, kus ta selgitas otse, et Putini eesmärk on Euroopa Liidu kokkuvarisemine. Seni on lääs elanud pigem teadmises, et Venemaa on kahes sõjas, Ukrainas ja Süürias. Venemaa, täpsemalt Kreml ja kindralstaap, on aga hoopis suures geopoliitilises sõjas maailma julgeolekuarhitektuuri muutmise ja osaliselt kujutletud «lääne hegemoonia» lõpetamise nimel.
Vene uue sõjalise mõtlemise järgi ei ole sõja eesmärk mitte vastase füüsiline hävitamine, vaid tema vastupanutahte ja -soovi sisemine murendamine, tema selline mõjutamine, et ta annab alla juba enne sõda. Muide, vastase korrumpeerimine ja äärmuslike jõudude toetamine ehk «protestipotentsiaali» tugevdamine on Vene doktriinis samuti ilusti kirjas. Seejuures räägitakse Vene sõjalises kirjanduses üha enam totaalsest sõjast – s.o sõda kõigil tasanditel – ning pidevast sõjast. Venemaa on praegu pidevas sõjas ja pidev sõda tähendab, et peab olema pidev vastane.
Venemaa pidev vastane ei ole Ukraina valitsus või Süüria mässulised. Venemaa strateegilistes dokumentideski on kirjas, et peavaenlased on Ameerika Ühendriigid ja NATO, üha sagedamini ka Euroopa. Sõjad Ukrainas ja Süürias ei ole edukad mitte siis, kui neis riikides sõjaliselt võidetakse, vaid siis, kui Ühendriigid ja NATO annavad neis juba ette alla, siis, kui Euroopa ei kaitse oma väärtusi ja loobub Venemaale vastu astumast. Siin tuleb mängu ka nn mittelineaarse sõja teooria, mille järgi luuakse sõjaline keskkond, kus on rohkem kui kaks osalist, kõik sõdivad kõigi vastu, vahetavad pooli ja sõda on protsess. Eesmärgid võivad seejuures olla hoopis mujal kui otseses sõjategevuses. Selle teooria on muide sõnastanud Putini nõunik, nii Ramzan Kadõrovi fenomeni kui ka Ukraina sõja üks arhitekte Vladisalv Surkov. Seesama Surkov, kes käis äsja Kaliningradis USA diplomaatidega Ukraina sõjale ja sanktsioonidele «lahendust otsimas».
Praegune uutes mõõtmetes humanitaarkatastroof Süürias ei ole Vene sõjaliste operatsioonide kahetsusväärne kõrvaltulemus, vaid üks Vene doktriiniga hästi sobituv asümmeetriline meede, üks venelaste eesmärke. Meede, mis on suunatud Euroopa vastu.
Viimastel kuudel on lääs hakanud lõpuks avalikult tunnistama seda, mida luured on pidanud juba mitu aastat teadma: Venemaa mängib Süürias ISISega kokku. «Venemaa õhurünnakud Süüria opositsiooni vastu toetavad otseselt ISISt,» ütles äsja USA esindaja. «Venemaa annab sisuliselt ISISele õhuväe,» ütles üks lääne ISISe-vastase koalitsiooni allikas.
Üha enam sobitub tegelikkusega nii Vene opositsioonilises ajakirjanduses kui ka mõnel pool lääne analüüsides avaldatud teooria, et suur osa ISISe edust nii Süürias kui ka Iraagis on algusest peale tingitud GRU, Kadõrvi tšetšeenide ja Moskva vanadest KGB sidemetest neis riikides. ISIS on sel juhul üks «hästi toimivas riigis kaose loomise» vahend. ISISt on vaja selleks, et hävitada Iraagis «USA projekt», lüüa lääs Lähis-Idast välja ja tekitada uusi mittelineaarse sõja rindeid.
