Sellega ma küll nõus ei ole. Lihtsalt vägivalda ei taha kasutada.Valgevene õnnetus on vägagi apaatne rahvas, neil on võimude sigatsemisest täiesti savi.
Olukord Valgevenes
Re: Olukord Valgevenes
-
Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 9135
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
Re: Olukord Valgevenes
Väidan vastu, et on ikka olnud apaatsed küll. Mida kuradit nad viimased 20+ aastat teinud on? Ja on väga raske öelda, kus jookseb vägivalla kasutamise piir, kuid kui inimesi peetakse tuhandete kaupa kinni, siis minu meelest on see piir juba ületatud.nimetu kirjutas:Sellega ma küll nõus ei ole. Lihtsalt vägivalda ei taha kasutada.Valgevene õnnetus on vägagi apaatne rahvas, neil on võimude sigatsemisest täiesti savi.
Ma tunnen ühte Valgevene expat-i Leedus, kes lahkus pärast üle-eelmisi valimisi, mil pettus kogu kambas, kes ei tahtnud protestidega kaasa tulla. Tema ei ole kuigi optimistlik ja mitmel põhjusel nõustun temaga.
Re: Olukord Valgevenes
Huvitav, millal neil see vägivalla kasutamise mittetahtmine tuli ja miks? Teise ilmasõja ajal ja pärast sedagi paugutasid ja tapsid mitte vähem kui näiteks Eestis.nimetu kirjutas:Sellega ma küll nõus ei ole. Lihtsalt vägivalda ei taha kasutada.Valgevene õnnetus on vägagi apaatne rahvas, neil on võimude sigatsemisest täiesti savi.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Re: Olukord Valgevenes
Võibolla valgevenelased ka nägid, mis Ukrainas toimus. Jah Maidanil möllati ja ka võideti, kuid millise hinnaga? Eks see paneb mõtlema... 
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
-
Tarmo Männard
- Liige
- Postitusi: 1239
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
Re: Olukord Valgevenes
16. november 2020 kell 17.14
Snezhana Inanets / TUT.BY
"Meie korterites polnud prostituute ja narkomaane."
Nii räägivad inimesed, kes varjasid pühapäevase haarangu ajal oma korterites meeleavaldajaid.
Eile hajutasid julgeolekujõud "Muutuste väljakul" inimesed kõigepealt laiali, seejärel pidasid paljud kinni ning lõpuks korraldasid ümberkaudsetes majades tõelise inimjahi, sest paljud protestijad varjusid kohalike korteritesse
Hoonetest lahkunutel kontrolliti passe ja sissekirjutust. Aegajalt klopiti korterite ustele. Nii kestis see terve pühapäeva õhtu ja lisaks kogu järgnenud öö
Piiramine lõppes alles esmaspäeva hommikul, kella üheksa paiku.
Meie vestluskaaslased räägivad, kui ühest suust, et nad ei tajunud põgenejate poolt mingit agressiooni. Pigem kartsid kõik ikkagi ainult vormiriietuses "korrakaitsjaid", kes üritasid nende korteritesse läbi uste sisse murda.
Tšervjakova tn 62 elav Valeria (kõik nimed on muudetud) räägib, et oli koos naabrinaisega hoovis veel enne miitingu laialiajamist.
"Otsustasime koju minna, teha termostesse pisut teed. Enne, kui veekeetja keema jõudis hakata nägid nad aknast kohale tormavat tohutul hulgal miilitsaid. Need tühjendasid "Muutuste väljaku" väga kiiresti.
"Hiljem, kui õuest hakati isegi lilli ja küünlaid minema viima, läksime naabrite juurde, sest me lihtsalt kartsime oma korterites üksi olla."
Elanik lisab, et šokigranaatide plahvatustest kostunud helid kostusid tuppa ja ehmatasid lapsi, kes hakkasid hirmust nutma.
Valeria naabrite korterit kontrollisid miilitsad lausa kaks korda. Uurisid, et ega siin ole "üleliigseid inimesi".
"Esimesed kontrollisid dokumente. Küsisime vastu, et miks julgeolekujõud lapsi hirmutavad? Vastust ei mingit. Teisel korral, muide, tulid karmima moega tegelased, - tõenäoliselt olid need mehed Organiseeritud Kuritegude Vastu Võitlemise Peavalitsusest.
Kontrollisid taas passe.
Peitsime mu abikaasa ära, sest tal puudus meie majasse sissekirjutus.
Tulime oma korterisse tagasi ja lasime sisse kaks tüdrukut, kes olid tulnud "Muutuste väljakule" kusagilt mujalt Minskist.
Panime nad magama kahekohalisele diivanile. Õhtul ja öösel ei õnnestunud passikontrolli tõttu majadest ühelgi "külalisel" lahkuda.
Ma tõesti ei näe mu oma kodus sellistele kontrollidele seaduslikku alust - meil kõigil võib ju olla külas sugulasi ja sõpru. Aga miilitsad tulid ja sundisid esitama passe, sissekirjutusi ning lisaks rendilepinguid. See oli otsekui sõda! Osades korterites lebasid inimesed 15 tundi põrandal. Ei juletud õhutamiseks aknaid avada ning tegelikult ei julgenud keegi õieti liigutadagi, et miilitsad jumalaeest ei midagi ei märkaks. Mis toimub?"
"Mõistsime, et kui me ei aita, saavad inimesed peksa"
Oksana elab samas majas, Tšervjakova tn 62
Tema mees oli parasjagu hoovis, kui seal hakkasid plahvatama esimesed šokigranaadid.
Juba meeleavalduse laialiajamise algul tuli koju. Nägime akendest, kuidas saabunud julgeolekujõud piirasid sisse kogu hoovi.
Kohe algusest peale oli selge, et inimesi tuleb päästa.
"Ütlesime et vajadusel võite meie juurde peituda. Nii juhtuski. Meie korteris oli kuus inimest, kuid ma tean, et mõnes korteris oli inimesi koguni 20. Istusime kottpimedas, valguseta, suletud kardinatega, ei avanud kellelegi ust. Poisid tänasid ja ütlesid, et tingimused on nende jaoks lihtsalt "lux"," - muigab Oksana.
"Meil õnnestus peaaegu kõik asemetele magama sättida, ainult üks ei mahtunud ja pidi lesima põrandal. Saime pisut isegi magada, kuni varahommikuni, mil tuli teateid, et julgeolekujõud kontrollivad taas trepikodades inimesi."
Oksana ütleb, et selle olukorra tõttu ei saatnud ta oma lapsi kooli, aga mees võttis töölt vaba päeva.
"Miks me inimesi aitasime? Sest meie pole ju veel oma inimlikkust kaotanud. Kuidas teisiti? Teame hästi, et eile said paljud protestijad pärast kinnipidamist peksa, kiirabi viis paljud haiglatesse.
Istud oma korteris ja muretsed. Aga mitte enda, vaid teiste, ohus olevate inimeste pärast."
