https://epl.delfi.ee/arvamus/alasti-maa ... d=91404417
Veel hulk aastaid hiljem, kui Slobodan Milošević puhkas juba ammu taevastel etniliselt puhastel väljadel, nägin äsja välja tulnud dokumentaalfilmi. Kinokroonika asetas viimaks juhtunu õigesse konteksti. Steve Yorki teoses „Diktaatori kukutamine" (täispikkuses versiooni võib näha siit) kirjeldatu on inspireerinud terve rea revolutsioone. Mõni neist uppunud verre, mõni teine jällegi osutunud siiamaani edukaks.
Filmi vaatasid enne „Rooside revolutsiooni" aktivistid Gruusias ning enne 25. jaanuari revolutsiooni võimukukutajad Egiptuses. Selle peategelased, Serbia vastupanuliikumise Otpor! kaks „halli kardinali", Srđa Popović ning Slobodan Đinović käisid nõustamas ka süürlasi. Just seal vallandunud maapealne põrgu on ühtlasi hoiatuseks, kui tähtis on hoiduda hoiduda vägivallast ka siis, kui jõu kasutamine tõotab lühiajalist taktikalist edu tuua.
Legomehikesed ja riisipuding
Raske öelda, kas Balkani revolutsioonisüütajad annavad just praegu aktiivselt nõu ka valgevenelastele (radikaalne, kuid parlamendis esindamata Serbia radikaalne partei näiteks väidab seda), kuid kindlasti on paljud valgevenelased lugenud Popovići raamatut „Revolutsiooni joonis - kuidas kasutada riisipudingut, legomehikesi ning teisi vägivallatuid tehnikaid ühiskondade läitmiseks, diktaatorite kukutamiseks või lihtsalt maailma muutmiseks".
Igal juhul on Valgevene revolutsioon kulgemas praegu - peaaegu - nagu õpikunäide edukast riigipöördest isevalitseja vastu. Ning teada on, et mitmed valgevene aktivistid on tõepoolest käinud Popovići ja ta sõprade loodud nõustamiskeskuses Canvas mõtteid saamas (nii nagu on seda aktivistid Zimbabwest, Ukrainast, Birmast ja üldse umbes 50-st riigist).
Paljuski tugineb Canvase arusaam edukast revolutsioonist kahe USA teadlase uuringule, kus vaadeldi veidi enam kui sajandi jooksul tegutsenud 323 vastupanuliikumist eri maades. Nende analüüs jõudis järeldusele, et vägivallatud riigipöörded õnnestusid 53-l protsendil juhtudest, aga vägivaldsed vaid 26-l. Mis aga kõige tähtsam: kõigest 4% vägivaldsetest võimuhaaramistest tõi kaasa toimiva demokraatia, samas kui vägivallast hoidumisel oli õnnestumise protsent 42.
Mängi Tysoniga malet
Nagu Popović on erinevates intervjuudes rõhutanud, ei maksa minna võtma David Beckhamiga mõõtu jalgpallis või Mike Tysoniga poksis. Parem mängi nendega malet. Vägivald on oskus ja keel, mida despoodid valdavad tavainimesest ülimalt palju paremini. Aga absurdi ning naeruvääristamise ees näivad nad olevat kõikjal hämmastavalt relvitud.
Popović toob usutluses Guardianile näitena, kuidas nad panid Belgradi tänavatele tünni, millele oli maalitud Miloševići nägu - ja selle kõrvale puutoika. Iga möödakäia võis anda talle obaduse. Aga politsei oli kuidagi hädas. No kuidas sa arreteerid kedagi tünni togimise eest? Tähendab, tuleb ämber ära viia. Ja vaatepilt pange tassiva politseinikuga on juba piisavalt naljakas iseenesest, et veel üks kiht hirmu maha võtta.
See on ka kõikide edukate revolutsioonide võti. Ühel või teisel moel tuleb leevendada inimestes hirmu, mida režiim üritab samas iga hinna eest repressiivaparaadi abil tekitada. „Kõik edukad liikumised saavad alguse väga madalast sisenemislävendist," selgitab Popović Guardianile. „Inimestele peab pakkuma võimaluse teha midagi mõtestatut ning siis minema pääseda." Ta toob näitena Tšiili, kus autojuhid sõitsid tänavatel poolega lubatud kiirusest. Väga lõbus, on, millest rääkida ja mida meenutada, aga võmmid ei saa teha peaaegu midagi (sarnast taktikat proovis paar päeva Eestis 2007. aasta aprillis ka Öine Vahtkond).
Ka Lukašenka õpib
Muidugi õpivad ka võimud. Despoodi üldine arusaam on, et vangimajad ja kumminui aitavad välja igal juhul. Paljud Otpori võtted, mida Valgevenes juba enne viimaseid suurdemonstratsioone kasutati, Lukašenka kaake kaua segaduses ei hoidnud. Kui inimesed näiteks tühjal tänaval plaksutama hakkasid, võis nad lihtsalt avtozakki vedada ja seal läbi peksta (ja mõned valel ajal vales kohas mitteplaksutajad samuti). Praegu piisab sellest, kui OMON-i võitlejale tundub, et andsid autoga signaali, kui... Siit edasi on õudusjutte paraku juba liiga palju.
Aga nagu Valgevene jätkuvad protestid tõestavad, võivad inimesed toorutsemisega harjuda. Rääkisin ise just paari päeva eest valgevenelannaga, kes valmistus minema järjekordsele demonstratsisoonile. Üks nädalavahetus jäigi vahele, sest istus siis üheksa päeva plate peal. Või nagu Popovićki ütles - mingi hetk, kui sind on paar korda vahistatud ja läbi pekstud, saad sa aru, et ega kaugemale võim ei küüni. Sel pühapäeval oli neiu nagu viis kopikat jälle platsis.'
