Türgi uuel peaministril on üks eesmärk: oma võimu vähendada.
Kaivo Kopli
Eesti Päevaleht
Kurjad keeled räägivad, et ei olegi oluline, kes on peaminister. President Erdoğan on üle kõige.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan kinnitas peaministriks oma lähedase liitlase ja valitseva partei asutajaliikme Binali Yıldırımi. Sellega astus ta ühtlasi suure sammu oma eesmärgi, tugevama presidendivõimu poole. Teisisõnu ongi uue peaministri ülesanne enda võimu õõnestada.
Esinedes Õigluse ja Arengu Partei (AKP) delegaatidele, kes ta uueks partei esimeheks valisid, ei jätnud enamiku viimasest poolteisest kümnendist transpordiminister olnud Yıldırım kahtlust, et ajab uues ametis Erdoğani joont. „Erdoğan on sihikindel mees, rahva mees, suure Türgi väsimatu kaitsja. Me ütleme uhkusega püstipäi, et oleme Erdoğani seltsimehed. Tema kirg on meie kirg, tema üritus on meie üritus, tema tee on meie tee,” kuulutas Yıldırım.
Ühtlasi ütles ta kohe otsesõnu, et tema peamine eesmärk on uus põhiseadus, mis annaks presidendile täidesaatva võimu. Seda on soovinud ka Erdoğan, väites, et see tagaks 78 miljoni elanikuga riigile stabiilsuse. Erdoğan ja tema toetajad peavad USA või pigem Prantsusmaa moodi presidendivõimu tagatiseks killustunud koalitsioonipoliitika vastu, mis vaevas valitsust 1990. aastatel. Vastaste väitel tähendaks see aga autoritaarsuse suurenemist ja rahuldaks Erdoğani isiklikku võimukihku.
Tagantjärele seadustamine
Kui üle kümne aasta peaminister olnud Erdoğan 2014. aastal presidendiks valiti, pidi ta lõpetama sidemed AKP-ga, et olla erapooletu riigipea. Kuid tema tugev mõjuvõim mitte ainult enda asutatud partei, vaid ka valitsuse üle säilis. Enamgi veel, ta hakkas oma uues hiigelpalees ise valitsuse istungeid juhatama.
Seda, et Erdoğan on laiendanud presidendi tavapärast tseremoniaalset rolli, tunnistas sisuliselt ka Yıldırım. Tema sõnul on põhiseadust vaja muuta selleks, et seadustada juba väljakujunenud olukord. „Meie tänase päeva kõige tähtsam missioon on legaliseerida de facto olukord, teha konstitutsiooni muutes lõpp sellele segadusele. Uus põhiseadus toob presidentaalse täidesaatva süsteemi.”
Erakorralisel parteikongressil, mis kutsuti kokku läinud nädalavahetuseks, oli Yıldırım ainus erakonna juhi kandidaat. Ahmet Davutoğlu astus mai algul pärast nädalaid kestnud avalikke pingeid Erdoğaniga peaministri kohalt tagasi. Täpsemini teatas ta, et ei kandideeri kongressil parteijuhiks, mis sisuliselt tähendaski peaministri kohalt taandumist.
Kelle käes on parteis tegelik võim, näitas ilmselt seegi, kui delegaadid kuulasid ürituse algul etteloetud presidendi läkitust püsti seistes ja täielikus vaikuses. Yıldırım tõotas, et tema juhtimise all on AKP tee Erdoğani tee. Justiitsminister Bekir Bozdağ läks veelgi kaugemale ja nimetas Erdoğani partei ainsaks juhiks.
Peale täidesaatva presidendivõimu juurutamise lubas Yıldırım pühenduda jäägitult teiselegi Erdoğani prioriteedile – võitlusele illegaalse Kurdistani Tööliste Partei (PKK) võitlejatega. „Meilt küsitakse, millal lõpevad terrorismivastased operatsioonid. Siinkohal teatan ma, et operatsioonid lõpevad siis, kui meie kodanikel on turvaline. Operatsioonid jätkuvad katkematult, kuni veriste kätega terroriorganisatsioon PKK lõpetab oma relvastatud aktsioonid.”
Yıldırım valiti parlamenti 2002. aastal, kui AKP esimest korda valimised võitis. Temast sai transpordi-, merendus- ja sideminister ning samas ametis on ta peaaegu pidevalt olnud ka järgmistes valitsustes. Tema sidemed Erdoğaniga ulatuvad 1990. aastatesse, kui laevaehitus- ja merendusharidusega Yıldırım juhtis kiirlaevafirmat Istanbulis, kus Erdoğan oli linnapea.
Kui peaks läbi minema USA tüüpi presidentaalne süsteem, asuks Erdoğan ise Yıldırımi kohale. Kiiremini võib aga lõppeda tema roll parteijuhina, sest AKP kavatseb juunis läbi suruda seadusemuudatuse, mis lubaks presidendil ametlikult olla ka partei eesotsas.
Suur-Türgi idee autorist sai selle ohver
Just politoloogiaprofessor, Erdogani välisnõunik, seejärel välisminister ja lõpuks peaminister Davutoglu oli see, kes formuleeris grandioosse visiooni uuest maailmakorrast, mille keskmes on Türgi. AKP pidi olema mitte lihtsalt poliitiline partei, vaid suur ajalooline liikumine, mis kehtestab Türgi hegemoonia Balkani, Kaukasuse ja Lähis-Ida üle.
Davutoglut on nimetatud isegi Osmanite tõeliseks pojapojaks ja võimalik, et Erdoganile, keda on nimetatud uueks Atatürkiks, oli see liiast. Väidetavalt tekitas hõõrumisi seegi, et ekspeaministril olid südamlikud suhted USA ja mitme Euroopa riigi juhtidega. Mõru pill võis olla tõsiasi, et Davutoglul oli president Barack Obamaga kavandatud kohtumine, kuid Erdogani osaks jäi üksnes plaanimata kokkusaamine Obamaga Washingtonis toimunud tuumatippkohtumise kuluaarides.
Konkreetsemalt läksid Davutoglu ja Erdogani vaated lahku mõlemas presidendi prioriteedis ehk riigipea võimu tugevdamises ja PKK-vastases võitluses. Endine välisminister Davutoglu, kelle Erdogan valis oma järeltulijaks valitsusjuhi kohal, rääkis võimalusest taasalustada rahuläbirääkimisi kurdi mässulistega, mille peale president teda avalikult verbaalselt nahutas.
Pingeid suurendas Davutoglu vastuseis spioneerimises süüdistatud ajakirjanike ja PKK toetamises süüdistatud teadlaste enne kohtuprotsessi vahistamisele. Sellegi eest sai ta presidendilt põlgliku hoobi. Ilmse vihjena väljendas Erdogan ka mõtet, et igaühelt, kes paistab ekstremiste toetavat, tuleks võtta kodakondsus.