"Meil ei olnud prostituute, narkomaane ega mingeid jätiseid"
Inimesed tulid Nikolai juurde varjule pühapäeval umbes pool kolm ja lahkusid alles esmaspäeval pärast üheksat hommikul.
"Neid oli viis inimest. Nägime kõiki esimest korda. Nad kõik on korralikud, normaalsed inimesed, meil ei olnud ühtegi "prostituuti", "narkomaani" ega "jätist". Kui julgeolekujõud hakkasid trepikojas uste taha sisselaskmist nõudma, kustutasime tuled ja lülitasime välja teleri. Andsin lastele tahvelarvuti ja saatsin vanavanematele tuppa ning istusime hiirvaikselt. Põgenikega leppisime kokku, et kui miilitsad hakkavad ust reaalselt maha lõhkuma, alles siis avame. Enne mitte.
Külalised olid sellega täiesti nõus. Mul polnud mõtteski kedagi sellises olukorras öösel välja saata vaid põhjusel, et ma teda ei tunne. Ruumi oli piisavalt. Panime nad eraldi tuppa magama. Neli suurele diivanile, ühe põrandale. Andsime süüa ja vestlesime."
Mees on nördinud turvaametnike käitumise üle „Muutuste väljakul“, kuid veelgi vastikum oli haarang.
"Nad tungisid korteritesse vormiriietuses ja kumminuiadega, otsides "üleliigseid". Esimest korda elus nägin ligidalt päris automaatidega miilitsaid. Nad helistasid uksekellasid ja kolkisid vastu korterite välisuksi. Meie korrusel ei avanud ust küll keegi. Nägime, kuidas me trepikojast viidi "üleliigseid" inimesi väikebussidesse. Kuid juhtumid on üksikud, sest sisehoovi elanikud tšättisid omavahel nii, et kõik oli koguaeg teada ja peaaegu keegi ei lahkunud majast dokumentideta. Mõtet, et võiks kedagi korterist välja ajada vaid seetõttu, et nad olid paduvõõrad, ei tulnud küll kordagi pähe."
Nikolai sõnul lõpetati hoovi piiramine alles pärast üheksat hommikul.
"Läksin õue, kontrollisin, kas õhk on puhas. Siis meie külalised lahkusid. Nägin, et umbes nelikümmend inimest jooksid meie kolmest majast välja peaaegu ühel ja samal ajal. Kuid need on ainult need, keda ma tol hetkel märkasin."
Me lülitasime tuled välja ning süütasime küünla, et poleks näha varje.
Ka Katerina varjas enda juures protestijaid.
Elame abikaasaga ühel alumistest korrustest ja rõdudelt avaneb hea vaade "Muutuste väljakule".
"Kui miilitsaoperatsioon algas, karjusime inimestele, et tulge, trepikoja uks on avatud. Kõik meie maja korrused on lukustatavad, nii et mu mees lasi kõik sisse. Koos meiega oli korteris 12 inimest. Alguses ei osanud midagi karta, tundsime end üsna vabalt. Lambid põlesid, liikusime korteris ringi. Siis hakkasid sisehoovi tšättides ilmuma murettekitavaid sõnumeid "balaklavade" majadessetungimise kohta. Naabrid teisest majast rääkisid, et miilitsad tungisid nende korrusel mingisse korterisse ning viisid sealt ühe mehe minema.
Me kustutasime kõik tuled, süütasime ainult ühe küünla, nii et varje polnud näha. Vastasmaja koridori rõdult olid miilitsad juba hakanud meie majades toimuvat jälgima. Liikusime korteris vaid roomates ning kükakil.
Katerina ütleb, et hiljem õnnestus neljal külalisel lahkuda: tšättides kirjutati, et naistel lubati minna.
"Ühte trepikoda millegipärast alt ei valvatud. Auto sõitis trepikoja ukse juurde, kust siis põgenikud ülikiirelt autosse hüppasid, ja masin andis kohe gaasi." Hiljem hakati ka seda sissepääsu valvama.
"Ööbima oli jäänud kokku viis inimest. Umbes poole üheteistkümne paiku tungisid meie majja mingid teised julgeolekuametnikud. Erariiete peal kuulikindlad vestid, kumminuiad käes. Võimalik, et need olid Organiseeritud Kuritegude Vastu Võitlemise Peavalitsusest. Kuulsime, kuidas nad lõhkusid katki trepikodade ja korruste uksi. Korteritesse nad läbi suletud uste siiskisisse ei tunginud."
Neiu lisab, et see oli täiesti sürreaalne kogemus.
"Istusime näljastena, sest vastasmajast passisid miilitsad me köögi suunas. Me ei julgenud külmikut avada, sest keegi ei teadnud, kas külmkapi lambi kuma neid mitte ei reeda!"
Katerina ütleb, et kartis lisaks külalistele ka iseenda pärast: Tal ei olnud selles majas sissekirjutust. Võis vaid ette kujutada, kuidas kulgeks tõestamine, et selles majas ongi tõepoolest ta kodu!
"Kuid ma uskusin koguaeg, et see kõik ei kesta igavesti ja nii see ka juhtus."
"Isa seisis avatud uksega ja lasi inimesi sisse."
Alina on Smorgovski tn 1 asuva maja elanik.
"See oli halb ja õudne, aga midagi parata kah polnud. Ise seisin õues peaaegu lõpuni. Seal tutvusin kahe Kolodiše tüdrukuga. Aitasime koos täiustada me kuulsat seinamaali. Kui militsonääride rünnakl algas, läksime majja. Kõik läksid rahulikult, et mitte tekitada paanikat, kuna me maja trepikojad on üsna kitsad. Kui me tüdrukutega oma korrusele tõusime, hoidis mu isa ust lahti ja lasi inimesi sisse. Lõpuks oli meie elamises umbes viisteist külalist."
Tüdruk ütleb, et julgeolekujõud helistasid nende uksekella kolm korda. Kõik istusid pimeduses ja vaikuses.
"Me istusime tundmatus. Ainult trepil jooksvate saabaste matsumine murdis vaikust. Mõnikord kostis ülemistelt korrustelt kolistamist ja kisa, kuid üldiselt oli vaikne. Kõige hullem oli siis, kui uksekell helises, sest naabrid kirjutasid tšättides, et naabermajades ja ja ka ülemistel korrustel lõhuti lahti korterite uksi."
(teavet korterite uste lõhkumise kohta ei saa siiski kinnitada. TUT.BY).
Alina lisab, et inimesed olid šokis, kui said teada passide kontrollimisest ja sellest et kohalikke elanikke eskorditi miilitsa valve all tänavalt trepikojani ning vastupidi.
"See on lihtsalt mingi hullumeelsus. Kas oleme omadega tõesti tagasi stalinismiaastates? Kuhu edasi? Kuidas? Mismoodi?"
