Venemaa toetatud Ida-Ukraina separatistid on saatnud kõik kinnipeetud Ukraina sõdurid kokkulepitud asukohta, kus täna hiljem peaks toimuma suuremahuline vangide vahetamise operatsioon.
https://www.rferl.org/a/ukraine-russia- ... 41084.html
Uute Jõudude liikumise juht Mihheil Saakašvili andis 18. detsembril ütlusi Ukraina peaprokuratuuris.
Saakašvili: „Annan tunnistusi ainult siis, kui juhtum antakse üle Ukraina julgeolekuteenistusele nii nagu seadus nõuab.“
Saakašvili 25. detsembril: „Osalen ülekuulamisel. Kutsun kõiki Ukraina õigussüsteemist huvitatuid kuulama. Olen seaduslikult alaline Ukraina kodanik. Ukraina võimudel pole ühtegi seaduslikku dokumenti minu välja andmiseks.“
Saakašvili 26. detsembril: „Ukraina võimud ei luba mulle anda ajutist kaitset ja loovad tingimusi minu riigist väljasaatmiseks.“
Saakašvili teine advokaat Ruslan Tšornolutski 27. detsembril: „Saakašvili ei lähe täna kohtusse uurimistoimingutele. Saakašvili sai kohtukutse, mille alusel tahetakse teda kuulata üle ja võtta talt 26. detsembril analüüsimiseks heliproove. Tegemist on kahe erineva uurimistegevusega, mida ei saa samaaegselt teha. Oleme juba palunud, et neid kahte tegevust tehakse eraldi. Saatsime sellekohase ettepaneku.“
https://www.rferl.org/a/ukraine-saakash ... 39379.html
Krimmi poolsaarel Simferopolis elav 86-aastane koduloouurija Leonhard Salman on Krimmi arhiivides ümber kirjutanud 66 000 lehekülge dokumente. Nende andmete põhjal tahab ta välja anda viis raamatut suurematest Eesti asundustest Krimmis, mis tekkisid 1860. aastatel. Krimm oli Volga-äärse Samara ümbruse kõrval esimene koht Tsaari-Venemaal, kuhu eestlased maaotsingul hakkasid välja rändama. Kogu põhjaliku uurimistöö põhjus on selles, et Leonhardi vanavanavanaisa Mart Salman oli esimeste seas, kes 1863. aastal asutas Kontši-Šavva küla (praegune viimane eestlaste küla Krimmis Krasnodarka). Alguse sai kõik aga sellest, kui Kesk-Aasias nõukogude armee õhukaitsevägedes teeninud Leonhard Salman läks alampolkovniku (meie mõistes kolonelleitnanti) auastmes erru ning naasis Krimmi elama. Tal tekkis huvi üles otsida oma sugulased Kanadas, kes olid sinna põgenenud pärast Nõukogude võimu tulekut Krimmi 1920. aasta lõpus. Nõukogude Liidu lagunemise järel pani mitmesse Kanada lehte kuulutuse: kes teab midagi Kotkaste, Erdmannide ja Salmanide kohta? Ning ta leidiski nii Kanadast üles oma sugulased! Edasi tekkis mehel huvi oma suguvõsa kohta Krimmis rohkem teada. Pensionärina oli Salmanil aega palju ning ta hakkas arhiivides vana aja dokumente lappama. Sugulasi otsides sattus ta ka teiste eestlaste andmete peale ning nende lood hakkasid teda huvitama. Tänu Salmani tööle arhiivides on nüüdseks üsna kergesti jälgitav eestlaste sugupuude arenemine Krimmis kuni 1920. aastate alguseni. Tema ilmunud ja veel ilmumata raamatutes on kõik kirjas: kes eestlastest kus külas elas, sündis ja suri. Kaks raamatut eesti külade sarjast on juba ilmunud: Samruki ja Sõrt-Karaktšora küladest. Esimene, ainus rannikul asunud eestlaste küla kannab praegu nime Beregovoje (varasem Samruk – J. P.), teist küla enam säilinud pole. Avaldamist ootavad veel raamatud Kontši-Šavva, Džurtši, Kijat-Orka ja Utškuju-Tarhani eesti küladest. Erinevalt Kaukaasia eesti küladest olid Krimmi omad kohalike nimedega, sest kohalikud võimud ei lubanud krimmitatarlaste pandud nimetusi eestipäraseks ümber teha. Kõikidest neist raamatutest on käsikirjad Salmanil valmis. Kontši-Šavvast jutustava raamatu väljaandmiseks on ka raha juba olemas – selle andis Krimmi valitsus vähemusrahvastele mõeldud programmist. Leonhard Salmani isa oli Krimmi eestlane, aga ema oli pärit eestlaste külast Nurmekundes, mis asus nüüdse Venemaa mõistes Tveri oblastis. Leonhard sündis samuti Nurmekundes (küla on praeguseks ammu hävinenud). Kui ta oli kahene, kolisid vanemad Krimmi tagasi.
Salman: „Minu vanaema ja tädi rääkisid alati, et meil peavad elama Kanadas sugulased, keda oleks huvitav üles leida. Eesti keelt oskab kohalikest eestlastest vaid kolm inimest.“
Salmani tütar Irina Petrušek: „Mingi hetk sai isa aru, et peale tema ei tee seda enam keegi.