Tõsi, see on ikkagi julm. Serbia aktivistid meenutavad, et olid murdumise äärel, kui said öiseid telefonikõnesid emadelt, kelle pojad olid minema viidud. Ning samal ajal langesid taevast kaela NATO pommid. Ja just välise rünnaku tõttu oli Miloševići populaarsus vaat et kõigi aegade tipus...
Paradoksaalselt kaevas režiim just sel ajal viimaseid labitatäisi enda hauast. Serbia Otporil oli noore inimese nägu, aga nagu kirjeldab New York Timesis Pulitzeri preemia laureaat Tina Rosenberg, ei meeldinud vanavanematele sugugi, kui nende 16-aastasi lapselapsi arreteeriti. Ning neist sai vastupanuliikumise peamine baas.
Ega ei tule midagi väga sarnast ette praegu Valgevenest? Kus Lukašenka võis varem olla kindel, et tehku ублюдки ((C) Lukašenka opositsioonist anno 2006) mida iganes, vanainimene valib teda tänuks „stabiilsuse" eest ikka? Ei enam.
Murrame müüte
Samas ülalmainitud New York Timesi artiklis on autor pannud kokku ka nimekirja müütidest, mis revolutsioone saadavad.
Toon siinkohal nad lühidalt ära:
Vägivallatus on sünonüümne passiivsusega. Ei. Tuleb valmistuda sõjaks. Ainult et ilma relvadeta.
Kõige edukamad ülestõusud on spontaansed. Ei. Näiteks Tahiri väljaku hõivamine Kairos võttis kaks aastat planeerimist.
Vägivallatus on küll moraalselt kõrgem, kuid kasutu brutaalse isevalitseja vastu. Viitaks samale Serbia näitele. Pensionärid ei oleks liitunud Otporiga, kui režiimi väidetes nende vägivaldsuse kohta olnuks natukenegi tõtt.
Poliitika on tõsine asi. Huumorist juba rääkisime. Serbia riigikukutajate üheks peamiseks inspiratsiooniallikaks oli Monty Python.
Inimesed tulevad välja inimõigusi kaitsma? Mõni äkki tulebki. Kuid tihti on märksa ohutum kutsuda inimesi välja millegi igapäevase nimel. Kes see ikka algul usub, et suudab diktaatori maha murda? Aga igapäevase leiva nimel protestima minna - miks ka mitte. Ega ilmaasjata alanud Mahatma Gandhi liikumise nähtav osa soolamarssidest. Otpor! aga andis eriti noortele serblastele kuuluvustunne. Olla üks neist, kes on cool.
Vägivallatud liikumised vajavad karismaatilisi liidreid. Üldsegi mitte. Otpori kõneisikuks oli enamasti lihtsalt mõni särasilmne 17-aastane neiu, kes kahe nädala pärast tegi koha vabaks järgmisele.
Ja viimaks. Julgeolekujõud on vaenlased. Võimalik. Kuid targem on neid kohelda potentsiaalsete liitlastena. Mitte üksnes ei pruugi võtted nagu lillede kinkimine OMON-ile olla kasulikud taktikaliselt, vaid ka strateegiliselt. Kui julgeolekutöötaja näeb, et tema vastas on kenad inimesed, usub ta meelsamini, et pärast diktaari langemist koheldakse teda ausalt. Ning ei osuta seega meeleheitlikku vastupanu.
Püssimees on oluline
See, kuidas panna režiimi truid pooldajaid meelt muutma, on aga juba omaette, laiem teema. „Pole kahtlustki, et teatud hetkel otsustatakse iga revolutsiooni saatus armee hoiaku põhjal," kirjutas elukutseline revolutsionäär Lev Trotski oma 1930. aasta ülevaates „Venemaa revolutsooni ajalugu. „Seega toimub tänavatel ja väljakutel ning kasarmuväravates lõppematu võitlus - kord dramaatilise, siis jälle märkamatu, kuid alati meeleheitlik võitlus sõduri südame pärast."
Sõjaväelased muudavad harva oma lojaalsust, kui seisavad silmitsi väikesearvuliste protestidega. Isiklik risk saada kasvõi maha lastud käsu mittetäitmise pärast ei kaalu üles hüpoteetilist tulevikku uue võimu all. Teine asi, kui mass mõjub muljetavaldavana. Kuid päris ühtset valemit, et mis hetkel püssikandjate poolehoid muutub, ei paista maailmas olevat.
Kuid ükskõik kui vastikult nuutijad ja nahkpõlled teinekord ka ei käituks, protestijatel tasub end vaos hoida. Nagu rääkis eeltoodud revolutsioonide arengu uurija Erica Chenoweth nädalakirjale the Nation, näitavad uuringud, et ehkki relvastatud vastuhakk tundub teinekord toovat lühiajalist kasu, võõrandab ta suurema osa elanikkast ning viib vastuhakkajate ühisrinde kiiremale lõhenemisele.
Otsekui musterrevolutsionäärid
Jälgides kasvõi Süüria kogemust, timukamentaliteediga valitsejatele see sobib. Ei maksa ka uskuda, nagu Lukašenka-sugused või tema nõuandjad (Moskvast?) kõike eelnenut ei teaks.
Seni on Valgevene protestid kulgenud peaaegu kõikide edu toovate punktide järgi (v.a see, et nad on vist tõesti siiani ülimalt spontaansed). Nüüd on kõige tähtsam närvi hoida. Ja ka survet.