Tüdruk ütleb, et külalised käitusid viisakalt ja kuigi õhtu oli pikk, keeldusid kõik pakutud toidust. Neid tuli lausa veenda pisut sööma.
"Ma ei suutnud kaua magama jääda, pidevalt kummitasärevus. Äkki heliseb taas uksekell? Võin öelda, et ohtu tajusime küll ainult julgeolekujõududest. See ei olnud nende poolt mingi kaitse. Pigem oli nagu okupatsioon. Miks me inimesi korteritesse lasime? Sest sellistel hetkedel tuleb käituda musketäride kombel "Üks kõigi, kõik ühe eest""
Ülikooli Alina hommikul ei läinud ja ka isa läks tööle alles lõunapaiku.
"Koos külalistega viidi mind politseijaoskonda"
Anastasia ei varja oma nime, perekonnanimi on toimetusele teada, neiu elab Smorgovsky tn 1 majas, 16 korrusel.
"Kui tänaval tulistama hakati, palusid varjupaika mitmed mu tuttavad, mõned töökaaslased ja kaks täiesti võõrast inimest. Kokku oli neid 12 inimest. Siis hakkasid julgeolekujõud kolistama uste taga. Avasin, olles ise pidžamas ja näitasin oma elamisloaga passi, Aga see oli viga! Nende hulgas oli ka üks miilits, kes astus korterisse ja avastas sealt kõik need võõrad inimesed."
Ühe turvaametniku käes oli ka relv.
"Muidugi, sissekirjutus oli ainult minul. Meid kõiki aeti furgooni ja viidi Rajooni Siseasjade Osakonda. Tsentralnajas aeti osa inimesi maha, mind viidi Sovetskajasse, ülejäänud meie seltskonnast sattusid Partizanskajale. Meid süüdistati seaduse rikkumises - vastavalt paragrahvile 23.34. Kirjutasin paberile, et ma ei nõustu väitega, et mind peeti tänaval lipuga kinni, sest olin kinnivõtmise hetkel oma korteris! Mulle tundus, et isegi sealsed ametnikud olid seda kuuldes üllatunud. Nad vabastasid mind üsna kiiresti - umbes kell 23 õhtul lasid protokollile alla kirjutada. Mingit koopiat mulle ei antud ja lasid vabaks."
Tüdruk teab, et "tema korteri" noortele, kes sattusid Partizanskoje rajooni siseosakonda, saadeti kohtukutse. Nastja on valmis protsessile tunnistajaks minema.
"See on mingi ma-ei-tea-mis, kui tungitakse lihtsalt niisama, ilma igasuguse loata kellegi korterisse. Tundub, et enam ei kehti ükski seadus."
Anastasia sõnul olid kõik tema korteris viibinud "täiesti normaalsed inimesed, kõik kõrgharidusega, kultuursed, meeldivad". Kindlasti ei olnud nad mingid lurjused!
Räägivad teised elanikud. “ Musta maskiga mees konvoieeris mind apteeki "
Vestlesime ka mitme kohaliku elanikuga, kelle korteris ei olnud võõrad. Nemadki olid nördinud passikontrolli üle ja asjaolust, , et "hoovist tehakse geto". Märgiti, et julgeolekujõud jätkasid "Muutuste väljakul" patrullimist ka täna pärastlõunal.
"Ma olen sügavalt häiritud," ütleb Tšervjakovi 62 maja elanik Tatjana. Tatjana ei varjanud inimesi, tema aknast polnud legendaarset seinamaaliga putkat isegi näha, agatemagi pidi tundma hirmu ja ebamugavust
Õhtul tõusis mul vererõhk, oli vaja minna apteeki. Alguses üritas mu mees seda teha, kuid teda lihtsalt ei lastud "kuna polnud sissekirjutust".
"Nad ütlesid, et las naine läheb ise. Ja pidin ise minema, kuigi enesetunne oli halb. Apteeki konvoieeris mind musta maskiga, kilbi ja relvaga mees. Lisaks olid eile meie majas külalised - tuttav naine oma väikese lapsega. Kui nad lahkusid, pidin taas näitama miilitsatele oma sissekirjutusega passi."
Hommikul viis Tatiana lapse kooli ja ta läks tööle. Tema dokumente siis enam ei kontrollitud. See oli 9 paiku hommikul.
"Ma ei võtnud oma passi meelega kaasa - ma ju elan endiselt oma majas! Jätsin oma dokumendi oma mehele, et ta seda vajadusel kasutada saaks. Sõitsime liftis koos naise ja tüdrukuga, kes oli väga hirmul. Majast lahkudes ei häirinud meid enam. Hommikul kella üheksa paiku seisid mitmed miilitsad me hoovil- "Muutuste väljakul", parklas oli buss - Mustas maskis mees sees. Naabermaja ees valvasid 4-5 mustas vormis meest."
Roman elab samas majas. Hommikul läks ta naabrist varem tööle, umbes kaheksa paiku.
"Ma elan selles majas, olen küll korteri omanik, kuid sissekirjutust pole. Välja pääsemiseks pidin võtma hunniku dokumente. Mu naaber tuli välja oma naise passi koopiaga - tol on elamisluba. Kui alla sain, oli postkastide juures umbes üheksa turvaametnikku - nad kontrollisid passe. Üks maskis, riietel kiri "SPETSNAZ", ja ülejäänud - kummalistes rohelistes vestides ja kiivrites. Üks neist uuris, millistest korteritest me pärit oleme."
Roman ütleb, et naabrid lasti autoga hoovist välja alles pärast pakiruumi kontrollimist.
"See on kohutav olukord: Sa ju tegelikult elad selles majas ja sind koheldakse nii. Ma ei tunne absoluutselt politseipoolset kaitset. Oled aus inimene, või mitte- vahet pole. Juba järgmisel hetkel "hopp" ja sa pole enam vaba!".
Kuidas kommenteerib toimunut sisemisnisteerium?
"Tegelikult ei selgitanud meile, mis põhjustel julgeolekujõud massiliselt kohalike elanike passe ja registreerimisi kontrollisid ning miks kontrolliti ka kortereid "Muutuste väljaku" lähedal asuvates majades", selgitab ajakirjanik.
Siseministeerium kommenteeris “muudatuste hoovi” puhastamist järgmiselt: “Protestiaktsiooni korraldajad kasutasid Roman Bondarenko surma fakti küüniliselt ära oma eesmärkidel. Selle farsi korraldajad saavutasid lõpuks, et sinna kogunenud inimesed olid agressiivses meeleolus, millest annavad tunnistust poliitilised loosungid ja pöördumised, ropud ja rõvedad žestid ning hulgaliselt muud huligaansused.
Politsei esindajad selgitasid portaalile onliner.by, et "korra ja seaduse täitmiseks patrullivad politseinikud Tšervjakovi tänava piirkonnas nii eile kui ka täna".