Moskva on mitu kuud rääkinud, kuidas ta on «mures», et Euroopa ei suuda põgenikekriisiga toime tulla, samal ajal seda kriisi aktiivselt süvendades. Vene riiklik meediamasin, osa tänapäeva sõja masinast, on produtseerinud sadu liba- ja ülevõimendanud tegelikke uudiseid Euroopa saamatusest, nõrkusest ja kohesest kokkuvarisemisest. Neid uudiseid söödetakse Venemaa finantseeritud Euroopa paremäärmuslastele ja Vene riiklik trollidearmee täidab nendega eurooplaste sotsiaalmeedia ruumi. See ei ole lihtsalt «vene propaganda». Valeri Gerassimovi doktriini järgi on tegemist sõjaga, «informatsiooniliste meetmetega».
Praegu peab Venemaa sedasama sõda, mis käib Ukrainas ja Süürias, ka Saksamaal ja mujal Euroopas. Äsja avaldas EUobserver kirjutise «Kas Putin proovib Merkelit kukutada». Mitu Berliini ja Brüsseli allikat leiab seal, et kuivõrd Süürias ja Aleppos toimuva tõttu «kontrollib Venemaa praegu ainsana põgenikekriisi kalendrit» ning «on ilmne», et sihtmärk on Saksamaa, viivat Putin läbi sanktsioonides «süüdi» oleva Merkeli karistusoperatsiooni. Ühe elemendina toimuvas on Merkeli kahjustamine kindlasti Putinile meelepärane. Ent veel kord: kui üldse, siis on tegemist ainult ühe vahe-eesmärgiga suures geopoliitilises sõjas. Suur eesmärk ei ole mitte ainult Merkeli, mitte ainult Saksamaa nõrgestamine, vaid kogu Euroopa lõhestamine, NATO ja Ühendriikide täielik auti mängimine ja uue maailmakorralduse kehtestamine. Selle eesmärgi saavutamiseks on käigus kõik vahendid ja põhirõhk Euroopas tundub olevat meie sisemise tugevuse, eneseusu hävitamine.
Need eesmärgid alles hakkavad lääne liidrite sõja udust pimestatud silmade ees selginema. Paljud jooksevad samas «rahvuslike huvide» nimel Saksamaad süüdistama, oma piiridele müüre ehitama või Putiniga eraldi läbi rääkima, lammutades sellega Euroopa ühtsust. Eesti ülesanne on siin teha kõik meist sõltuv, et Euroopa väärtusruumi ja ühtsust hoida. Esimesed märgid, et meid vähemasti NATOs tõepoolest kuuldakse, on näha kasvõi NATO idatiiva kaitse prioriteediks tõstmisest nii Washingtoni kui Brüsseli poolt.
Mis puudutab sanktsioone, siis paistab, et ka siin hakkab reflektiivse kontrolli meetod mõju avaldama. Üha enam kostab lääne pealinnadest hääli, et sanktsioonid pole enam ratsionaalsed, et meil on suuremad probleemid ja Venemaa tuleb tuua uude dialoogi. Usutavasti on Venemaa eesmärk siin saavutada sanktsioonide tühistamine nii, et ta ei täidaks ühtki lääne nõudmist Ukrainas ega leevendaks grammigi olukorda Süürias. Samas on lääs asunud sisuliselt ise edendama venelaste huve, sundides Ukrainat põhiseadust muutma. Sel moel oleks lääne nõrkus taas kord ehedalt demonstreeritud ja sammuke suurele eesmärgile lähemale jõutud. Kremli silmamoondusest tuleb ennast lahti raputada ja seda saab teha ainult tõele näkku vaadates. Venemaa ei tohiks oma Itaalia-suuruse SKTga olla läänele eksistentsiaalne oht. Aga ta käitub vastavalt ja saab selleks, kui lääs jätkab heauskset reflektiivset uneskõndi.
Vastaspoolt töödeldakse erinevate meetoditega vastavalt kontrolli ulatuse vajalikkusele. Kui vastaspoole ei all nõudmistele, siis kõige äärmuslikum veenmisviis on tema allaneelamine.