Krimmi poolsaarel elava 85-aastase inseneri ja Sevastopoli eestlaste ühenduse esimehe Erich Kallingu elulugu on keerulisem. Tema sündis Krimmist veel kaugemal – kaugel Siberis Estonia külas Krasnojarski linna lähedal. Praeguseks on see küla ammu kadunud, kuigi veel sajand tagasi elas seal eestlasi 400 hinge. Hiljem elas Kalling pikalt senini Siberi suurima eestlaste küla Ülem-Suetuki lähedal, kust oli pärit tema eestlannast ema. Eluaeg insenerina kaevandustes töötanud – kullakaevanduses Jakuutias, söekaevanduses Donbassis ja ühe aasta isegi põlevkivikaevanduses Ida-Virumaal Ahtmes –, kolis Kalling Krimmi alles siis, kui 30 aastat tagasi varajasele pensionile läks. Niisama pensionit veeretada aktiivne mees ei osanud ja nüüd ähvardab ta kogu Krimmi eesti mälestusmärke täis panna. Beregovojesse esimeste eesti asukate, seal pikalt peatunud kirjaniku Eduard Vilde ning seal sündinud ajakirjaniku ja publitsisti Eduard Laamani auks, Krasnodarkasse sealse eesti küla elanike, Suure Terrori ja sõja ajal hukkunud eestlaste mälestuseks, Gvardeiskisse Krimmi eestlaste esimese laulupeo auks, Sevastopolisse Amandus Adamsoni mälestuseks (tema sadamalinna kõige tuntuma sümboli, monumendi uputatud laevadele, mis püstitati Tsaari-Venemaa Musta mere laevastiku mälestuseks, mis vastavalt 1856. aastal Krimmi sõja lõpetanud Pariisi rahulepingu tingimustele uputati) ning meenutuseks kunstnik Johan Kölerist Livadiasse – see on nimekiri mälestusmärkidest ja -tahvlitest, mis peamiselt just Kallingu algatusel on Krimmis juba avatud. Ja see on endise kaevandusinseneri nimikiri, mis ootab alles täitmist: Amandus Adamsoni nimeline kaldapealne Sevastopolis (ilus koht selleks on tal juba valitud), mälestusmärk kuulsale eesti jõumehele Georg Lurichile, kes esines ja õpetas korduvalt Sevastopolis, mälestusmärgid kõikjale, kus kirjanik Eduard Vilde Krimmis käis (Kalling: «See on suur töö!») ning mälestuskivi Sõrt-Karaktšora vana eesti kalmistu kohale. Kui Postimehe ajakirjanikud temaga Krasnodarkasse eestlaste juurde sõitsid, siis lagunes Kallingu auto teel ära. Mida tegi mees, kel oli 85. sünnipäevani aega kaks nädalat? Ta hakkas oma Ladat lähima autovaruosade poe poole lükkama, paludes siinkirjutajat, et kas saaks ka «veidi aidata». Seejärel otsis välja juhendi ja hakkas katki läinud mootoririhma otse tänaval vahetama. Õues oli paar kraadi sooja. Krasnodarkas asubki Erich Kallingu kõige tähtsam kätetöö, küla 160. aastapäevale pühendatud eestlaste memoriaal koos Eesti Tarega. Ta oli selle kompleksi ehituse peamine organisaator ning ka tööde juhataja. Kõike seda räägib Kalling vene keeles, sest suurema osa täiskasvanuelust töötas ta sügavalt venekeelses keskkonnas, ka esivanemate maal Ahtmes, ning unustas oma emakeele ära. Leonhard Salman saab eesti keelest kenasti aru ning ka rääkimisega saab ta hakkama, kui seda on aega rahulikult teha. Kiiremini kõneledes läheb aga temagi üle vene keelele, sest nii on tal lihtsam.
Kalling: „Tema on (Salman) meie professor. Peab ruttu tegema, sest kui meie, vanad, ära sureme, siis nooremad seda enam ei tee. Ei huvita see neid. Leppisime kokku, et iga [Krimmi] eestlane teeb selle (160. aastapäevale pühendatud eestlaste memoriaali) avamiseks ühe päeva tasuta tööd. Naised ja noored tegid, aga mehed olid kõik kadunud! Kui me hakkasime maksma töölistele päevaraha, siis olid kohe kohal. Ma ütlesin siis kõigile: ei-ei, enne tee oma tasuta päev ära. Mul on selle (emakeele unustamise) pärast südamest piinlik.“
Ukraina ja Venemaa rahvaloenduste järgi on end eestlaseks pidavate Krimmi poolsaare elanike arv lühikese ajaga oluliselt vähenenud. Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas Krimmi poolsaarel kokku 674 eestlast, neist 62 Sevastopoli linnas. 674 eestlasest nimetas eesti keelt oma emakeeleks 91 inimest. Venemaa võimude 2014. aastal Krimmis korraldatud küsitluse andmetel elas poolsaarel juba vaid 350 eestlast, neist 42 Sevastopolis. 350st end eestlasena kirja pannud Krimmi elanikust 214 väitis, et oskab eesti keelt. Sevastopolis väitis end eesti keelt oskavat 47 inimest. Eesti keelt oskav vanem põlvkond sureb välja, aga noorematest oskavad seda ainult need üksikud, kes on käinud Eestis õppima, näiteks 30-aastane Polina Pronina Krasnodarkast.
Salmani tütar ja Krimmi eestlaste ühenduse juht Olga Skriptšenko: „Me arvame, et üldse elab Krimmi poolsaarel umbes 5000 inimest, kes on eesti juurtega. Iga-aastastel eestlaste ühenduse korraldatavatel eesti kultuuripäevadel, mis toimuvad üle Krimmi sealsete eestlaste ajalooga seotud kohtades, osaleb kuni sada inimest. Eesti keele oskajaid võib Krimmis üles lugeda kahe käe sõrmedel.“
https://pluss.postimees.ee/4355919/leon ... ti-ajalugu
) Iraagis kaduma läinud komplektist juba 2003. aastal näitab hästi, kui jabur selline teooria on.
):