"Mõned kodanikud viidi isiku tuvastamise eesmärgil miilitsaosakonda. Ametnikud on määratud kohas ainult selleks, et inimesed ei rikuks seadust ja korda" - kommenteeris siseministeerium avaldatut.
Snezhana Inanets / TUT.BY
"Meie korterites polnud prostituute ja narkomaane."
Nii räägivad inimesed, kes varjasid pühapäevase haarangu ajal oma korterites meeleavaldajaid.
Eile hajutasid julgeolekujõud "Muutuste väljakul" inimesed kõigepealt laiali, seejärel pidasid paljud kinni ning lõpuks korraldasid ümberkaudsetes majades tõelise inimjahi, sest paljud protestijad varjusid kohalike korteritesse
Hoonetest lahkunutel kontrolliti passe ja sissekirjutust. Aegajalt klopiti korterite ustele. Nii kestis see terve pühapäeva õhtu ja lisaks kogu järgnenud öö
Piiramine lõppes alles esmaspäeva hommikul, kella üheksa paiku.
Meie vestluskaaslased räägivad, kui ühest suust, et nad ei tajunud põgenejate poolt mingit agressiooni. Pigem kartsid kõik ikkagi ainult vormiriietuses "korrakaitsjaid", kes üritasid nende korteritesse läbi uste sisse murda.
Tšervjakova tn 62 elav Valeria (kõik nimed on muudetud) räägib, et oli koos naabrinaisega hoovis veel enne miitingu laialiajamist.
"Otsustasime koju minna, teha termostesse pisut teed. Enne, kui veekeetja keema jõudis hakata nägid nad aknast kohale tormavat tohutul hulgal miilitsaid. Need tühjendasid "Muutuste väljaku" väga kiiresti.
"Hiljem, kui õuest hakati isegi lilli ja küünlaid minema viima, läksime naabrite juurde, sest me lihtsalt kartsime oma korterites üksi olla."
Elanik lisab, et šokigranaatide plahvatustest kostunud helid kostusid tuppa ja ehmatasid lapsi, kes hakkasid hirmust nutma.
Valeria naabrite korterit kontrollisid miilitsad lausa kaks korda. Uurisid, et ega siin ole "üleliigseid inimesi".
"Esimesed kontrollisid dokumente. Küsisime vastu, et miks julgeolekujõud lapsi hirmutavad? Vastust ei mingit. Teisel korral, muide, tulid karmima moega tegelased, - tõenäoliselt olid need mehed Organiseeritud Kuritegude Vastu Võitlemise Peavalitsusest.
Kontrollisid taas passe.
Peitsime mu abikaasa ära, sest tal puudus meie majasse sissekirjutus.
Tulime oma korterisse tagasi ja lasime sisse kaks tüdrukut, kes olid tulnud "Muutuste väljakule" kusagilt mujalt Minskist.
Panime nad magama kahekohalisele diivanile. Õhtul ja öösel ei õnnestunud passikontrolli tõttu majadest ühelgi "külalisel" lahkuda.
Ma tõesti ei näe mu oma kodus sellistele kontrollidele seaduslikku alust - meil kõigil võib ju olla külas sugulasi ja sõpru. Aga miilitsad tulid ja sundisid esitama passe, sissekirjutusi ning lisaks rendilepinguid. See oli otsekui sõda! Osades korterites lebasid inimesed 15 tundi põrandal. Ei juletud õhutamiseks aknaid avada ning tegelikult ei julgenud keegi õieti liigutadagi, et miilitsad jumalaeest ei midagi ei märkaks. Mis toimub?"
"Mõistsime, et kui me ei aita, saavad inimesed peksa"
Oksana elab samas majas, Tšervjakova tn 62
Tema mees oli parasjagu hoovis, kui seal hakkasid plahvatama esimesed šokigranaadid.
Juba meeleavalduse laialiajamise algul tuli koju. Nägime akendest, kuidas saabunud julgeolekujõud piirasid sisse kogu hoovi.
Kohe algusest peale oli selge, et inimesi tuleb päästa.
"Ütlesime et vajadusel võite meie juurde peituda. Nii juhtuski. Meie korteris oli kuus inimest, kuid ma tean, et mõnes korteris oli inimesi koguni 20. Istusime kottpimedas, valguseta, suletud kardinatega, ei avanud kellelegi ust. Poisid tänasid ja ütlesid, et tingimused on nende jaoks lihtsalt "lux"," - muigab Oksana.
"Meil õnnestus peaaegu kõik asemetele magama sättida, ainult üks ei mahtunud ja pidi lesima põrandal. Saime pisut isegi magada, kuni varahommikuni, mil tuli teateid, et julgeolekujõud kontrollivad taas trepikodades inimesi."
Oksana ütleb, et selle olukorra tõttu ei saatnud ta oma lapsi kooli, aga mees võttis töölt vaba päeva.
"Miks me inimesi aitasime? Sest meie pole ju veel oma inimlikkust kaotanud. Kuidas teisiti? Teame hästi, et eile said paljud protestijad pärast kinnipidamist peksa, kiirabi viis paljud haiglatesse.
Istud oma korteris ja muretsed. Aga mitte enda, vaid teiste, ohus olevate inimeste pärast."
"Meil ei olnud prostituute, narkomaane ega mingeid jätiseid"
Inimesed tulid Nikolai juurde varjule pühapäeval umbes pool kolm ja lahkusid alles esmaspäeval pärast üheksat hommikul.
"Neid oli viis inimest. Nägime kõiki esimest korda. Nad kõik on korralikud, normaalsed inimesed, meil ei olnud ühtegi "prostituuti", "narkomaani" ega "jätist". Kui julgeolekujõud hakkasid trepikojas uste taha sisselaskmist nõudma, kustutasime tuled ja lülitasime välja teleri. Andsin lastele tahvelarvuti ja saatsin vanavanematele tuppa ning istusime hiirvaikselt. Põgenikega leppisime kokku, et kui miilitsad hakkavad ust reaalselt maha lõhkuma, alles siis avame. Enne mitte.
Külalised olid sellega täiesti nõus. Mul polnud mõtteski kedagi sellises olukorras öösel välja saata vaid põhjusel, et ma teda ei tunne. Ruumi oli piisavalt. Panime nad eraldi tuppa magama. Neli suurele diivanile, ühe põrandale. Andsime süüa ja vestlesime."
Mees on nördinud turvaametnike käitumise üle „Muutuste väljakul“, kuid veelgi vastikum oli haarang.
"Nad tungisid korteritesse vormiriietuses ja kumminuiadega, otsides "üleliigseid". Esimest korda elus nägin ligidalt päris automaatidega miilitsaid. Nad helistasid uksekellasid ja kolkisid vastu korterite välisuksi. Meie korrusel ei avanud ust küll keegi. Nägime, kuidas me trepikojast viidi "üleliigseid" inimesi väikebussidesse. Kuid juhtumid on üksikud, sest sisehoovi elanikud tšättisid omavahel nii, et kõik oli koguaeg teada ja peaaegu keegi ei lahkunud majast dokumentideta. Mõtet, et võiks kedagi korterist välja ajada vaid seetõttu, et nad olid paduvõõrad, ei tulnud küll kordagi pähe."
Nikolai sõnul lõpetati hoovi piiramine alles pärast üheksat hommikul.
"Läksin õue, kontrollisin, kas õhk on puhas. Siis meie külalised lahkusid. Nägin, et umbes nelikümmend inimest jooksid meie kolmest majast välja peaaegu ühel ja samal ajal. Kuid need on ainult need, keda ma tol hetkel märkasin."
Me lülitasime tuled välja ning süütasime küünla, et poleks näha varje.
Ka Katerina varjas enda juures protestijaid.
Elame abikaasaga ühel alumistest korrustest ja rõdudelt avaneb hea vaade "Muutuste väljakule".
"Kui miilitsaoperatsioon algas, karjusime inimestele, et tulge, trepikoja uks on avatud. Kõik meie maja korrused on lukustatavad, nii et mu mees lasi kõik sisse. Koos meiega oli korteris 12 inimest. Alguses ei osanud midagi karta, tundsime end üsna vabalt. Lambid põlesid, liikusime korteris ringi. Siis hakkasid sisehoovi tšättides ilmuma murettekitavaid sõnumeid "balaklavade" majadessetungimise kohta. Naabrid teisest majast rääkisid, et miilitsad tungisid nende korrusel mingisse korterisse ning viisid sealt ühe mehe minema.
Me kustutasime kõik tuled, süütasime ainult ühe küünla, nii et varje polnud näha. Vastasmaja koridori rõdult olid miilitsad juba hakanud meie majades toimuvat jälgima. Liikusime korteris vaid roomates ning kükakil.
Katerina ütleb, et hiljem õnnestus neljal külalisel lahkuda: tšättides kirjutati, et naistel lubati minna.
"Ühte trepikoda millegipärast alt ei valvatud. Auto sõitis trepikoja ukse juurde, kust siis põgenikud ülikiirelt autosse hüppasid, ja masin andis kohe gaasi." Hiljem hakati ka seda sissepääsu valvama.
"Ööbima oli jäänud kokku viis inimest. Umbes poole üheteistkümne paiku tungisid meie majja mingid teised julgeolekuametnikud. Erariiete peal kuulikindlad vestid, kumminuiad käes. Võimalik, et need olid Organiseeritud Kuritegude Vastu Võitlemise Peavalitsusest. Kuulsime, kuidas nad lõhkusid katki trepikodade ja korruste uksi. Korteritesse nad läbi suletud uste siiskisisse ei tunginud."
Neiu lisab, et see oli täiesti sürreaalne kogemus.
"Istusime näljastena, sest vastasmajast passisid miilitsad me köögi suunas. Me ei julgenud külmikut avada, sest keegi ei teadnud, kas külmkapi lambi kuma neid mitte ei reeda!"
Katerina ütleb, et kartis lisaks külalistele ka iseenda pärast: Tal ei olnud selles majas sissekirjutust. Võis vaid ette kujutada, kuidas kulgeks tõestamine, et selles majas ongi tõepoolest ta kodu!
"Kuid ma uskusin koguaeg, et see kõik ei kesta igavesti ja nii see ka juhtus."
"Isa seisis avatud uksega ja lasi inimesi sisse."
Alina on Smorgovski tn 1 asuva maja elanik.
"See oli halb ja õudne, aga midagi parata kah polnud. Ise seisin õues peaaegu lõpuni. Seal tutvusin kahe Kolodiše tüdrukuga. Aitasime koos täiustada me kuulsat seinamaali. Kui militsonääride rünnakl algas, läksime majja. Kõik läksid rahulikult, et mitte tekitada paanikat, kuna me maja trepikojad on üsna kitsad. Kui me tüdrukutega oma korrusele tõusime, hoidis mu isa ust lahti ja lasi inimesi sisse. Lõpuks oli meie elamises umbes viisteist külalist."
Tüdruk ütleb, et julgeolekujõud helistasid nende uksekella kolm korda. Kõik istusid pimeduses ja vaikuses.
"Me istusime tundmatus. Ainult trepil jooksvate saabaste matsumine murdis vaikust. Mõnikord kostis ülemistelt korrustelt kolistamist ja kisa, kuid üldiselt oli vaikne. Kõige hullem oli siis, kui uksekell helises, sest naabrid kirjutasid tšättides, et naabermajades ja ja ka ülemistel korrustel lõhuti lahti korterite uksi."
(teavet korterite uste lõhkumise kohta ei saa siiski kinnitada. TUT.BY).
Alina lisab, et inimesed olid šokis, kui said teada passide kontrollimisest ja sellest et kohalikke elanikke eskorditi miilitsa valve all tänavalt trepikojani ning vastupidi.
"See on lihtsalt mingi hullumeelsus. Kas oleme omadega tõesti tagasi stalinismiaastates? Kuhu edasi? Kuidas? Mismoodi?"
Tüdruk ütleb, et külalised käitusid viisakalt ja kuigi õhtu oli pikk, keeldusid kõik pakutud toidust. Neid tuli lausa veenda pisut sööma.
"Ma ei suutnud kaua magama jääda, pidevalt kummitasärevus. Äkki heliseb taas uksekell? Võin öelda, et ohtu tajusime küll ainult julgeolekujõududest. See ei olnud nende poolt mingi kaitse. Pigem oli nagu okupatsioon. Miks me inimesi korteritesse lasime? Sest sellistel hetkedel tuleb käituda musketäride kombel "Üks kõigi, kõik ühe eest""
Ülikooli Alina hommikul ei läinud ja ka isa läks tööle alles lõunapaiku.
"Koos külalistega viidi mind politseijaoskonda"
Anastasia ei varja oma nime, perekonnanimi on toimetusele teada, neiu elab Smorgovsky tn 1 majas, 16 korrusel.
"Kui tänaval tulistama hakati, palusid varjupaika mitmed mu tuttavad, mõned töökaaslased ja kaks täiesti võõrast inimest. Kokku oli neid 12 inimest. Siis hakkasid julgeolekujõud kolistama uste taga. Avasin, olles ise pidžamas ja näitasin oma elamisloaga passi, Aga see oli viga! Nende hulgas oli ka üks miilits, kes astus korterisse ja avastas sealt kõik need võõrad inimesed."
Ühe turvaametniku käes oli ka relv.
"Muidugi, sissekirjutus oli ainult minul. Meid kõiki aeti furgooni ja viidi Rajooni Siseasjade Osakonda. Tsentralnajas aeti osa inimesi maha, mind viidi Sovetskajasse, ülejäänud meie seltskonnast sattusid Partizanskajale. Meid süüdistati seaduse rikkumises - vastavalt paragrahvile 23.34. Kirjutasin paberile, et ma ei nõustu väitega, et mind peeti tänaval lipuga kinni, sest olin kinnivõtmise hetkel oma korteris! Mulle tundus, et isegi sealsed ametnikud olid seda kuuldes üllatunud. Nad vabastasid mind üsna kiiresti - umbes kell 23 õhtul lasid protokollile alla kirjutada. Mingit koopiat mulle ei antud ja lasid vabaks."
Tüdruk teab, et "tema korteri" noortele, kes sattusid Partizanskoje rajooni siseosakonda, saadeti kohtukutse. Nastja on valmis protsessile tunnistajaks minema.
"See on mingi ma-ei-tea-mis, kui tungitakse lihtsalt niisama, ilma igasuguse loata kellegi korterisse. Tundub, et enam ei kehti ükski seadus."
Anastasia sõnul olid kõik tema korteris viibinud "täiesti normaalsed inimesed, kõik kõrgharidusega, kultuursed, meeldivad". Kindlasti ei olnud nad mingid lurjused!
Räägivad teised elanikud. “ Musta maskiga mees konvoieeris mind apteeki "
Vestlesime ka mitme kohaliku elanikuga, kelle korteris ei olnud võõrad. Nemadki olid nördinud passikontrolli üle ja asjaolust, , et "hoovist tehakse geto". Märgiti, et julgeolekujõud jätkasid "Muutuste väljakul" patrullimist ka täna pärastlõunal.
"Ma olen sügavalt häiritud," ütleb Tšervjakovi 62 maja elanik Tatjana. Tatjana ei varjanud inimesi, tema aknast polnud legendaarset seinamaaliga putkat isegi näha, agatemagi pidi tundma hirmu ja ebamugavust
Õhtul tõusis mul vererõhk, oli vaja minna apteeki. Alguses üritas mu mees seda teha, kuid teda lihtsalt ei lastud "kuna polnud sissekirjutust".
"Nad ütlesid, et las naine läheb ise. Ja pidin ise minema, kuigi enesetunne oli halb. Apteeki konvoieeris mind musta maskiga, kilbi ja relvaga mees. Lisaks olid eile meie majas külalised - tuttav naine oma väikese lapsega. Kui nad lahkusid, pidin taas näitama miilitsatele oma sissekirjutusega passi."
Hommikul viis Tatiana lapse kooli ja ta läks tööle. Tema dokumente siis enam ei kontrollitud. See oli 9 paiku hommikul.
"Ma ei võtnud oma passi meelega kaasa - ma ju elan endiselt oma majas! Jätsin oma dokumendi oma mehele, et ta seda vajadusel kasutada saaks. Sõitsime liftis koos naise ja tüdrukuga, kes oli väga hirmul. Majast lahkudes ei häirinud meid enam. Hommikul kella üheksa paiku seisid mitmed miilitsad me hoovil- "Muutuste väljakul", parklas oli buss - Mustas maskis mees sees. Naabermaja ees valvasid 4-5 mustas vormis meest."
Roman elab samas majas. Hommikul läks ta naabrist varem tööle, umbes kaheksa paiku.
"Ma elan selles majas, olen küll korteri omanik, kuid sissekirjutust pole. Välja pääsemiseks pidin võtma hunniku dokumente. Mu naaber tuli välja oma naise passi koopiaga - tol on elamisluba. Kui alla sain, oli postkastide juures umbes üheksa turvaametnikku - nad kontrollisid passe. Üks maskis, riietel kiri "SPETSNAZ", ja ülejäänud - kummalistes rohelistes vestides ja kiivrites. Üks neist uuris, millistest korteritest me pärit oleme."
Roman ütleb, et naabrid lasti autoga hoovist välja alles pärast pakiruumi kontrollimist.
"See on kohutav olukord: Sa ju tegelikult elad selles majas ja sind koheldakse nii. Ma ei tunne absoluutselt politseipoolset kaitset. Oled aus inimene, või mitte- vahet pole. Juba järgmisel hetkel "hopp" ja sa pole enam vaba!".
Kuidas kommenteerib toimunut sisemisnisteerium?
"Tegelikult ei selgitanud meile, mis põhjustel julgeolekujõud massiliselt kohalike elanike passe ja registreerimisi kontrollisid ning miks kontrolliti ka kortereid "Muutuste väljaku" lähedal asuvates majades", selgitab ajakirjanik.
Siseministeerium kommenteeris “muudatuste hoovi” puhastamist järgmiselt: “Protestiaktsiooni korraldajad kasutasid Roman Bondarenko surma fakti küüniliselt ära oma eesmärkidel. Selle farsi korraldajad saavutasid lõpuks, et sinna kogunenud inimesed olid agressiivses meeleolus, millest annavad tunnistust poliitilised loosungid ja pöördumised, ropud ja rõvedad žestid ning hulgaliselt muud huligaansused.
Politsei esindajad selgitasid portaalile onliner.by, et "korra ja seaduse täitmiseks patrullivad politseinikud Tšervjakovi tänava piirkonnas nii eile kui ka täna".
"Mõned kodanikud viidi isiku tuvastamise eesmärgil miilitsaosakonda. Ametnikud on määratud kohas ainult selleks, et inimesed ei rikuks seadust ja korda" - kommenteeris siseministeerium avaldatut.
Re: Olukord Valgevenes
Ka minu töökaaslane on noor valgevenelane, tuli eestisse, õppis keele ära ja lõi siin pere.
-
Raubritter
- Liige
- Postitusi: 328
- Liitunud: 03 Mai, 2014 21:01
- Kontakt:
Re: Olukord Valgevenes
Suur tänu tõlke eest!Tarmo Männard kirjutas:16. november 2020 kell 17.14
"Venemaa on tanklakett, mis mängib riiki." -John McCain
-
Tarmo Männard
- Liige
- Postitusi: 1239
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
Re: Olukord Valgevenes
Olge lahked. Niikuinii istun töötuna kodus. Saan kuidagigi pisut kasulik olla.
Muidugi, nüüd on nats piinlik, et emakeeletundides komade-õigesse-kohta-panemise õppimise asemel nina nokkisin ja aknast välja vahtisin....
Muidugi, nüüd on nats piinlik, et emakeeletundides komade-õigesse-kohta-panemise õppimise asemel nina nokkisin ja aknast välja vahtisin....
Re: Olukord Valgevenes
Tänased videod
https://twitter.com/franakviacorka/stat ... 3359616000
https://twitter.com/VoicesBelarus/statu ... 5239047173
https://twitter.com/VoicesBelarus/statu ... 3158091776
https://twitter.com/franakviacorka/stat ... 0543468551
https://twitter.com/NowBelarus/status/1 ... 9827409922
https://twitter.com/JF991/status/1330515256146358273
https://twitter.com/VoicesBelarus/statu ... 3041947649
https://twitter.com/HannaLiubakova/stat ... 8237671424
https://twitter.com/franakviacorka/stat ... 9950990340
https://twitter.com/belteanews/status/1 ... 7093569537
https://twitter.com/TWMCLtd/status/1330473070730092544
https://twitter.com/Den_2042/status/1330473723506401288
https://twitter.com/franakviacorka/stat ... 3359616000
https://twitter.com/VoicesBelarus/statu ... 5239047173
https://twitter.com/VoicesBelarus/statu ... 3158091776
https://twitter.com/franakviacorka/stat ... 0543468551
https://twitter.com/NowBelarus/status/1 ... 9827409922
https://twitter.com/JF991/status/1330515256146358273
https://twitter.com/VoicesBelarus/statu ... 3041947649
https://twitter.com/HannaLiubakova/stat ... 8237671424
https://twitter.com/franakviacorka/stat ... 9950990340
https://twitter.com/belteanews/status/1 ... 7093569537
https://twitter.com/TWMCLtd/status/1330473070730092544
https://twitter.com/Den_2042/status/1330473723506401288
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Olukord Valgevenes
Eks ta sedaviisi ongi, ei ole otseselt võitjat, vaid kaotab see kes teeb rumala käigu ja eksib.Turist 47 kirjutas:Olukord sarnane male mängu "patiseisule". "Käigud otsas, aga Kuningas otseselt tule all ei ole ja samas viiki nagu ka kokku leppida ei saa."
T.
Re: Olukord Valgevenes
Ja male-väli on natuke laiem, kui Valgevene.
Re: Olukord Valgevenes
Austet kaasfoorumlaste mure patiseisu pärast ei tohiks areneda liiga kaugele. Mureallikaks on, et asi käib maha- seda küll. Vaatame aga kaks sammu edasi ja mõtleme. Muidugi, puusalt tulistan ja ei pretendeeri absoluutsele ja kõikehõlmavale tõele.
Tuleb kiire muutus, Batka põgeneb, saba jalgevahel, Venemaale. Tekib võimuvaakum, mille täidab kõige kiirem, kõige osavam ehk kõige enam võimu ihkav pretendent, kellele vaja minimaalset legitiimsust oma võimu kehtestamiseks. Venemaal oli selleks inimeseks peale Lenini fataalset haigestumist Stalin. Meeletus ja korduvas majandussurutises sai võimu endale Hitler. Sellistel kriisidel on kalduvus lõppeda halvasti ka siis, kui võim "õigete" inimeste kätte satub, nagu näitas Ukraina viimane revolutsioon. Prantsuse Revolutsiooni vägivaldseid arenguid ma siinkohal puutuma ei hakkakski. Ja lisaks- kõige suurem sõber ida poolt võib rahulolematuks osutuda ja see ei ole Valgevene siseasi mitte, vähemalt Venemaa arvates. Seega on ebaõnnestumise võimalusi palju ja Valgevene revolutsiooni õnnestumise võimalusi ainult mõni üksik.
Kõik legitiimsed võimalused võimu haarata on tänaseks läbi lõigatud. Vähegi potentsiaalsed juhid kas vangis või välismaal. Näen edasisteks positiivseteks arenguteks kaht võimalust.
1) konsolideeriv opositsioon, kes oma tegelikke liidreid suudab Batka kõikenägeva Mordori silma eest varjata, kuniks need on valmis muutusi juhtima, tehniliselt võimu kehtestama ja stabiilsena hoidma kogu ülemineku aja. See peaks tekkima kusagilt "muutuste väljaku" sügavustest, nn. tõelise rahvademokraatia tulemusena.
2) Tehnokraatide ehk siis võimul oleva administratsiooni mõõduka tiiva konsolideerumine ja värvi vahetamine. See oleks siis Eesti variant. Kõigil sai süsteemist villand ja iseseisvumine andis võimaluse "pealt punaste, aga sismas sinu-must-valgete" olupoliitikute/poliittegelaste legaliseerimise uues süsteemis. Nn. laulev revolutsioon, mille käigus kohalikud parteitegelased opositsiooni esindajateks muutusid ja uue iseseisvuse eestvõitlejateks muutusid. Ega see ka päris laugelt ei läinud- pärandina saime huvitava Savisaare-Kallase tandemi, mis peale paariaastast segadust Keskerakonna-Reformierakonna võimuhegemooniaks muutis. Siim Toompeal ja Edgar Tallinnas suutsid kahe peale kogu poliitilise maastiku nii ära jagada, et teistel jäi üle ainult nutuse suuga pealt vaadata. Aga vähemalt ei tekkinud monopoolset võimu ja väga populistlikuks kogu valitsussüsteem ka ei muutunud Ungari või nüüd ka Poola stiilis. Ja valitsus ei käinud parlamenti tankidega ründamas, nagu Venemaal juhtus.
Mõlema variandi tekkeks ja kristalliseerumiseks on vaja aega. Ma usun, et administratsiooni poole pealt käib hetkel tihe sebimine hetkel, et võimalikku võidukombinatsiooni kokku klopsida. Batka on läinud mees, tema peab üksi oma võitlust ja hiired pidutsevad. Võtsid majadeslt vee ära? Oi-oi, küll see Batka on ikka paha mees. Meie ei puutu asjasse, absoluutselt! Batka ise käskis, mis nüüd mina...
Mis rohujuure tasemel ehk rahvaopositsiooni ridades toimub, see on kõige põnevam. Mis on see struktuur, kus organiseerumine on piisavalt hea ja välimuselt piisavalt legitiimne, et Batka haardest välja jääda? Meil oli selleks muinsuskaitse, laulupidude korraldajate seltskond, aga ka väliseestlaste organisatsioonid koos kriitilise know-howga ja rahvusvahelise toega. Nende organiseerumine on ilmselt kõige hektilisem, samas kõige võimsam, kuna omab ilmselt kõige suuremat kandepinda rahva hulgas.
Las koerad haguvad, karavan läheb edasi, võtaks mina kokku. Inimestest on kahju, aga samas on märtrite najale hiljem oluliselt lihtsam ehitada ideoloogilist või rahvuslikku võimustruktuuri. Meenutage, milline rahvust liitev aktsioon oli Ukrainas Taevase Sadakonna matused. Kirstud liikumas läbi otsatult kurbade rahvamasside. põlvitavad inimesed viimast austust avaldamas.
Vaatame ja hoiame pöialt. Kui meil oli omal ajal valida kiirrongi alla jäämise (EL) või sohu (Venemaa) hüppamise vahel, on Valgevenel hetkel sarnased, ent veelgi kriitilisemad valikud. Kas leiavad rahumeelse, ent piisavalt võimeka tuumiku, kes ei küta Venemaa rahvuslikku paranoiat üle kriitilise piiri osalise või täiemahulise invasiooni esilekutsumiseks, samas distantseeruks autokraatsest juhtimisstiilist niivõrd, et mahitada edaspidist võimuvahetust ilma vägivallata toimuma võimalikult pika aja jooksul. See, et demokraatia lõpuks iseenast hävitama kipub, märkas juba Platon Antiik-Kreekas. Kardan, et see pole muutunud tänapäevalgi. :/
Tuleb kiire muutus, Batka põgeneb, saba jalgevahel, Venemaale. Tekib võimuvaakum, mille täidab kõige kiirem, kõige osavam ehk kõige enam võimu ihkav pretendent, kellele vaja minimaalset legitiimsust oma võimu kehtestamiseks. Venemaal oli selleks inimeseks peale Lenini fataalset haigestumist Stalin. Meeletus ja korduvas majandussurutises sai võimu endale Hitler. Sellistel kriisidel on kalduvus lõppeda halvasti ka siis, kui võim "õigete" inimeste kätte satub, nagu näitas Ukraina viimane revolutsioon. Prantsuse Revolutsiooni vägivaldseid arenguid ma siinkohal puutuma ei hakkakski. Ja lisaks- kõige suurem sõber ida poolt võib rahulolematuks osutuda ja see ei ole Valgevene siseasi mitte, vähemalt Venemaa arvates. Seega on ebaõnnestumise võimalusi palju ja Valgevene revolutsiooni õnnestumise võimalusi ainult mõni üksik.
Kõik legitiimsed võimalused võimu haarata on tänaseks läbi lõigatud. Vähegi potentsiaalsed juhid kas vangis või välismaal. Näen edasisteks positiivseteks arenguteks kaht võimalust.
1) konsolideeriv opositsioon, kes oma tegelikke liidreid suudab Batka kõikenägeva Mordori silma eest varjata, kuniks need on valmis muutusi juhtima, tehniliselt võimu kehtestama ja stabiilsena hoidma kogu ülemineku aja. See peaks tekkima kusagilt "muutuste väljaku" sügavustest, nn. tõelise rahvademokraatia tulemusena.
2) Tehnokraatide ehk siis võimul oleva administratsiooni mõõduka tiiva konsolideerumine ja värvi vahetamine. See oleks siis Eesti variant. Kõigil sai süsteemist villand ja iseseisvumine andis võimaluse "pealt punaste, aga sismas sinu-must-valgete" olupoliitikute/poliittegelaste legaliseerimise uues süsteemis. Nn. laulev revolutsioon, mille käigus kohalikud parteitegelased opositsiooni esindajateks muutusid ja uue iseseisvuse eestvõitlejateks muutusid. Ega see ka päris laugelt ei läinud- pärandina saime huvitava Savisaare-Kallase tandemi, mis peale paariaastast segadust Keskerakonna-Reformierakonna võimuhegemooniaks muutis. Siim Toompeal ja Edgar Tallinnas suutsid kahe peale kogu poliitilise maastiku nii ära jagada, et teistel jäi üle ainult nutuse suuga pealt vaadata. Aga vähemalt ei tekkinud monopoolset võimu ja väga populistlikuks kogu valitsussüsteem ka ei muutunud Ungari või nüüd ka Poola stiilis. Ja valitsus ei käinud parlamenti tankidega ründamas, nagu Venemaal juhtus.
Mõlema variandi tekkeks ja kristalliseerumiseks on vaja aega. Ma usun, et administratsiooni poole pealt käib hetkel tihe sebimine hetkel, et võimalikku võidukombinatsiooni kokku klopsida. Batka on läinud mees, tema peab üksi oma võitlust ja hiired pidutsevad. Võtsid majadeslt vee ära? Oi-oi, küll see Batka on ikka paha mees. Meie ei puutu asjasse, absoluutselt! Batka ise käskis, mis nüüd mina...
Mis rohujuure tasemel ehk rahvaopositsiooni ridades toimub, see on kõige põnevam. Mis on see struktuur, kus organiseerumine on piisavalt hea ja välimuselt piisavalt legitiimne, et Batka haardest välja jääda? Meil oli selleks muinsuskaitse, laulupidude korraldajate seltskond, aga ka väliseestlaste organisatsioonid koos kriitilise know-howga ja rahvusvahelise toega. Nende organiseerumine on ilmselt kõige hektilisem, samas kõige võimsam, kuna omab ilmselt kõige suuremat kandepinda rahva hulgas.
Las koerad haguvad, karavan läheb edasi, võtaks mina kokku. Inimestest on kahju, aga samas on märtrite najale hiljem oluliselt lihtsam ehitada ideoloogilist või rahvuslikku võimustruktuuri. Meenutage, milline rahvust liitev aktsioon oli Ukrainas Taevase Sadakonna matused. Kirstud liikumas läbi otsatult kurbade rahvamasside. põlvitavad inimesed viimast austust avaldamas.
Vaatame ja hoiame pöialt. Kui meil oli omal ajal valida kiirrongi alla jäämise (EL) või sohu (Venemaa) hüppamise vahel, on Valgevenel hetkel sarnased, ent veelgi kriitilisemad valikud. Kas leiavad rahumeelse, ent piisavalt võimeka tuumiku, kes ei küta Venemaa rahvuslikku paranoiat üle kriitilise piiri osalise või täiemahulise invasiooni esilekutsumiseks, samas distantseeruks autokraatsest juhtimisstiilist niivõrd, et mahitada edaspidist võimuvahetust ilma vägivallata toimuma võimalikult pika aja jooksul. See, et demokraatia lõpuks iseenast hävitama kipub, märkas juba Platon Antiik-Kreekas. Kardan, et see pole muutunud tänapäevalgi. :/
No one said survival was fun.
Re: Olukord Valgevenes
Praegu on Batka veel võimul, tema küll mingeid järeleandmise märke ei ilmuta. Rahva puhul on aga väsimuse märke näha. Seega ei tasu mingeid võimuvahetumise stsenaariume prognoosida. Samuti pole näha, et keegi Batka omadest sooviks poolt vahetada. Kui rahvas suudaks aktiivsem olla siis Batka kukuks.
Re: Olukord Valgevenes
Eile vist ei valitud kogunemiseks üht kindlat punkti nagu siiani, vaid rahvas kogunes oma kodukandi piirkonda. Arvatakse, et selle tulemusena oli eile kinnipeetavaid vähem, sest rahvakogunemisi oli palju üle linna ja jõuametid ei jõudnud igale poole. Ka olid väiksemad grupid kiiremad tekkima ja kaduma mis tegi " kosmonautide" elu keerulisemaks. Tänane noorte, meedikute ja pensionääride marss kõige arvukam senistest esmaspäevastest vanurite marsist.
Re: Olukord Valgevenes
Kõik õige. Aga, VV Rahvas ise oma otsustamatusega "rikub" ühe kenasti alanud asja ära.ermot kirjutas:Austet kaasfoorumlaste mure patiseisu pärast ei tohiks areneda liiga kaugele.....
. :/
T.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 37 külalist